Virtuaalkülaline: Doris Kareva

Täna jagab oma raamatuaasta mõtteid luuletaja Doris Kareva.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Esimese hooga äratab uhkust. Järele mõeldes on eesti raamatukultuur ikka kaunis nooruke. Aga rõõmustav, et ta väsimise märke ei näita.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Minule tundub see erakordselt oluline – kui üldse tahta rahvusena edasi kesta. Nii on maailmakultuuri ja mõttekirjanduse tähtteoste tõlkimine eesti keelde ülimalt tänuväärne, ennastsalgav ja meeliülendav töö. Imetlen häid kirjanikke ja tõlkijaid, aga ka kõiki teisi, kes hoolitsevad eesti raamatu kestmise eest – toimetajaid, kujundajaid, kirjastajaid, hoidjaid ja tutvustajaid. Raamaturahvas on üks ütlemata sümpaatne kogukond.

Tänapäeval on aina raskem luulel ja proosal vahet teha. Mis on sinu jaoks luule?

See vahe ei olegi alati selge. Minu jaoks on luule omamoodi kvantkeel, aga lahti seletada ma seda ei oska, nagu ka elektri olemust. Kui särtsu saad, tunned ise ära. Või siis – kui proosat võrrelda värskendava tualettveega, siis luule on parfüüm, keele kontsentraat ja kvintessents.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kui ma poleks seda ise kokku pannud, soovitaksin Luua kooli lugemisvarasse luuleantoloogiat "Südames laulavad metsad", mis ilmus hiljuti kirjastuses Salv. Sealt on küll välja jäänud mõned väärt tekstid – kõik praeguseks loetud luuletused polnud raamatu avaldamise ajaks veel sündinudki – aga see, mismoodi eesti luules, lõpmata paljude eesti kirjanike mõtteilmas metsad läbi aegade vastu kajavad ja üha edasi kohisevad, on rõõmustav ja puudutav.