Gert Helbemäe „Ohvrilaev“ (Eesti raamat, „Eesti
romaanivara“ sari 1992).
Alustuseks tunnistan ausalt, et Gert Helbemäe „Ohvrilaeva“ poleks ma vist ilmaski lugema sattunud, kui mitte Kai Aareleid poleks seda siinsamas raamatuaasta blogis oma intervjuus soovitanud, sestap maandub see minu jaoks lugemisbingo kategooriasse „Luua Metsanduskooli blogis soovitatud raamat“. Aga teiste jaoks võib see sobida ka vabalt valitud raamatu või isegi rohelise kaanega raamatu kategooriasse.
Raamat oli soovitamist väärt. Soovitan minagi, üritades järgnevas ülevaates mitte kirjutada peamisest süžeeliinist, et mitte lugemiselamust ära rikkuda.
Hämmastavalt hästi ajale vastu pidanud, on romaan ühtaegu
kaasaegne ja ajalooline. Ühest küljest annab see pildi revolutsiooni- ja
vabadussõjajärgsest noorest Eesti Wabariigist, kus poiste ja tütarlastekoolid
on eraldi, koolides on kooliinspektorid, ühiskonnas on revolutsiooni eest
põgenenud emigrandid. Teisalt on see aga ajatu lugu elus sihi otsimisest ja
inimsuhetest, lahku kasvamisest, läheduse (aga pisut vastuoluliselt ka vabaduse)
vajadusest. Ratsionaalne ja loogiline maailm põrkub romantilise ja emotsionaalne
põlemisega, intellektuaalsete ja filosoofiliste vestluste varjus aimuvad mingid
tumedamad allhoovused ja kõik see hoiab pinget.
Ebamugavalt tihedalt laotud tekstist hoolimata läks lugemine
suhteliselt kiiresti ja üks põhjusi oli ilmselt see, kui sujuvalt ja sisemiselt
loogiliselt oli lugu üles ehitatud. Tegelased on usutavad, neile on lihtne
kaasa elada, tegevustiku areng ja tegelaste ajendid ning käitumine ei tekita
vähimatki kummastust, peategelase paanikaase küündiv peataolek lõpu eel välja
arvatud. Ka päris lõpp läheb minu jaoks ehk pisut liiga pateetiliseks, kuigi
taas – ma saan aru, miks see nii on lahendatud.
Metafooride ja sümbolite varjus omandab kahe vaimselt üksiku
inimese teineteise leidmise ja kaotamise lugu vanakreekaliku tragöödia mõõtmed,
jättes lõppu siiski teatud postiivse noodi. Üdini inimlik, romantiline ja traagiline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar