Virtuaalkülaline: Vladislav Koržets

Täna jagab meiega oma raamatuaasta-mõtteid kirja- ja kalamees Vladislav Koržets.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

500 on hea ümmargune number meelespidamiseks, märk, mis positsioneerib meie kultuuri ajaliselt – just sellest hetkest võib hakata eesti keelt tinglikult pidama kuuluvaks kultuurkeelte hulka. Saab nagu uhkust tunda, et näe, juba pooltuhat aastat, teiselt poolt aga tõdeda seda, kui noor on siiski meie kirjakeel võrdluses näiteks sanskriti, akami või vana-kreeka keelega. Igatahes on see 500 aastat üks suurepärane ettekääne raamatuaasta väljakuulutamiseks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eesti rahva olemasolu jaoks on see ülimalt oluline – kui kaob eestikeelne kirjasõna, siis hääbub ka eestikeelne mõtlemine ja eesti keel, seejärel ka eesti rahvas. Omakeelne raamat on otsekui ankur, mis hoiab eesti keelt meie seest ära kadumast. Seni oleme üle elanud saksastumise ja venestumise ohud, nüüd seisame silmitsi inglise keele ülisuure mõjuga. Olen kuulnud, kuidas noored inimesed ei leia vahel enam oma mõtete väljendamiseks eestikeelseid sõnu ja väljendeid. Ja nad ei häbene seda, vaid mõnikord suisa eputavad. Asi pole reeglina eesti keele puudulikkuses, vaid selle puudulikus tundmises. Raamatuid lugemata jääbki inimese keeleoskus nadiks.

Huumor on ellujäämise vahend ja looming võitlus igavikuga. Sinu sõnad. Ellujäämine on loomulik instinkt, aga kas igavikuga on vaja võidelda?

Inimese elu oleks üsna talumatu kui ta võtaks nii ennast kui ka maailma surmtõsiselt. Huumor annab võimaluse nii ennast kui ka kõike ümbritsevat näha teise nurga alt, justkui eemalt, oma himude ja hirmude üle muiata. Nobeli preemia laureaat luuletaja Josif Brodski on ütelnud, et elu on traagiline, kuna lõpeb surmaga. Ilma huumorimeeeleta ajakski see traagilisus meid suisa hulluks. Surmahirm on meisse paraku sisse kodeeritud, see käib käsikäes elutungiga. Tänapäeval, kui valitsevaks on ratsionalistlik maailmapilt ja surmajärgsetesse olemisviisidesse ei usuta, tõrgub inimese hing oma lõplikkust, surelikkust ikkagi omaks võtmast. Kõiksuguse loomingu üheks tõukejõuks ongi himu jätta enesest maha midagi, mis oleks püsivam, kestvam kui inimene ise. Et niimoodi elab justkui edasi, üle oma aja, üle lõplikkuse, üle ettemääratuse. 

Soovita ühte eesti autori raamatut

Kui ainult ühte, siis on selleks Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Üldse on muinasjutud kogu kirjanduse aluspõhjaks ja vähemasti mina naudin muinasjutte tänaseni.