Virtuaalkülaline: Kai Aareleid

Meie blogi raamatuaasta küsimustele vastab seekord kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Kui päris aus olla, kaasnevad eestikeelse raamatu viiesajanda aastapäevaga veidi kahetised tunded. Ühest küljest ei saa kunagi olla liiga palju põhjusi omakeelset kirjasõna tähistada, olgu see siis ümmargune arv aastaid esimese eestikeelse raamatu ilmumisest või mõni muu tähtpäev või sündmus. Eks see ole läbi aegade olnud raamatuaastate mõte ja praegu on mul tohutult hea meel näha raamatuaasta programmis nii palju eriilmelisi üritusi, mis kõik tõstavad omal moel keskmesse eestikeelse kirjanduse. Teisalt muidugi on pooltuhat aastat nii hoomamatult pikk aeg ja see teadaolevalt vanim eesti keelt sisaldanud trükis, mida me täna tähistame, on meile kättesaamatu, seega minul isiklikult on lihtsam pühitseda kirjanduse kõrval keelt kui eesti kirjaduse asendamatut instrumenti. See ei olegi enam nii endastmõistetav – luua eesti kirjandust eesti keeles –, ometi on eesti keel mulle kirjaniku ja ka tõlkijana niisama vajalik kui õhk. Teistes keeltes võib rändamas käia, aga eesti keel on kodu.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raske on näha tulevikku või ennustada, kuidas asjad arenevad. Tean lihtsalt seda, et praegu, mulle, minu lastele ja võib-olla nende lastele on eestikeelne raamat veel vajalik ja oluline. Ja mingi osa minust tõrgub tunnistamast, et lähiajal toimub selles mingi kardinaalne muutus. “Tänapäeva muutuv maailm” on sobinud vist öelda peaaegu igal ajastul. Kui palju näiteks on olud, tehnoloogia, riigi- ja silmapiirid, ka meie eesti keel või kirjandus kas või minu lapsepõlvega võrreldes muutusi läbi teinud… Aga millal ei oleks ajad muutunud? Samas ma usun, et põhiolemuselt jääb inimene samaks.

Oled öelnud, et vaikimine on inimese kaitseala. Kui kirjanik vaikijatele hääle annab, kas pole see siis mõneti nagu loata võõrale kaitsealale tungimine? 

Selles küsimuses on tegelikult juba vastus olemas. Kirjanik kirjutab. Võib öelda ka nii, et kirjanik teeb, mis tahab. Ilukirjanduses annab kirjanik hääle fiktiivsele inimesele, tegelasele, kes võib küll kusagil alge tasandil võrsuda tegelikkuest, aga on kirjapandud loos juba – kuidas öeldagi – Teine. Ükskõik Kes või Mitte Keegi või vähemasti Iseenda Teisik. Selline üldistamine on minu arust kirjaniku ülesanne. Muidugi ma ei ütle, et eetilisi kõhklusi ei oleks. Tunnistan, neid on vahepeal päris palju. Teinekord on muidugi ka nii, et mida kaugemale tegelikkusest minna, seda tõelisem võib lugu lugejale tunduda. Kõige rohkem usutakse vahel seda, mis on täiesti välja mõeldud. Aga lõpuks, jah, Kirjutaja jääb ikka süüdi, kasutagu ta siis hüppelauana kas fantaasiat või tegelikkust – ikka leidub keegi, kes tahaks, et kirja oleks pandud mõni teine versioon “tõest”– või üldse mitte midagi, nagu ütleb kroonikakirjutaja mu romaanis “Vaikne ookean”. Selline “süü” on ametisse sisse kirjutatud ja sellega tuleb lihtsalt leppida.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan midagi vanemat, Gert Helbemäe “Ohvrilaeva”. Mulle on endalegi arusaamatu, kuidas ma selle raamatu juurde nii hilja jõudsin. Aga seda suurem oli avastamisrõõm! “Ohvrilaev” on kompaktne ja väga laetud romaan nii õhkkonna, kõlbeliste dilemmade, kohakesksuse (30. aastate Tallinn!) kui ka ajaloolis-filosoofilis-mütoloogilise plaani ja metafooride poolest. Ei tahakski rohkem kirjeldada või põhjendada, soovitan lugeda! Sellest romaanist saaks muide ka suurepärase filmi. Oleks ääretult huvitav näha, kuidas see raamat väljenduks mõne teise meediumi keeles.