Virtuaalkülaline: Hendrik Relve

Uus kooliaasta Luua Metsanduskoolis on alanud ja mis oleks sel puhul loomulikum kui kutsuda virtuaalselt külla looduse- ja kirjamees Hendrik Relve.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?        

Kõlab uhkelt. Kuigi kui täpne olla, siis võib eestikeelne kirjasõna ka vanem olla. Meil on lihtsalt praegu olemas enam-vähem kindlad tõendid, et sel ajal tõesti üks eestikeelne väljaanne trükiti, mis peagi hävitamisele läks. Ei saa välistada, et edaspidi leitakse jälgi mõnest veelgi vanemast emakeelseist trükisest. Vanimaid eestikeelseid lauseid ja laulujuppe on teada Henriku Liivimaa kroonikast 13. sajandist. Olen neid sealt hoolega välja otsinud ja nautinud. Äärmiselt põnev on kujutleda, kuidas muinasaja eesti keel tänapäeva eestlase jaoks võiks kõlada. Kindlasti võõrapäraselt, aga vist ometi arusaadavalt. Teine intrigeeriv mõte eesti kõige vanema kirjasõnaga seoses on selline, et oli suur juhus, et just põhjaeesti murded said tänase kirjakeele aluseks. Sama hästi võinuks selle aluseks saada lõunaeesti murded. Esimene piiiblitõlge Vastne Testament ilmus ju 17. sajandil just lõunaeesti keeles. Kui meie kirjakeel oleks nüüd lõunaeesti murretel põhinev, oleks selle vahvaks eeliseks see, et me kirjakeel oleks märksa lähedasem tänasele soome kirjakeelele kui on nüüd.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See on A ja O. Kirjakeel peegeldab eestlase vaimset omailma. Selle kaudu defineerime oma maailmanägemist, inimsuhteid, väärtushinnanguid ja paljut muud. Eestikeelne kirjasõna annab eestlasele ainuomase identiteedi.

Sinu jaoks on oluline inimeste kultuuriruum, nende omailm. Kas eesti kirjandus peegeldab meie omailma?
Jah, muidugi. Aga asi on veelgi põnevam seepärast, et tegelikult peegeldub meie kirjanduses veel ka eestlaste omailmade mitmekesisus. Iga heal autoril on ainult talle ainuomane omailm. Värskelt mõjuv raamat mõjutabki mind tugevasti seepärast, et pakub välja uudse omailma variandi. Aga paradoksaalselt on teinekord ergutav mõju ka autoril, kelle omailm ajab vihale ja tekitab protesti. See paneb samuti mõtted liikuma. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.                                                    Ainult ühte autorit ei suuda välja valida. Neid on liiga palju. Lisaks ilukirjanduse autoritele on veel ka emakeelseid arutlevate, filosoofiliste, eeseistlike, populaarteaduslike raamatute autoreid. Võtaksin vabaduse vastata veidi laiemalt. Ilukirjanduse vallas soovitaksin mitte raamatut vaid ühte oma lemmikautorit. Selleks on Tõnu Õnnepalu. Tal on mitmeid mõjusaid raamatuid, näiteks "Mandala", "Paradiis", "Palk" . Seal on palju siirust, loomulikust, looduslähedust. Mitteilukirjanduse seas soovitaksin neuroteadlase Jaak Panksepa ja psühhoterapeudi Lucy Biveni suurteost "Vaimu arheoloogia". Ligi 1000-leheküljeline raamat on lugemiseks kõva pähkel, kuid väärib vaeva. Ei olegi vaja korraga läbi lugeda, vaid osade kaupa. Mina lugesin kaks aastat. Säravate mõttelendudega suurteos selgitab, kui üllatavalt palju on inimese tajudes, tunnetes, teadvuses ühist loomariigi omadega. Pean teost omalaadseks entsüklopeediaks, kus puudutatakse väga paljusid inimeseks olemise põhiküsimusi, mis mind kogu elu on paelunud. Raamat selgitab veenvalt, et inimene on muude maailma olenditega seotud hulga nähtamatute niitidega, me oleme üks tervik.