Virtuaalkülaline: Ilmar Tomusk

Ülehomme on emakeelepäev. Sel puhul on igati kohane küsitleda lastekirjanikku ja Keeleameti peadirektorit Ilmar Tomuskit.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

500 aastat tundub olevat väga pikk aeg, kuid arvestades kirjutamise ajalugu, polegi see aeg nii väga pikk. Paarikümne aasta eest hakkasid levima seisukohad, et paberraamatud on määratud kadumisele, edaspidi loetakse tekste vaid digiseadmetest. Kuid digilugerite vaimustus läks mööda ning paberraamat pole kuskile kadunud.

Inimene on tekste lugenud füüsiliselt andmekandjalt umbes kuus tuhat aastat ning meie aju ei ole veel jõudnud õppida teavet digiekraanilt niisama efektiivselt omandama. Võibolla tuleb kunagi aeg, kui paberraamatuid enam ei loeta, kuid lähema saja aasta jooksul see tõenäoliselt ei toimu. Ise arvan, et need kestavad kauemgi kui digitaalsed andmekandjad.

Mis mulle selle 500 aasta tähistamise juures üldse ei meeldi, on see, et Runneli salm ära poolitati. Et rahvas algab raamatust, on tore ja vastab tõele, aga seda, et kiri meie puhul algab kirikust, ei peaks häbenema.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See on ülioluline. Eestikeelne kirjasõna on üks sammastest, millel rajaneb meie põhiseaduse preambulis sõnastatud riigi eesmärk – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Nii nagu me praegu saame näiteks sumerite kirjapandust teada, kes nad olid, kuidas elasid ja mida mõtlesid, nii saavad tulevased põlved meie kohta teada nendest raamatutest, mida meie kirjanikud on kirjutanud. Mõtleme kas või „Kevade“ ja „Tõe ja õiguse“ peale. Sellised me olemegi.

Ning TI-revolutsioonile tasakaaluks tasuks kooliski senisest rohkem tähelepanu pöörata päris kirjutamisele ja päris lugemisele.

Mis seisus on 500-aastane eesti kirjakeel?

Täitsa heas seisus. Natuke naginaid (kas järgi, järele või järel, kas õieti või õigesti, mida tähendab liiderlik, kas adresseerida või käsitleda jms) tuleb meile igati kasuks. Samamoodi on ju inimese tervisega – kui ta elab liiga steriilses keskkonnas, kus pole üldse viirusi ega baktereid, jääb ta lihtsalt haigeks. Eesti keel on tubli ja terve.

Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Üks mind tõenäiliselt enim mõjutanud raamat on Marie Underi 1981. aastal välja antud kogumik „Mu süda laulab“. Mäletan, et keskkooli ajal õppisin pähe „Nahakaupleja Pontuse“, see tundus nii äge. Õpetajana töötades tegin gümnasistidele erikursuse Underi sonettidest. Kes iganes tahab lugeda meisterlikku värssi – lugege Underit.

Omalt poolt kutsun kõiki üles osalema reedel emakeelepäeva e-etteütlusel. Veiko

Koera saba kergitamas

 Kes see muu ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise, öeldakse. Eks ma siis kergitan.

Kirjanike Liit võttis linti intervjuud Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate nominentidega ja eile pandi üles: vaata siit.

See on mu kolmas nominatsioon (esimene oli lastekirjanduse oma 2000. aasta eest ja teine tõlkeauhinnale 2018. aasta eest), aga ega ma oska tegelikult arvata, mis juhtuma hakkab. Lastekirjanduse auhinnaga oli lihtne - koos minuga olid toona nomineeritud Aino Pervik ja Leelo Tungal, mina oli Kirjanike Liiduski alles pool aastat olnud, üsna tundmatu nimi, nii et mingit mõtetki ei tekkinud, et äkki ... Kuigi ega nemadki saanud, auhinna  sai hoopistükkis Valeria Ränik.

Tõlkenominatsioon ise oli omamoodi ime ja suur tunnustus.

Loomulikult on ka luulenominatsioon suur tunnustus. Minu arust on just luules ka konkurents väga suur - luuletajaid (ja häid luuletajaid) on meil ju palju. Ja just seetõttu on luulenominatsioongi minu jaoks suur asi. Eesti ulmekirjanduses ma tean, kes ma olen ja kus paiknen, luules aga pole mu looming kunagi erilist tähelepanu pälvinud. Nii et sõltumata sellest, kelle nimi emakeelepäeval välja hõigatakse, tunnen mina, et olen juba nominentide hulka pääsemisega võitnud.

Lugemismängu soovitused: eesti autori krimiromaan. Gert Kiiler

Gerti Kiiler.
Eranuhke ei armasta keegi (Postimehe kirjastus 2022).
Saatus koosneb juhustest (Postimehe kirjastus 2024).

Alustasin lugemist mõnevõrra ettevaatlikult, sest karmi koolkonna krimi mulle meeldib ja oht pettuda oli suur. Olgu etteruttavalt öeldud, et pettuda ei tulnud.

Aga mis esiotsa ettevaatlikuks tegi, oli see, et tegevus toimub Viljandis. Viljandi ja karm koolkond?! Nalja teete! Philip Marlowe, Lew Archer, Sam Spade või Mike Hammer Viljandis? See kõik oleks üsna naeruväärne ja muutuks peagi iseenda paroodiaks, kui Kiiler poleks teinud kahte suurepärast otsust – esiteks ei ole see päris reaalne Viljandi, kuigi mul on kahtlus, et raamat näpus Viljandis ringi käies võib kirjeldatud tänavad ja majad siiski üles leida. Nii et õigem oleks öelda, et päris reaalne ei ole terve Eesti. Jah, maailmasõda on toimunud, venelased on sees olnud ja isegi küüditamine on olnud, aga kuidagi on need asjad lõppenud teisiti ja Eesti Vabariik kestab edasi. Ja selle ridade vahelt loetava fakti tõttu toimub tegevus alternatiivajaloolises Viljandis, mis muudab keskkonna oluliselt usutavamaks. Ei nõukogude-aegses Viljandis, ei tänapäevases, saaks tegevus toimuda, see poleks usutav. Nüüd aga on meil korraga karmi koolkonna krimi jaoks tarvilik keskkond olemas – on sõjajärgne aeg, majandus kasvab, kuid varjud on veel pikad, tegevusmustrites on teatud maffialikkust, on korruptsiooni. Ja teiseks – õnneks on Kiileril olnud taipu veidi toone maha keerata. Viljandi pole siiski Los Angeles või New York ja karmi koolkonna asemel on meil pigem selline pookarm koolkond, mis tuleb asjale kasuks. On meie oludes usutavam.

Raamatuid saab lugeda ka eraldi, teises raamatus on piisavalt vihjeid taustsüsteemile, nii et ei pea olema lugenud esimest, et nautida teist.

Mõlema raamatu tegevusliin on hästi üles ehitatud, põnevust ja selgusetust jagub, võttestiku on autor hästi omandanud ja kasutab mõnuga. Mõttetut naljategmist ei ole, irooniat ja värvikaid ütlemisi see-eest igati sobilikus annuses. Põnevus säilub lõpuni, süžeepöörded on loogiliselt välja mängitud, no mis sa hing veel igatsed? Nagu päris! Ja see hinnang tagasisidena ei ole kuidagi halvustav või alavääristav, vaid ehe ja imetlev. Ja ma arvan millegipärast, et autori püüdlusi arvestades ka talle endale ehk kõige enam korda minev.

Ootan pikisilmi järgesid!

Tuglase novelliahind, Eduard Vilde kirjandusauhind ja muudki

Kevad on kirjandusauhindade jagamise aeg, kokkuvõtete tegemise aeg. Seegi nädal pole erand ja auhindu tuleb hulgi. 

Tuglase novelliauhinna pälvisid Brigitta Davidjants novelliga "Vaikusesse" ja Meiu Münt "Kuidas saada heaks".

Eduardi Vilde kirjandusauhinna 60. laureaat on Vilde 160. sünniaastapäeval Kristiina Ehin romaaniga "Südametammide taga".

Kokkuvõtteid tehti ka lastekirjanduses. Toon välja eesti autorite raamatud.

Hea Lasteraamat 2024

Väiksematele:

Ulla Saar. Ita ja Piuks. Illustreerinud Ulla Saar. Kirjastus Koolibri

Piret Jaaks. Suur saladus. Illustreerinud Marju Tammik. Kirjastus Päike ja Pilv

Kairi Look. Natuke suur. Illustreerinud Anne Pikkov. Kirjastus Koolibri

Tiiu Kitsik. Meie tee. Illustreerinud Tiiu Kitsik. Kirjastus Päike ja Pilv

Tiina Laanem. Maailma parim liivaloss. Illustreerinud  Tiiu Kitsik. Kirjastus Pegasus

Triinu Laan. Poiss ja papa. Illustreerinud Anne Pikkov. Kirjastus Päike ja Pilv

Suurematele:

Anti Saar. Härra Haraldi unistuste aed. Illustreerinud Marja-Liisa Plats. Kirjastus Kolm Elu

Ilmar Tomusk. Paul hakkab inseneriks. Illustreerinud Joonas Sildre. Kirjastus Rahva Raamat

Liina Vagula. Kingitus südamest. Illustreerinud Anni Mäger. Kirjastus Tänapäev

Marju Kõivupuu. Aastaringi jutukera. Illustreerinud Regina Lukk-Toompere. Kirjastus Varrak

Tiina Laanem. Liisu laseb jalga. Illustreerinud Sirly Oder. Kirjastus Pegasus

Priit Põhjala. Doktor Tindipleki töötuba. Illustreerinud Ulla Saar. Kirjastus Kultuurileht

Doris Kareva. Puhas lora. Illustreerinud Regina Lukk-Toompere. Kirjastus Verb

Hea Noorteraamat 2024

Vanematele:

Mairi Laurik. Grathelia. Kirjastus Lummur OÜ

Reeli Reinaus. Iiris, ilu ja instapildid. Illustreerinud Marja-Liisa Plats. Kirjastus Ronk Ronk

Eesti Lastekirjanduse Keskus välja antava Muhvi auhinna sai ajakirjanik Reet Weidebaum. Meediaväljaannetest pälvis tunnustuse ajakiri Hea Laps.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorteromaani võistluse võit läks jagamisele kahe käsikirja vahel, mille autorid on Kristi Piiper ("Vahetusõpilane") ning Hugo Vaher ("Nutivaba"). Kolmanda koha pälvis Kristi Jaanuse "Emily ja Kätryn ehk Raju reede".

Lisaks märkis žürii ära kaks käsikirja avaldamissooviga: Kaia Soe "Kõik on uus septembrikuus" ja Helena Viki "Enne kui sa lähed".

Palju õnne kõigile!

Virtuaalkülaline: Arne Merilai

Tänane virtuaalkülaline on Arne Merilai, kirjandusteadlane ja kirjanik, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Pool tuhandit on vägev piirikivi ühe juba küllaltki vanaks saanud kirjakultuurrahva ajaloos. Oleme sellega väga paljudest rahvastest eespool ja kõik neist ei ole väikesed. Ei olnud siis veel pliiatsit ega jalgratastki leiutatud.

Selle suursündmuse auks kannavad järgmise kevadeni ulatuvad kuud pidulikku nime – Eesti Raamatu Aasta. Raamatuaasta ei ole järjekordne valdkondlik teema-aasta, vaid kogu ühiskonda hõlmavana midagi enamat.

Ka mina ise korraldan ühe raamatuaasta tähtsündmuse: 11.–12. aprillil Tartu ülikoolis toimuva kahepäevase konverentsi „Eesti kirjanduse leksikon“. Seal käsitletakse ülikooli ja raamatu seoseid kõikidelt erialadelt. Me võtame nähtust avaralt ja algupäraselt: kogu eesti kirjutus ja mõnda, kes või mis seal sees leida on. Eks neil ajul, kui tegutses Eesti Kirjameeste Selts, mille eeskujul loodi hiljem Eesti Kirjanduse Selts, tähistas sõna kirjandus kogu meie kirjavara, ka teadus-, aime- ja muid raamatuid, mitte peamiselt ilukirjandust nagu praegu. Ka kirjutamata kirjandus nagu rahvaluule, suuline teater või geneetiline kood läheb selle alla.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Me oleme, kes me oleme, tänu raamatule ja oma kirjakeelele. Nagu kuulutab rahvuspoeet Hando Runnel luuletuskogus „Punaste õhtute purpur“: Kiri algab kirikust, / tulululu, tulululu, / rahvas algab raamatust, / tulululu, tulululu. Sellest tekstist on võetud aastale moto.  

Sedapuhku tõstetakse esile nelja põhivaldkonda, mis kõik käsitlevad emakeelse raamatu olemuslikkust meie olemasolus.

Esiteks emakeelse raamatu osa eesti kultuuri ja iseduse kujunemisel. Ilma selleta – tõsijutt – meid olemas ei olekski. Selle üle võiks sügavamalt järele mõtelda, aukartust tunda.

Muide, ma soovitan alati kasutada sõna isedus võõrapärase ja veidi veidra laensõna identiteet asemel. Mis rahvas see selline on, kel ei ole isegi suupärast omasõna ühise enesetunnetuse väljendamiseks. Aga meil on see sõna muidugi olemas: isedus (või ka isesus).

Teiseks pööratakse tähelepanu eesti kirjakeele olulisusele eestlaste harimisel, kestmisel ja kehtestamisel. Eks toogi Runneli lustakad värsid esile, et kultuurrahva loomisele eelneb kirja andmine.

Väikse naljana võib lisada, et kuivõrd meie kirjakeel loodi kantslite taga, siis algas ta sõna otseses mõttes kantseliidist. Ep ole tarvis viimasesse alati halvasti suhtuda: selleski keelevormis peitub loovat väge. 

Kolmandaks käsitletakse loomuldasa eesti kirjandust ja kirjanikke aegade algusest aegade lõpuni. Kuidas neil läheb täna, homme? Kas peavad vastu? Kas puhkeb õisi, lendab tolmendavaid mesilasi, nopitakse maitsvaid vilju? Mis ikaldub, mis kosub, mis haljendab? Kui mitu vabakutselist keele ja meele loojat peaksid riigilt palka ja tervisekindlustuse saama?

Neljandaks püütakse ennustada raamatu kui sellise ja lugemise kui tollase tulevikku. Need küsimused on tugevasti seotud kireva digimaailma ja liitreaalsuse plahvatusliku levikuga. Ränikirjas galaktika kiituseks peab ütlema, et seal ei keedeta enam metsa paberiks.

Oled puu-inimene ja meiegi Luua Metsanduskooli puukoolist istikuid käinud ostmas. Puid istutades kirjutad end nö loodusesse. Kumb on sinu arust olulisem, kas kirjutada end raamatutesse või loodusesse?

Aitäh, et seda mainid. Luualt tõin ma oma maakodusse Liinakurule pika rea püramiidtammesid ja mitmeid haruldasi pajupõõsakesi. Vana kooli kuldaväärt aednik Neeme Murka hoolitses selle eest. Rajan omale kõikide me karmis kliimas vastu pidavate liikidega ägedat puuparki Harimäe ja Ilmjärve lähedal. Olen seda tehes ikka tundnud, kuidas ma kirjutan end loodusesse samamoodi nagu laua taga paberile või arvutisse. Loodus on muidugi väga nõudlik ja (enese)kriitiline kaasautor, üksi kirjutades saan ma palju ladusamalt hakkama. Selle tulemusel avaldati äsja minu omaelulooliselt ulmeline romaan „Puuinimesed. Muinasjutt“. Puukooli rahvale kindlasti kohane lugemine, äratundmisrõõm tagatud. Seal saab nalja ka mu arust.

Aga põhimõtteliselt ma ei näe vahet, kas kirjutada raamatusse, liikumisse, värvidesse, helidesse, kehadesse, majadesse, maastikusse, valemitesse, materjalidesse, aparaatidesse,  seadustesse, riigikorraldusse… Millesse tahes. Üks loomine puha.

 Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kirjanduse päeva puhul soovitan midagi uuesti üle lugeda vanalt häält Tammsaarelt. Katsuge ühendust võtta tema teksti sügava sisemise, kosmilise muusikaga. Püüdke kaasa minna „Tõe ja õiguse“ autori rütmilise, sisendusjõuliselt agatava, melanhoolse mõtte- ja lausemantraga. Wagner all, Tolstoi peal, ja vastupidi. Baudelaire ning Dostojevski ühtede kaante vahel – harukordne kooslus, maailmakirjanduse tipp. Kui saate mahti, tutvuge enne me tüviautori psühholoogilis-sümbolitliku realismi meetodi selgitusega artiklis „Tammsaare aga-ometi“ (https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/25130). Kas võtab pisara silma?

Sada saarelehte, tuhat toomelehte. Ammu nõelapistmata.

Lugemismängu soovitused: eesti autori ajalooline romaan. Karl Ristikivi ja Tiit Aleksejev

 

Läks nii, et ühe raamatu asemel lugesin jutti seitse, nii et tuleb pisut pikem arvustus. Ja ma kavatsen tegelikult mõned ajaloolised romaanid veel lugeda.

Karl Ristikivi ajalooline kroonikate triloogia „Põlev lipp“, „Viimne linn“ ja „Surma ratsanikud“ (Eesti Raamat 1990).

Ei olnud just kõige kiirem lugemine (vähemasti „Põlev lipp“). Ristikivi lause on aeglane, stiil ajastutruu ja sellest tulenevalt pisut ilukõneline, mis, kui järele mõelda, on triloogia üks tugevusi. Ja sellega harjub, järgmised raamatud lähevad juba kiiremini. Sõda, usk ja võim erinevates kombinatsioonides, keskaegse inimese mõttemaailm, au ja ustavus ... Ei, see ei ole seikluskirjandus, kuigi räägib rüütlitest ja sõjast. Kes ajaloolist seiklusromaani otsib, siis tasub lugeda pigem Herman Sergo „Vihavalda“. Mäletan seda poisikeselikku õhinat, millega ma seda romaani nooremana neelasin. Põnev ja mastaapne seiklus ajaloolisel taustal. Ristikivi keskendub rohkem ajatutele probleemidele, uurib inimese siseelu ja näitab, kui vähe on maailmas muutunud. Tsitaat „Viimsest linnast“:

Mis oleks olnud loomulikum kui see, et kogu kristlik maailm selle metsalise vastu oleks ühel meelel välja astunud. Aga ometi jätkasid Õhtumaa valitsejad ta meelitamist oma saadikute kaudu ja isegi Genova kaupmehed olid varsti valmis temaga uut kaubalepingut sõlmima.

Jutt ei käi pragusest olukorrast maailmas, nagu võiks arvata, vaid aastast 1291 ja mamelukkide sultanist. „Viimne linn“ haaras mind sellest triloogist millegipärast kõige rohkem.

Tõeliselt tööle hakkabki triloogia aga siis, kui kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda. Ajalugu kordub – erinevad tegelased, erinevad maad, erinevad sajandid, aga lugu on sama. Lugu sellest, kuidas ka kõige üllamad ideed upuvad omaenda verre, kui neid jõuga hakata ellu viima. Ja ainus, mis lõpuks tähendust omab, on iga inimese isiklikud valikud. „Ei ole midagi uut päikese all,“ nagu ütleb Koguja. „Kõik on tühine.“ (Koguja 1:9 ja 1:2)

Tiit Aleksejevi esimese ristisõja tetraloogia "Palveränd" (Varrak 2008), "Kindel linn" (Varrak 2011), "Müürideta aed" (Varrak 2019) ja "Taevaminejad" (Varrak 2024).

Esimese hooga tundub, et ma loen sama sarja. Eriti tuttav on „Palverännu“ algus – peategelane meenutab pisut nii „Viimse linna“ kui „Surma ratsanike“ peategelast, loo esitamise stiil on esmapilgul sarnane, aga Aleksejevi keelekasutus on konkreetsem, maalähedased tegelased räägivad ka maalähedast keelt. On teisigi maalähedasi asju. Ma ei tea, kas kreeklased viskasid tuhat aastat tagasi lutsu? Või kas frangi relvakandja mängis lapsena noamängu, mida meie teadsime kui maa või maailma jagamist? Aga lamedad kivid olid ka tuhat aastat tagasi olemas ja noaga on poisid mänginud kõigil aegadel, nii et miks ka mitte? Eriti kui see aitab tegelasi või olukordi lähedasemaks muuta. Aga õige pea läheb Aleksejev oma rada. Kui Ristikivi lugedes on tunne, et ta vaatab kusagilt kõrgemalt laia pilti, siis Aleksejev sumpab mööda lahinguvälju, tema kirjeldused ei kulge ühtlases mõõdetud tempos, vaid on fragmentaarsed, aga loovad sellele vaatamata (või just tänu sellele) tervikliku sissevaate peategelase siseilma. Ja mida edasi, seda rohkem seda sisemist heitlust ja tõe otsimist saab.

Erinevalt Ristikivi sarjast on Aleksejevi raamatud üksteise vahetud järjed. Ja kõigis neis paelusid mind enim peategelase nägemuste kirjeldused. Omalaadne segu deliirsest sonimisest, religioossetest nägemustest ja läbinägelikest (või ka ennustuslikest) tulevikupiltidest, mida ta näeb unes, palavikus jampsides, kurnatusest või rohke veini mõjul, hiljem ka otsustavatel hetkedel, kui närvid on pingul ja kaalul on rohkem kui ühe inimese saatus. Mingist hetkest alates taipad, et ka paljud reaalolude kirjeldused on peategelase esituses üsna sarnased. Poeetiliselt segased või segaselt poeetilised. Metafüüsilised. Ja sinna vahele naturalistlikke lahingukirjeldusi. Ja vaevuaimatav vari, mis end peategelase kohale sirutab, temasse imbub.

Ühest küljest ongi see kasvamise ja mehistumise lugu. Teisest küljest võimu lugu. Ja samas (ja eelkõige) on see ka armastuse lugu. Kogu palveränd pole midagi muud, kui üks lõputu illusioonide purunemine, maskide langemine, omamoodi vabanemine. Kalestumine. Arusaam, et neil kes juhivad, puudub au ja ustavus, et au ja ustavus on hoopis neil, kes igapäevaselt oma verd valavad. Usu otsimine. Kuidas uskuda jumalat, kui sa ei usu preestreid?

Usk on armastus.

Ilmselt tuleb veel vähemasti üks raamat, sest palveränd ei jõua ka neljanda osa lõpuks Jeruuslemma ja ka peategelase tee pole veel lõpuni käidud. Jään ootama, sest see on ootamist väärt. Soovitan.