Otsing blogist

08 oktoober 2025

Virtuaalkülaline: Contra

No kes siis Contrat ei teaks! Luuletaja, tõlkija, lastekirjanik, muidu muhe mees. Vaatame, mida tema raamatuaastast arvab.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

See pool tuhat maailma mastaabis on selline armas oma asi nagu 300 meetri kõrgused mäed. Aga numbrist olulisem on see, et oleme selle lühikese ajaga suureks lugejarahvaks saanud.     

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Selle küsimuse peale meenub skaala, kus ühes otsas "ei ole üldse oluline" ja teises otsas "väga oluline". Aga ikka väga oluline, sest eesti keeles on nii mõndagi, mida saab teise keelde üle viia vaid kõveraid kõrvalteid kaudu. Nii et kogu maailm jääks vaesemaks, kui eestikeelne raamat kaoks. 

Koos eesti raamatuga tähistame ka eesti kirjakeele 500. aastapäeva. Sina esindad murdekeelt, kas sellele peaks ka mingi aastapäeva välja mõtlema?

Sõna "murdekeel" ei ole meie kandis kuigi populaarne. Meil on ikka päriskeeled, ainult väiksema kõnelejaskonnaga. Lisaks pole ju teada, mis keeles see 500-aasta vanune eestikeelne raamat oli. Võis olla tartu keeles.

Võru Instituudi 30. juubel oli kevadel. See on oluline tähis võru kirjakeele tekkel, sest see on pikka aega peamiselt kõnelemise keel olnud, eesti keelt nimetataksegi võrukate pool "kirjakeeleks".  

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Vahva oleks soovitada raamatut, mida kunagi teise keelde ei tõlgita, sest pole mõtet. Ilmar Tomuski "Kõrvalised isikud" on selline ja tema eelkäija Eno Raua "Peep ja sõnad". Sai nüüd kaks, aga need on tihedalt omavahel seotud.  



07 oktoober 2025

Joosep

Laupäeval oli Pärnus õpetajate päeva gala, mis oli ka kaudselt raamitud eesti keele, kirjanduse ja raamatukatketega lavakujunduses. Aga peamine põhjus sellest kirjutada on hoopis see, et üks Joosepi-nimelistest kujukestest seisab nüüd minu kapi peal.

Aasta kutseõpetaja. 

Muide, Joosep, nagu arvata võibki, on Joosep Tootsi järgi, nii et ikka raamatud, ei pääse me neist kuhugi.

Aitäh neile, kes esitasid, aitäh neile, kes otsustasid, atäh neile, kes toetasid ja kaasa elasid.

Muide, eile tuli veel üks suurepärane uudis - ansambel Pantokraator andis üle 16 aasta välja uue plaadi (Déjà vu), ja sellel on üks lugu minu sõnadele.

Äge!



03 oktoober 2025

Raamatuaasta tähestikunäitus: N nagu noortekirjandus + mõned auhinnad 2025

Vahepeal on jagatud kirjandusega seotud auhindu, nii et viskame pilgu peale. 

19. septembril anti Tartus Eesti kirjandusmuuseumis üle tänavune Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja auhind. Tunnustuse pälvis luuletaja, publitsist ja koreograaf Sveta Grigorjeva.

Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja auhinnaga tõstetakse esile kultuurimeedias ilmunud silmapaistvaid kirjutisi ning tele- või raadiosaateid, mis on aidanud kaasa raamatukultuuri ja kirjandusliku loomingu väärtustamisele Eesti ühiskonnas, süvitsi analüüsinud ja mõtestanud eesti keeles ilmuvat kirjasõna ning avardanud Eesti kultuuris ja kirjanduses toimuva mõistmise ajalisi ja ruumilisi piire. Auhinda annavad välja Tartu Kultuurkapital ja Ene Mihkelsoni Selts. Žüriisse kuulusid Marju Lauristin, Arne Merilai, Brita Melts ja Ragne Kõuts-Klemm.

Edvin ja Lembe Hiedeli toimetajaauhinna pälvis tänavu toimetaja Katrin Kern.

Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna eesmärk on juhtida tähelepanu toimetaja olulisele panusele ilukirjandusliku või filosoofilise teksti keelelisel ja sisulisel õnnestumisel ning tõsta esile teenekaid toimetajaid. Auhind antakse pikaajalise, viljaka ja tähelepanuväärse toimetamistöö eest.

2025. aasta auhind anti üle 30. septembril 2025 rahvusvahelise tõlkijate päeva pidulikul tähistamisel Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus. Samas anti üle ka August Sanga nimeline luuletõlke auhind, mille sai tõlkija ja õppejõud Anna Vershik.

..

Palju õnne!


Luua Metsanduskooli raamatuaasta tähestikunäitus jõudis vahepeal aga N täheni. Noortekirjandus niisiis.



01 oktoober 2025

Virtuaalkülaline: Märt Väljataga

Täna tehakse teatavaks August Sanga luuletõlke auhinna saaja (aga sellest juba reedel). Sestap tundub paslik avaldada täna intervjuu luuletaja ja tõlkija, ajakirja "Vikerkaar" peatoimetaja Märt Väljatagaga, kes ka ise selle auhinna laureaat olnud, seda siis aastal 2021.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Mõtted ja tunded on segased. Mäletan veel raamatuaastat 1975. See oli kole tähtis asi – osalt juba seepärast, et kordas 40 aastat varasemat Pätsi-aegset aktsiooni. Aga tänapäeval pole raamat enam see, mis toona, ja tulevik pole tal ka tõenäoliselt kuigi helge.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kõige parema ülevaate uutest eestikeelsetest raamatutest peaks saama Raamatukoi kodukalt (www.raamatukoi.ee). Sealt näeb korraga 30 kõige värskemat raamatut. Raske öelda, kui paljusid neist päriselt soetada tahaks. Nii palju vanu raamatuid on ju veel läbi lugemata. Samas ma ise ju soetan (st tekitan) raamatuid aastas oma paar tükki juurde – peamiselt tõlkides. Raamatute olemasolu fakt ise pole ehk teab kui oluline – tähtis on ikka see, millest need raamatud räägivad.

Oled kirjandusteoreetikuna võrrelnud kirjandust lusikaga, väites, et see täidab aina vähemaid funtsioone, lihtsustub ja kaotab sügavuse, muutudes žanrikirjanduseks, mis panustab põnevusele. Ma nüüd tirriteerin pisut: kas selleks, et olla hea, peab kirjandus igal juhul olema igav?

Kasustasin lusika-võrdlust ühes saates selgitamaks, et kirjandus ei tarvitse enam kusagil areneda, nii nagu pole aastatuhandeid arenenud lusika-disain. Kolmkümmend aastat tagasi veel arvati, justkui oleks kirjandusel arengusuund, kas sügavuse, avaruse, välismaale järelejõudmise, uute tehniliste nippide ja eksperimentide poole. Enam seda nii väga ei arvata. Olen mänginud mõttega, et praegusel jutukirjandusel on kaks põhisuunda. Ühed jutustavad iseendast või päriselust; ja need, kes vaevuvad lavastama ja välja mõtlema, kasutavad žanrikirjanduse nõkse või viskavad nalja. Hea žanrikirjandus pole kindlasti lihtne ega pinnapealne. Seda, et hea kirjandus peaks olema igav, nõudma lugejalt eneseületust ja suurt keskendumist, arvati rohkem saja aasta eest. Aga ega sellist teksti ka eriti lugeda ei viitsiks, mis jookseb liiga ludinal, ilma vastupanu osutamata – see on nagu vändata jalgratast, millel kett on maha tulnud.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Äkki pole mõni veel lugenud Heiti Talviku „Kohtupäeva“ (1938, aga leidub tervikuna mitmes hilisemas koondkogus)? Noored, kellele asjad paremini meelde jäävad, võiksid proovida selle raamatu isegi pähe õppida. Sel juhul ei jää nad jahmunult otsa vaatama, kui kuulevad fraase nagu „mille külge tark ei puutu“ või „jälle vaarun koju“ või „elu müsteerium labastub farsiks“ jne jne.



29 september 2025

Lugemismängu raamatusoovitus: Katrin Pauts "Valge aiaga maja"

Katrin Pauts „Valge aiaga maja“. Vesta 2024.

Sobib lugemismängu kategooriasse "eesti autori krimiraamat" või ka 2024 aastal ilmunud raamat.


Ühest küljest oleks ju nagu krimi. Nii seda tituleeritakse ja tõepoolest – uuritakse vana asja, on saladus, koorub välja ka laip. Aga mu meelest pole see üldse peamine. Peamine pole ka teine külg – romaan üheksakümnendate Eestist, tollest segasest ja metsikust ajast. Kuigi see võib just nooremale põlvkonnale huvitav olla. Minu jaoks oli peamine hoopis loo psühholoogiline pool. Kuna ma lugesin eelmise raamatuna Peeter Urmi romaani „Päike tules“ ja tõdesin, et peategelase kurjusel pole nagu mingit põhjendust, siis „Valge aiaga maja“ on seevastu üsna detailne ülevaade sellest, kuidas inimesed paranoiliseks muutuvad, kuidas kasvatus määrab iseloome ja saatusi.

Kolm põlvkonda üksikuid naisi, kellest ema ja tütar saavad raamatus oma vaate. Vanaema mitte. „Me kõik kordame oma emade saatust“, meenub lause Amanda osa lõpust. Jah, võttena töötab. Ja ema-tütre suhted on tõepoolest täpselt nagu vanaema-ema suhted, kui ema tütre vanune oli.

Peamine mind häiriv asi oli osade ebaühtlus. Esimene osa – ema Amanda noorus –, suutis mind korralikult närvi ajada. Värve näib olevat liiga paksult – Amanda on isegi teismelise maaka kohta kuidagi liiga loll. Ma saan aru, et hormoonid möllavad ja raamatu käimatõmbamiseks ongi vaja midagi sellist konstrueerida, aga... Nojah.

Tütar Nelli osa läheb huvitavamaks. Hakkas see tegelik saladuse lahtiharutamine, infot tilkus parasjagu, pinge püsis. Ja siis – liiga palju infot kantakse liiga korraga Nellile ette. Nagu oleks autoril äkki kiire hakanud. Ja loomulikult hakkab siis juhtuma ja ikka liiga kiiresti sõlmitakse kõik niidiotsad kokku. Ja nagu ikka ühes korralikus krimkas, ei tohi ükski asi olla nii, nagu esmapilgul näib. Kohati tundub juba natuke liiga konstrueerituna, aga õnneks siiski võimalikkuse piires.

Ainus, mis on tõepoolest nagu sea seljas sadul, on päris lõpus need laused, mis püüavad jätta hämarat maagilise realismi muljet. Muljet, et mängus on mingid teispoolsuse jõud. No milleks see?

Kokkuvõtteks. Ma nii ei kilkaks, nagu Jaan Martinson, kes ütleb, et Katrin Pautsi „Valge aiaga maja“ on Eesti esimene rahvusvahelisel tasemel psühhothriller, mis lööb üle paljudki Soome, Rootsi, Islandi ja muude maade krimiromaanid. Paljusid kindlasti lööbki, aga see ei tähenda veel, et tegu oleks psühhotrillerite ülemise otsaga. Eesti kohta küll. Müts maha. Aga kümne-palli-skaalal mina üle seitsme-kaheksa ei pakuks.

 

26 september 2025

Raamatututvustus: Peeter Urm "Päike tules"

Peeter Urm „Päike tules“. Eesti Raamat 1982.

Mäletan, et lugesin seda keskkoolis olles. Nüüd, kus Jan Kaus seda raamatut ERRi kultuuriportaal hiljaaegu meelde tuletas, otsustasin ise ka üle lugeda. Toonaseid muljeid ei mäleta, aga praegu üle lugedes tuleb tõdeda, et ei olnud just meeliülendav lugemisvara.

Peategelane, keda kutsutakse Timukaks, on tõeline lojus. Tõbras, kes teab, et on tõbras, on seda kogu aeg olnud ja jääbki olema. Selles osas ei toimu tegelasega mingit arengut. Paar korda vilksatab küll läbi lähedusevajadus, mida Timukas tunneb, aga kuna ta näib olevat täiesti võimetu empaatiaks, siis ei oska ta sellega midagi ette võtta. Ainus, mida ta oskab, on kõik ära rikkuda, ära lõhkuda, ära lagastada ja labastada. Miks ta selliseks on muutunud, me teada ei saagi, aga pere lagunemine õrnas eas aitas ilmselt kaasa. Sellisele peategelasele on võimatu kaasa elada ja ega kirjanik seda vist eeldagi. Üks iseloomulikumaid lauseid, mis peategelast olemust avab, on koht, kus ta mõtleb oma kättemaksuplaanide peale: töö tuleb ära teha. Ja „töö“ all peab ta silmas tapmist.

Korraks jäin mõtlema, kuidas vene vanglasüsteem, kus retsidivistid hüüdnimesid kasutasid,  taastootis vägivalda. Võta inimeselt nimi ja ta muutub anonüümseks. Ta polegi enam nagu inimene, ta on inimühiskonnast välja arvatud. Ühtepidi on see õigustus ebainimlikkusele, loomalikkusele, mida ei peagi enam peitma; teisalt näitab see ka, et tema enda elu ei maksa enam midagi - ta pole enam ju inimene.

Raamatu lõpu suhtes ei jäta see erilisi valikuvõimalusi ja nii tüüribki kõik traagilise lõpu suunas. Õnnelikult päikeseloojangusse ei ratsuta selles raamatus küll keegi.

 


24 september 2025

Virtuaalkülaline: Mart Kivastik

Tänane külaline on kirjanik ja filmitegija Mart Kivastik. 

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tekitab väga erinevaid tundeid. Ühest küljest on hea meel, et me viissada saime, teisest küljest tundub tulevik väga tume. Pidev sõda käib siin Maal, me laseme end lõpuks õhku. Ja eestlased vist ei tahagi alles jääda. Popp on ära kolida, kes Rootsi, kes Tenerifele, me jookseme lihtsalt laiali ja juurde meid ka ei sünni. Nii et tähistame oma viissada ära ja siis elame-näeme. Sitt seis on.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Eestikeelne raamat hoiab meie keelt. See on viimane kants! Kui see kaob, võib Eestile kriipsu peale tõmmata. Silt võib ju jääda, aga miks ja milleks Eesti oli, ei mäleta keegi. Mingi väikerahvas nagu olid liivlased ja muud.

Andrus Kivirähk on öelnud, et iga hinna eest kirjutada pole tarvis, kirjanik pole pagar, kes peab iga päev leiba küpsetama, muidu jäävad inimesed nälga. Indrek Hargla jälle leiab, et kirjanik peab kirjutama iga päev, ei saa lubada sellist asja, et teed midagi ainult siis, kui vaim peale tuleb. Kumba koolkonda sina kuulud?

Ma arvan, et Harglal on õigus. Kirjanik on pagar, teeb tööd, kirjutab raamatuid. Tänapäeval on raske kirjanikku määratleda, kõik on ju kirjanikud, Sven Mikser on  ühes otsas, Õnnepalu teises. Päris kirjanikke on vähe, Hargla on üks neist. Ma näen kõrvalt, kuidas ta töötab, see on tõsine asi, ja ta oskab! Ja ükstapuha, mis Kivirähk ei ütle, ta on ka pagar, teeb tööd.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Võikski soovitada mõnd Harglat. Ma ise lugesin neid Juhan Liivi kriminovelle, väga head olid, väga hästi kirjutatud.  Ja siiis minevikust Raimond Kaugveri “Jumalat ei ole kodus”. Ükspäev tuli meelde, et kurat kui hea oli. Võiks üles otsida.

 

 

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...