Virtuaalkülaline: Mihkel Mutt

Seekordne külaline ja vastaja on kirjanik Mihkel Mutt.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tore, et on. Muidugi on palju vanemaid kirjakultuure, aga mis on neist saanud? Mõnigi rahvas, kes kirjutas neli tuhat aastat tagasi, on ammu ajaloost kadunud. Meie oleme olemas. Nagu Hando Runnel on öelnud, me oleme uus. See peaks täitma rinda uhkusega ja ühtlasi vastutustundega. Läbi suurte raskuste elavad eestlased praegu jälle oma riigis. Oleks lihtsalt  nõme ja kurb see maha mängida.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See seostub eelmise küsimusega. Peale raamatu on kümneid muid meediume või kanaleid, kus eesti keelt saab kasutada, ja need on ka kõik toredad ja vajalikud. Aga raamat on see nurgakivi, see algmeeter ja kalju, milleta kõik ülejäänu võib ühel hetkel lendu minna.

Olete öelnud, et ehk ongi Friedrich Nietzsche üliinimene too, kes ei muutu nutisõltlaseks, vaid seda kasutades rõõmsalt ja üleolevalt naerab? Ja ülejäänutest saavad lohvi otsa imendunud amööbid. Kummas suunas me teel oleme – amööbide või üliinimeste?

See vastandus on muidugi liiga kontrastne. Amööb on ikkagi liialdus, aga ilmne, et inimene kui liik on viimase kolme-neljakümne aasta jooksul muutunud. See puudutab tema vaimseid võimeid. Tühja sellest peastarvutamise oskuse nõrgenemisest, tähtsam, et inimese tahteomadused nõrgenevad. Tahe on nagu muskel. Kui seda ei pinguta, siis see atrofeerub. Aga pingutada on vaja järjest vähem. Kogu turumajandus ja ühiskond üldisemalt on orienteeritud sellele, et kõik peab olema väga kerge (aga see on igav!). Teiseks on muutunud inimeses suhe oma ümbrusega kõige üldisemalt. Järjest vähem suhestub inimene sellega, mis vahetult ta ümber, üha enam millegi kaugel olevaga. Ta ei suhtle oma lapsekesega vankris ega räägi oma koerakesega, keda jalutab, vaid … teate isegi, mida ta teeb. Kui ka inimkonna eliit ei suuda seda vältida, muutume eloi’ deks nagu Wellsi “Ajamasinas” aastal 8848

Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Ma soovitan üht vanemat raamatut. Mitte et ma uuemat üldse ei hindaks, aga kirjandus muutub pidevalt. Üldsuund on ikka üks: tempo tõuseb, tekst lüheneb, vähem sõnu, kõik kiiremini kätte. Nii nagu on ka filmikunstis. Need muutused on toimunud järk-järgult ja seda näeb, kui üritada lugeda näiteks Goethe “Wilhelm Meisterit”. Ka osa keelest (sõnavara, kõnekäänud ja nö paroolid) muutuvad pidevalt ja see on loomulik. Aga siiski on väga tervislik aegajalt minna veidi ajas tagasi, lugeda seda eesti keelt, mida kirjutati ja räägiti näiteks enne Teist Maailmasõda. See on vähemasti minule nö reaalsuskontroll. Sellise rikka, lopsaka eesti keele võrratuks näiteks on August Gailiti “Toomas Nipernaadi”. Sealt ammutub ka palju elutarkust naise ja mehe suhetest ja üldse inimelu igavestest probleemidest.