Virtuaalkülaline: Meelis Friedenthal

Meelis Friendenthal on kirjanik ja teoloog, Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaat.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Rõõmsaid, eelkõige ikka rõõmsaid. Palju on lugeda, selle pärast ei pea muretsema ja isegi kui praegu lõpetataks eesti keeles kirjutamine päevapealt ära, on keelemonument ikka olemas ning ei kao kuhugi. Me oleme loonud keelega oma maailma, täiesti äratuntavalt oma, mis ei kattu päriselt ühegi teise rahva raamatu ja keelega. Praegu jääb üle loota vaid, et ka edaspidi oleks piisavalt kirjutajaid ja lugejaid – igasuguseid, nii neid, kes lähevad kindla peale välja kui ka neid, kes katsetavad erinevaid asju. Kohati jääb mulle küll selline mulje, et valdavaks on saanud teatud tüüp kirjanikke ja lugejaid, kes võtavad arvesse ainult tegevust, nagu pesumasina kasutusjuhendis, et punkt üks, tee seda, punkt kaks, tee toda, punkt kolm, juhtub see. Ja sealjuures peab kogu aeg midagi juhtuma, et ometi tähelepanu ei hajuks! Krista Kaer viitas oma Eesti Raamat 500 ettekandes ka sellele, et statistiline analüüs näitab, et raamatud üleüldse muutuvad sõnavara poolest (keskmiselt) vaesemaks ja laused lühemaks. Ma olen seda ise tunnetuslikult ka tähele pannud, vanemad raamatud on mitmes mõttes (ka keeleliselt) huvitavamad lugeda. Viimasel ajal olengi peamiselt lugenud juba vanu ja iganenud asju. Aga nagu Marju Lepajõe kunagi ütles – vanad tekstid ei vanane. Praegu on tunne, et pigem vastupidi, muutuvad järjest paremaks, just muutuval taustsüsteemil.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on mulle isiklikut ja praktiliselt oluline. Nimelt otsustasin juba mõnda aega tagasi, et loen ilukirjandust vaid eesti keeles. Kunagi lugesin palju inglise keeles, aga see hakkas lõpuks enda kirjutamist mõjutama, laused läksid kuidagi kohmakaks ja võõrapäraseks, hakkas häirima. Eks see muidugi natuke nagu taimetoitlus on – teatud eetilistel vm põhjustel iseendale kehtestatud dieet. Aga minu arvates päris tervislik, meil on väga hästi tõlgitud raamatuid ja muidugi väga hästi kirjutatud raamatuid. Kohati küll on tunne, et kui mõni uus huvitav raamat välja tuleb, siis peab tükk aega ootama, kuni see eesti keelde tõlgitakse, aga sellest pole enamasti tegelikult midagi, nagu ütlesin, vanemat kirjandust on niigi palju lugeda. Mul on tunne, et keelebarjäär on praegu tegelikult väga väike probleem, ilmselt mõne aja pärast muutub see veelgi väiksemaks, ma usun, et automaattõlge muutub aja jooksul nii heaks, et ei ole väga vaja muretseda selle pärast, mis keeles kirjutada ja mis keeles lugeda, sest masin suudab päris hästi tõlkida. Parimatest tõlkijatest ei tee need keelemudelid seda muidugi paremini, sest tõlkija hääl on väga oluline komponent. Kui teksti seedib läbi teine inimene, võib sellest saada hoopis muu asi, tõlge võib teatud juhul olla isegi parem kui originaal.
Aga masintõlge võib anda samas võimaluse just väikestele keeltele, mille oskajaid on väga vähe. Hea tõlkimine on ju väga raske töö, inimene peab korralikult lähtkeelt oskama, veel paremini aga sihtkeelt ja lisaks peab olema ka klapp tõlgitava teose endaga. Seda on väga palju nõutud ning väikesed keeled lihtsalt jäävad siin omadega hätta. 

Olen seda sinult korra juba küsinud, aga teen seda uuesti: romaanis „Punkti ümber“ oled kirjutanud, et asja olemust ei saa maalida või kirjeldada, see on sügavamal. Kas see on põhjus, miks sa su teostes seguneb reaalsus väljamõeldisega, siinpoolsus teispoolsusega? Ületa meeleline, täienda seda ülemeelelisega, et tabada asjade olemust?

Jah, üldiselt on ju kõigile selge, et asja reaalsus (mis see asi üldse on?) ei anna ennast niisama lihtsalt kätte. Iga füüsik võib seda isegi tõestada ja iga luuletaja saab sellest kohe aru. Kui me tahame maailmast ikkagi sotti saada, siis tasub erinevaid viise katsetada. Minu jaoks siin kõige arvaram meetod kirjandus, ma usun sõna võimalusi, teatud mõttes sinnani välja, et arvan tõsimeeli, et sõna kaudu on kõik asjad loodud ja sõna kaudu jõuab ka kõigi asjade sügavusse. Siin ei aita muidugi mitte iga sõna – vaja on leida õiged sõnad õigel kohal. Indrek Hargla ütles ühes intervjuus, et film on kirjanduse kõrval väga primitiivne žanr ja ma olen selles osas temaga väga nõus, sest film näitab, aga kirjanduses teeb sõna ise tööd. Sõnadega saab teha suure linna, liikuda sellistes maailmades, mida ei saa näidata, näha lahtiste silmadega und.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Selle peale lihtsalt ei saa teisiti kui soovitada Nikolai Baturini raamatut „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“. See on raamat, mille sisu võtab pealkiri väga hästi kokku.

Aga ma ei tahaks siin jääda ühe autori juurde pidama ja ütlen veel sama hingetõmbega, et Ene Mihkelsoni asjad on samuti muljetavaldavad, Krossi „Kolme katku vahel“ meeldis kunagi väga; Tammsaare kirjutab suuepäraselt, teda võiks ikka lugeda, mis siis et kohustuslik kirjandus. Uuematest meeldis mulle Urmas Vadi „Tagasi Eestisse“, Mudlumi „Poola poisid“ oli tore, Tiit Aleksejevi ristisõja raamatud on ka alati ilusa keelega kirjutatud, Lilli Luugil on hea stiil ja see pole tühiasi. Rein Rauda tahaks ka soovitada, „Katkurong“ on minu arvates tema kõige parem raamat. Indrek Hargla kirjutab väga hästi, loen teda hea meelega, aga krimikirjandus ei ole päris minu maitse, mulle meeldivad tema ulmeromaanid ja jutud oluliselt rohkem.