Virtuaalkülaline: Janika Kronberg

Tänane virtuaalkülaline on Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees ja raamatuaasta peakomitee liige Janika Kronberg.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Tunne on ülev nagu igal pidupäeval! Oletatava esimese eestikeelset teksti sisaldanud raamatu vanus äratab aukartust, mis sest, et teadaolevalt trükis ise säilinud ei ole. Lootused täidavad aga fantaasiat - ehk kusagil siiski?! Kuigi moodsaid meediume ja infokandjaid on lisandunud, ei saa trükikunsti leiutaja Gutenbergi ajastut siiski ka lõppenuks pidada, kui vaadata pabertrükiste aina lisanduvat hulka. Eks trükita ka igasugust, oma lõbuks ja kehvapoolset kraami, ent suurem probleem on, et iga hea raamat leiaks ka lugeja. Raamatuaasta peab raamatu ja lugeja vahelisele kontaktile kaasa aitama.    

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Sidepidamine ja üleilmne kommunikatsioon on pidurdamatult kasvanud, piiranguid ja raudseid eesriideid ei ole. Aga meenutaksin aega pärast II maailmasõda, kui väärtuslikum osa eestikeelsest kirjasõnast sündis ja avaldati trükis väljaspool Eestit - Rootsis, Kanadas, USAs, Inglismaal, Austraalias ja mujal. Suur osa sellest oli pikka aega kodumaal keelatudki. Eestikeelne raamat, ajakiri ja ajaleht oli siis ka vaimse vastupanu, alles- ja ellujäämise vahend, omamoodi vaimne relv. Raamatus jäädvustatud pikema teksti lugemine, teinekord ka mõistatamine ja mõistmine hoiab meie vaimu virgema ja keskendumisvõimelisema kui lühikeste ampsude ja säutsude ainsa pilguga ammendamine. Psühholoogid on sellest kõnelnud. Nii et raamatusse "raiutud" tekst hoiab meid ka praegu hinges ja vaimus - nii eestlasena kui inimesena. Olen selles veendunud. Ja kuigi raamatut saab lugeda ka arvutis, võrgus või telefonis, postitasin just suure raamatupaki Ameerikas elavatele eestlastele, kelle jaoks praegugi on uue eestikeelse raamatu lugemine üks kodumaaga sidepidamise viis. Et vastastikune mõistmine kodustega püsiks tasemel.

Juhid praegu Kirjanike Liidu Tartu osakonda, aga oled olnud ka Loomingu peatoimetaja ja Kirjandusmuuseumi direktor.  Mis seisus on sinu arvates eesti kirjandus praegu?

Eesti kirjandus on mitmekülgne ja hea tervise juures. Mitmed sajandi eest alguse saanud unistused ja ettevõtmised on just uuemal ajal ellu kutsutud ja toimivad, väikse rahvaarvu juures tuleb kõigele peale maksta, et loojaid elus hoida ja lugejad saaksid neile vajalikku vaimutoitu. Kõigega ei jaksa kursis ollagi, oluline on oskus valida ja leida see õige. Kellele krimi, kellele ulme, head luulet meil jagub, ajalooainelist või psühholoogilist proosat, draamat ja huumorit, oma ajalugu, ükskõik kui traagilisi episoode selles ka on olnud, suudame näha ka läbi absurdi või huumoriga, nagu seda pakuvad Kivirähk ja Urmas Vadi, ja ka see  on märk heast tervisest.    

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mitmeti temaatiline raamat äsja loetud uudiskirjandusest - Arne Merilaide "Puuinimesed. Muinasjutt". Kui loete, saate teada, miks samanimelisi autoreid on justkui kaks, ja ehk võiks otsida ja uurida, kas selle omapärase, mõneti ka ulmelise romaani vormis esitatud puude kataloogis peab kõik paika?