Virtuaalkülaline: Maarja Kangro

Täna jagab meiega oma raamatuaasta mõtteid Eesti Kirjanike Liidu esinaine, kirjanik Maarja Kangro.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Kahju, et ta vanem ei ole, aga asi seegi, saime märgi maha nende hävitatud usuraamatutega. Inimeste kirjalik kultuur on umbes kümme korda vanem, aga väga noored kirjutajad me ka ei ole: vähemalt viissada aastat on arvatud, et eestlaste poole tasub nende omakeelses kirjasõnas pöörduda. Igasugune "pidulik puhk", mis aitab kultuuriinimeste tegemistele tähelepanu tõmmata ja kultuuri veidike lisaraha suunata, on teretulnud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kui eestikeelne raamat saab tänapäeva maailma muuta ja inimeste elusid mõjutada, on selle olemasolu tähtis. Õnneks on täitsa olemas orgaaniline, loomulik vajadus eestikeelse raamatu järele, me ei tooda museaalset kultuuri. Ostjate huvi eesti luule vastu on suurem kui huvi tõlkeluule vastu, kirjandus on meediapildis rohkem esil kui nii mõnelgi jõukamal maal. Aga rahaline tugi omakeelsele kirjandusele, selle riiklik prioritiseerimine on möödapääsmatu, kui me tahame, et asi oleks jätkusuutlik. Et järgnevad põlved oleksid motiveeritud eesti keeles kirjutama ja lugema, peab meil olema kirjutajatele piisavalt feimi ja sulli jagada. Nad peavad tundma, et on vähemalt meie tiigis tähtsad kalad. Olla marginaliseeritu siin või marginaliseeritu mõnes suures keeleruumis – kumb tundub mõnusam valik?

Oled öelnud, et eesti kirjandus vajaks Nobeli kirjanduspreemiat. Ma ei küsi: kes?; ma küsin: millal? Millal me selle saada võiks?

Näiteks 2033.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Peeter Sauter, "Vere jooks" (2006). Head elusad novellid.