Virtuaalkülaline: Indrek Hargla

Seekord jagab oma mõtteid kirjandusest ja raamatutest nädalavahetusel 55. sünnipäeva tähistanud Indrek Hargla.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Kuna mul paluti sellel teemal hiljuti üks jutt kirjutada ja uurisin selle valdkonna üsna läbi, siis vastus on, et tekitab palju küsimusi, millele tahaks saada vastuseid, aga neid ei ole ilmselt enam kusagilt võtta. Me teame, et oli trükitud eestikeelseid raamatuid – ei saa välistada, et lõunaeesti ja põhjaeesti keeles (vulgari estonico ja liuonico) –, ilmselt olid need missaraamatud. Aga kas siis ketserlikud ehk luterlikud või katoliiklikud, seda me ei tea. Ja ei tea ka nende saatust, kas nad põletati või mitte. Üldse ei ole välistatud, et need jõudsid Eestisse ja olid käibel. Samuti ei ole välistatud, et juba varem oli käibel katoliiklik nö. Kieveli katekismus. Mingil moel kindlasti eksisteeris käsikirjaline eestikeelne kirjasõna ka varem. Eesti kirjakeel ja kirjakultuur said kindlasti alguse katoliku ajal. Ma ise mõtlen siinjuures võib-olla kõige rohkem sellele, et poolele tuhandele aastale vaatamata ei ole me eestikeelset piiblitõlget ikka veel päriselt paika saanud. Ehk siis meil ikka veel või enam ei ole päris heas eesti keeles Piiblit. Kui ma pean kuskil tekstis piiblitsitaati kasutama, siis enamasti ma pean seda ise üle toimetama.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Küllap maailm muutub kogu aeg. Tänapäeva maailma muudab vist rohkem sotsiaalmeediaks nimetatud fenomen, selles levivad mõistusevastased kampaaniad, ülesässitamised ja kontrollimatu ebateaduste vallapaiskamine. On keeruline küsimus, kas kirjasõna suudab seda tasakaalustada. Tähendab, varemalt levitati samasuguseid asju ju raamatutena, nüüd on see peamiselt internetti kolinud.

Aga mis puutub eestikeelsesse raamatusse ja kirjasõnasse, siis ma arvan, et nii nagu pärineb tänapäeva lääne inimese intellekt või vaimsus paarituhandeaastasest kontaktist pliiatsi ja paberiga, siis eestlased on rahvusena olemas suuresti tänu kirjasõnale.

Oled ulme- ja krimikirjanik. Kuidas sa suhtud kirjanduse jagamisse kõrg- ja meelelahutuskirjanduseks, peavoolu- ja žanrikirjanduseks?

Kui olla kristlaselt aus, siis ma olen endine ulmekirjanik ja enam ulmesuunal üldiselt tegutseda ei kavatse. Ja ega mulle ei meeldi tegelikult kriminulli kirjutada, kuidagi nii on juhtunud lihtsalt. Žanrikirjandus on paratamatult olemas. Või õigemini, žanrikirjandus on võib-olla kõige esimene ja õigem kirjandus – seiklusromaan, armastusromaan jne – ja see mittežanrikirjandus on hilisem nähtus.

Kirjanduse kummaline fenomen on see, et ükskõik mis žanris ta on või ei ole üldse mingis žanris, võib ta olla hea, kui ta on hea. Ehk siis: kui on hea kirjandus – tõeline kirjandus –, on see hea žanrile vaatamata. Ükski žanr ei ole sellepärast madalam kui mõni teine ega ka žanri puudumine. Igapäevaelu vaatlus ja argiasjades sonkimine võib olla suurepärane kirjandus, kui see on suurepäraselt, meisterlikult, huvitavalt vaadeldud. Niinimetatud meelelahutuskirjandus peab olema kvaliteetne päriskirjandus, et olla üldse kirjandus. Tihti aga nimetatakse sellise nimega igasugu pahna, mis üldse kirjandus olemuslikult ei ole. Kõik sõltub sellest, kuidas me meelelahutuse defineerimine. Või ütleme nii, et minu meelt suudavad lahutada ainult andekus ja töö.

Eestis peetakse žanrikirjandust alaväärseks, õige kirjandus peab olema olme ja argiteemadel, igapäevaelust meie ümber ja mida rohkem nagu elu, seda parem. Suurem osa Eesti päriskirjandusest on argipäevast ja kirjaniku enda mõtetest ja elust.

Žanr ehk valdkond üldisemalt ei ole üldse tähtis, määrav on see, kas tekst on kirjanduslikult pädev või mitte. Ma kardan, et Eestis on vohama hakanud harrastuskirjandus, mis on tehniliselt ja kunstiliselt küündimatu, aga loetakse sellest hoolimata kirjanduse hulka. Publik ja ka kriitikud ei oska eristada kirjanduslikult pädevat teksti taidlusest. See on umbes sama, kui neli viiendikku sümfooniaorkestrist mängib halvasti ja noodist mööda. Ma kardan, et selline meie kirjanduspilt ka praegu on, nii žanriliselt kui peavoolus. Et üha rohkem sigineb autoreid, kellel ei ole annet ja kes ei viitsi mõelda oma keelekasutuse üle.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Lennart Meri „Hõbevalge“.