Valdur Mikita nime on vist küll kõik kuulnud. Kirjanik, mõtleja, semiootik, looduse - ja keelinimene, kelle "Lingvistiline mets" paugupealt bestselleriks sai.
Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?
Esimese eestikeelse raamatu ilmumisest on ilmselt tähtsam
see, millal eestlased lugema õppisid. Paarsada aastat tagasi oskas lugeda vahest
umbes pool maarahvast. Korralikumad koduraamatukogud hakkasid kujunema sada
aastat hiljem, Eesti Vabariigi algusaegadel. Lugemise kuldaeg aga oli eelmise
sajandi seitsme- ja kahekskümnendatel – nii suur hulk inimesi ei ole ei varem
ega hiljem kunagi nii palju raamatuid lugenud. Nõnda pole kirjaoskus ja
raamatukultuur Eestis kuigi vana, imekspandav on aga see, kui kiiresti see välja
kujunes ja kui lühikese ajaga sai sellest eesti kultuuri süda.
Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
See on sama oluline nagu eesti keel või eesti kultuur. Ilma
raamatuta on neist kumbagi raske ette kujutada – kuigi võib oletada, et ka
viissada aastat tagasi elasid siin täitsa arukad ja kahel jalal käivad inimesed.
Kirjaoskus iseenesest ei tee veel kedagi inimeseks, seda teeb pigem sisemine
aukoodeks, mis on Eestis väga vana ja tekkis ammu enne seda, kui inimesed
raamatuid lugema hakkasid.
Ludwig Wittgenstein on öelnud, et meie keele piirid määravad ära meie maailma piirid. Kas keel tingib meele või meel keele?
See on vist sama küsimus, kas enne oli muna või kana. Ise
kipun uskuma, et keel ei mängi meele kujunemises nii suurt rolli kui eluviis ja
kultuur.
Soovita ühte eesti autori raamatut.
Elmer Untsalliku „Mis saab Eestist kümne aasta pärast“.
Nojah, sellist raamatut ei ole vist olemas, aga kui oleks, siis tahaks lugeda
küll ja küllap oleks nõuks ja abiks teistelegi. Nii jääb üle soovitada vaid
Nikolai Baturini suurepärast romaani „Karu süda“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar