Gert Kiiler „Mineviku eest ei pääse“. Postimehe
kirjastus 2025
Kohe raamatu alguses on lause, mis mind suutis rabada ja naerust kõõksuma panna: naise silmad asetsesid teineteisest ühekaugusel... Tjah, katsuge nüüd ette kujutada kedagi, kelle silmad asuvad teineteisest erineval kaugusel. Lõbus, kas pole? Silma riivav apsakas oli ka lk 51, kus Smith&Wessonit koldiks nimetatakse. No Colt on ikka Colt ja nende peamise konkurendi koldistamine ajaks ilmselt mõlemad pooled marru. Eradetektiiv Paul Johnsoni erialase professionaalsuse kontolt läheb sellega kohe nii mõnigi punkt maha.
Aga tegelikult oli kosutav moodsale krimile vahelduseks
lugeda sellist vana-kooli-karmi-värki. Kuna eelmised
osad mulle meeldisid, siis oli ootus kõrgel ja pettuda ei
tulnud. Lugu oli meeldivalt mitmekihiline, lisaboonusena olid mõned tegevuskohad
seekord laiali ka väljapool Viljandit. Ja nagu pealkirigi ütleb, ei jäta
minevik olevikku rahule. Midagi selgub ka eradetektiivi enda minevikust, rääkimata
tema saladuslikust sekretärist Evast, kellele minevik vist järele jõuab. Žanri klassikute vääriline. Hästi kirjutatud, ladusalt loetav, puhas meelelahutus parimal kujul,
lahendus ootamatu ja üldse mitte aimatav. Ja muide, sellest materjalist
vändatud seriaali vaataks küll, potentsiaali stiilseks krimisarjaks on siin
rohkem kui von Fockis. Ja see, kuidas raamat lõpeb, ei jäta kahtlustki, et Kiiler
seda edasi kirjutab.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar