Manfred Kalmsten „Susikiuste“

Manfred Kalmsten „Susikiuste“. Fantaasia 2026

Kalmsteni fantaasiad on alati olnud süngevõitu ja vägivaldsed, erand pole ka „Susikiuste“. Tema tõmme vanade viikingisaagade poole on „Susikiustes“ endale väljundi leidnud, aga ma pole ikka veel kindel, on see hea või halb. Kui miski kedagi väga paelub, saab temast lõpuks valdkonna tundja, mis on ju hea. Aga halb võib olla see, kui see toob kaasa omalaadse kanapimeduse – kujutluse, et kõigile on see sama huvitav. Näib, et „Susikiustes“ saavad kokku mõlemad poolused. Pea poole raamatuni oli tegevustik loogiliselt jälgitav ja piisavalt kompaktne. Siis tulevad mängu Põhjala jumalad ning minu jaoks läks kompaktsus ja põnevus kaduma. Mastaap venitati kummipaelana laiali, mis tähendab, et sügavus tõmbus samavõrra õhemaks. Loki ilmumisega muutub kõik äkki otsekui poole kiiremaks, äkki läheb lahti totaalne sahmimine; põgenemine, skeemitamine.

Maailmaloome ja omamütoloogia muster, mis viikingite uskumuste kangale tikitakse, on üsna oskuslik, kuigi raskendab alguses lugemist. Neid maailmaloomelisi mõisteid on lihtsalt nii palju, pealegi ilma seletusteta, et tõmbab paratamatult lugemise tempo alla. Mingil põhjusel vilksatavad tekstist läbi nimed nagu Kalev, Suur Tõll, Priidu, Age. Vihjatakse vist, et meiegi oleme tulevikus selle viikingimaailma osa. Või noh, üks olulisemaid kohti selles viikingimaailmas on Keskvalla keskus Räval, nii et mis vihjamist siin ikka. Jah, minevikus ju olime. Aga selles tulevikukontekstis mõjub see kuidagi võõrkehana.

Omalaadne on usu ja ususõjaga seonduv käsitlus. Wotani ja Odini religioonid on nagu vanausulised ja õigeusklikud või katoliiklased ja reformistid – usuvad mingis mõttes sama jumalat, aga erinevalt. Samas pole ma päris kindel, kas see paralleel kõigi jaoks töötab. Selleks peab vist keskmisest pisut enam taustateadmist omama.

Ka teatud natsi-reichi paralleelid, mis siit-sealt läbi kumavad, tekitasid kahetisi tundeid. Olid need vajalikud? Minu arust mitte.

Nii et vaimustusest kiljuma see kõik mind ei pannud, aga põhjust maapõhja manada ju ka ei ole. Korralik seiklus, saagade eekujul mastaapne, verine ja suurejooneline. Millegipärast meenus Heinleini „Kangelaste tee“, aga ma ütleks, et Kalmsten on huvitavam. Ja vaatamata sellele kõigele, mida ma just eespool ütlesin, ka parem.