Virtuaalkülaline: Mart Sander

Täna vastab küsimustele multitalent Mart Sander, kirjanik, kunstnik, muusik, filmitegija, saatejuht jne, jne. 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Suurt uhkust ja tunnet, et oleme otsapidi Euroopa kultuurilooga seotud. Ja samas paneb ka tundma, kui üürike aeg on see pooltuhat aastat.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kahtlemata oluline. Aga medalil on ka teine külg. Võib-olla on raamat muutunud natuke liigagi tavaliseks. Me oleme maailmas juhtiv riik omakeelsete raamatute arvu kohta per capita. Näiteks Soomet edestame seitse korda. Kas me oleme rahvana kuidagi eriti andekad kirjanikud? Pigem pelgan, et toimub kerge raamatute – või raamatulaadsete toodete – ületootmine. Kõikvõimalikud isehakanud gurude eneseabi-, edukuse- ja nõiamaagia õpikud, paljastused, elulood – sisuliselt on need blogid, mis on vormistatud raamatutena. Selle suure uputuse all võivad tegelikud pärlid ära kaduda. Kui mu raamatuid anti välja soome keeles, nägin, kui põhjalikult pühendatakse iga uue teose ettevalmistamisele ja esitlemisele. Meil ei jaksa uue teose ilmumist sageli isegi märgata.

Oled kirjutanud ka inglise keeles. Miks sa seda tegid ja miks on oluline kirjutada just eesti keeles?

Kõigepealt, lootus murda läbi rahvusvahelisel areenil sureb alles koos kirjanikuga. Teiseks, mulle meeldib väga inglise keeles kirjutada. Ja kolmandaks – ega tegelikult ei olegi ju niiväga tähtis, millises keeles keegi kirjutab. Tähtis on ikkagi see, millest ja kuidas kirjutatakse. Halb raamat on halb igas keeles.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kuna ma ei taha eelistada mitte ühtegi tegutsevat kolleegi teisele, siis valin vast ühe juba ajalooks läinud raamatu, täpsemini sarja. Mulle on alati meeldinud Karl Ristikivi looming ja eelkõige tema ”kroonikate triloogia”, kuhu kuuluvad ”Põlev lipp”, ”Viimne linn” ja ”Surma ratsanikud”. Ilmselt ma alateadlikult üritan kirjutades nende teoste emotsionaalsele lainepikkusele häälestuda.