Virtuaalkülaline: Rein Raud

Täna jagab meiega oma raamatuaasta mõtteid kirjanik, kirjastaja ja kultuuriteoreetik Rein Raud.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tunne on uhke. Mulle tundub, et kirjandus on olnud kogu meie täisverelise kultuurilise eksistentsi selgroog ning ka teater, mis praegu esikohale kipub, on meil üsna sageli olnud (mõnede naabritega võrreldes) suhteliselt tekstipõhine. Pikk trükikultuur näitab ka vähemalt mõningast kirjaoskust, sest raamatuid poleks ju trükitud, kui neil puuduksid lugejad. Ja kirjaoskusega avaneb hoopis teistsugune ajalooline mälu, võimalikuks saab nii olnu kui ka olematu edasiandmine fikseeritud kujul, millest omakorda tekib võimalus näha oma muutumist jätkuvuses. Eestlastel võitts see kõik praktikas päris kõvasti aega, aga seda toredam on praegu tagasi vaadata.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kuni on eestikeelseid raamatuid, seni on meie riigi põhiseadusel mingi mõte. Äri ja teaduste jaoks pole keele ja kultuuri kestmisel erilist funktsiooni, poliitilised struktuuridki saaksid hakkama kuidagi teisiti – maailmas on mitmeid riike, mis jagavad sama keelt ja suuresti ka kultuuriruumi – aga konkreetselt see Eesti riik, milles meie elame, on elujõuline mu meelest ainult läbi oma kirjakultuuri. Mis ei tähenda, et me peaksime kuidagi sellesse krampuma või kapselduma, vastupidi, oluline oleks luua kogu aeg juurde sellist kirjandust, millest ka teised tahaksid osa saada. Ent kui eestlased hakkaksid ainult ingliskeelset kirjandust lugema, siis küsiksid mujalt maailmast siia sattunud inimesed juba õigusega, miks neil on vaja näha vaeva selle meie keerulisevõitu keele äraõppimisega, kui me sellest ise ei hooli.

Algatasid rektorina Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna väljaandmise. Miks on auhinnad olulised (ka sellised väiksemad, lokaalsemad)?

Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna eripära on see, et sellele võib nomineerida nii tuntud kirjanikke ja tõlkijaid – vilistlasi ja õppejõude, kelle seas leidub neid üksjagu – kui ka üliõpilasi, alles oma kirjanduslikku teekonda alustavaid autoreid. Ja mõnikord saavad neist laureaadid ja hiljem kujunevad neist vahel ka hääled, kelleta meie kirjandust enam hästi ette ei kujutagi. Näiteks Sveta Grigorjeva jaoks oli Tallinna Ülikooli kirjandusauhind mu teada esimene avalik tunnustus. See peegeldab ülikooli olemust hästi, kõik me seal võime olla oma küpsemises vähem või rohkem edasi jõudnud, aga põhimõtteliselt ajame samu asju. Kirjandus on kahtlemata ülks neist.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Üks minu viimaste aegade võimsamaid lugemiselamusi oli vaieldamatult Lilli Luugi “Ööema”. Kui selle ühel talveõhtul läbi olin saanud, istusin veel oma kakskümmend minutit vaikselt oma poolpimedas toas ja lihtsalt vaatasin köögilaua kohal põlevat lampi. Oli vaja seda vaikust, et just loetuga toime tulla. See ei ole lihtne lugemine, aga ma loodan, et jõuab võimalikult paljudeni.