Virtuaalkülaline: Joonas Hellerma

Tänane virtuaalkülaline on kultuuriajakirjanik ja saate "Plekktrumm" saatejuht Joonas Hellerma.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

See on ilus asi. Eesti ajaloos ei ole just palju nii suuri ajaskaalasid nagu see. Muistse vabadusvõitluse müüt on küll veel vanem, aga edasi tuleb juba kauge arheoloogiline aeg. Riik ja ärkamisaeg ja muu n-ö positiivne ajalugu on ju nii palju lühem, need ajaskaalad on suurusjärgus sada-kakssada aastat – selles mõttes on see üks tore ja lahe sünnipäev ning väärib esiletoomist ja tähistamist küll.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma arvan, et väga oluline ja võiks veel palju olulisemgi olla. See esimene eestikeelne trükis ja üldse esimesed trükised on ju tegelikult tõlkeraamatud. Raamatuaastal võiks lisaks muule mõelda ka selles suunas, et võib-olla tuleks veel söakamalt tõlkida kõige paremaid ja olulisemaid tekste maailmakirjandusest ja mõtteloost. Niisugune tõlkimine on alati ka keele rikastamine. On oluline, et me saaksime lugeda kõiki mõjukaid tekste ja mõelda kõiki mõtteid just eesti keeles.

Oled oma saadetes kasutanud mõistet zeitgeist või ajavaim. Kes kannab praegu eesti luules või kirjanduses laiemalt ajavaimu? Või kas saab seda praegu niimoodi üldse eristada?

Sellele on raske niimoodi vastata. Kaasaegset luulet ilmub palju ja selleks, et seda lugeda mingis kontekstis, meeldib minule aeg-ajalt vaadata eesti luule ajalukku ja teha seal avastusi; siis hakkad nägema erinevaid kihistusi. Nii et ma ise olen veidi meie luule algusaegade poole kaldu, kui nii võib öelda. Tooksin välja Uku Masingu luulekogu „Neemed vihmade lahte“, mille pealkirigi on nii ilus, et see on juba ise nagu luuletus. Selles vihmade lahe kauges kajas sirvin meie kaasaegset luulet ja jään vahel pikemalt mõnd luuletust uurima. Viimati oli selline luuletus Livia Viitoli „Suleaeg“ – see on imeline luuletus. Sellegi pealkiri võiks olla omaette väike luuletus, moto kogu eesti raamatu aastale.

Mõneti vastasid sa sellega juba ära ka viimase küsimuse: soovita ühte eesti autori raamatut.

Aga neid võib alati veel soovitada! Ma teeks siis lisaks ühe topeltsoovituse: üks on tõlge, teine originaaltekst, kusjuures originaalteksti autor on ka tõlkija. Ehk siis ühe eesti kirjaniku tõlge ja tema enda raamat. Tõlge on Stefan Zweigi „Eilne maailm“, mille tõlkija on Jaan Kross, kelle romaan „Paigallend“ on mingis mõttes loetav „Eilse maailma“ omamoodi Eesti versioonina. Neid võikski koos lugeda. Ja mõelda sellest, miks ajalugu aina kordub.