Virtuaalkülaline: Kaur Riismaa

Täna vastab küsimustele äsjane Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja Kaur Riismaa, kes sai palju tähelepanu, kui võitis Nora Maria Londoni varjunime all esikoha esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat“.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

500 aastat tagasi põletati Lübeckis n.ö ideoloogiliselt vale raamat, et see ei risustaks siinsete põliselanike hingi ja südameid. Kui ma nüüd ei eksi, siis me teamegi sellest eesti- ja alamsaksakeelsest missaraamatust ainuüksi Lübecki toomhärra Brandese päevikusissekande tõttu. Ühest küljest, jah, piduaasta on pidupäev, teisest küljest peaks praegu kiiresti ja ohtlikult muutuvas ilmas meeles hoidma selle pidupäeva hoiatavat varjupoolt.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Sõltub, mis suunas see maailm muutub. Praegu tundub, et maailm muutub kitsamaks, sajandi esimese veerandiga võrreldes mustvalgemaks. Õnneks on eesti kirjandus võrreldes Venemaa või USAga, Hiinast rääkimatagi, suhteliselt vanajumala selja taga, keegi ei hakka siin midagi ära keelama. Eestikeelne raamat on pelgupaik.

Sa pole vist nii palju tähelepanu oma nime all saanudki kui Nora Maria Londonina esseekonkurssi võites. Olid ajad, kus naiskirjanikud kirjutasid mehe pseudonüümi all, et neid tõsiselt võetaks. Kas nüüd oleme jõudnud maailma, kus keskealine mees peab kirjutama noore naise pseudonüümi all, et tähelepanu saada?

Ei ole. Küll aga oleme jõudnud maailma, milles järjest vähem määrab inimese kehalisus. Nora Maria kui tegelase autor tuli välja ning näitas, milline keha tal on, aga ühel päeval on meil ka autorid, kellel pole keha. Kelle tekstid võivad olla originaalsed ja viia kirjandust edasi, kuid need ei pärine ühest tsentraalsest hallollusest. „Kuidas me tapsime püha“ on Nora Maria monoloog ning lavastus tervikuna juhib tähelepanu eesti kultuuri võimalustele ning ohtudele järgmiste aastakümnete jooksul. Kui me aina tegeleme sellega, mis autoril püksis on, siis me laseme tehisarukirjanduse lahtisest uksest sisse.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kasutan juhust ja soovitan hoopis Juhan Jaigi ja Bernard Kangro kirju, need on kokku kogunud ja kommenteerinud juba ilmammusel ajal Kristi Metste:

„Kevad on siin jahe ja maituled olid haledavõitu, ei oska need pärismaalased ka laulda ega midagi.“