Virtuaalkülaline: Lilli Luuk

Täna vastab küsimustele kirjanik Lilli Luuk.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

Häid tundeid. Hea meel on, et selline sügav põhi on tegelikult all, sellele iga päev ju ei mõtle. See et eestlane on juba nii kaua olnud kirjutaja ja lugeja rahvas, on meid rohkem mõjutanud kui igapäevases elus ette kujutada oskame.

Miks on eestikeelse raamatu olemasolu jätkuvalt oluline?

See on väga oluline, sest kes meie lugu ikka räägib, kui me ise ei räägi.

Ajalool on kalduvus mingil moel korduda. Kas see on põhjus, mis oled pidanud vajalikuks oma ilukirjandusliku loominguga talletada teatud ajaloolist mälu, inimlikku pärandit?

Mäletamine on väga oluline. Kõik ei peagi tingimata mäletama ühtmoodi, aga kuskil peab see teadmine meie keskel olemas olema, et me ei oleks liiga naiivsed. Et me tunneksime ära need hetked, kus ajalugu jälle pöördub ja võib-olla oskaksime teha selliseid otsuseid, et see ajalugu ei pöörduks meie kahjuks.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Eesti on palju häid autoreid, aga tõesti, üks raamat, mida ma olen kapsaks lugenud, juba teismeeast saadik, on sellise autori nagu Herta Laipaik väike kogumik „Maarjakask“. See on raamat, mis sisaldab väikesi kunstmuistendeid, mis toetuvad rahvapärimusele ja räägivad teemadest, mis on minu meelest universaalsed. See, kuidas me saame nende eelnevate põlvedega suhelda ja suhestuda läbi pärimuse ja mälu – see tuleb selles raamatus imeliselt välja. Pealegi on see kirjutatud lihtsalt väga-väga huvitavas ja heas eesti keeles.