Piret Jaaks „Linnalegend“ (Jumalikud Ilmutused 2015).
Passib kategooriasse Betti Alveri kirjandusauhinna saanud teos (kes vajab näpunäiteid, millised raamatud sellesse kategooriasse veel sobivad, siis siin on nimekiri.
Ma ei tea, mis värk mul selliste jutukogudega on, aga ma
olen taas jännis oma tunnete ja seisukohtade väljendamisega. Üksteist lühikest
juttu. Pisut nihestatud, unenäolised, mõned novelliliku puändiga, mõni selgema,
mõni aimatavamaga. Osad mitte nii selgelt puänteeritud, vaid pigem eikuhugi
sumbuvad. Tegevuskohad laiali üle ilma.
Tuleb tunnistada, et suurem osa neist lugudest jätsid mind
suhteliselt ükskõikseks. No ei ole minu rida. Enim meeldisid ehk „Koolibri“ –
selline selgelt novelliliku ootamatu lõpuga jutt, ja lõpulugu – „Pihtimus“, mis
oli täiesti teistsugune. Ootamatu, veider, omamoodi usutav. „Lehtede lahkumine“
oli ka pigem positiivse poole peal, klassikaliselt novelliliku lõpuvindiga.
Mitte et ülejäänutel otseselt midagi häda oleks, lihtsalt minust purjetasid nad
mööda.
Debüüdi kohta on kogumik siiski korralik. Tase on
suhteliselt ühtlane ja neile, kes novelle armastavad, võiks see meeldida küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar