Otsing blogist

13 juuni 2025

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus + mõned auhinnauudised 2025

Raamatukokku saabus ports uusi raamatuid. Seekordsed uuekesed:

Aino Mölder „Multšide ja kivide kirju maailm“

Ave Visnapuu „Aiakõrrelised“

Liina Arus, Harri Poom, Asta-Virve Libek „Koduaia lemmikud. Viljapuud ja marjapõõsad“

Eino Laas „Okaspuud“ (kordustrükk)

TJ Maher „Grounded in the Garden“

Lea Altnurme „Mitut usku Eesti VII. Loodus“

Siim Tõnisson „Õpime liikudes“

Liz Moore „Metsajumal“

Mart Sander „Roosivõti“ Dialoogid von Roseni naistega

Uuenes ka meie raamatuaasta tähestikunäituse riiul (seekord siis riuiul ise, mitte sisu):

Ja kuna vahepeal on tulnud ka raamatute ja lugemisega seonduvaid sündmusi, siis väike ülevaade ka neist.

31. mail kuulutati Haapsalu Graafilise Disaini festivalil välja Baltimaade 2024. aasta kaunimad raamatud. Väljapanek Balti riikide kauneimatest raamatutest jääb Haapsallu Lääne maakonna keskraamatukokku juunikuu lõpuni.

Konkursile esitati kolme riigi eelmise aasta kaunimad raamatud, kokku 75 raamatut. Eesti raamatutest tunnistati klauneimaks Kairi Look "Natuke suur"; illustrator: Anne Pikkov, kujundaja Endla Toots, kirjastus: Koolibri, trükikoda: Greif.


7. juunil kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja 33. Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse võitjad. Kokku saadeti võistlusele 368 muinasjuttu vabalt valitud teemal ning osalejaid oli 82 koolist.

Esimese koha sai Jako Joonatan Tereping Palivere Põhikooli 9. klassist muinasjutu «Kahe kange mehe vaidlus» eest. Teise koha vääriliseks hindas žürii Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 5. klassi õpilase Kren-Marten Krapi muinasjutu «Õnnelikkus ja rikkus». Kolmandale kohale tuli Elise Pius Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 8. klassist oma muinasjutuga «7 hundipoega ja seapraad».

Palju õnne!

Nelja kuu jooksul lugesid Tallinna koolide 1.–9. klasside õpilased ja õpetajad eesti raamatute autoreid, kokku üle 220 000 lehekülje. President Alar Karis kohtus lugemisprogrammi kahe vanusegrupi tublimate lugejatega 9. juunil Tallinna Südalinna raamatukogus. Tallinna 21. keskkooli 3c klass luges kokku 36 278 lehekülge ja Tallinna Reaalkooli 7b klass luges kokku 25 994 lehekülge.

 

Ja 10. juunil esitleti Tartus ERMis ajakirja "Akadeemia" erinumbrit, mis pühendet raamatuaastale. Kasutage juhust - "Akadeemiat" saab praegu tellida soodushinnaga: 30.- eurot terve aasta (48.- euro asemel).





11 juuni 2025

Virtuaalkülaline: Vladislav Koržets

Täna jagab meiega oma raamatuaasta-mõtteid kirja- ja kalamees Vladislav Koržets.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

500 on hea ümmargune number meelespidamiseks, märk, mis positsioneerib meie kultuuri ajaliselt – just sellest hetkest võib hakata eesti keelt tinglikult pidama kuuluvaks kultuurkeelte hulka. Saab nagu uhkust tunda, et näe, juba pooltuhat aastat, teiselt poolt aga tõdeda seda, kui noor on siiski meie kirjakeel võrdluses näiteks sanskriti, akami või vana-kreeka keelega. Igatahes on see 500 aastat üks suurepärane ettekääne raamatuaasta väljakuulutamiseks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eesti rahva olemasolu jaoks on see ülimalt oluline – kui kaob eestikeelne kirjasõna, siis hääbub ka eestikeelne mõtlemine ja eesti keel, seejärel ka eesti rahvas. Omakeelne raamat on otsekui ankur, mis hoiab eesti keelt meie seest ära kadumast. Seni oleme üle elanud saksastumise ja venestumise ohud, nüüd seisame silmitsi inglise keele ülisuure mõjuga. Olen kuulnud, kuidas noored inimesed ei leia vahel enam oma mõtete väljendamiseks eestikeelseid sõnu ja väljendeid. Ja nad ei häbene seda, vaid mõnikord suisa eputavad. Asi pole reeglina eesti keele puudulikkuses, vaid selle puudulikus tundmises. Raamatuid lugemata jääbki inimese keeleoskus nadiks.

Huumor on ellujäämise vahend ja looming võitlus igavikuga. Sinu sõnad. Ellujäämine on loomulik instinkt, aga kas igavikuga on vaja võidelda?

Inimese elu oleks üsna talumatu kui ta võtaks nii ennast kui ka maailma surmtõsiselt. Huumor annab võimaluse nii ennast kui ka kõike ümbritsevat näha teise nurga alt, justkui eemalt, oma himude ja hirmude üle muiata. Nobeli preemia laureaat luuletaja Josif Brodski on ütelnud, et elu on traagiline, kuna lõpeb surmaga. Ilma huumorimeeeleta ajakski see traagilisus meid suisa hulluks. Surmahirm on meisse paraku sisse kodeeritud, see käib käsikäes elutungiga. Tänapäeval, kui valitsevaks on ratsionalistlik maailmapilt ja surmajärgsetesse olemisviisidesse ei usuta, tõrgub inimese hing oma lõplikkust, surelikkust ikkagi omaks võtmast. Kõiksuguse loomingu üheks tõukejõuks ongi himu jätta enesest maha midagi, mis oleks püsivam, kestvam kui inimene ise. Et niimoodi elab justkui edasi, üle oma aja, üle lõplikkuse, üle ettemääratuse. 

Soovita ühte eesti autori raamatut

Kui ainult ühte, siis on selleks Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Üldse on muinasjutud kogu kirjanduse aluspõhjaks ja vähemasti mina naudin muinasjutte tänaseni.

 


09 juuni 2025

Luua Metsanduskooli kodu- ja ajaloolised raamatud vol 2.

Jätkame siis eelmisel esmaspäeval alguse saanud Luua Metsanduskooliga seotud kodulooliste ja mälestusraamatute tutvustamist.

Metsanduskooli kodu on Luual. Luual on ka mõis. Ja ärme unusta ka Tihemetsat, sest meie lood on läbi põimunud.

Esimene kooliga seotud omalooline raamat oli Helmut Taimre (Luua Metsanduskooli üks alusepanijatest, töötas aastatel 1948-1982) „Metsameeste koolitamisest Luual. Kroonika ja meenutused 1948-1995“.

 

Mõtteline järg sellele oli 2008. aastal ilmunud „Aastaringid. Mälestusi Luualt“, mille koostas kauaaegne õpetaja (õpetaja 1957-2003, kooli ajaloo uurija 2003-2009) Linda Põder ja mille kool ka ise välja andis.


2007-2014 aastatel ilmus igal aastal kooli välja antud „Luua Metsanduskooli aastaraamat“, mida koostasid Anu Vaagen (2006-, Saima Ukrainski (1982-, Kaia Pilden (2005-, Tõnu Eller (alates 1992), Riina Tralla (alates ).

Kool on välja andnud ka raamatu "Tihemetsa metskond läbi sajandi" (koostaja Toivo Meikar, 2020).


Luua küla ajalugu on uurinud Linda Põder ja andnud Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi abiga 2015 aastal välja raamatu "Luua kodukandilood".





06 juuni 2025

Lugemismängu soovitused: romaanivõistlusel tunnustatud raamat. Eva Koff "Sinine mägi"; Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

Kuna sellest nädalast alates on päevakorras kodulugu (ehk raamatuaasta tähestiku K täht), siis otsustasin, et raamatusoovitused haagivad end samasse valdkonda. Kõigepealt Eva Koff "Sinine mägi" (Varrak 2018). Sobib täitma lugemismängu kategooriat "Kirjanike Liidu romaanivõistlusel auhinnatud raamat", kuna jagas II kohta 2017. aasta romaanivõistlusel. Et olin tookord žüriis, siis kasutan soovitamiseks toonaseid märkmeid.

Miks see ilukirjandusteos kodulooga seondub? Luua ja Palamuse kandi rahval soovitan kindlasti lugeda, sest osa tegevusest toimub Ehavere veskis, mis küll raamatus teist nime kannab. Ja Palamuse on ka mängus. Raamatu tugevus on stiilitaju, sõnavara ja kõnepruugi kasutus. Ajastutäpne keel. Kuna tegevus toimub läbi kolme ajastu, siis on seda eriti keeruline välja mängida. Aga kordagi ei tekkinud tunnet, et ei usu. Väga ajastutruu, väga loomulik. See on üldse kuidagi... väga keeleline raamat. Aaviku keeleuuendus on mängus ja romaani enda laused - no jälgige lugedes.

Peaks vist Koffi viimase romaani "Õhuskõndija" ka lugemislauale võtma.

Teine soovitus pole nii otseselt Luua kandiga seotud, aga kaugel see Peipsigi siis. Ehk siis vanausuliste elust pajatav Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan", mis 2017. aastal romaanivõistluse ära võitis. Kes tahab, siis saab hoopis Tartu linnakirjaniku raamatu lahtri ära täita, sest varalahkunud Vahur oli linnakirjanikuks 2019. aastal.

Aeglaselt kulgev lugemine, poeb sulle märkamatult naha alla ja lahti enam ei lase. Natuke häirib, et kuigi pealkiri on „Serafima ja Bogdan“ ei räägita esimeses kolmandikus nimitegelastest endist kuigi palju (Bogdanist pea üldse mitte). Küll aga saab päris korraliku ülevaate Peipsi vanausuliste hoiakute teisenemisest läbi nõukogude perioodi, ehk siis romaani peamine sisu ja väärtus ongi Peipsi vanausuliste autentse kultuuri hääbumise kirjeldamine. Allakäigu kroonika – võiks seda määratleda.

Kõige suurem pluss – olude ja ajastu tundmine. Vanausuliste elu, kalapüük Peipsil, väikesed elu-oluga seotud detailid … Autor oskab näha ja edasi anda, kuid siin on ka oht – kohati kipub autor tegema tarbetuid kõrvalepõikeid, mis ta eruditsioonil särada lasevad, aga loole midagi juurde ei anna, pigem vastupidi. Ning kohati kipub seda pisut moraalitsevat heietamist palju olema. 

Ütlemiselt on autor tabav ja terane: maslenitsa lõpus, kui vanausulised andestavad, on näiteks lause: „Aga väheste Peipsiveere eestlaste majades poleks nagu andestusest kuuldudki. Tusaselt neelavad eestlased hapukapsasuppi ning peeretavad pikalt, kurvalt ja etteheitvalt.“

Üldse läheb raamat lõpupoole paremaks. Traagiline seguneb tragikoomilisega, allakäiva elu tühisus ja mõttetus tuuakse terava ja halastamatult iroonilise stiiliga esiplaanile. See ei ole tüütu otsesõnu halamine, vaid osavalt doseeritud maailm, mis tekib vihjete ja tegevustiku abil. 

Autor toimetab oma tegelastega nagu vanausuliste jumal – jagab neile kõrgelt omatahtsi nii hirmu kui armu. Laseb ühel iludusel manduda liiderlikuks joodikuks, teisel hulluks minna. Külajoodiku pojast aga laseb sirguda maailmakuulsa pianisti.

Ühesõnaga - antiiktragöödiat meenutav Suur Lugu, mille sees on palju igapäevaseid väikesi lugusid.

04 juuni 2025

Virtuaalkülaline: Mart Sander

Täna vastab küsimustele multitalent Mart Sander, kirjanik, kunstnik, muusik, filmitegija, saatejuht jne, jne. 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Suurt uhkust ja tunnet, et oleme otsapidi Euroopa kultuurilooga seotud. Ja samas paneb ka tundma, kui üürike aeg on see pooltuhat aastat.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kahtlemata oluline. Aga medalil on ka teine külg. Võib-olla on raamat muutunud natuke liigagi tavaliseks. Me oleme maailmas juhtiv riik omakeelsete raamatute arvu kohta per capita. Näiteks Soomet edestame seitse korda. Kas me oleme rahvana kuidagi eriti andekad kirjanikud? Pigem pelgan, et toimub kerge raamatute – või raamatulaadsete toodete – ületootmine. Kõikvõimalikud isehakanud gurude eneseabi-, edukuse- ja nõiamaagia õpikud, paljastused, elulood – sisuliselt on need blogid, mis on vormistatud raamatutena. Selle suure uputuse all võivad tegelikud pärlid ära kaduda. Kui mu raamatuid anti välja soome keeles, nägin, kui põhjalikult pühendatakse iga uue teose ettevalmistamisele ja esitlemisele. Meil ei jaksa uue teose ilmumist sageli isegi märgata.

Oled kirjutanud ka inglise keeles. Miks sa seda tegid ja miks on oluline kirjutada just eesti keeles?

Kõigepealt, lootus murda läbi rahvusvahelisel areenil sureb alles koos kirjanikuga. Teiseks, mulle meeldib väga inglise keeles kirjutada. Ja kolmandaks – ega tegelikult ei olegi ju niiväga tähtis, millises keeles keegi kirjutab. Tähtis on ikkagi see, millest ja kuidas kirjutatakse. Halb raamat on halb igas keeles.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kuna ma ei taha eelistada mitte ühtegi tegutsevat kolleegi teisele, siis valin vast ühe juba ajalooks läinud raamatu, täpsemini sarja. Mulle on alati meeldinud Karl Ristikivi looming ja eelkõige tema ”kroonikate triloogia”, kuhu kuuluvad ”Põlev lipp”, ”Viimne linn” ja ”Surma ratsanikud”. Ilmselt ma alateadlikult üritan kirjutades nende teoste emotsionaalsele lainepikkusele häälestuda.

02 juuni 2025

Raamatuaasta tähestik: K nagu kodulugu ja Luua Metsanduskooliga seotud kodu- ja ajaloolised raamatud

Raamatuaasta tähestik on jõudnud K täheni. Kodulugu. Täna sai välja ka kodulugu käsitlev näitusestend.

 

Vanasti öeldi ikka, et õpetaja on maa sool. Nii pole ka imestada, et õpetajad on talletanud ajalugu ja uurinud kohalikku elu. Mitmeid raamatuid on välja andnud kool ise, aga neist juba nädala pärast.

Mälestusi Luua koolist sisaldab Kullamaa Kihelkonnamuuseumi 2016. aastal välja antud "Mälestusi Eesti metsaloo radadelt", mille koostas Lembitu Twerdianski (töötas Luual aastatel 1971-1973, tollal Lembitu Tarang).


Ka on Lembitu koostatud "Väike pärandkultuuri käsiraamat" (Eesti Loodusfoto 2007) ja tema loodud on ka suur osa raamatu "Pärandkultuur - loodus ja inimene" sisust.


Luua mälestusi sisaldab ka Jaan Matti (vilistlane 1956) "Teel metsa" (2004).

Kaupo Ilmetist, kes oli metsanduskooli direktor 1963-1973, on kirjutatud sarjas "Eesti metsanduse suurmehed" nimeline raamat (Jõgevamaa Metsaselts 2021), mis sisaldab samuti Kaupo Ilmeti enda mälestusi Luua ajast.

Ja loomulikult on terve hulk erinevaid kogumikteoseid, kus samuti juttu Luua Metsanduskoolist ja enamasti on need osad kirjutanud kooliga seotud inimesed. Olgu siinkohal lihtsalt üks näidisvalik:

Malle Ranne, kes töötas koolis aastatel 1987-1988, on välja andnud raamatu "Õpetaja Fernanda Tamm" (2007).

Kultuurilugu on Luual aastatel 1995-1996 õpetanud Malle Salupere, kelle sulest on ilmunud mitmeid kultuuriloolisi raamatuid, olgu siin näitena üks neist:

Kultuurist, täpsemalt harrastusteatritest (ka Luual tegutsenud truppidest), kirjutab raamatus "Triibuline seelik" (2016) ka Ülle Meos, kes töötas 1991-2000 Luual ringijuhina.

Kuna kooliga seotud koduloolisi raamatuid on palju ja koduloo teema on raamatuaasta tähestikunäitusel väljas pea uue kooliaasta alguseni, siis tõmbame siin joone alla ja tutvustame kooliga seotud raamatuid järgmisel esmaspäeval edasi.



30 mai 2025

Lugemismängu soovitus ja ühtlasi auhinnaraamat: Kristiina Ehin "Südametammide taga"

Seekordne raamat sobib täitma lugemismängu rubriiki "Tartu linnakirjaniku raamat", sest Kristiina Ehin oli linnakirjanik aastal 2017. Sama hästi võib see aga olla 2024. aastal ilmunud raamat. Lisaks läheb autori autogrammiga eksemplar ühtlasi ka järgmisel kevadel täismängus osalenutele auhinnaraamatuks.

Neile, kes ei tea, kes üldse on olnud Tartu linnakirjanikud, kelle raamatuid selles kategooris lugeda, väike spikker.

Aga nüüd raamatu juurde.

Võta nüüd kinni, misasi see on? Romaan minu jaoks igatahes mitte. Elulugu? Päevik? Fiktsioon siiski vist mitte, pigem fantaasia päriselu teemadel. Või nimetatakse seda poeetiliseks liialduseks? Kristiina on ju intervjuudes isegi öelnud, et püüdis seda kirjutades olla maksimaalselt aus. Aga ausus ei tähenda ju ometi, et ei võiks tonaalsust valida ja värve paksult panna. No kohati ikka väga paksult. Kõik on üle-elusuuruselt lopsakas, kõik vohab ja lainetab, seguneb millekski, mis pole peen kokteil, vaid kompott, säärane rammus ja ootamatuid komponente täis. Ja kusagil selle kõige taga on ju ka ausus. See tuleb sealt ainult üles leida. Või mis seal leida. See tuleb lihtsalt ära oodata. Kusagil poole raamatu peal hakkab särtsakas-lennukas kuraas maha kooruma nagu värv päevinäinud puidust pingil, kuni läbi viledaks kulunud alusvärvikihi hakkab paistma puusüü, see puu päris olemus. Selleks ajaks oled sa juba raamatu küljes kinni – värv on oma töö teinud, nüüd võid ka puud ennast vaadata.

Minu jaoks avas Kristiina sellega endast hoopis teistsuguse tahu. Seni näis ta ikka selline lendlev-hõljuv, midagi haldjana ebareaalset, kuukiireneid, nagu Silver raamatus ütleb, siin aga toimetas äkki lustlik ja kelm trikster, kes viskab küll vempe, aga ei ületa kordagi pahatahtlkkkuse piire. Ja kelle elus ajab üks olmeline probleem teist taga, kes muretseb ja valutab südant, on hädas ja väsinud ja katkigi. Just see oli ka asi, mis kogu raamatu minu jaoks huviga loetavaks tegi. Pisut pöörane, pisut ulakas, irooniline, terav, samas tõsiseid teemasid puudutav, nö naer läbi pisarate, ennast avav, omal leebel moel võitlevgi. Argine ja luulelennuline maailm veidras tasakaalus teineteisele tuge pakkumas.

Ei, see, kes mulle selle raamatu ridade vahelt vastu piilub, ei ole inglike või haldjas, see siin on igatahes pigem selline väikese kavala saatana vurhvi tegelinski, kes teeb ka halvematel hetkedel jäärapäiselt nägu, nagu oleks kõik hästi. Kuni äkki enam ei ole. Päriselt. Siis riisub end rehaga kokku ja peidab end sõnade vahele nagu metsa. Ja pärast astub seal välja ja jälle näib, et ta jalad maapinda ei puuduta.

Juba Lilli Promet olla elutargalt nentinud, et sihukese kolba peal, mis nalja ei mõista, on paras puid lõhkuda. See siin mõistab. Ja kuidas veel.

Kui Jerome K. Jerome´i „Kolm meest paadis“ on humoorikas ja eneseirooniline sissevaade mehe maailma, siis Kristiina Ehini „Südametammide taga“ on pisut samalaadne sissevaade naise maailma. Aga ma ei arva, et see on lugemiseks ainult naistele. Jah, ilmselt loevad naised seda raamatut teise pilguga kui mehed. Ei välista isegi, et see võib olla teraapiline lugemine. Aga seda võiksid, õigemini peaksid lugema ka mehed (vähemasti need vähesed, kellel veel lugemisoskus säilinud). Kuna hea kirjandus on mitmetasandiline, siis on ju võimalik jääda kõige pindmisele, nalja viskamise tasandile pidama, asi seegi. Aga äkki jõuab mõni sügavamale ka. See ei ole ju nii peidetud, et sellest saaks mööda vaadata. Äkki siis on veidi keerulisem naistest ka päriselt mööda vaadata.

 




„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...