Lugemismängu soovitused: klassika. Karl Ristikivi "Hingede öö"

Karl Ristikivi „Hingede öö“ (Karl Ristikivi Selts 2016)

Esimese asjana meenusid lugedes Kafka „Loss“ ja „Protsess“. See ängistav ja mõneti lootusetu segadus, mis peategelast haarab. Kafkat on ka Ristikivi ise järelsõnas maininud. Veel on ta maininud „Alice´t imedemaal“, aga selle peale ausalt öeldes küll ei tulnud. Jah, eks absurdi ju oli, unenäoline ekslemine maja labürintlikus lõpmatuses koos hüpliku tegevustiku ja tuttav-võõraste tegelastega, aga see ei olnud selline helge ja mänguline, vaid pigem ängistav. Ka lugejale. Päris tihti tekkis tunne, et autor teab midagi, mida mina ei tea. Ja tänu temale teab ka peategelane. Kuidagi liiga lihtsalt ja küsimusteta võttis too omaks olukordi, millesse ta sattus. Ja kuna ei selgitatud, siis jäi mulje, et autor ei tahagi, et mina lugejana teaksin. Aga ta tahab, et ma tunneks. Tunneks seda pagulase ängi, mida selle romaani ridade vahelt nõrgub.

Vaieldamatult hästi kirjutatud, aga ma kahtlustan, et mitte igale veregrupile.