Lugemismängu soovitus: eesti elulooraamat. Ene Rämmeld

Ene Rämmeld „C´est la vie. Elu on selline.“ Tänapäev 2004

Ene Rämmeld „Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist!“ Tänapäev 2006

Ene Rämmeld „Ühel olematul suvel“ Tänapäev 2008

Ilmselt pean alustama üldse mitte raamatutest, vaid ühest lausest selles esimeses raamatus. Lapsepõlvekildude osa algab sõnadega: „Minu ema, ristinimega Candida Belials, sündis 15. mail...“ (lk 141), nii et selle raamatu ilmumisest alates olen ma teadnud, et me oleme sugulased. Raamatut ma ise senini lugenud ei olnud, aga kuna nüüd oli lugemismängus ka elulooraamatu kategooria ja ma olin just käinud Jõgeva raamatukogus kohtumisõhtul Enega, siis võtsin raamatukogust ka tema raamatud.

Me polnud kunagi kohtunud ja Jõgeval kinkisin talle oma viimase luulekogu sõnadega: „Autori nimi peaks tuttav ette tulema“, mille peale Ene kilkas: „Sugulane!“

Foto: Tiina Säälik

Kui nüüd täpne olla, siis Ene vanavanavanaisa Jakob ja minu vanavanavanaisa Jürri olid vennad, nii et viienda põlve nõbud on vist see õige sugulusaste. Ligikaudu kahesaja aasta tagune sugulus, mõelda vaid!

Aga nüüd raamatutest.

Minu vaates kannatavad esimesed kaks raamatut teatud määral toimetamatuse all. Ja ma ei pea silmas keeletoimetust, vaid eelkõige sisu. Liiga palju on kordusi, samade sündmuste uuesti kirjeldamist. Jah, kohati tilgub selle käigus ka midagi uut, aga põhiosas muutus see kordamine minu jaoks häirivaks. Seotud on see peamiselt raamatute ülesehitusega. „Elu on selline“ tegeleb personaaliaga – Enele oluliste inimeste meenutamisega, viimane osa on lapsepõlvekillud. „Tervitus Pariisist“ algab Eestis elatud aastate meenutamisega ja paratamatult kattuvad paljud asjad esimeses raamatus kirjeldatud sündmustikega. Teise raamatu teine osa on vähemalt kronoloogilises järjekorras, sest tegu on kirjadega. Autor tunnistab ka ise (raamatus „Ühel olematul suvel“), et esinemistel on ta hädas, kui keegi ei aita kohtumist ohjes hoida, sest ta ise kipub laiali valguma. Sama on mingil määral näha ka raamatutes. Kõige selgema ülesehitusega ongi „Ühel olematul suvel“, sest siin on autoril selge raam ja telg – ühe Eestis külastuse ajal toimunud kohtumised lugejatega.

Samas nende kolme raamatu järjest lugemine annab autorist omamoodi terviklikuma pildi. Eestlaste kollektiivsesse mällu on Ene jäänud kui „Libahundi“ Tiina ja sellest ta vist lahti ei saagi. On omamoodi huvitav, et ta ongi teatud moel nagu libahunt – võõras. Ja ma ei pea silmas mitte füüsilist, emigreerumisest tingitud kaugenemist Eestist, mis on loogiline ja mõistetav, vaid olemuslikku. Ene temperament ja iseloom tunduvad olevat üsna ebaeestlaslikud, ses suhtes ongi vist raske tema enda ja tema Tiina vahele piiri tõmmata. Ta on raamatutest tekkiva pildi järgi impulsiivne, kohati kangekaelne, kohati konfliktne, iseendagagi teinekord vastuolus.

Välise kuvandi (raskuste ja keerulise elu kiuste hakkama saav iseseisev naine) varjust koorub välja palju ebakindlam mina. Tekstist kumab läbi vajadus kogu aeg kellelegi (kõige rohkem vist siiski iseendale) midagi tõestada. Noore ea identiteediotsingud, eneseleidmise ja oma koha leidmise vaevad, toimetulekuraskused, kohati ka ilmselt süütunne, vajadus iseendaga rahu teha – miks muidu kirjutab ta enda kohta asju, mida oleks lihtne olnud enda teada jätta. Autor on valusalt avameelne ja seetõttu pole pilt, mille ta endast maalib, alati just kõige ilusam. Ega ta varja ka oma suhtumisi teistesse – kõik sümpaatiad ja antipaatiad on üsna otse välja öeldud. Kujutan ette, millist sisinat see kaasa on toonud, ja samas – millise ahne läikega silmis paljud neid raamatuid neelavad.

Inimene, kes läheb näitlejaks, on vist niigi kõrgendatud tähelepanuvajadusega, siin näivad seda veelgi võimendavat läbi elu kestvad isakuju otsingud, mis kombineerituna lähedusvajadusega viivad arvukate kirjute meessuheteni, mis päädivad varem või hiljem sellega, et Ene jätab nad maha. „Kättemaks isale teiste meeste kaudu?“ nagu autor ise raamatus „Ühel olematul suvel“ probleemi sõnastab. Üldse näib just selles raamatus olevat kõige rohkem autori arutlusi ja mõtisklusi, samas kui eelmistes raamatutes piirdub ta rohkem olukordade kirjeldamisega. Kõigi nende kirjute ja ajutiste suhete taustal pühendab ta end lõpuks kummalisel kombel kõige rohkem just sellele, kellest ta kohe Pariisi jõudes lahku läheb – oma poja isale ja ametlikule abikaasale, kelle tõttu ta sinna Pariisi üldse lähebki. Üks elu kummalistest ja paradoksaalstest keerdkäikudest. Lause „Kes ütles, et inimese elu peab lihtne olema?“ saab Ene Rämmeldi eluloolisi raamatuid lugedes igal juhul kinnitust.