Lugemismängu soovitused: eesti autori raamat, millest on tehtud film. Paul Kuusberg "Enn Kalmu kaks mina"

Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“. (Eesti Riiklik Kirjastus 1961).

Oleks võinud ju valida näiteks Kivika „Nimed marmortahvlil“, mis mul ka ikka veel lugemata, aga millegipärast tõmbas mind seekord hoopis Paul Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina“, mille järgi on tehtud film „Inimesed sõdurisinelis“ (1968). Jah, see on nõukaaja film, aga just seetõttu ongi hämmastav, et 1968. aastal oli võimalik teha linateos, mis räägib mõlemal pool rindejoont võitlevate eestlaste traagilisest saatusest ja teeb seda tolle aja kohta üllatava aususega. Ma saan aru, et režissöör Jüri Müür oli ise saksa sõjaväes teeninud ja nägi asju laiemalt, aga kuidas see tsensuurist läbi mahtus? Minu põlvkonna jaoks oli see tohutul hulgal kilde sisaldav kultusfilm – tollal ju ainus eesti oma sõjafilm, kus ka päriselt lahinguid näidatakse. Nii tekkiski tahtmine lugeda algset teksti. Ja näiteks see kuulipritsi lause, „eestlaste traagika“ või jutt politrukist ja silma kinni vajumisest on raamatuski täitsa olemas, nii et kildude autor on Kuusberg.

Raamatut lugenuna tuleb tunnistada, et saksa sõjaväes teeninud Müür tegi õige valiku – Punaarmees poliittöötajana teeninud Paul Kuusbergi romaani üsna täpselt järginud filmi kohta ei saa ju tsensuur midagi väga öelda (ainus osa, kus film romaanist kõvasti lahku läheb, on Reinupi liini lõpp). Ehk siis juba romaan on üllatavalt mitmekihiline. Ja paljugi ideoloogilist andis sujuvalt ära jätta, sest oli ju see romaanis kujutatud tegelaste siseheitlustena, unenägudena, meeleolude kirjeldustena, mille sõnastusi ei olegi võimalik filmis visuaalselt näidata. Kui punapropaganda ilmingutest mööda vaadata (kus sa pääsed, muidugi neid on), tegeleb juba algmaterjalgi eestlaste siseheitlustega – mis on õige, kuidas käituda, et Eestile truuks jääda. Inimiseloomud, mida sõda võimendab, on joonistatud halastamatult ausalt ja asju ei ilustata, erinevatest meelsustest ei vaadata mööda, inimesed on inimesed. Kõik see ju oli. Olid erinevad vaated, erinevad seisukohad, oli reetmist ja nahahoidmist, oli kahtlusi, oli pugemist – kõike oli. Romaan ei keskendu aga mitte niivõrd reetmisele ideoloogilises mõttes kui inimlikus – kaaslaste reetmise võtmes. Ja ka selle taustal üritatakse mitte reeta Eestimaad. Lihtsalt arusaam sellest, kuidas Eestit mitte reeta, oligi ju tol ajal erinev.

Minu jaoks oli üllatav, et Kuusberg laseb ühel Tallinnas puhkusel käinud punaväelasel teistele rääkida, kuidas venelased Tallinna kesklinna puruks on pommitanud. Nõukogude propaganda üritas seda ju hiljem sakslastele kaela määrida või üldse maha vaikida. Aga romaanis on see sees. Ja ma ei lugenud ju mingit kordustrükki, vaid 1961. aasta väljaannet.

Mingil hetkel tabas mind lugedes mõte, et tegelikult ei ole vahet – nii sõja kui sõjaväe nime võib asendada – mitte midagi sellest ei muutu. I maailmasõda, II maailmasõda, Afganistan, Korea, Vietnam, Iraak – sõltumata sõja nimest ja armee kuuluvusest on tegevustik omane igale sõjale ja igale sõjaväele. Ikka vaevavad inimesi samalaadsed püüdlused ja kahtlused, ikka tuleb teha valikuid ja otsuseid, ikka tuleb hakkama saada kaaslaste hukkumisega. Ja ikka üritab iga võim sellistes oludes oma propagandaga ajusid pesta. Ja alati on neid, kes siiralt usuvad ja neid, kes ei usu.

Lugemist ei kahetse, tegelikult on romaan päris hästi kirjutatud, lihtsalt kui palju tänapäevane lugeja, eriti see, kes ise nõukogude aega ei mäleta, suudab seda ajastu konteksti paigutada...

Ja olgu juba etteruttavalt öeldud, et järgmised arvustused-tutvustused tulevad samal teemal – ei olnud Kuusbergi romaan ainuke sõjaraamat, mis loetud sai. 

Lugemismängu soovitused: Paul Raud "Kellata torn"

Paul Raud „Kellata torn“. Tänapäev 2019. Eesti Kirjanike Liidu romanivõistlusel äramärgitud teos (2019. aastal Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse auhind).

Ei ole mina esimene ja ilmselt ka mitte viimane, kes seda raamatut lugedes tõdeb, et tubli debüüt verinoorelt autorilt, aga... Mosaiikromaan, nagu kaanel öeldakse, jääbki mosaiigiks. No ei jookse tükid kokku. Iga tükk omaette näib ju ilus, aga mis selle mõte oli, tahaks küsida. Stiil on hea, tahtmist ja eruditsiooni paistab jaguvat (iseasi, kas seda nii demonstratiivselt näitama peab?). Keeleliselt ilus, ainus, mis mind isiklikult häirima jäi, oli sõna „ent“ tarbetu ülekasutamine, mis mõjus juba kenitlemisena.

Unenäolisus lokkab, põhjustades kohati kummalisi tajuvastuolusid, aga maagiliseks realismiks ei söanda seda ka veel nimetada. Pealegi pole ka eriti vaevutud eeskujude varjamisega vaeva nägema. Rowling, Pratchett, Ristikivi unenäoline ekslemine, paulausterlikud identiteedimängud, pool lauset viitamas Dostojevskile, lause Liivile. Ja siis pea terve Eno Raua lauluks saanud luuletus mustast porist, mida on rida rea haaval teksti sisse pandud. Milleks? Häiriv vindi üle keeramine.

Lõpuks näibki, et tekstil puudub igasugune eesmärk peale vajaduse tõestada, et autor valdab sõna ja suudab produtseerida ilusas eesti keeles teksti, mille eest ka Eesti Keele Instituut ja Emakeele Sihtasutus teda tunnustasid. Ainus, mis lõpuks meelde jääb, on mingi kibestunud iroonia, mis autori noorust silmas pidades on pisut kummastav. Soovitada ei julge. 

Virtuaalkülaline: Janika Kronberg

Tänane virtuaalkülaline on Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees ja raamatuaasta peakomitee liige Janika Kronberg.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Tunne on ülev nagu igal pidupäeval! Oletatava esimese eestikeelset teksti sisaldanud raamatu vanus äratab aukartust, mis sest, et teadaolevalt trükis ise säilinud ei ole. Lootused täidavad aga fantaasiat - ehk kusagil siiski?! Kuigi moodsaid meediume ja infokandjaid on lisandunud, ei saa trükikunsti leiutaja Gutenbergi ajastut siiski ka lõppenuks pidada, kui vaadata pabertrükiste aina lisanduvat hulka. Eks trükita ka igasugust, oma lõbuks ja kehvapoolset kraami, ent suurem probleem on, et iga hea raamat leiaks ka lugeja. Raamatuaasta peab raamatu ja lugeja vahelisele kontaktile kaasa aitama.    

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Sidepidamine ja üleilmne kommunikatsioon on pidurdamatult kasvanud, piiranguid ja raudseid eesriideid ei ole. Aga meenutaksin aega pärast II maailmasõda, kui väärtuslikum osa eestikeelsest kirjasõnast sündis ja avaldati trükis väljaspool Eestit - Rootsis, Kanadas, USAs, Inglismaal, Austraalias ja mujal. Suur osa sellest oli pikka aega kodumaal keelatudki. Eestikeelne raamat, ajakiri ja ajaleht oli siis ka vaimse vastupanu, alles- ja ellujäämise vahend, omamoodi vaimne relv. Raamatus jäädvustatud pikema teksti lugemine, teinekord ka mõistatamine ja mõistmine hoiab meie vaimu virgema ja keskendumisvõimelisema kui lühikeste ampsude ja säutsude ainsa pilguga ammendamine. Psühholoogid on sellest kõnelnud. Nii et raamatusse "raiutud" tekst hoiab meid ka praegu hinges ja vaimus - nii eestlasena kui inimesena. Olen selles veendunud. Ja kuigi raamatut saab lugeda ka arvutis, võrgus või telefonis, postitasin just suure raamatupaki Ameerikas elavatele eestlastele, kelle jaoks praegugi on uue eestikeelse raamatu lugemine üks kodumaaga sidepidamise viis. Et vastastikune mõistmine kodustega püsiks tasemel.

Juhid praegu Kirjanike Liidu Tartu osakonda, aga oled olnud ka Loomingu peatoimetaja ja Kirjandusmuuseumi direktor.  Mis seisus on sinu arvates eesti kirjandus praegu?

Eesti kirjandus on mitmekülgne ja hea tervise juures. Mitmed sajandi eest alguse saanud unistused ja ettevõtmised on just uuemal ajal ellu kutsutud ja toimivad, väikse rahvaarvu juures tuleb kõigele peale maksta, et loojaid elus hoida ja lugejad saaksid neile vajalikku vaimutoitu. Kõigega ei jaksa kursis ollagi, oluline on oskus valida ja leida see õige. Kellele krimi, kellele ulme, head luulet meil jagub, ajalooainelist või psühholoogilist proosat, draamat ja huumorit, oma ajalugu, ükskõik kui traagilisi episoode selles ka on olnud, suudame näha ka läbi absurdi või huumoriga, nagu seda pakuvad Kivirähk ja Urmas Vadi, ja ka see  on märk heast tervisest.    

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mitmeti temaatiline raamat äsja loetud uudiskirjandusest - Arne Merilaide "Puuinimesed. Muinasjutt". Kui loete, saate teada, miks samanimelisi autoreid on justkui kaks, ja ehk võiks otsida ja uurida, kas selle omapärase, mõneti ka ulmelise romaani vormis esitatud puude kataloogis peab kõik paika? 

 

Lugemismängu soovitus: eesti elulooraamat. Ene Rämmeld

Ene Rämmeld „C´est la vie. Elu on selline.“ Tänapäev 2004

Ene Rämmeld „Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist!“ Tänapäev 2006

Ene Rämmeld „Ühel olematul suvel“ Tänapäev 2008

Ilmselt pean alustama üldse mitte raamatutest, vaid ühest lausest selles esimeses raamatus. Lapsepõlvekildude osa algab sõnadega: „Minu ema, ristinimega Candida Belials, sündis 15. mail...“ (lk 141), nii et selle raamatu ilmumisest alates olen ma teadnud, et me oleme sugulased. Raamatut ma ise senini lugenud ei olnud, aga kuna nüüd oli lugemismängus ka elulooraamatu kategooria ja ma olin just käinud Jõgeva raamatukogus kohtumisõhtul Enega, siis võtsin raamatukogust ka tema raamatud.

Me polnud kunagi kohtunud ja Jõgeval kinkisin talle oma viimase luulekogu sõnadega: „Autori nimi peaks tuttav ette tulema“, mille peale Ene kilkas: „Sugulane!“

Foto: Tiina Säälik

Kui nüüd täpne olla, siis Ene vanavanavanaisa Jakob ja minu vanavanavanaisa Jürri olid vennad, nii et viienda põlve nõbud on vist see õige sugulusaste. Ligikaudu kahesaja aasta tagune sugulus, mõelda vaid!

Aga nüüd raamatutest.

Minu vaates kannatavad esimesed kaks raamatut teatud määral toimetamatuse all. Ja ma ei pea silmas keeletoimetust, vaid eelkõige sisu. Liiga palju on kordusi, samade sündmuste uuesti kirjeldamist. Jah, kohati tilgub selle käigus ka midagi uut, aga põhiosas muutus see kordamine minu jaoks häirivaks. Seotud on see peamiselt raamatute ülesehitusega. „Elu on selline“ tegeleb personaaliaga – Enele oluliste inimeste meenutamisega, viimane osa on lapsepõlvekillud. „Tervitus Pariisist“ algab Eestis elatud aastate meenutamisega ja paratamatult kattuvad paljud asjad esimeses raamatus kirjeldatud sündmustikega. Teise raamatu teine osa on vähemalt kronoloogilises järjekorras, sest tegu on kirjadega. Autor tunnistab ka ise (raamatus „Ühel olematul suvel“), et esinemistel on ta hädas, kui keegi ei aita kohtumist ohjes hoida, sest ta ise kipub laiali valguma. Sama on mingil määral näha ka raamatutes. Kõige selgema ülesehitusega ongi „Ühel olematul suvel“, sest siin on autoril selge raam ja telg – ühe Eestis külastuse ajal toimunud kohtumised lugejatega.

Samas nende kolme raamatu järjest lugemine annab autorist omamoodi terviklikuma pildi. Eestlaste kollektiivsesse mällu on Ene jäänud kui „Libahundi“ Tiina ja sellest ta vist lahti ei saagi. On omamoodi huvitav, et ta ongi teatud moel nagu libahunt – võõras. Ja ma ei pea silmas mitte füüsilist, emigreerumisest tingitud kaugenemist Eestist, mis on loogiline ja mõistetav, vaid olemuslikku. Ene temperament ja iseloom tunduvad olevat üsna ebaeestlaslikud, ses suhtes ongi vist raske tema enda ja tema Tiina vahele piiri tõmmata. Ta on raamatutest tekkiva pildi järgi impulsiivne, kohati kangekaelne, kohati konfliktne, iseendagagi teinekord vastuolus.

Välise kuvandi (raskuste ja keerulise elu kiuste hakkama saav iseseisev naine) varjust koorub välja palju ebakindlam mina. Tekstist kumab läbi vajadus kogu aeg kellelegi (kõige rohkem vist siiski iseendale) midagi tõestada. Noore ea identiteediotsingud, eneseleidmise ja oma koha leidmise vaevad, toimetulekuraskused, kohati ka ilmselt süütunne, vajadus iseendaga rahu teha – miks muidu kirjutab ta enda kohta asju, mida oleks lihtne olnud enda teada jätta. Autor on valusalt avameelne ja seetõttu pole pilt, mille ta endast maalib, alati just kõige ilusam. Ega ta varja ka oma suhtumisi teistesse – kõik sümpaatiad ja antipaatiad on üsna otse välja öeldud. Kujutan ette, millist sisinat see kaasa on toonud, ja samas – millise ahne läikega silmis paljud neid raamatuid neelavad.

Inimene, kes läheb näitlejaks, on vist niigi kõrgendatud tähelepanuvajadusega, siin näivad seda veelgi võimendavat läbi elu kestvad isakuju otsingud, mis kombineerituna lähedusvajadusega viivad arvukate kirjute meessuheteni, mis päädivad varem või hiljem sellega, et Ene jätab nad maha. „Kättemaks isale teiste meeste kaudu?“ nagu autor ise raamatus „Ühel olematul suvel“ probleemi sõnastab. Üldse näib just selles raamatus olevat kõige rohkem autori arutlusi ja mõtisklusi, samas kui eelmistes raamatutes piirdub ta rohkem olukordade kirjeldamisega. Kõigi nende kirjute ja ajutiste suhete taustal pühendab ta end lõpuks kummalisel kombel kõige rohkem just sellele, kellest ta kohe Pariisi jõudes lahku läheb – oma poja isale ja ametlikule abikaasale, kelle tõttu ta sinna Pariisi üldse lähebki. Üks elu kummalistest ja paradoksaalstest keerdkäikudest. Lause „Kes ütles, et inimese elu peab lihtne olema?“ saab Ene Rämmeldi eluloolisi raamatuid lugedes igal juhul kinnitust.

Ekvaator!

Raamatuaasta ja koos sellega ka Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi on jõudnud "ekvaatorile" ehk poole peale. 

Allikas: Amazon.com

Täna, 22. augusti keskpäeval, selle postituse ilmumise hetkel, on eesti kirjanduse päevast 30. jaanuaril kui raamatuaasta algas, möödunud 204 ja pool päeva; ning emakeelepäevani 14. märtsil kui raamatuaasta lõpeb, jääb samuti 204 ja pool päeva. Ja see postitus on järjekorras 100. postitus - ilus ümmargune number seegi!

Merel tähistatakse ekvaatori ületamist peoga, kuhu tuleb kohale merejumal Neptun. Ma ei tea, kas on olemas mõni raamatujumal või lugemisjumal, aga loodetavasti hoiab ta raamaturahval jätkuvalt silma peal ja peletab eemale kõik tundmatute vete koletised.

Allikas: Dreamstime.com

Virtuaalkülaline: Adam Cullen

Täna vastab küsimustele Eestis elav Ameerika Ühendriikidet Minnesotast pärit tõlkija ja luuletaja Adam Cullen. Kui Haapsallu satute, astuge läbi tema kohvik-raamatupoest "Pagu". 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Kui eestikeelne raamat võib vastu pidada nii kaua läbi nii raskete aegade, siis peabki vastu veel!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelse raamatu olemasolu on tohutult tähtis, kui arvestada inglise keele pealetungi ja tehisintellekti ennenägematute suundadega. Maailm on tormine meri ja eesti keel on nii kindel ankur kui majakas meie armsa ja tähtsa kultuuriruumi jaoks.

Mida on eesti kirjandusel anda ingliskeelsele lugejale?

Eesti kirjandus on eestlaste keele- ja kultuuriruumi nägu. See on me nägu ja olemus ning avab mujal maailmas elavale lugejale lugematuid uksi ja aknaid siia – avasid, mis võivad pöörata ta elu pahu- või õigetpidi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Urmas Vadi "Tagasi Eestisse".

Raamatuaasta tähestik: L nagu luule

Mis on see luuletaja luule?

See on: kui mõtled elule

ja millelegi muule.

         Juhan Viiding

 

Luule, see ei tule tuulest

         Anna Haava

Täna avasime järgmise tähe kooli raamatuaasta tähestikus: L nagu luule.

pika säriajaga sõnad
saavad luuleks
ja luule varjudeks

      Veiko Belials