Virtuaalkülaline: Karl Martin Sinijärv

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Seda esimest raamatut ju päriselt olemas ei olegi enam. Ja tunnetega on nõnda, et kindlasti tekitas sündimine minus tundeid, ent ma ei mäleta neid. Olin sündides väga noor nimelt. Ja trükitud raamatuni jõudmise ajaks oli armas eestirahwas omi lugulaule veeretanud jo päris pikalt, nii et see poole tuhande aasta tähistamine on kahtlemata sümbolväärtusega, ent mõnevõrra meelevaldne. Küsimus ise on stiililt spordiajakirjanduse valda liikuv – mis tunne on, kas purakas jäi sisse? Täitsa hea tunne on, jagub nii purakat kui purikat kui puravikku.

 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Laiemas plaanis mitte teab kui oluline. Kitsamas vägagi. Oskus oma salakeelt raamatuisse raiuda on vahva ja valgustav võimalus/võimekus. Olgem valvsad ja vallatud, et me noid supervõimeid ära ei kaotaks, mis taevaisa lahkeste jaganud.

 

Sa oled etnofuturismi ristiisa. Kas Mikita kujutlus eestlasest, kellel ühes käes nutitelefon ja teises väike seenenuga, ongi see kehastunud etnofutu? Ja vaadates Kiviräha Ussisõnade tõlkeedu Prantsusmaal, siis kas selline etnofutu-seenline ongi eesti kirjanduse tuum, mis selle mujal maailmas huvitavaks teeb?

Etnofuturism sai vahepeal veidravõitu poliitilise mündi külge, hakkasin ise tarvitama lõbusamat sõna – kõivupunk. Aga jah, Eestis saab mitut asja korraga või vähemalt väga lähestikku tabada ja kogeda, see me eelis kahtlemata on. Üleelusuurusi linnasid meil pole, raba see-eest roppu moodi. Ma ei ole küll rabas käinud, ent jo teadmine, et lähimani on tunnike jala minna, lisab tõsikindlat turvatunnet. Jõhvikad mulle ei maitse ja murakat pole laivis näinud, ainult moosis, kuid see moos oli hea.

Ma ei usu, et me peaksime mujal maailmas ilmtingimata huvitavad olema, olgem iseenda jaoks põnevad ja naksakad. Kirjutatud on, et armasta oma ligimest nagu iseennast, aga see ju eeldab, et esmalt õpid toda iseennast armastama, muidu võrdlusalus puudub. Ja kui iseendaga sõjajalal oled, langeb kogu muu konstruktsioon kolinal kokku. Nii et edu on tore ja muidugi on parem olla natuke tuntud kui puhta tundmatu, aga ega see mingi esimene asi kaa ei ole, mille pärast endast välja minna ja murelema kukkuda.

 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ajaloopõnevik ja üldse minevikukirjutus teevad võidukäiku. Noppige Lilli Luugi, Joel Jansi ja Andres Adamsoni asjakesi, on mõnus ja saab targemaks pealekauba.