Lugemismängu soovitus: Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Mihkel Raud „Musta pori näkku“. Tammerraamat 2008

Sobib lugemismängu rubriiki „Eesti elulooraamat“, kuigi ma pole päris kindel, kas see räägib rohkem Mihkel Raua värvikast nooruspõlvest või dokumenteerib ajastut ja Eesti muusikamaailma. Aga filmi, mida Jaak Kilmi selle põhjal praegu teeb, tahaks küll näha.

Mihkel Raud oskab kirjutada. Selles ei peaks küll enam keegi kahtlema, kes vähegi tema erinevate telesaadete kohtunikusõnavõtte on kuulanud. Mida on võimalik suuliselt teha, saab ka kirjalikus vormis veelgi paremal tasemel reprodutseerida. Ja seda ta teeb.

Mihkel Raud on irooniliselt sapine, kohati liigagi avameelne, enamasti ropu otseütlemisega, surub nii mõnegi tuntud molli mõnuga sita sisse, aga... aga... Mingites detailides suudab Mihkel Raud olla ka äärmiselt delikaatne ja tundlik. Need kohad tuleb lihtsalt üles leida ja ära tunda.

Ja teisal jätab üht-teist ütlemata, sest kes teab, see teab.

„Musta pori näkku“ on häbitult ja teadlikult üleelusuurune. Selles on pisut liiga palju epiteete. Ja nendes epiteetides on pisut liiga palju tunda hoiakut. Mida ta selle rõhutatult robustse ja ropu hoiakuga ikkagi varjab? Egas ometi haavatavust ja ebakindlust? Me ju teame, milline peab olema rokkarite kuvand. Või punkarite. Eriti punkarite. Niisiis... see raamat vastab igati nendele kuvanditele. Või siis loob neid juurdegi. Mitte et ma Mihkel Rauda liigses fantaasialennus kahtlustaks. Eks see elu oligi selline. Eriti muusikutel. Eriti punkaritel. Eriti Mihkel Raual, kes elas tollal mitmeaastases mäluaugus. Aga värve tõmbab ta sellele vaatamata laia pintsliga. Mõnuga. Ja mõnuga tuleb seda ka lugeda. Eriti neil, kes toda aega ei mäleta. Sellest raamatust saab aimu, kui lohutu ja ajuvaba, aga samas ka pöörane üks ajastu oli.

Ja eriti veel neil, kes toda aega mäletavad (st kes ise mäluaugus ei olnud). Puhas nooruse nostalgia. Põrgut, ma ju käisin neil Tartu levimuusikapäevadel! Ma ju olin sellel esimesel (ja kõigil järgmistel) Rock Summeritel! Ma käisin kõigil tollal Tartus toimunud Singer Vingeri kontsertidel!  Aga kuigi sellise elu raamatust lugemine võib tunduda lõbus, ei olnud sellise elu elamine seda ilmselt mitte. Me kõik ju teame, kui paljud suured staarid on end niimoodi surnuks joonud. Aga Mihkel Raud on õnneks elus, sest tegi oma geneetilisest pärandist  valiku kirjutamise kasuks. Muusikalegend on ta niikuinii. Ka padukainena.

Ja roppus... noh, pidage seda lihtsalt kirjaniku stilistiliseks võtteks.