Otsing blogist

04 august 2025

Kirjandusfestivali Eesti kirjanik 2025 eelinfo

Juhan Liivi muuseumis Alatskivil toimub 9. augustil taas kirjandusfestival Eesti kirjanik, mille käigus antakse tavapäraselt välja ka tiitel "Eesti kirjanik". Loetelu seni selle tiitli saanud kirjanikest.

Festivali üks esinejatest Kristiina Ehin on oma magistritöös kasutanud sõnapaari “naiste voli”. Autori arvates ongi “meil praegu käes naiste voli aeg, kuid kas selle lõpp või algus, seda näitab ajalugu.” Pilku uusimale eesti kirjandusele pöörates, kus riburadapidi ilmub tugevaid ja omanäolisi teoseid just naisautoritelt, jääb üle vaid nentida – tänases kirjanduses valitseb tõepoolest naiste voli.

Esinema tulevad Kristiina Ehin, Eva Koff, Kairi Look, Lilli Luuk, Berit Petolai, Kaur Riismaa, vestlusringis arutlevad naiste rolli üle kirjanduses Johanna Ross, Valner Valme ja Mari Niitra.

Kui laval on peamiselt naised, siis naiselikku väge tasakaalustab muusikaliste etteastetega Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd. Kindlasti jagatakse tiitleid ja kohal on ka pehme südamega machomees Mihkel Kunnus.

Festivalil saab osa võtta köitekunsti töötoast, mida juhendab nahakunstnik Iris Järg. Töötoas osalemise tasu katab materjali hinna.

Tegutseb puhvet, tegevusi lastele pakub Koosa raamatukogu, hilisõhtul saab sauna. Kindlasti saab osta ka raamatuid!

 


01 august 2025

Lugemismängu soovitused: Betti Alveri kirjandusauhinna saanud teos. Piret Jaaks "Linnalegend"

Piret Jaaks „Linnalegend“ (Jumalikud Ilmutused 2015).

Passib kategooriasse Betti Alveri kirjandusauhinna saanud teos (kes vajab näpunäiteid, millised raamatud sellesse kategooriasse veel sobivad, siis siin on nimekiri.

Ma ei tea, mis värk mul selliste jutukogudega on, aga ma olen taas jännis oma tunnete ja seisukohtade väljendamisega. Üksteist lühikest juttu. Pisut nihestatud, unenäolised, mõned novelliliku puändiga, mõni selgema, mõni aimatavamaga. Osad mitte nii selgelt puänteeritud, vaid pigem eikuhugi sumbuvad. Tegevuskohad laiali üle ilma.

Tuleb tunnistada, et suurem osa neist lugudest jätsid mind suhteliselt ükskõikseks. No ei ole minu rida. Enim meeldisid ehk „Koolibri“ – selline selgelt novelliliku ootamatu lõpuga jutt, ja lõpulugu – „Pihtimus“, mis oli täiesti teistsugune. Ootamatu, veider, omamoodi usutav. „Lehtede lahkumine“ oli ka pigem positiivse poole peal, klassikaliselt novelliliku lõpuvindiga. Mitte et ülejäänutel otseselt midagi häda oleks, lihtsalt minust purjetasid nad mööda.

Debüüdi kohta on kogumik siiski korralik. Tase on suhteliselt ühtlane ja neile, kes novelle armastavad, võiks see meeldida küll.


30 juuli 2025

Virtuaalkülaline: Olev Remsu

Olev Remsu, kirjanik

 

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Vähe, võiks rohkem. Juubelit tähistab trükiraamat, ma usun, et meil on ka käsikirjalisi raamatuid, sest kuidagi pidi ju piiblitekst levima ja katoliku preestrid pidid seda väljaspool jumalateenistust ka eestlastele tsiteerima. Ja muidugi mitte ladina keeles.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kui võtame kaasa ka digivariandid, siis on see meie olemasolu jätkumise küsimus. 

Sa oled kusagil enda kohta öelnud, et tahad inimesi valgustada. Kas ilukirjandusteos peab valgustama?

Emotsionaalne ja esteetiline valgustus peaks olema. Ka hariduslik valgustus pole keelatud, ent eks see sõltu autori käekirjast.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Väga raske küsimus, otsida kullast ühte tera. Võibolla Mats Traadi "Harala elulood".


28 juuli 2025

Lugemismängu soovitused: Ervin Õunapuu "Eesti gootika XX"

Ervin Õunapuu „Eesti gootika XX“ (Varrak 2017).

Minu lugemismängus täidab see raamat kategooriat "Raamat, mille pealkirjas on Eesti".

Juba paari esimese jutuga saab selgeks, et seda raamatut ei saa lugeda. Seda tuleb manustada tilk-tilga haaval, sest kontsentratsioon on nii kange, et võtab silmad märjaks. Negatiivsema meelelaadiga inimestel soovitan üldse eemale hoida, muidu võib masendusse langeda. Hea, et ma seda sügiskaamose ajal ei lugenud.

See pole isegi mitte teine Eesti, mis nende kaante vahelt vastu jõllitab – see on ma-ei-tea-mitmes. Väändunud, kõver, vaimselt sandistunud, tülgastav, groteskne, absurdne. Lohutu. Õnneks on lood ülilühikesed. Aga neid on palju.

Nii et kui te tunnete end liiga helge ja õnnelikuna, siis on see teile. Toob maa peale tagasi. Ainult et pärast on tunne, nagu tahaks duši all käia.

On jutte, mis oma äraspidise puändiga mõjuvad ootamatult, nagu näiteks „Õnnepäev“. On isegi humoorikaid nagu „Agendid“. Aga suur osa on sellised, et isegi lühikeste lugude lugemise ajal tuli pause teha, et üldse edasi lugeda. Aga mingi väärastunud huvi ei lasknud raamatut ka lõplikult käest panna. Imekombel on kogu selle friigitsirkuse keskel ka üks jutt, mis on peaaegu normaalne. „Hüpe“.

Selles raamatus on palju lapsi. Ja palju vägivalda. Joomist. Surma. Lollust. Mis see on? leidsin end lugedes mõtlemas. Milleks? Kellele? See tilk-tilga haaval lugemine... see on nagu arstirohu võtmine, mingi vaimne vaktsineerimine... On see mingi omalaadne didaktiline materjal, kuidas saada paremaks inimeseks? Et loed ja ei taha olla nagu nood seal? Tahad olla parem? Aga ma kahtlustan, et need, kes peaksid tahtma olla paremad, ei loegi raamatuid. Nad ongi sellised, nagu nood seal. Või veel hullemad. Või on see vaktineerimine neile, kes on veel normaalsed, et nad päris eluga kokku puutudes kreepsu ei saaks?

Ma ei tea. Ma ei tea, miks ma seda lugesin, veel vähem tean ma, miks Õunapuu selliseid asju kirjutab. Lummav. Painav. Jube.


25 juuli 2025

Lugemismängu soovitused: Karl Ristikivi "Viikingite jälgedes"

Jätkame ikka pisut kergema suvelugemisega. Sedapuhku siis Karl Ristikivi „Viikingite jälgedes“ (Fantaasia 2003).

 

Kategooria: ajalooline romaan või vajadusel ka eesti klassiku romaan.

Alustuseks vaidlen ma vastu järelsõna autorile Raul Sulbile – see ei ole alternatiivajalugu, see on lihtsalt ajalooline romaan. Isegi mitte niivõrd ajalooline seiklus, kuigi raamat saab alguse külatäie rannarootslaste mahanottimisega ning edaspidigi on võitlusi ja laevahukke. Ei, see ei ole peamine, millele Ristikivi keskendub. Loomulikult on põnevust, aga pigem vaatleb autor inimese igatsusi ja püüdlusi, tema valikuid ja otsuseid, olles omamoodi eelprooviks Kroonikate triloogiale. Loomulikult on romaan lihtsakoelisem ja sirgjoonelisem, sarnanedes tõesti pigem ajaloolisele seiklusele, aga alternatiivajaloo jaoks jääb sellel minu jaoks midagi puudu. Ehk siis lugu on sobitatud teadaoleva ajaloo raamidesse ja ükski selles kirjeldatud sündmus või tegevus ei põhjusta uue, alternatiivse ajajoone teket.

Üks hoopis teistsugune Ristikivi kui me ehk harjunud oleme.


23 juuli 2025

Virtuaalkülaline: Karl Martin Sinijärv

Täna vastab kirjanik ja Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Seda esimest raamatut ju päriselt olemas ei olegi enam. Ja tunnetega on nõnda, et kindlasti tekitas sündimine minus tundeid, ent ma ei mäleta neid. Olin sündides väga noor nimelt. Ja trükitud raamatuni jõudmise ajaks oli armas eestirahwas omi lugulaule veeretanud jo päris pikalt, nii et see poole tuhande aasta tähistamine on kahtlemata sümbolväärtusega, ent mõnevõrra meelevaldne. Küsimus ise on stiililt spordiajakirjanduse valda liikuv – mis tunne on, kas purakas jäi sisse? Täitsa hea tunne on, jagub nii purakat kui purikat kui puravikku.

 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Laiemas plaanis mitte teab kui oluline. Kitsamas vägagi. Oskus oma salakeelt raamatuisse raiuda on vahva ja valgustav võimalus/võimekus. Olgem valvsad ja vallatud, et me noid supervõimeid ära ei kaotaks, mis taevaisa lahkeste jaganud.

 

Sa oled etnofuturismi ristiisa. Kas Mikita kujutlus eestlasest, kellel ühes käes nutitelefon ja teises väike seenenuga, ongi see kehastunud etnofutu? Ja vaadates Kiviräha Ussisõnade tõlkeedu Prantsusmaal, siis kas selline etnofutu-seenline ongi eesti kirjanduse tuum, mis selle mujal maailmas huvitavaks teeb?

Etnofuturism sai vahepeal veidravõitu poliitilise mündi külge, hakkasin ise tarvitama lõbusamat sõna – kõivupunk. Aga jah, Eestis saab mitut asja korraga või vähemalt väga lähestikku tabada ja kogeda, see me eelis kahtlemata on. Üleelusuurusi linnasid meil pole, raba see-eest roppu moodi. Ma ei ole küll rabas käinud, ent jo teadmine, et lähimani on tunnike jala minna, lisab tõsikindlat turvatunnet. Jõhvikad mulle ei maitse ja murakat pole laivis näinud, ainult moosis, kuid see moos oli hea.

Ma ei usu, et me peaksime mujal maailmas ilmtingimata huvitavad olema, olgem iseenda jaoks põnevad ja naksakad. Kirjutatud on, et armasta oma ligimest nagu iseennast, aga see ju eeldab, et esmalt õpid toda iseennast armastama, muidu võrdlusalus puudub. Ja kui iseendaga sõjajalal oled, langeb kogu muu konstruktsioon kolinal kokku. Nii et edu on tore ja muidugi on parem olla natuke tuntud kui puhta tundmatu, aga ega see mingi esimene asi kaa ei ole, mille pärast endast välja minna ja murelema kukkuda.

 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ajaloopõnevik ja üldse minevikukirjutus teevad võidukäiku. Noppige Lilli Luugi, Joel Jansi ja Andres Adamsoni asjakesi, on mõnus ja saab targemaks pealekauba.

 


21 juuli 2025

Eesti ulme aastaauhinnad 2025

Sain nädalavahetusel suurepärase sünnipäevakingituse - minu jutt «Kübeke elutervet vihkamist» sai Stalkeri kui eelmisel aastal ilmunud parim eesti autori lühijutt! Lisaks sai terve see antoloogia, kus mu jutt ilmus ja mis minu jutu järgi pealkirja sai, samuti Stalkeri. Täisnimekiri võitjatest allpool.

Laupäeval, 19. juulil jagas Eesti Ulmeühing 28. korda ulmekirjanduse aastaauhindu Stalker. Ulmeauhindu jagati välja seitsmes kategoorias.

Parim eesti autori romaan

Maniakkide Tänav «Muinaskuningas #1. Manatar», kirjastus Lummur.

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus

Jaagup Mahkra «Matilda». Jutukogu „Must vend“, kirjastus Lummur.

Parim eesti autori lühijutt

Veiko Belials  Antoloogia „Kübeke elutervet vihkamist“, kirjastus Fantaasia.

Parim antoloogia või kogumik

«Kübeke elutervet vihkamist», kirjastus Fantaasia. Koostajad Kalmsten ja Kääramees.

Parim tõlkeromaan

Andrzej Sapkowski «Nõidur III. Tuleproov», kirjastus Varrak. Tõlkija Margus Alver.

Parim tõlkelühiromaan või -jutustus

Martha Wells «Allumatuse protokoll. Mõrtsukboti päevikud III»,  kirjastus Fantaasia. Tõlkija Iris-Barbara Jeletski.

Parim tõlkelühijutt

George R. R. Martin «Koos hommikuga tuleb udulangus». Jutukogu „Tuhande Maailma lood“, kirjastus Fantaasia. Tõlkija Sash Veelma.

Palju õnne võitjatele!


„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...