Otsing blogist

02 juuli 2025

Virtuaalkülaline: Mart Juur

Täna on meil mõtteliselt külas "kirjandusminister" Mart Juur. Ja muide - see, mis sealt tagant paistab, on raamatuaasta pannoo ERMis. Minge vaatama.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

Igapäevases elus 500-aastase eestikeelse raamatu ajaloo peale eriti ei mõtle. Aga tasub mõnikord mõelda ja selleks sobib raamatuaasta väga hästi. Et eesti keel kirjakeeleks sai ja kultuurkeeleks kujunes, on ühest küljest muidugi juhus, teisest küljest baltisaksa valgustajate teene, aga põhiliselt ikka eestlaste eneste tegude ja pealehakkamise tagajärg. Tublid oleme, mis muud. Laseme samas vaimus edasi!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on oluline eeskätt meile enestele. Ainult kõnekeeleks jäädes keel ei püsi ega arene.

Kas Eestil oleks ka päriselt tarvis kultuuriministri kõrvale eraldi kirjandusministrit?

Ei ole. Jumala eest, kujuta nüüd ette poliitikut kirjanduseasjadega tegelemas. Küll aga oleks tore, kui meedias oleks rohkem kirjandust ja rohkem oleks erinevaid inimesi, kes kirjandust meedias kajastavad.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Viimase aja lugemiselamustest meeldib väga Ülo Tuuliku "Viiest kaheksakümne viieni". Nooremast kirjandusest Hanna Kangro "Klaaslagi" meeldib väga.


30 juuni 2025

Blogi suvine graafik

Puhkuste aeg on kätte jõudnud. Uus kooliaasta algab alles sügisel, aga sest pole midagi. Blogi suvepuhkusele ei lähe. Küll aga tõmbame pisut tempot maha. Mida kindlasti lubada saan, on see, et virtuaalkülalise intervjuud ilmuvad igal kolmapäeval edasi. Raamatuaasta tähestikunäitus jääb suvel K-tähele pidama, nagu juba varasemaltki teada antud. Järgmise täheni jõuame arvatavasti augusti teises pooles.

Loetud raamatuid katsun jõudumööda edasi tutvustada. Järgnev pilt annab veidi aimu, mis mind suvel ees ootab:


Püsige liinil!

27 juuni 2025

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus: juuni 2025

Enne suvepuhkuseid veel viimane sats uusi raamatuid meie raamatukokku. Nagu ikka - veidi erialast, veidi ilukirjandust:

Anneli Banner „Eesti aia ajalugu“. Oluliselt täiendatud trükk

Marika Vartla „Floksid minu aias“

Jennifer Ackerman „Öökulli tarkus“  

Eesti Novell 2024

Eesti novell 2025

Mart Sander „Nimetu kannike“

Eva Koff „Sinine mägi“

K. L. Slater „Kustutatud sõnum“

Jo Nesbø „Nahkhiirmees“

Jo Nesbø „Päästja“



25 juuni 2025

Virtuaalkülaline: Kaur Riismaa

Täna vastab küsimustele äsjane Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja Kaur Riismaa, kes sai palju tähelepanu, kui võitis Nora Maria Londoni varjunime all esikoha esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat“.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

500 aastat tagasi põletati Lübeckis n.ö ideoloogiliselt vale raamat, et see ei risustaks siinsete põliselanike hingi ja südameid. Kui ma nüüd ei eksi, siis me teamegi sellest eesti- ja alamsaksakeelsest missaraamatust ainuüksi Lübecki toomhärra Brandese päevikusissekande tõttu. Ühest küljest, jah, piduaasta on pidupäev, teisest küljest peaks praegu kiiresti ja ohtlikult muutuvas ilmas meeles hoidma selle pidupäeva hoiatavat varjupoolt.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Sõltub, mis suunas see maailm muutub. Praegu tundub, et maailm muutub kitsamaks, sajandi esimese veerandiga võrreldes mustvalgemaks. Õnneks on eesti kirjandus võrreldes Venemaa või USAga, Hiinast rääkimatagi, suhteliselt vanajumala selja taga, keegi ei hakka siin midagi ära keelama. Eestikeelne raamat on pelgupaik.

Sa pole vist nii palju tähelepanu oma nime all saanudki kui Nora Maria Londonina esseekonkurssi võites. Olid ajad, kus naiskirjanikud kirjutasid mehe pseudonüümi all, et neid tõsiselt võetaks. Kas nüüd oleme jõudnud maailma, kus keskealine mees peab kirjutama noore naise pseudonüümi all, et tähelepanu saada?

Ei ole. Küll aga oleme jõudnud maailma, milles järjest vähem määrab inimese kehalisus. Nora Maria kui tegelase autor tuli välja ning näitas, milline keha tal on, aga ühel päeval on meil ka autorid, kellel pole keha. Kelle tekstid võivad olla originaalsed ja viia kirjandust edasi, kuid need ei pärine ühest tsentraalsest hallollusest. „Kuidas me tapsime püha“ on Nora Maria monoloog ning lavastus tervikuna juhib tähelepanu eesti kultuuri võimalustele ning ohtudele järgmiste aastakümnete jooksul. Kui me aina tegeleme sellega, mis autoril püksis on, siis me laseme tehisarukirjanduse lahtisest uksest sisse.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kasutan juhust ja soovitan hoopis Juhan Jaigi ja Bernard Kangro kirju, need on kokku kogunud ja kommenteerinud juba ilmammusel ajal Kristi Metste:

„Kevad on siin jahe ja maituled olid haledavõitu, ei oska need pärismaalased ka laulda ega midagi.“

 

 

 


23 juuni 2025

Lugemismängu soovitused: Margus Müür "Seitsmes kohtunik"

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (Majaan OÜ 2019)

2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud käsikiri

 

Lugemismängus sobib nii romaanivõistlusel esile tõstetud raamatu kategooriasse, paljude jaoks ilmselt ka kategooriasse: autor, kellest ma midagi kuulnud ei ole. Ja olenevalt personaalsest sinise-rohelise nüansside tajumisest võib see mõnedele inimestele sobida ka rohelise kaanega raamatuks :)

Algus polnud eriti veenev, nii et kohati tekkis tunne, et miks esile tõstmine? Noortekas, mis esiotsa eriti ei kõnetanud, liigagi suvalist superkangelaste filmi meenutav (halvas mõttes). Maneerlik, pisut ehk punnitatudki. Aga edasi lugedes hakkas kuidagi tööle. Autor suutis süžeepöörded teha õigetel hetkedel, kogu see mitmekihiline mäng näis olevat täitsa kenasti läbi mõeldud, ainus, mis lõpuni häirima jäi, oli teatud asjadest üle libisemine, autor ei jaganud  lugejaga kogu sisemist loogikat ja mingid asjad lihtsalt tulid kusagilt. Jah, teades, mida kõike romaanivõistlusele kokku saadetakse, on esile tõstmine ilmselt õigustatud, teisalt on ka selge, miks see käsikiri enamat ei pälvinud. Kui algusest üle saab, siis on põnevust, intriigi ja seiklust küllaga, mäng käib ikka väga mitmel tasandil, aga kõigile ei pruugi sobida, sest pole mitte lihtsalt noortekas, vaid ulme (tegevus jõuab kosmosessegi).

Surematu šedööver ei ole, aga tarbida kannatab.

20 juuni 2025

Kirjanike Liidu romaanivõistlus 2025

Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitis Kaur Riismaa romaaniga "Väsinud valguse teooria".

Teise preemia võitis Mario Pulveri "Theseuse laev" ning kolmandat kohta jagasid Anu Allas romaaniga "Allaandmine algajatele" ja Jaagup Mahkra romaaniga "Mõrv Karlovas".

Lisaks anti välja mitu eriauhinda.

Tallinna linna auhind – Martin Varvas, "Sitt päev".

Jaan Tõnissoni Postimehe fondi preemia – Kristi Küppar, "Nadinunnadi-nadinaa".

Margus Karu Sihtasutuse eripreemia – Laura Evisalu, "Andersi hoidja".

Ära märgiti Miina Piiri "Noviits" ja Liia Kikase "Väikelinna biit".

Romaanivõistlusele laekus 80 märgusõnaga varustatud käsikirja, neid hindas žürii koosseisus Rein Raud (esimees), Heidi Aadma, Tiit Aleksejev, Reeli Reinaus ja Karl-Martin Sinijärv.

Palju õnne!

18 juuni 2025

Virtuaalkülaline: Rein Raud

Täna jagab meiega oma raamatuaasta mõtteid kirjanik, kirjastaja ja kultuuriteoreetik Rein Raud.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tunne on uhke. Mulle tundub, et kirjandus on olnud kogu meie täisverelise kultuurilise eksistentsi selgroog ning ka teater, mis praegu esikohale kipub, on meil üsna sageli olnud (mõnede naabritega võrreldes) suhteliselt tekstipõhine. Pikk trükikultuur näitab ka vähemalt mõningast kirjaoskust, sest raamatuid poleks ju trükitud, kui neil puuduksid lugejad. Ja kirjaoskusega avaneb hoopis teistsugune ajalooline mälu, võimalikuks saab nii olnu kui ka olematu edasiandmine fikseeritud kujul, millest omakorda tekib võimalus näha oma muutumist jätkuvuses. Eestlastel võitts see kõik praktikas päris kõvasti aega, aga seda toredam on praegu tagasi vaadata.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kuni on eestikeelseid raamatuid, seni on meie riigi põhiseadusel mingi mõte. Äri ja teaduste jaoks pole keele ja kultuuri kestmisel erilist funktsiooni, poliitilised struktuuridki saaksid hakkama kuidagi teisiti – maailmas on mitmeid riike, mis jagavad sama keelt ja suuresti ka kultuuriruumi – aga konkreetselt see Eesti riik, milles meie elame, on elujõuline mu meelest ainult läbi oma kirjakultuuri. Mis ei tähenda, et me peaksime kuidagi sellesse krampuma või kapselduma, vastupidi, oluline oleks luua kogu aeg juurde sellist kirjandust, millest ka teised tahaksid osa saada. Ent kui eestlased hakkaksid ainult ingliskeelset kirjandust lugema, siis küsiksid mujalt maailmast siia sattunud inimesed juba õigusega, miks neil on vaja näha vaeva selle meie keerulisevõitu keele äraõppimisega, kui me sellest ise ei hooli.

Algatasid rektorina Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna väljaandmise. Miks on auhinnad olulised (ka sellised väiksemad, lokaalsemad)?

Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna eripära on see, et sellele võib nomineerida nii tuntud kirjanikke ja tõlkijaid – vilistlasi ja õppejõude, kelle seas leidub neid üksjagu – kui ka üliõpilasi, alles oma kirjanduslikku teekonda alustavaid autoreid. Ja mõnikord saavad neist laureaadid ja hiljem kujunevad neist vahel ka hääled, kelleta meie kirjandust enam hästi ette ei kujutagi. Näiteks Sveta Grigorjeva jaoks oli Tallinna Ülikooli kirjandusauhind mu teada esimene avalik tunnustus. See peegeldab ülikooli olemust hästi, kõik me seal võime olla oma küpsemises vähem või rohkem edasi jõudnud, aga põhimõtteliselt ajame samu asju. Kirjandus on kahtlemata ülks neist.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Üks minu viimaste aegade võimsamaid lugemiselamusi oli vaieldamatult Lilli Luugi “Ööema”. Kui selle ühel talveõhtul läbi olin saanud, istusin veel oma kakskümmend minutit vaikselt oma poolpimedas toas ja lihtsalt vaatasin köögilaua kohal põlevat lampi. Oli vaja seda vaikust, et just loetuga toime tulla. See ei ole lihtne lugemine, aga ma loodan, et jõuab võimalikult paljudeni.


„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...