Raamatuaasta tähestik (graafiline romaan) ja mõned auhinnad

 Kõigepealt siis paar vahepeal välja kuulutatud auhinda.

14. märtsil kuulutati välja Emakeele Seltsi aasta keeleteo auhinnad. Peaauhinna pälvis Paul-Eerik Rummo James Joyce´i „Ulyssese“ tõlkimise eest.

Aleksander Kurtna nimelise tõlkijaauhinna pälvis 27. märtsil Indrek Koff väga erisuguse stiili ja poeetikaga näitekirjanike loomingu vaimu tabamise ning selle kongeniaalse eestindamise eest prantsuse ja portugali keelest.

Palju õnne!

Ja nüüd siis tähestiku järgmise tähe juurde. Eelmise nädala lõpust on kooli fuajees olev tähestikuriiul saanud uue sisu - sedapuhku siis G-täht ja sõna graafiline romaan.

Alustuseks tuleb ilmselt paari sõnaga selgitada, mis see üldse on. Kõige lihtsam olekski öelda, et see on piltromaan, ehk romaan piltides. Kõik graafilised romaanid mahuvad kõikehõlmava koomiski nimetuse alla, aga mitte kõik koomiksid ei ole graafilised romaanid. Eestis kultuslikuks kujunenud "Piilupart, Miki ja teised" ei ole oma paksusele vaatamata graafiline romaan, vaid lihtsalt koomiksiraamat. Eesti ehk tuntumad oma graafilise romaani näited on Joonas Sildre "Kahe heli vahel" ja "Värviline Mägi" (esimene siis Arvo Pärdi ja teine Konrad Mägi elulugu).  Meil on riiulis Veiko Tammjärve "Hukkunud Alpinisti hotell" (Strugatskite põhjal), kaks sama kunstniku "Rehepappi" (algmaterjal Kivirähk) ja Anne Muhoneni "Ära unusta mind". Lisaks Amanda Orava ja Urmas Nimetu "Maa varjatud pool", mida võiks siis mahu tõttu pigem graafiliseks novelliks nimetada.

Lugemismängu soovitused: Noorteromaan. Meelis Kraft "Tiuhkamäe" I ja II

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“, „Tiuhkamäe. Teine raamat“ (Sooroheline 2022 ja 2024)

Sobib täitma lugemismängu kategooriaid eesti autori noorteraamat või eesti autori ulmeraamat.

Kraft on ses mõttes põnev autor, et mul on huvitav jälgida, kuidas ta kirjutab. Ulme. Naistekas. Noortekas. Krimka. Huvitav, mida ta järgmisena ette võtab? Ajaloolise romaani? Lasteraamatu?

Mulle näib, et selles, mida ja kuidas ta teeb, pole midagi juhuslikku. Võttestik on hästi omandatud ja ta kasutab seda kindla käega. Ja see ei tähenda, et lugedes see kuidagi häirima jääks. Ei, see ongi märk, et võtteid kasutab proff – miski ei mõju kunstlikuna ega jää torkima. Tõsi küll, kahe Tiuhkamäe osa peale leidsin ühe koha, mis polnud loogiline, aga las ta olla, üldpilti see väga ei häirinud.

Põnev on omamütoloogia, mis on talutav ka neile, kes ulmet pelgavad (alapealkirjaks on õigusega paranormaalne põnevik, sest seda see ongi, kuigi on loetav ju ka ulmena). Tegevustik hoiab pinget, lugeda on ladus, igav ei hakka.

Mind hakkas huvitama, kuidas autor loo lõpuks lahendab ja otsad kokku tõmbab, sest praegu on lugu ikka veel ilma selge lõputa. See ongi ehk peamine etteheide – neid raamatuid tuleb lugeda järjest ja siis kui viimane/viimased osa(d) ka ilmunud on.

Mina kavatsen küll lõpu ka ära lugeda.

Hea töö!

Virtuaalkülaline: Tiit Aleksejev

Täna on meil virtuaalselt külas kirjanik Tiit Aleksejev, kes pidanud ka Eesti Kirjanike Liidu esimehe ametit.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

“Rõõm” ja “imetlus” on ilmselt õiged sõnad. Lisaks tunne imelise kohalolust. See, et eesti rahvas on läbi kõigi nende sõdade ja katkude kestma jäänud ja omakeelse kirjanduse loonud, ei ole üldsegi tavaline. Samas on mul kõiksugu dekaadide, plenaaride ja juubeliaastate osas teatav tõrge. Nendega kaasneb omajagu kahepalgelisust. Kõige puhtamad pühad ja tähistamised ongi need, mida me oma hinges tähistame.  

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Maailmale pole eestikeelsest raamatust ilmselt sooja ega külma, mõned üksikud estofiilid välja arvatud. Meile endile peab oluline olema. Tundub, et ongi.   

Lugesin kusagilt , et uurid loovuse ja TI suhet. Millal masin kirjutab auhinnaväärilise romaani? Ja kas siis on masinast saanud inimene?

Võimalik, et inimväärset romaani ei suuda programm kunagi kirjutada, oluline osa kirjandusest on kehaline ja tekstiväline. Kõik need meie ekstaasid ja läbielamised, mis moodustavad olulise osa romaanikunstist ja täpsemalt stiilist. Küll suudab tehisintellekt edukalt ära petta, luua illusiooni, et ta on ise midagi loonud. Just seda ärapetmise aspekti tuleb silmas pidada, kogu õhina ja vaimustuse taustal, mis tehisintellektiga kaasneb. Samuti ei kao eesti keel kuhugi kui temaga suurkorporatsioonide andmebaase ei nuumata. Tõeline on alati tugevam kui näiline ja tehisintellektis on omajagu valet. Kirjanduse kontekstis eriti. Ma ei ole tehisintellekti kui säärase vastu, aga tasub veidi mõelda, mida inimsus tähendab ja millest me ei tohiks kiiruse või efektiivsuse nimel loobuda.  

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ain Kalmuse „Juudas“. Eesti ajalooromaani puhul räägitakse peamiselt kahest autorist: Jaan Krossist ja Karl Ristikivist, mõlemad ongi meisterlikud. Kross valis eesti ainese ja Ristikivi maailmaajaloo. Ain Kalmus ühendas oma loomingus mõlemad mõõtmed. „Juudas“ on üks kaunemaid püha maa romaane ja lunastusloo peegeldusi, mida ma olen lugenud.    

Lugemismängu soovitused: 2024. aasta raamat. Tõnu Õnnepalu "Õhtupäike väikestel majadel"

Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“ (Paradiis 2024)

„Juba lapsena oskasin ma mõelda süngeid mõtteid“ (lk 23). See lause võiks vist olla selle raamatu moto. Need on eksistentsiaalsed mõtisklused. Et mitte öelda – eksistentsiaalne äng. Jah, ängi kumab sellest korralikult. Aga mitte ainult. Vähemasti raamatu esimeses pooles. On ka eksistentsiaalset rõõmu. Kuigi ka see kipub olema selline kergelt nukra alatooniga. Rõõmu kurvastused, nagu Tõnu ise ütleb.

Õnnepalu on fenomen. Ka selles raamatu ta nagu ei räägikski ju millestki. Ja samas räägib ta ... kõigest! Doseerib oma helgust ja süngust grammi täpsusega, nii et kaalud ei kõigugi, jäädes täpselt tasakaalu.

Ma tegelikult ei tea, kellele Tõnu kirjutab. Küllap iseendale. Ja see annab kõigile võimaluse kellegi teise sisse vaadata. See vist ongi põhjus, miks ta inimestele nii meeldib. Meile ju meeldib teiste ellu piiluda. Pealegi on suur osa sellest nii tuttav, nii oma. Sellega on kerge samastuda. Ja kuigi see, millest Õnnepalu kirjutab, on lihtne, on see, kuidas ta seda teeb, lihtsusest kaugel. Mõttekäigud on huvitavad, kohati ootamatudki, sõnakasutus nauditav ja rikas (võtame või näiteks selle: „Elu suurim trauma ongi argipäeva trauma. Kõik muu saab mööda, agipäev on surematu“).

Raamat on päeviku vormis ja pärast aastavahetust tekib korraga tunne, nagu oleksin lugenud kahte erinevat raamatut. Ma ei tea, kas käis vedru maha ja pimedus sai võimust, aga depresiivsus suureneb ja tasakaal tekstist kaob. Domineerima jääb äng.

Ma ütlesin, et ei tea, kellele Õnnepalu kirjutab. Aga raamatu lõpu poole hakkab tunduma, et ma saan aru miks ta kirjutab. Ta üritab ängi endast välja kirjutada. Seda elamise vaeva. Sest kui ta seda ei teeks, tuleks otsustama hakata. Need otsused aga ei peaks olema inimese teha.

Tõrjemaagia, öeldi vanasti.

Ajalikkus painab teda. Aeg ise painab teda. Elu tuleb kuidagi üle elada.

Selle raamatu lugemist julgen soovitada ligikaudu aastavahetuse daatumini. Sealt edasi – omal vastutusel.

Sobib kategooriatesse "Vabalt valitud eesti autori raamat" või "2024. aastal ilmunud eesti autori raamat". 

Luule minu elus. Ülemaailmse luulepäeva puhul

Tänase ülemaailmse luulepäeva puhul kirjutan sellest, kuidas mina luule juurde jõudsin. Olen seda küll korduvalt erinevatel kohtumistel pidanud rääkima, kui küsitakse, kuidas minust sai kirjanik, aga olgu siis veel üks kord.

Olen eluaeg olnud suur lugeja, aga see oli proosa, mitte luule, mida ma lugesin. Koolis oli luule lugemine sundus ja ega see mulle eriti meeldinud - enamasti seostus luule millegi sünge ja morbiidsega. Teate ju küll - "must lagi on meie toal" ja "hall on taevas ja must on maa".

Kuniks ... sattusin vene kroonus olles lugema luuletust, mis sööbis mu mällu, nii et kirjutasin selle sõjaväest tagasi tulnuna tudengipõlve alguses mälu järgi märkmikku üles. Autorit ma ei mäletanud, kust lugesin, samuti mitte. Arvasin, et see võis olla huumoriajakiri "Pikker", aga samahästi võis see ka olla ka hoopis ajalehe "Edasi" luuleveerg. Tegu oli vemmalvärsilikult lõbusa luuletusega ja see oli silmiavav kogemus. Saab ka nii! Saab naljakalt ja teravmeelselt! Mul polnud kunagi olnud tõmmet kirjutada, aga siis äkki tekkis soov proovida ka ise mingeid vemmalvärsse treida (ja kroonus postil seistes polnud ju niikuinii midagi teha). Nii ta läks.

Aastakümneid ei teadnud ma, kellele ma tänu võlgnen, et minust lõpuks kirjanik sai. Kuni eelmisel aastal ühel lugejatega kohtumisel, kus sellest juttu tuli, tsiteerisin taas mälu järgi seda luuletust. Ja ennäe imet, paar päeva hiljem sain kirja, kus tähelepanelik kuulaja andis teada: see on Hando Runneli luuletus kogumikust "Kiikajon ja kaalepuu". Kontrollisin üle ja nii oligi - leheküljel 123 on luuletus KONSTANTIN (Tiibuse Mari ajalikkude laulude koherentsil)

             Siis tuli onu Konstantin 
             ja palus heita loosi, 
             et mida sööma hakata,
             tal oli palju moosi.

             Loos langes õunamoosile,
             see oli kõige parem,
             ma mõtlesin, miks Konstantin
             ei tulnud juba varem?

             Ta oli väga vana mees,
             tal oli mõistus segi.
             Kust sai need moosid Konstantin,
             kas tõesti ise tegi?

Jah, mina mäletasin vaid kahte esimest salmi ja sõnastus oli minu mälus pisut teine, aga ilmselgelt oli tegu sama luuletusega. Olin endale lubanud, et kui autori teada saan, siis tänan teda. Olen seda erakirjavahetuses juba teinud, aga ega küll küllale liiga tee! Nii et tänase luulepäeva puhul veelkord:

Aitäh, Hando!

Virtuaalkülaline: Kristiina Ehin

Sel reedel on ülemaailmne luulepäev, sestap on paslik küsida mõned küsimused luuletaja Kristiina Ehinilt.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

See on uhke tunne. Meie raamatukultuuri kujunemistee pole olnud lihtne. Väikese rahvana oleme vastuvoolu sõudjad. Raamatute toel on arenenud meie keel, oleme saanud sellest õige maigu suhu, tunneme ära stiilivääratused ja tunneme rõõmu, kui lause on nõtke ja väljendusrikas. Raamatute toel on üles kasvanud põlvkondade kaupa meie oma haritlasi. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Siinkohal teen kummarduse tõlkijatele, kes tuulutuvad meie keeleruumi ja vahendavad meile väärt teoseid muutuvast maailmast. 

Kui lihtne või raske on olnud luuletajatest vanemate varjust ise luuletajana välja kasvada?

Lihtne ja raske. Emalt-isalt õppisin oma konte kokku korjama, mis ka ei juhtuks, endaks jääma ja oma elu ja loominguga edasi minema.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

August Gailiti “Toomas Nipernaadi”.

Ja olgu etteruttavalt öeldud, et 21. märtsil kell 14-18 toimub ülemaailmse luulepäeva puhul Tartus Kirjanduse maja saalis (Vanemuise 19) luuleraamatute laat:

https://www.facebook.com/events/2126500024462416

Kes juhtub Tartus olema, käige vaatamas-ostmas. Pärast seda on sama maja all Salongis luuleõhtu, kus esinevad Tartu linnakirjanik 2025 Tõnis Vilu, Jüri Kolk ning Elov & Maître (elektro-industriaalse luulekompositsiooniga „Olin sel õhtul üksi ...“)

Lugemismängu soovitused: rohelise kaanega raamat. Hando Runnel

Hando Runnel „Mõru ning mööduja“ (Loomingu Raamatukogu ´76) on siis minu valik raamatubingo kategooriast rohelise kaanega raamat (aga sobib ka kategooriasse eesti autori luuleraamat). 

Runneli varasemad luuletused on ammu kullaproovi külge saanud. Ühtaegu nii lihtsad ja samas nii sügavad, ühtaegu värsked ja samas ajatud. Runnel uitab luulemetsades nagu ise tahab. Ta on seal kasvanud ja eksimist pole karta.

Runnel ise on arvanud, et tänapäevane lugeja ei haaku enam tollase meeleoluga, ei tunneta seda ajastu taaka ja süngust, mis tollase lugeja vereringes tuksus. Aga nagu ütles Samuel Johnson: „Kirjanik vaid alustab raamatut, lugeja lõpetab selle“. Küllap tänasele lugejale on see üks raamat, tollasele aga hoopis teine. Huvitav on jälgida neid torkeid, mida Runnel režiimi ja ühiskonna suunal teeb, ilma et tsensorid sellele reageeriksid. Küllap praegusaja lugeja ei pane neid tähelegi. Praegu võib ainult kujutleda, millise tähenduse omandas sügaval stagna-ajal näiteks luuletus „Eetika aine“. Või millese alltekstiga oli võimalik lugeda „Olemist“.

Mind ennast on puudutanud Runneli järgmine ajatu tõdemus:

    MA TEAN, ET PÄIKE LIIGUB

Ma tean et päike liigub,

see mind ei liiguta,

mu hinge täidab uudis,

et seal ei kiiguta,

kus ise kiigel käidud,

et seal ei mängita,

kus ise palli löödud,

see uudis ängistab.

See ängistus on tõde,

et ajad kaovad käest,

ja peale kasvand põlved

ei küsigi su käest.

Ja veel on kummalisel kombel mind pea terve elu kummitanud read sellest kogust:

Toledot ma armastasin.

Toledo laisk kuupaistes linn.

Tõld kullatud katusega.

Öös põgenev kaevuvinn.

Toledo tõmbab mind siiamaani vastupandamatu jõuga ja ühel ilusal päeval käin ma seal ära, ega ma enne rahu saa.

KULKA kirjanduse aastaauhinnad ja Gustav Suitsu luulepreemia

Jõudsin just tagasi Tallinnast, KULKA kirjanduse aastaauhindade jagamiselt. Koos nominendi diplomiga.

Laureaadid olid:

Proosa

Arne Merilai(d), "Puuinimesed"

Luule

Maarja Pärtna, "Ülestõusmise serval"

Vabaauhind

Viiu Härm, "Ilmatuga"

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde

Paul-Eerik Rummo – tõlge inglise keelest: James Joyce, "Ulysses"

Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde

Daniele Monticelli – koostamine ja tõlge itaalia keelde: Doris Kareva kakskeelne luulekogu "Und nägin maailmast"

Mõttekirjanduse tõlge

Madli Kütt ja Katre Talviste – tõlge prantsuse keelest: Théophile Gautier, "Ilust kunstis"

Lastekirjandus

Triinu Laan, "Poiss ja papa"

Esseistika

Sveta Grigorjeva, "Kliitor on anarhist"

Artikliauhind

Rebekka Lotman, Maria-Kristiina Lotman, "Riim eesti poeetilises kultuuris. Teooriad ja praktikad" (ajakirjas Keel ja Kirjandus nr 7)

Gustav Suitsu luulepreemia sai Piret Põldver luulekogu "Tõmme" eest.

Emakeelepäeva e-etteütluse tublimad olid:

Üldvõitja (ja filoloogide kategooria võitja)

Brita Kaasik

Õpilased

Margaret Pärli Tallinna Prantsuse Lütseumist

Täiskasvanud

Maarja Oras

Muu emakeelega

Timo Raussi

Eestlased välismaal

Mart Marjak

Vaegkuuljad

Laura Lang

Parim nutiseadmega kirjutaja

Margit Kerov

Jõudsin minagi enne Tallinna-sõitu etteütluse ära teha. Võin rahul olla - ainult ühed jutumärgid jäid puudu, ülejäänud kolm kohta polnud vead, vaid olin kasutanud lubatud paralleelvõimalusi.

Palju õnne kõigile!

Uued raamatud metsanduskooli raamatukogus (märts)

Taas saabus raamatukokku ports uusi raamatuid. 

Nimekiri:

Siegfried Von Vegesack „Balti tragöödia“

Giovanni Boccaccio „Dekameron“

Hanna Kangro „Klaaslagi“

Meelis Kraft „Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus“

Indrek Hargla „Pan Grpowski“

Arne Merilai „Puuinimesed. Muinasjutt“

Roland Tamm „Sündikaat“

Priit Põhjala „Juhuslike sõnade raamat“

Elle Ahse „MAALEHE hortensiaraamat“

Kaja Kurg „MAALEHE maitsetaimeraamat“

Maria Palusalu „Naadimetsast paradiisiks tööraamat“

Filip Johanson „Säästuaed“

Simon Sinek, David Mead, Peter Docker „LEIA OMA "MIKS"“

Marika Padrik, Astra Schults, Jaan Kõrgesaar, Maili Karindi jt „Erivajadustega õppijad Eesti haridussüsteemis: märkamine, hindamine ja õpetamine“

Jonathan Haidt „Ärev põlvkond“

Üles on pandud ka näituse Raamatuaasta tähestik järgmine täht - F. Folkloor.

Et meie rahvapärimus elab ja ikka kasutamist leiab, tõstab sel aastal ilmunud Timo Talviku raamat "Sulid ja sulased". Kavatsen sellest lähemalt kirjutada, kui lugemismängu raames ulmeraamatuid tutvustan.
Ise jäin mõned päevad tagasi mõtlema, kuidas meie esivanemad suutsid sujuvalt ühitada loodustarkuse ja luulelisuse. Nägin eelmisel nädalavahetusel selle kevade esimest lõokest ja meenus ütlus: lõokone toob lõunasooja, pääsuke toob päevasooja, ööbik toob öösooja. Maailm on teatavasti muutunud ja paljud sellised rahvatarkused ei kehti enam täiel määral, kuid see on üldjoontes ikka veel jõus. Ja samas - kui ilus algriim! Meie eelkäijad on tublid olnud.

Tublid on meie eelkäijad ka koolis. Seekord on kooli ja raamatute seoste rubriigis pilti võetud meie õpetajate kirjutatud metsakasvatusega seotud raamatud.

"Metsamajanduse alused" (Valgus 1973 ja 1989). Koostaja Helmut Taimre. Raamatu autoritest töötasid Luua Metsanduskoolis Helmut Taimre (1948-1982), Helmut randmaa (1964-1983), Heino Untera (1958-1993), Osvald Pogen (1951-1960) ja Peeter Rõigas (1960-1970).
Helmut Taimre oli see, kes pakkus välja idee rajada metsakool just Luuale ja tema andis seal ka 1948. aasta sügisel esimese tunni.

August Õrd. Kaitsemetsad ja nende majandamine Eestis. (Keskkonnaministeerium&DANCEE 2000). August Örd töötas Luua Metsanduskoolis1950-1953.

Vello Keppart. Säästva metsanduse alused (Ilo 2006). Vello Keppart töötas Luua Metsanduskoolis 1992-2020.

Marje Kask. Metsakasvatus (Ilo 2009). Marje Kask töötab Luua Metsanduskoolis alates 2020. aastast.

Virtuaalkülaline: Ilmar Tomusk

Ülehomme on emakeelepäev. Sel puhul on igati kohane küsitleda lastekirjanikku ja Keeleameti peadirektorit Ilmar Tomuskit.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

500 aastat tundub olevat väga pikk aeg, kuid arvestades kirjutamise ajalugu, polegi see aeg nii väga pikk. Paarikümne aasta eest hakkasid levima seisukohad, et paberraamatud on määratud kadumisele, edaspidi loetakse tekste vaid digiseadmetest. Kuid digilugerite vaimustus läks mööda ning paberraamat pole kuskile kadunud.

Inimene on tekste lugenud füüsiliselt andmekandjalt umbes kuus tuhat aastat ning meie aju ei ole veel jõudnud õppida teavet digiekraanilt niisama efektiivselt omandama. Võibolla tuleb kunagi aeg, kui paberraamatuid enam ei loeta, kuid lähema saja aasta jooksul see tõenäoliselt ei toimu. Ise arvan, et need kestavad kauemgi kui digitaalsed andmekandjad.

Mis mulle selle 500 aasta tähistamise juures üldse ei meeldi, on see, et Runneli salm ära poolitati. Et rahvas algab raamatust, on tore ja vastab tõele, aga seda, et kiri meie puhul algab kirikust, ei peaks häbenema.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See on ülioluline. Eestikeelne kirjasõna on üks sammastest, millel rajaneb meie põhiseaduse preambulis sõnastatud riigi eesmärk – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Nii nagu me praegu saame näiteks sumerite kirjapandust teada, kes nad olid, kuidas elasid ja mida mõtlesid, nii saavad tulevased põlved meie kohta teada nendest raamatutest, mida meie kirjanikud on kirjutanud. Mõtleme kas või „Kevade“ ja „Tõe ja õiguse“ peale. Sellised me olemegi.

Ning TI-revolutsioonile tasakaaluks tasuks kooliski senisest rohkem tähelepanu pöörata päris kirjutamisele ja päris lugemisele.

Mis seisus on 500-aastane eesti kirjakeel?

Täitsa heas seisus. Natuke naginaid (kas järgi, järele või järel, kas õieti või õigesti, mida tähendab liiderlik, kas adresseerida või käsitleda jms) tuleb meile igati kasuks. Samamoodi on ju inimese tervisega – kui ta elab liiga steriilses keskkonnas, kus pole üldse viirusi ega baktereid, jääb ta lihtsalt haigeks. Eesti keel on tubli ja terve.

Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Üks mind tõenäiliselt enim mõjutanud raamat on Marie Underi 1981. aastal välja antud kogumik „Mu süda laulab“. Mäletan, et keskkooli ajal õppisin pähe „Nahakaupleja Pontuse“, see tundus nii äge. Õpetajana töötades tegin gümnasistidele erikursuse Underi sonettidest. Kes iganes tahab lugeda meisterlikku värssi – lugege Underit.

Omalt poolt kutsun kõiki üles osalema reedel emakeelepäeva e-etteütlusel. Veiko

Koera saba kergitamas

 Kes see muu ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise, öeldakse. Eks ma siis kergitan.

Kirjanike Liit võttis linti intervjuud Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate nominentidega ja eile pandi üles: vaata siit.

See on mu kolmas nominatsioon (esimene oli lastekirjanduse oma 2000. aasta eest ja teine tõlkeauhinnale 2018. aasta eest), aga ega ma oska tegelikult arvata, mis juhtuma hakkab. Lastekirjanduse auhinnaga oli lihtne - koos minuga olid toona nomineeritud Aino Pervik ja Leelo Tungal, mina oli Kirjanike Liiduski alles pool aastat olnud, üsna tundmatu nimi, nii et mingit mõtetki ei tekkinud, et äkki ... Kuigi ega nemadki saanud, auhinna  sai hoopistükkis Valeria Ränik.

Tõlkenominatsioon ise oli omamoodi ime ja suur tunnustus.

Loomulikult on ka luulenominatsioon suur tunnustus. Minu arust on just luules ka konkurents väga suur - luuletajaid (ja häid luuletajaid) on meil ju palju. Ja just seetõttu on luulenominatsioongi minu jaoks suur asi. Eesti ulmekirjanduses ma tean, kes ma olen ja kus paiknen, luules aga pole mu looming kunagi erilist tähelepanu pälvinud. Nii et sõltumata sellest, kelle nimi emakeelepäeval välja hõigatakse, tunnen mina, et olen juba nominentide hulka pääsemisega võitnud.

Lugemismängu soovitused: eesti autori krimiromaan. Gert Kiiler

Gerti Kiiler.
Eranuhke ei armasta keegi (Postimehe kirjastus 2022).
Saatus koosneb juhustest (Postimehe kirjastus 2024).

Alustasin lugemist mõnevõrra ettevaatlikult, sest karmi koolkonna krimi mulle meeldib ja oht pettuda oli suur. Olgu etteruttavalt öeldud, et pettuda ei tulnud.

Aga mis esiotsa ettevaatlikuks tegi, oli see, et tegevus toimub Viljandis. Viljandi ja karm koolkond?! Nalja teete! Philip Marlowe, Lew Archer, Sam Spade või Mike Hammer Viljandis? See kõik oleks üsna naeruväärne ja muutuks peagi iseenda paroodiaks, kui Kiiler poleks teinud kahte suurepärast otsust – esiteks ei ole see päris reaalne Viljandi, kuigi mul on kahtlus, et raamat näpus Viljandis ringi käies võib kirjeldatud tänavad ja majad siiski üles leida. Nii et õigem oleks öelda, et päris reaalne ei ole terve Eesti. Jah, maailmasõda on toimunud, venelased on sees olnud ja isegi küüditamine on olnud, aga kuidagi on need asjad lõppenud teisiti ja Eesti Vabariik kestab edasi. Ja selle ridade vahelt loetava fakti tõttu toimub tegevus alternatiivajaloolises Viljandis, mis muudab keskkonna oluliselt usutavamaks. Ei nõukogude-aegses Viljandis, ei tänapäevases, saaks tegevus toimuda, see poleks usutav. Nüüd aga on meil korraga karmi koolkonna krimi jaoks tarvilik keskkond olemas – on sõjajärgne aeg, majandus kasvab, kuid varjud on veel pikad, tegevusmustrites on teatud maffialikkust, on korruptsiooni. Ja teiseks – õnneks on Kiileril olnud taipu veidi toone maha keerata. Viljandi pole siiski Los Angeles või New York ja karmi koolkonna asemel on meil pigem selline pookarm koolkond, mis tuleb asjale kasuks. On meie oludes usutavam.

Raamatuid saab lugeda ka eraldi, teises raamatus on piisavalt vihjeid taustsüsteemile, nii et ei pea olema lugenud esimest, et nautida teist.

Mõlema raamatu tegevusliin on hästi üles ehitatud, põnevust ja selgusetust jagub, võttestiku on autor hästi omandanud ja kasutab mõnuga. Mõttetut naljategmist ei ole, irooniat ja värvikaid ütlemisi see-eest igati sobilikus annuses. Põnevus säilub lõpuni, süžeepöörded on loogiliselt välja mängitud, no mis sa hing veel igatsed? Nagu päris! Ja see hinnang tagasisidena ei ole kuidagi halvustav või alavääristav, vaid ehe ja imetlev. Ja ma arvan millegipärast, et autori püüdlusi arvestades ka talle endale ehk kõige enam korda minev.

Ootan pikisilmi järgesid!

Tuglase novelliahind, Eduard Vilde kirjandusauhind ja muudki

Kevad on kirjandusauhindade jagamise aeg, kokkuvõtete tegemise aeg. Seegi nädal pole erand ja auhindu tuleb hulgi. 

Tuglase novelliauhinna pälvisid Brigitta Davidjants novelliga "Vaikusesse" ja Meiu Münt "Kuidas saada heaks".

Eduardi Vilde kirjandusauhinna 60. laureaat on Vilde 160. sünniaastapäeval Kristiina Ehin romaaniga "Südametammide taga".

Kokkuvõtteid tehti ka lastekirjanduses. Toon välja eesti autorite raamatud.

Hea Lasteraamat 2024

Väiksematele:

Ulla Saar. Ita ja Piuks. Illustreerinud Ulla Saar. Kirjastus Koolibri

Piret Jaaks. Suur saladus. Illustreerinud Marju Tammik. Kirjastus Päike ja Pilv

Kairi Look. Natuke suur. Illustreerinud Anne Pikkov. Kirjastus Koolibri

Tiiu Kitsik. Meie tee. Illustreerinud Tiiu Kitsik. Kirjastus Päike ja Pilv

Tiina Laanem. Maailma parim liivaloss. Illustreerinud  Tiiu Kitsik. Kirjastus Pegasus

Triinu Laan. Poiss ja papa. Illustreerinud Anne Pikkov. Kirjastus Päike ja Pilv

Suurematele:

Anti Saar. Härra Haraldi unistuste aed. Illustreerinud Marja-Liisa Plats. Kirjastus Kolm Elu

Ilmar Tomusk. Paul hakkab inseneriks. Illustreerinud Joonas Sildre. Kirjastus Rahva Raamat

Liina Vagula. Kingitus südamest. Illustreerinud Anni Mäger. Kirjastus Tänapäev

Marju Kõivupuu. Aastaringi jutukera. Illustreerinud Regina Lukk-Toompere. Kirjastus Varrak

Tiina Laanem. Liisu laseb jalga. Illustreerinud Sirly Oder. Kirjastus Pegasus

Priit Põhjala. Doktor Tindipleki töötuba. Illustreerinud Ulla Saar. Kirjastus Kultuurileht

Doris Kareva. Puhas lora. Illustreerinud Regina Lukk-Toompere. Kirjastus Verb

Hea Noorteraamat 2024

Vanematele:

Mairi Laurik. Grathelia. Kirjastus Lummur OÜ

Reeli Reinaus. Iiris, ilu ja instapildid. Illustreerinud Marja-Liisa Plats. Kirjastus Ronk Ronk

Eesti Lastekirjanduse Keskus välja antava Muhvi auhinna sai ajakirjanik Reet Weidebaum. Meediaväljaannetest pälvis tunnustuse ajakiri Hea Laps.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorteromaani võistluse võit läks jagamisele kahe käsikirja vahel, mille autorid on Kristi Piiper ("Vahetusõpilane") ning Hugo Vaher ("Nutivaba"). Kolmanda koha pälvis Kristi Jaanuse "Emily ja Kätryn ehk Raju reede".

Lisaks märkis žürii ära kaks käsikirja avaldamissooviga: Kaia Soe "Kõik on uus septembrikuus" ja Helena Viki "Enne kui sa lähed".

Palju õnne kõigile!

Virtuaalkülaline: Arne Merilai

Tänane virtuaalkülaline on Arne Merilai, kirjandusteadlane ja kirjanik, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Pool tuhandit on vägev piirikivi ühe juba küllaltki vanaks saanud kirjakultuurrahva ajaloos. Oleme sellega väga paljudest rahvastest eespool ja kõik neist ei ole väikesed. Ei olnud siis veel pliiatsit ega jalgratastki leiutatud.

Selle suursündmuse auks kannavad järgmise kevadeni ulatuvad kuud pidulikku nime – Eesti Raamatu Aasta. Raamatuaasta ei ole järjekordne valdkondlik teema-aasta, vaid kogu ühiskonda hõlmavana midagi enamat.

Ka mina ise korraldan ühe raamatuaasta tähtsündmuse: 11.–12. aprillil Tartu ülikoolis toimuva kahepäevase konverentsi „Eesti kirjanduse leksikon“. Seal käsitletakse ülikooli ja raamatu seoseid kõikidelt erialadelt. Me võtame nähtust avaralt ja algupäraselt: kogu eesti kirjutus ja mõnda, kes või mis seal sees leida on. Eks neil ajul, kui tegutses Eesti Kirjameeste Selts, mille eeskujul loodi hiljem Eesti Kirjanduse Selts, tähistas sõna kirjandus kogu meie kirjavara, ka teadus-, aime- ja muid raamatuid, mitte peamiselt ilukirjandust nagu praegu. Ka kirjutamata kirjandus nagu rahvaluule, suuline teater või geneetiline kood läheb selle alla.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Me oleme, kes me oleme, tänu raamatule ja oma kirjakeelele. Nagu kuulutab rahvuspoeet Hando Runnel luuletuskogus „Punaste õhtute purpur“: Kiri algab kirikust, / tulululu, tulululu, / rahvas algab raamatust, / tulululu, tulululu. Sellest tekstist on võetud aastale moto.  

Sedapuhku tõstetakse esile nelja põhivaldkonda, mis kõik käsitlevad emakeelse raamatu olemuslikkust meie olemasolus.

Esiteks emakeelse raamatu osa eesti kultuuri ja iseduse kujunemisel. Ilma selleta – tõsijutt – meid olemas ei olekski. Selle üle võiks sügavamalt järele mõtelda, aukartust tunda.

Muide, ma soovitan alati kasutada sõna isedus võõrapärase ja veidi veidra laensõna identiteet asemel. Mis rahvas see selline on, kel ei ole isegi suupärast omasõna ühise enesetunnetuse väljendamiseks. Aga meil on see sõna muidugi olemas: isedus (või ka isesus).

Teiseks pööratakse tähelepanu eesti kirjakeele olulisusele eestlaste harimisel, kestmisel ja kehtestamisel. Eks toogi Runneli lustakad värsid esile, et kultuurrahva loomisele eelneb kirja andmine.

Väikse naljana võib lisada, et kuivõrd meie kirjakeel loodi kantslite taga, siis algas ta sõna otseses mõttes kantseliidist. Ep ole tarvis viimasesse alati halvasti suhtuda: selleski keelevormis peitub loovat väge. 

Kolmandaks käsitletakse loomuldasa eesti kirjandust ja kirjanikke aegade algusest aegade lõpuni. Kuidas neil läheb täna, homme? Kas peavad vastu? Kas puhkeb õisi, lendab tolmendavaid mesilasi, nopitakse maitsvaid vilju? Mis ikaldub, mis kosub, mis haljendab? Kui mitu vabakutselist keele ja meele loojat peaksid riigilt palka ja tervisekindlustuse saama?

Neljandaks püütakse ennustada raamatu kui sellise ja lugemise kui tollase tulevikku. Need küsimused on tugevasti seotud kireva digimaailma ja liitreaalsuse plahvatusliku levikuga. Ränikirjas galaktika kiituseks peab ütlema, et seal ei keedeta enam metsa paberiks.

Oled puu-inimene ja meiegi Luua Metsanduskooli puukoolist istikuid käinud ostmas. Puid istutades kirjutad end nö loodusesse. Kumb on sinu arust olulisem, kas kirjutada end raamatutesse või loodusesse?

Aitäh, et seda mainid. Luualt tõin ma oma maakodusse Liinakurule pika rea püramiidtammesid ja mitmeid haruldasi pajupõõsakesi. Vana kooli kuldaväärt aednik Neeme Murka hoolitses selle eest. Rajan omale kõikide me karmis kliimas vastu pidavate liikidega ägedat puuparki Harimäe ja Ilmjärve lähedal. Olen seda tehes ikka tundnud, kuidas ma kirjutan end loodusesse samamoodi nagu laua taga paberile või arvutisse. Loodus on muidugi väga nõudlik ja (enese)kriitiline kaasautor, üksi kirjutades saan ma palju ladusamalt hakkama. Selle tulemusel avaldati äsja minu omaelulooliselt ulmeline romaan „Puuinimesed. Muinasjutt“. Puukooli rahvale kindlasti kohane lugemine, äratundmisrõõm tagatud. Seal saab nalja ka mu arust.

Aga põhimõtteliselt ma ei näe vahet, kas kirjutada raamatusse, liikumisse, värvidesse, helidesse, kehadesse, majadesse, maastikusse, valemitesse, materjalidesse, aparaatidesse,  seadustesse, riigikorraldusse… Millesse tahes. Üks loomine puha.

 Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kirjanduse päeva puhul soovitan midagi uuesti üle lugeda vanalt häält Tammsaarelt. Katsuge ühendust võtta tema teksti sügava sisemise, kosmilise muusikaga. Püüdke kaasa minna „Tõe ja õiguse“ autori rütmilise, sisendusjõuliselt agatava, melanhoolse mõtte- ja lausemantraga. Wagner all, Tolstoi peal, ja vastupidi. Baudelaire ning Dostojevski ühtede kaante vahel – harukordne kooslus, maailmakirjanduse tipp. Kui saate mahti, tutvuge enne me tüviautori psühholoogilis-sümbolitliku realismi meetodi selgitusega artiklis „Tammsaare aga-ometi“ (https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/25130). Kas võtab pisara silma?

Sada saarelehte, tuhat toomelehte. Ammu nõelapistmata.

Lugemismängu soovitused: eesti autori ajalooline romaan. Karl Ristikivi ja Tiit Aleksejev

 

Läks nii, et ühe raamatu asemel lugesin jutti seitse, nii et tuleb pisut pikem arvustus. Ja ma kavatsen tegelikult mõned ajaloolised romaanid veel lugeda.

Karl Ristikivi ajalooline kroonikate triloogia „Põlev lipp“, „Viimne linn“ ja „Surma ratsanikud“ (Eesti Raamat 1990).

Ei olnud just kõige kiirem lugemine (vähemasti „Põlev lipp“). Ristikivi lause on aeglane, stiil ajastutruu ja sellest tulenevalt pisut ilukõneline, mis, kui järele mõelda, on triloogia üks tugevusi. Ja sellega harjub, järgmised raamatud lähevad juba kiiremini. Sõda, usk ja võim erinevates kombinatsioonides, keskaegse inimese mõttemaailm, au ja ustavus ... Ei, see ei ole seikluskirjandus, kuigi räägib rüütlitest ja sõjast. Kes ajaloolist seiklusromaani otsib, siis tasub lugeda pigem Herman Sergo „Vihavalda“. Mäletan seda poisikeselikku õhinat, millega ma seda romaani nooremana neelasin. Põnev ja mastaapne seiklus ajaloolisel taustal. Ristikivi keskendub rohkem ajatutele probleemidele, uurib inimese siseelu ja näitab, kui vähe on maailmas muutunud. Tsitaat „Viimsest linnast“:

Mis oleks olnud loomulikum kui see, et kogu kristlik maailm selle metsalise vastu oleks ühel meelel välja astunud. Aga ometi jätkasid Õhtumaa valitsejad ta meelitamist oma saadikute kaudu ja isegi Genova kaupmehed olid varsti valmis temaga uut kaubalepingut sõlmima.

Jutt ei käi pragusest olukorrast maailmas, nagu võiks arvata, vaid aastast 1291 ja mamelukkide sultanist. „Viimne linn“ haaras mind sellest triloogist millegipärast kõige rohkem.

Tõeliselt tööle hakkabki triloogia aga siis, kui kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda. Ajalugu kordub – erinevad tegelased, erinevad maad, erinevad sajandid, aga lugu on sama. Lugu sellest, kuidas ka kõige üllamad ideed upuvad omaenda verre, kui neid jõuga hakata ellu viima. Ja ainus, mis lõpuks tähendust omab, on iga inimese isiklikud valikud. „Ei ole midagi uut päikese all,“ nagu ütleb Koguja. „Kõik on tühine.“ (Koguja 1:9 ja 1:2)

Tiit Aleksejevi esimese ristisõja tetraloogia "Palveränd" (Varrak 2008), "Kindel linn" (Varrak 2011), "Müürideta aed" (Varrak 2019) ja "Taevaminejad" (Varrak 2024).

Esimese hooga tundub, et ma loen sama sarja. Eriti tuttav on „Palverännu“ algus – peategelane meenutab pisut nii „Viimse linna“ kui „Surma ratsanike“ peategelast, loo esitamise stiil on esmapilgul sarnane, aga Aleksejevi keelekasutus on konkreetsem, maalähedased tegelased räägivad ka maalähedast keelt. On teisigi maalähedasi asju. Ma ei tea, kas kreeklased viskasid tuhat aastat tagasi lutsu? Või kas frangi relvakandja mängis lapsena noamängu, mida meie teadsime kui maa või maailma jagamist? Aga lamedad kivid olid ka tuhat aastat tagasi olemas ja noaga on poisid mänginud kõigil aegadel, nii et miks ka mitte? Eriti kui see aitab tegelasi või olukordi lähedasemaks muuta. Aga õige pea läheb Aleksejev oma rada. Kui Ristikivi lugedes on tunne, et ta vaatab kusagilt kõrgemalt laia pilti, siis Aleksejev sumpab mööda lahinguvälju, tema kirjeldused ei kulge ühtlases mõõdetud tempos, vaid on fragmentaarsed, aga loovad sellele vaatamata (või just tänu sellele) tervikliku sissevaate peategelase siseilma. Ja mida edasi, seda rohkem seda sisemist heitlust ja tõe otsimist saab.

Erinevalt Ristikivi sarjast on Aleksejevi raamatud üksteise vahetud järjed. Ja kõigis neis paelusid mind enim peategelase nägemuste kirjeldused. Omalaadne segu deliirsest sonimisest, religioossetest nägemustest ja läbinägelikest (või ka ennustuslikest) tulevikupiltidest, mida ta näeb unes, palavikus jampsides, kurnatusest või rohke veini mõjul, hiljem ka otsustavatel hetkedel, kui närvid on pingul ja kaalul on rohkem kui ühe inimese saatus. Mingist hetkest alates taipad, et ka paljud reaalolude kirjeldused on peategelase esituses üsna sarnased. Poeetiliselt segased või segaselt poeetilised. Metafüüsilised. Ja sinna vahele naturalistlikke lahingukirjeldusi. Ja vaevuaimatav vari, mis end peategelase kohale sirutab, temasse imbub.

Ühest küljest ongi see kasvamise ja mehistumise lugu. Teisest küljest võimu lugu. Ja samas (ja eelkõige) on see ka armastuse lugu. Kogu palveränd pole midagi muud, kui üks lõputu illusioonide purunemine, maskide langemine, omamoodi vabanemine. Kalestumine. Arusaam, et neil kes juhivad, puudub au ja ustavus, et au ja ustavus on hoopis neil, kes igapäevaselt oma verd valavad. Usu otsimine. Kuidas uskuda jumalat, kui sa ei usu preestreid?

Usk on armastus.

Ilmselt tuleb veel vähemasti üks raamat, sest palveränd ei jõua ka neljanda osa lõpuks Jeruuslemma ja ka peategelase tee pole veel lõpuni käidud. Jään ootama, sest see on ootamist väärt. Soovitan.