Virtuaalkülaline: Rein Veidemann

Täna on meil külas kirjandusteadlane, Tallinna ülikooli emeriitprofessor, Tartu ülikooli korraline professor 2001 - 2005, raamatuaasta peakomitee liige ja ERRi nõukogu esimees Rein Veidemann. 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Esiteks, et meie kollektiivsesse DNA-sse oli juba pool tuhat aastat tagasi sisse kirjutatud, Jakob Hurta parafraseerides „vaimult suureks saada, kui meile ei ole antud seda arvult.“ Raamatus kehastub vaimu suurus. Teiseks, piltlikult öeldes, võime pidada end Martin Lutheri lasteks, sest kui Luther poleks reformatsiooni tuumaks kehtestanud iga rahva õiguse kõnelda Jumalaga ja seejärel ka lugeda pühakirja oma emakeeles, oleks raamat jäänud üksnes pühaks reliikviaks, mida, nagu näiteks õigeusus, antakse vaid kummardamiseks ja suudlemiseks – pühakirja tõlgendus kuulus aga preestritele. Kirja- ja lugemisoskuses kätkeb demokraatia seeme. Ja kolmandaks: eesti raamatu lugu toob esile ajaloo jutustatava olemuse. Ajalugu on ajalood. Eesti raamatu (milleks oli Martin Lutheri ringkiri missa korraldamisest reformeeritud kirikus) enda lugu koosneb astmetest. 1525 kuulub eventuaalsesse ajalukku (teada on vaid ilmumise fakt, tõendit ennast pole), 1535 Wanrad-Koelli katekismusega algab tulevase eesti raamatu kaks sajandit kestnud kuulamise lugu, kuni ilmuvad 1686 lõunaeestikeelne Wastne Testament ja 1739 kogu Piibel. Päriselt algab ikkagi eesti raamatu lugu Bengt Forseliuse aabitsast 1685. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. See annab põhjust rääkida kogu eesti kirjandusest kui rahva hääle esiletulekust. Luuletaja Ain Kaalep näiteks ongi luulet pidanud eeskätt filoloogia, st keele eriliseks ilmutuseks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelse raamatu olemasolu olulisust tänapäeva muutuvas maailmas on võimatu ülehinnata. Viivi Luigel on intervjuuraamat pealkirjaga „Ma olen raamat.“ Rahvana võiksime seda enda kohtagi öelda: me oleme raamat. Või nagu Eesti Raamatu Aasta deviis kõlab Runnelilt laenatuna: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“. Raamatus on meie lood, ja luules, millest omakorda paljud on saanud lauluks, on meie hing.

Mida annaks kirjandusele ja kultuurile kirjandussaated avalik-õiguslikus televisioonis ja miks meil neid nii vähe on?

Multimeediastunud maailmas, kus käib armutu võitlus vaataja-kuulaja tähelepanu pärast, on kirjandus (resp raamat) kõige nõrgemas positsioonis, sest raamat nõuab avamist ning aeglast lugemist (süvenemist). Kuigi Eestis pole kunagi ilmunud nii palju raamatuid (nimetustena ligi kolm ja pool tuhat aastas, 2024. aastal näiteks sada romaani!), muutuvad raamatud kultuurifaktideks ikkagi seostatuna varasema ühiskonna- ja vaimulooga. Seega, kirjanduse refleksioon – ja sugugi mitte turundus! – raadios, teleprogrammides, veebiväravates, üksteisele viitavates blogides on ülimalt vajalik lugemisvaliku tegemisel. Ei saa öelda, et kirjandust teles ja raadios oleks kahetsetavalt vähe. Lihtsalt, teosed on „pudenenud“ erinevate formaatide ja saadete vahel. Ja nad on taandunud „kirjandusampsudeks“, mille määrab vaatamisele pühendatud ajamäär – pool tundi on juba saavutus tähelepanu hoidmiseks. Kirjandus leiaks suurema vaadatavuse, kui esinejateks oleksid atraktiivsed autorid  (näiteks Valdur Mikitat, Kristiina Ehinit vaadataks kindlasti kaasaelamisega) ning kirjanduse vahendajateks oleksid autoriteetsed ning kütkestavad isiksused (nagu seda on „kirjandusminister“ Mart Juur).

Nii raadios kui teles määrab vaadatavuse-kuulatavuse esineja isiksuslik mõõde. Võib-olla pole siis valik ka piisav, et eraldi saatetunde ja -sarju teha. Pealegi, need on rahaliselt väga kallid projektid, sest kui tahta kirjandus- ja kultuurilugu nähtavaks teha, siis tuleb n.-ö põllule minna, arhiividesse kaevuda, intervjueerida jne., jne. Seda enam oli rõõm kogeda, et ERR-i „Eesti tõeline (kontrollitud) ajalugu“ pälvis äsja EFTA kõrgeima auhinna sarjadest – paraku meelelahutuse kategoorias! Aga ei kirjandus ega kultuur peaksid olema meelelahutuslikud. „Plekktrumm“ on väga tõsine ja sisukas kultuurisaade. Oleks niisuguseid  vaid rohkem. Minu hinnangul sõltub kõik annetest, keda on vaja üles leida, andekatest loojatest ja kirjandus- ning kultuuritõlgendajatest/jutustajatest.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Oleneb mis ajastust. 20. sajandi esimesest poolest kindlasti Tammsaare „Tõde ja õigust“, teisest poolest Hando Runnelit, Paul-Eerik Rummot, Arvo Valtonit, Mats Traati ja Viivi Luike; sajandi viimasest kümnendist Tõnu Õnnepalu „Piirriiki“, 21. sajandi algusest Andrus Kivirähki „Rehepappi“ ja esimesest veerandist Tiit Aleksejevi tänapäevaselt kõlavaid palverännu-romaane; eesti oma maagilist realismi esindava Mehis Heinsaare „Härra Pauli kroonikaid“ ja  Armin Kõomäe „Lui Vutooni“ – meie tänase ajastu mudelromaani.