Täna tehakse teatavaks August Sanga luuletõlke auhinna saaja (aga sellest juba reedel). Sestap tundub paslik avaldada täna intervjuu luuletaja ja tõlkija, ajakirja "Vikerkaar" peatoimetaja Märt Väljatagaga, kes ka ise selle auhinna laureaat olnud, seda siis aastal 2021.
Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis
tundeid või mõtteid see tekitab?
Mõtted ja tunded on segased. Mäletan veel raamatuaastat
1975. See oli kole tähtis asi – osalt juba seepärast, et kordas 40 aastat
varasemat Pätsi-aegset aktsiooni. Aga tänapäeval pole raamat enam see, mis
toona, ja tulevik pole tal ka tõenäoliselt kuigi helge.
Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Kõige parema ülevaate uutest eestikeelsetest raamatutest
peaks saama Raamatukoi kodukalt (www.raamatukoi.ee). Sealt näeb korraga 30 kõige
värskemat raamatut. Raske öelda, kui paljusid neist päriselt soetada tahaks.
Nii palju vanu raamatuid on ju veel läbi lugemata. Samas ma ise ju soetan (st
tekitan) raamatuid aastas oma paar tükki juurde – peamiselt tõlkides. Raamatute
olemasolu fakt ise pole ehk teab kui oluline – tähtis on ikka see, millest need
raamatud räägivad.
Oled kirjandusteoreetikuna võrrelnud kirjandust lusikaga, väites, et see täidab aina vähemaid funtsioone, lihtsustub ja kaotab sügavuse, muutudes žanrikirjanduseks, mis panustab põnevusele. Ma nüüd tirriteerin pisut: kas selleks, et olla hea, peab kirjandus igal juhul olema igav?
Kasustasin lusika-võrdlust ühes saates selgitamaks, et
kirjandus ei tarvitse enam kusagil areneda, nii nagu pole aastatuhandeid
arenenud lusika-disain. Kolmkümmend aastat tagasi veel arvati, justkui oleks
kirjandusel arengusuund, kas sügavuse, avaruse, välismaale järelejõudmise, uute
tehniliste nippide ja eksperimentide poole. Enam seda nii väga ei arvata. Olen
mänginud mõttega, et praegusel jutukirjandusel on kaks põhisuunda. Ühed
jutustavad iseendast või päriselust; ja need, kes vaevuvad lavastama ja välja
mõtlema, kasutavad žanrikirjanduse nõkse või viskavad nalja. Hea žanrikirjandus
pole kindlasti lihtne ega pinnapealne. Seda, et hea kirjandus peaks olema igav,
nõudma lugejalt eneseületust ja suurt keskendumist, arvati rohkem saja aasta
eest. Aga ega sellist teksti ka eriti lugeda ei viitsiks, mis jookseb liiga
ludinal, ilma vastupanu osutamata – see on nagu vändata jalgratast, millel kett
on maha tulnud.
Soovita ühte eesti autori raamatut.
Äkki pole mõni veel lugenud Heiti Talviku „Kohtupäeva“
(1938, aga leidub tervikuna mitmes hilisemas koondkogus)? Noored, kellele asjad
paremini meelde jäävad, võiksid proovida selle raamatu isegi pähe õppida. Sel
juhul ei jää nad jahmunult otsa vaatama, kui kuulevad fraase nagu „mille külge
tark ei puutu“ või „jälle vaarun koju“ või „elu müsteerium labastub farsiks“
jne jne.
