Virtuaalkülaline: Paul-Erik Rummo

Paul-Erik Rummo ei vaja vist tutvustamist. Luuletaja ja tõlkija, pärjatud ja populaarne. Täna vastab ta Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi küsimustele.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Alati, kui tekib midagi, mida seni pole olnud, mõjub see üllatusena. Pärast hakkad juurdlema, kuidas see võimalik oli, püüad  seda konkreetset sündmust paigutada üldisemasse konteksti, tagantjärele avastada eeldusi, mis selleni viisid. Viimaks jõuad tõdemuseni, et kui juba nõnda läks, ju ta siis nõnda minema pidigi – sest muidu ju poleks läinud. Viiesaja aasta jooksul on teadmine eestikeelse kirjasõna olemasolust jõudnud n-ö paika loksuda ja kinnistuda, võtame seda kui kaheldamatut fakti ja oma elukeskkonna endastmõistetavat osa. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Meile eestlastena väga oluline. Kas see peab just olema ilmtingimata raamatu kujul, kuid eestikeelse üldkättesaadava kirjasõna olemasoluta oleks me keegi teine, mitte meie ise. Aga neid teisi on ilma meietagi küllalt.  

Olid üks, kes kirjutas alla 40 kirjale. Toomas Kiho on sõnastanud, et otsuseid ei tee mitte need, kellel on vaimne mõjukus, vaid need, kes on valitud, kellel on mandaat. Kultuuriinimestel ja teadlastel on teoreetiline mandaat, sest mäletatakse, et nende sõnal oli kaalu. Kas kirjanikud peaksid rohkem ühiskonna asjades kaasa rääkima või on see ajastu nüüd lõplikult möödas?

Kirjanik on kodanik nagu iga teine – tundes vajadust ühiskonna elukorralduse asjades mitte ainult kaasa rääkida, vaid ka kaasa teha, ja tunneb endal olevat selleks ka asjalikke ideesid, peakski ta  seda tegema, mitte kõrvalt õiendama või end ajatollaks kujutlema. Kirjandus ja teised kunstid mõjutavad rahva mentaliteedi kujunemist oma asendamatul spetsiifilisel moel, seda ka siis (ja tegelikult eriti siis), kui tegemist pole nn. angažeeritud või programmilise kunstiga. Kui valijad ja nendelt saadud mandaadiga otsustajad on piisavalt altid  kunstide head mõju oma teadvusse vastu võtma, siis pole põhjust korrutada klišeed vaimu ja võimu olemusllikust vastandlikkusest. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ühte kui ainulist ei oskaks ütelda, vanasõna pealegi väidab, et üks pole ühtegi. Viimastel aegadel olen huviga lugenud Katrin Lauri "Tunnistajat"  ja Raimo ja Risto Pullati "Viinamerd".