Lugemismängu soovitused: Paul Raud "Kellata torn"

Paul Raud „Kellata torn“. Tänapäev 2019. Eesti Kirjanike Liidu romanivõistlusel äramärgitud teos (2019. aastal Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse auhind).

Ei ole mina esimene ja ilmselt ka mitte viimane, kes seda raamatut lugedes tõdeb, et tubli debüüt verinoorelt autorilt, aga... Mosaiikromaan, nagu kaanel öeldakse, jääbki mosaiigiks. No ei jookse tükid kokku. Iga tükk omaette näib ju ilus, aga mis selle mõte oli, tahaks küsida. Stiil on hea, tahtmist ja eruditsiooni paistab jaguvat (iseasi, kas seda nii demonstratiivselt näitama peab?). Keeleliselt ilus, ainus, mis mind isiklikult häirima jäi, oli sõna „ent“ tarbetu ülekasutamine, mis mõjus juba kenitlemisena.

Unenäolisus lokkab, põhjustades kohati kummalisi tajuvastuolusid, aga maagiliseks realismiks ei söanda seda ka veel nimetada. Pealegi pole ka eriti vaevutud eeskujude varjamisega vaeva nägema. Rowling, Pratchett, Ristikivi unenäoline ekslemine, paulausterlikud identiteedimängud, pool lauset viitamas Dostojevskile, lause Liivile. Ja siis pea terve Eno Raua lauluks saanud luuletus mustast porist, mida on rida rea haaval teksti sisse pandud. Milleks? Häiriv vindi üle keeramine.

Lõpuks näibki, et tekstil puudub igasugune eesmärk peale vajaduse tõestada, et autor valdab sõna ja suudab produtseerida ilusas eesti keeles teksti, mille eest ka Eesti Keele Instituut ja Emakeele Sihtasutus teda tunnustasid. Ainus, mis lõpuks meelde jääb, on mingi kibestunud iroonia, mis autori noorust silmas pidades on pisut kummastav. Soovitada ei julge.