Lugemismängu soovitused: Arne Merilaid "Puuinimesed"

Arne Merilaid „Puuinimesed. Muinasjutt“ EKSA 2024.

Kuna kooli raamatuaasta tähestikunäitus on jõudnud P-täheni ja sel puhul on välja pandud puude ja puiduga seotud raamatud, siis sobib tutvustamiseks kategooriat „Metsa, metsanduse või puudega seotud raamat“ esindav „Puuinimesed“. Ühtlasi on tegu ka lugemismängu auhinnaraamatuga, kuhu Arne kirjutas pühenduseks „Puud on sõbrad“. Lisaks on tegu raamatuga, mis sai kevadel Kultuurkapitali aastaauhinna proosa kategoorias.

Alustuseks tuleb lahti rääkida ka see, miks autoriks ei ole Arne Merilai, vaid Arne Merilaid. Tegu on nimelt mitmusega. Lisaks kirjandusteadlasele Arnele on fiktiivseks kaasautoriks ka tema järeltulija, kes kannab sama eesnime, kuigi on naisterahvas ja kellele Arne on vanavanavanaisa. Niisiis pisut flirti ulmega, maailmas on vahepeal toimunud ka klorofüllikatastroof, mis muudab eriti oluliseks puud, kes selle üle elasid. Ja Arne poolt praegu Liinakurule rajatav dendropark on nende hulgas.

„Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!“ põrutas arvatavalt kuulsaim stockholmlane – Karlsson katuselt. Parajalt paks mees oma parimates aastates. Noh, ma arvan, et seda määratlust võiks tinglikult ka Arne kohta kasutada. Igatahes peab temagi nalja saama, sestap lõi ta oma isikliku puude süstemaatika. Arne lustib täiega, ümberütlemisi ja sõnamängu-koerust on raamatus lademes.

Samas... Romaan see ei ole, kuigi sai kevadel KULKA proosa-auhinna. Veel vähem on see ulme. Ja jällegi – kuigi... Kuigi raamivormiliselt esineb seal autori fiktiivne nimekaimust järeltulija kaugest tulevikust, ei tõsta see siiski raamatut ulmeks. Liiga vähe on seda kaugtulevikku, too Arne sealt on vaid kaude markeeritud, talle on jäetud vaid mõnda nüüdis-Arne tegemist lühidalt kommenteeriv roll.

Ja üldse, ma arvan, et see raamat on hoopistükkis elulugu – Liinakuru puude ja pargi elulugu. Palju on mälestusi ja eluloolisi kirjeldusi.

Teist sama palju tundub see olevat monument. Autori ausammas iseendale – exegi monumentum.

Ja kõige rohkem on see mäng. Mäng vormiga. Mäng tähendustega. Mäng sõnadega, keelemäng. Autor on erudeeritud ja ei häbene oma eruditsiooni kasutada. 

Aga jah, kes klassikalist romaani ootab, saab ilmselt lugejana petta. 

Virtuaalkülaline: Carolina Pihelgas

Carolina Pihelgas on kirjanik ja toimetaja.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

See tekitab teatavat aukartust ja paneb mõtlema aja suhtelisuse peale – viissada aastat on sõltuvalt kontekstist kas väga pikk või üsna lühike aeg. Pikk, kui mõelda inimpõlvede peale, aga inimajaloo mastaabis muidugi pigem lühike. Nii või naa on hea meel, et see piiblitõlge kunagi valmis tehti ja vaatidesse veeti.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Teised rahvad saaksid ilma eestikeelse kirjanduseta vast hakkama, aga meie endi jaoks on see ikka ülioluline, kultuuri alustala.

Oled öelnud, et proosa ja luule vahel on oluline vahe: proosas antakse palju rohkem ette (kontekst, kirjeldused, dialoogid jne); luulet lugedes on lugeja panus mõnevõrra suurem, ta peab iseend teksti sisse lugema, saama ise tekstiks. Kas see tähendab ka, et luule seab lugejale oluliselt kõrgemad nõudmised ja see on ka põhjus, miks paljud inimesed ütlevad, et nad tänapäevasest luulest enam aru ei saa?

Siin kindlasti on teatav seos, sest luuletekst on proosast nõudlikum, selline kange kraam. Samas ei tahaks arvata, et avatud meelega lugeja ei saa tänapäevasest luulest üldse aru, see oleks ilmselge alahindamine. Võib-olla nõuab luule lihtsalt natuke rohkem kannatlikkust? Ja loomulikult on sellega nagu proosa või maalikunsti või muusikaga – iga teos ei pruugigi olla see, mis kõnetab. Tasub sirvida, katsetada ja leida üles oma masti autorid!

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan värsket luulekogu, mis võiks korda minna ka neile, kes muidu väga luulet ei loe. Berit Petolai tekstid tema uues kogumikus „Hele, tuisklev ja nimetu“ on natuke nagu väikesed jutustused, hoogsad ja helgust täis, vaatlevad maailma pärani silmi.

  

Virtuaalkülaline: Asko Künnap

Kuna meie raamatuaasta tähestik on p-tähe juures ja teema on puu/puit, siis kannab tänane virtuaalkülaline samuti puu nime. Ja kuna raamatuaasta nädalaid on alles jäänud vähem kui külalisi, kes blogi tarvis intervjuu andnud, siis saame endale lubada luksust kutsuda sel nädalal lausa kaks külalist. Asko Künnap on luuletaja ja disainer, homme vastab Carolina Pihelgas.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Kõlaks uskumatult, kui poleks eesti raamatuloo reliikviaid lähedalt näinud, mõnd isegi puutuda tohtinud. Et kujundasin Niguliste muuseumis põhjaliku näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad“, olen nüüd korralikult koolitatud ja vinnutatud raamatuskorpion. Aukartust see väärikas eas trükisõna ees ei vähendanud, pigem muutus pühapaiste raamatute kohal minu silmale veelgi eredamaks ja mitmemõõtmelisemaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Juhul kui meil on plaan siin seda Eesti Vabariigi nimelist butiiki edasi pidada ja eesti keele ja kultuuri kestmisest endale number teha, siis mõõtmatu ja hindamatu tähtsusega. Tehniliselt on raamat muutunud, eri meediumitesse hargnenud ja seal uusi vorme võtnud, aga sisuliselt on ja jääb omakeelne kirjandus, nii ilu-, tarbe- kui teaduskirjandus meie iseolemise ja mõtlemise oluliseks tüveks. Pelga rahvalaulu või tänavaslängi najal me enam kaugele ei purjeta.

Oled öelnud: „Iga inimene, kes veel loeb, on kulda väärt.“ Kui tõsine on sinu meelest oht, et lugeja on väljasurev liik?

Seda, mis saab, kui otsustama pääsevad inimesed, kes ei ole lugenud, ei tunne ajalugu ega kultuurikontekste, ei saa aru viidetest, allegooriast ega retoorikast, me juba näeme. Nii kohalikul, riiklikul, kui üleilmsel tasandil. Ja see on päris hirmutav.

Veel hiljuti oli võtme-eelis sellel, kes omas informatsiooni. Nüüd on peaaegu kogu informatsioon, peaaegu kõigil, peaaegu kogu aeg käeulatuses, aga väga vähesed oskavad seda lugeda, veel vähesemad loetut analüüsida. Ei taha näha asju siiski laustumedais toonides – ehk on veel hetkel nõnda, et inimene, kes loeb, on küll ohustatud, aga mitte veel päris väljasurev liik. Proovin anda oma väikese, ent südika panuse, et seda liiki hoitaks ja kaitstaks.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ainult ühte? Praegu on mul letis pakkumine – kolm soovitust ühe küsimise kohta!

„Aja lugu 3“ (Keskaeg. Kaitseehitised Vana-Liivimaal) Raul Vaiksoo

„Puuinimesed. Muinasjutt“ (tundub, et ühtlasi ka romaan) Arne Merilai

„Olla laev“ (valitud luule, peamiselt 60ndatel ilmunud kogudest) Jaan Kross

Raamatuaasta tähestikunäitus: P nagu puu ja puit + uued raamatud meie raamatukogus

Meie tähestukunäitus on jõudnud P-täheni. Mis muud ikka kui puu ja puit nagu metsanduskoolile kohane. 

Ja loomulikult on ka meie endised õpetajad-õpilased selle temaatikaga seonduvaid raamatuid kirjutanud. 

Heino Untera, kes oli õpetaja aastatel 1958-1993, on autoriks nii raamatule "Puidurikked" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1984), kui ka "Puidumäärajale" (Eesti Põllumajanduse Infokeskus, 1990).

Ivar Sibul, kes õppis Luual aastatel 1991-1993, on välja andnud nii raamatu "Maarjakask ja selle kasvatamine" (Eesti Põllumajandusülikool 2000) kui mahuka "Väike puidualbum" (Eesti Metsaselts 2009).

Tõnu Eller, kes on metsanduskoolis õpetanud alates aastast 1992, on kirjutanud juhendmaterjali "Ümarpuidusortimendid ja optimaalne järkamine" (2005 ja SA Erametsakeskus 2015)

Kool on välja andnud ka "Luua puukooli ilupuude ja -põõsaste nimestiku" (Eesti NSV Põllumajanduse ministeerium 1969).

Aga lisaks vanadele ja kooli enda loodud raamatutele tuleb raamatukokku ka aiva uusi. Järgnevalt loetelu oktoobri uuekestest:

Ülar Allas „Eesti looduse kõige-kõigemad. Esimene osa“

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“

William Golding „Kärbeste jumal“

Jojo Moyes „Me kõik elame siin“

Hugo Vaher „Nutivaba“

Heli Künnapas „September“

Söödav linn 2. 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Evelin Alliksaar, Silja Kerge „Vaga vesi, sügav põhi“

Laura Evisalu „Õiged mehed“

Ja kui juba puiseks kisub, siis olgu ka virtuaalkülalise intervjuud puu nimedega kirjanike päralt - sel kolmapäeval Asko Künnap ja neljapäeval Carolina Pihelgas ning järgmisel kolmapäeval Imbi Paju. Ja reedel tuleb tutvustamisele Arne Merilaid "Puuinimesed".

Eesti raamatu päev: vanimad raamatud meie kogus

23. oktoober on traditsiooniliselt Eesti raamatu päev. Kuna Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing kutsus selle päeva puhul üles otsima kogu kõige vanemat eestikeelset raamatut, siis tänane postitus ongi pühendatud Luua Metsanduskooli raamatukogu vanimale raamatule, millele pakub seltsi minu isiklikus kogus olev vanim raamat. 

Teadaolevalt on kooli raamatukogu auväärseimaid vanureid kaks: Jakob Mändmetsa (1871 – 1930) jutukogu „Õitseliste jutud“, mille andis 1901. aastal välja Jakob Ploompuu kirjastus Tallinnas. Raamat on õhuke, 112 lehekülge, ja sisaldab kuut juttu.

„Rikast fantaasiat ja peenikest loodusetundmist ja -armastust leiame „Õitseliste jutukestest"“, kirjutab kirjanduskriitik Anton Jürgenstein 1921. aastal Mändmetsa 50. sünnipäeva puhul Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandes „Eesti kirjandus“. Ka kasutab ta Mändmetsast rääkides sõnu „õitsev fantaasia ja tõsine sügav tundeilm“ ning „suur luulerikkus“.

Teine sama vana raamat on erialane: "Praktikaline öpetus metsawahtidele metsaga ümberkäimiseks, jahi- ning mõne tähtsa metsaseaduse punktidega ja kubiktabellidega. Kirjapannud E. Treumann. Tallinnas 1901. Trükitud E. Treumann´i kuluga."

Muu hulgas on seal järgmine "ametijuhend":

Juhatuseks metsa wahtidele.

1.      Metsawahi amet nõuab kõikumata täielist tahtmist ning suurt lōpmata truudust. Sellepärast ei tohita mitte omale ettekirjutatud seadusest karwa wäärtgi kõrwale minna ehk mingisugust asja täitmata jätta. Tema ei tohi mitte oma kasu, sõpruse ega wihawaenu peale waadata, kartust ega kättemaksmist ega kõige wähemat halba omadust olla ega mingi wiisil oma kohuse täitmises ülesse näidata. Tema peab kõik metsas ettetulewad kahjud ilma suurendamata ja salgamata ülesse andma.

2.      Ülem metsatalitaja on tema kõige lähem ülem, kelle sõna ta nimelt peab kuulma. Tema käest peab ta alati nõuu küsima ja otsima, ja kõik juhtumised, olgu see kõige wähem asi, teada andma; temaga peab ta kõik oma seadused oma walitsuse jaos läbi rääkima ning alati käsikäes käima. Sest ta ülem saab igal ajal tale sõna ja teoga abiks olema.

3.      Kui juhtub miskisuguseid rutulisi juhtumisi, siis tohib metsa waht ilma nõuu küsimata ise tegew olla ja otsustada, mis tal tarvis teha tuleb. Aga peale seda siis kohe ruttu oma ülemale teatust andma. Juhtumise korral on rutuline asja talitus: keelataw jahi pidamine, metsa wargus, ning metsa põlemine.

4.      Metsawaht peab iga oma jäuskonna tööd juhatama ning wastutama, et töö korrapäraline on, ja kõige esimese ise juhatama, nagu istutamise tööd ja kudas aasta läbi tööd tuleb teha, nõnda kui puude märkimine, walmis tegemine, raismiku üles wõtmine, peab wastutama selle eest, et puu raiujad kõiki seaduseid peawad pidama. Kõige pealt wastutab ta iga seadusewastalist tegu, mis töös ette tuleb.

5.      Niisama peab metsawaht tehtud tööde üle walwama, ja lõik istandused, noorendus-raiumised, ning kõik mis tema jäuskonnas ette tuleb.

6.      Metsa ning jahi õiguse kaitsmine on tema hoole all, kõik kahjud mis saavad tehtud, tuleb õigel wiisil ülesse anda ja kurja tegijaid hoolega taga otsida.

7.      Metsa waht peab püüdma oma jäuskonda põhjalikult tundma õppida, kõik piired heasti teadma, ning naabruses elutsewa rahwa ise loomu ning ametid tundma ja wähemad osakonnad, mis talu rahwa ehk ka teiste metsa omanikude metsade sees on, ja tähele panema mis numbri all iga wähem jägu seisab. Mis kuivaks laskmata sood ja rabad on, seal wee jooksu tähele panema, jõgesid ja kõiki jookswat wett, sellepärast kui kuivaks tahetakse lasta, et siis õigeid teateid ja juhatusi selleks wõib anda.

8.      Metsawaht peab teadma alati kui palju tema jäuskonnas valmis tehtud puid on, ta peab selgesti teadma puusaaja puud ja ärawedamise termini tundma; peab ladu platsil weo ülewalwama ning juhhatama, nõnda et kõik töö wäga hõlpsasti sünnib, et miski asi rikutud ei saa. Nagu kasvaw mets, valmis puud, tarvitawad teed j. n. e. Ja seda nägema, et ladumise platsil riidad heasti lautud saavad. Ja kõik puude, ja palkide parwetamine seisab kõik metsawahi ülewaatamise ja toimetuse all, kui see küll niisuguste inimeste toimetada on antud, kes selle eest wastutab.

9.      Metsawaht peab kõik tähele panema mis metsale kasu ehk kahju toob, ja kõik puu ostjate õiguslised soowid, mis nemad awaldawad. Puude walmis tegemine laiendab puude müümist.

10.  Ilma tunnistusteta ei tohi mitte puid ega miski metsas olewat produktisi wälja anda, ehk ta küll weikene peaks olema, ei omas teenistuses olijale, ega ka wõerale.

11.  Kõik puu raiujad seisawad metsawahi ülewaatuse all, miski seaduse wastast asja ei tohi ta sallida, seda peab kõik ülesse andma. Salaja peab ta püüdma puu raiujate üle walwata ja halwad nende hulgast ära tundma õppima, et need wõiksid ette poole lahtilastud saada. Peab selle eest muret pidama, et metsa tööliste kontrahis määratud aeg põllutöös õigel ajal peetud saab ja seda õieti peawad ning täidawad ja ehituste üle walwama ja nende korda silmas pidama.

12.  Oma kaubeldud palga ehk teiste tasumiste kõrval, ei tohi metsawaht mingit sissetulekut oma lubaga enesele muretseda. Ei mingisuguse tingimiste all ei tohi mitte metsawaht, kingitusi wastu wõtta, nendelt kes tema teenistuses on, ehk kellest arwata, et ta sellest kasu püüab saada, ehk oma käsu alustelt.

13.  Metsawaht peab püüdma kõiki oma tervet töö jõudu oma kohuste täitmiseks tarvitada; ei tohi mingit kõrvalist ametit pidada, ega neist osa wõtta; nõnda sama ka kõik need kes temaga koos elawad.

14.  Ilma lubata ei tohi jäuskonnast, kodunt ära minna ja igapäew oma jäuskonna läbi käima, kui tarwis siis ka öösel järele waatama. Kui järele waatamine kas haiguse ehk mingi muu põhja peal takistatud saab, siis peab sellest teadustama oma kõige lähema ülemale.

15.  See mees, kes kõik juhatused täiel mõõdul ning truuwisti peab, wõib end alles tubliks metsawahiks kiita, ning teenib omale sellega lugu pidamist ning usaldust. Sest metsa wahti amet on raske pidada ja nõuab palju wastutamist, tahab kindlat waimu ja keha jõudu, ning tublit iseloomu.

See kes truuisti oma ametit peab, ei jää mitte tähele panemata ega waewatasumata; nõnda saavad selle wastu truudusetu olek ja hooltus laidetud, wale ja wastupanemine ilma armuta trahwitud.

Minu raamatute hulgast on vanim aga veel 20 aastat varem ilmunud „Eesti Ma rahwa Laulo-ramat“, Tallinnas, trükkitud Eestima sinodi kirjade, kullo ja warraga. 1881.

Tekst tiitellehe pöördel: „Gegen den unveränderten Wiederabtruck des "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramat" ist won Seiten des Estländischen Evangelisch-Lutherischen Consistorii nichts einzuwenden“, mille on 4. juulil 1881. aastal alla kirjutanud konsistooriumi assessor A. von Rosen, kõlab tõlkes: „Eesti Evangeelsel-Luterlikul Konsistooriumil ei ole "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramatu" muutmata kordustrükile vastuväiteid“. Ja juba järgmisel päeval, 5. juulil, on saadud ka vene keiserliku tsensuuri luba.

Kuidas või mis teid pidi see raamat minuni on jõudnud, ma ei mäleta. Minu vanaisast jäänud raamat see ei tundu olevat, küllap sain selle kusagilt mujalt. 

Virtuaalkülaline: Leelo Tungal

Ei ole vist inimest, kes ei teaks Leelo Tungalt ja tema luuletusi või poleks kuulnud tema sõnadele loodud laule. 

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Mis seal ikka – mida rohkem, seda uhkem! Tudengipõlves sai küll meelde jäetud, et esimene eestikeelne trükis – Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus – ilmus 1535. aastal ning 1935. aastal tähistati eesti raamatu 400. sünnipäeva, kuigi katekismusest oli säilinud ainult 11 lehekülge, ja needki leiti ühe teise raamatukaane täitematerjali seast… Selles trükisest, tänu millele peame nüüd juba eesti raamatu 500-aastast juubelit, pole me esivanemadki näinud ainsatki lehekest, kuid ajaloolased on välja selgitanud, et 1525. aasta novembris vahistati Lübeckis kaupmees, kes kavatses Riiga toimetada vaadi, mis oli täis saksa-, läti- ja eestikeelseid luterlikke missaraamatuid. Katoliiklikus riigis rangelt keelatud saksakeelsed trükised põletati, aga teiste trükiste saatus pole teada – nii, et võib-olla on eestikeelsetest raamatukestest mõni siiski säilinud? Päris huvitav aine ajalooliste põnevike kirjutajatele!

Aga see, et peame tähtsaks ka selliste kaugete raamatute mäletamist-mälestamist, on minu meelest liigutav ja ilus. Mõned skeptikud oletavad ju, et eestikeelsetel teostel tulevikus pikka pidu ei ole – olgu siis vähemasti raamatute minevik pikk ja põnev!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Teadagi on see meie maa ja rahva jaoks väga oluline! Meie praeguse raamatuaasta moto on võetud Hando Runnelilt: „Rahvas algab raamatust.“ Runneli luuletuses eelneb sellele värsile veel „Kiri algab kirikust“, mis paneb taas mõtlema esimestele, luterlikele eestikeelsetele trükistele. Eestlased on olnud läbi sajandite kirjaoskaja rahvas ja eks meie taasiseseisvuminegi toimunud tänu omakultuuri säilimisele läbi nõukogude aja. Kui omal ajal tegid keeletoimetajad tublit tööd russitsisme meediakeelest välja juurides, siis nüüd tuleb juba tegelda anglitsismidega, mis on palju kergemini juurdumas – eriti noorte keelepruuki. Kuid ükskõik kui lahti oleksid kõik laia maailma viivad teed, emakeel peab jääma puhtaks ja ilusaks. Usun siiski, et eestikeelsed raamatud jäävad ilmuma ja tulevasi põlvkondi mõjutama ka järgmistel sajanditel. Olen külastanud paljusid välismaal tegutsevaid eesti koole ja tunnen rõõmu selle üle, et nii Luksemburgis, Münchenis, Helsingis, Kopenhaagenis, Torontos kui mujalgi peavad eestlased tähtsaks oma lastele emakeele õpetamist. Nemadki tähistavad emakeelepäeva ja eesti raamatu aastat! (Nojah, iseasi on elektroonilise maailma sissetung, aga selle üle arutlemiseks oleks vaja mitut pead ja mitmeid päevi!)

Eestis ei ole vist inimest, kes ei oleks kokku puutunud Sinu tekstidega. Oled Sa ise arvet pidanud, kui palju laulusõnu Sa kirjutanud oled? 

Ise ma kahjuks laulutekstide kohta arvet pole pidanud – seda oleks ka raske teha, sest aeg-ajalt lehitseb jälle mõni muusik luulekogusid ja avastab, et ühe või teise poeedi värsid kutsuvad teda laulu kirjutama. Nn. „vana kooli heliloojad“ tegid seda sagedasti, näiteks „Oma laulu ei leia ma üles“ võttis Valter Ojakäär mu esimesest luulevihikust, mis sai kokku pandud keskkooliajal, ja oma 30 aastat hiljem andis Metsatöll laulule uue hingamise… See oli mulle ilusaks üllatuseks, nagu ka „Hingede aeg“, millele kirjutas mullu meloodia noor andekas Valter Soosalu. Olen rõõmu tundnud koostööst Olav Ehala, Rein Rannapi ja Priit Pajusaarega. Valmis viisidele laulusõnu teha mulle eriti ei meeldi, kuigi näiteks hiljuti lahkunud Andres Valkoneni muusikale olen kirjutanud oma poolsada teksti. Aga me olime ka väga head sõbrad tudengipõlvest alates… Eesti Autorite Ühing peab laulude kohta korralikult arvet, seal on minu nimel kirjas üle tuhande teksti, aga oletan, et pooled neist võivad olla ka tõlked.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Üheks mu viimase aja lugemiselamuseks oli Ernst Enno valikkogu „Imelikku rada pikka“, mille on koostanud Lauri Sommer. Enno, kelle 150. sünniaastapäeva juunikuus tähistasime, jõudis oma eluajal (1875 – 1934) avaldada ainult neli luulekogu ja ühe väikese proosaraamatu, ning oma lastevärsside raamatut tal ei õnnestunudki ilmutada – alles 1957. aastal ilmus tänu Ellen Niidu kogumis- ja koostamistööle lastekogu „Üks rohutirts läks kõndima“. Poeet töötas oma elu viimasel aastakümnel Haapsalus haridusnõunikuna ega tegelnud poliitikaga, vaid pidas tähtsaks nii rahva- kui ka hingeharidust, kuid ometigi nimetati teda nõukogude aja saabudes rahvavaenlaseks ja 1950. aastal lasksid kommunistidest ametnikud Haapsalus Enno kui „kodanluse kannupoisi“ ja „rahva hinge mürgitaja“ ausambagi lammutada... Sommeri komponeeritud valikkogu ei hõlma tervet Enno loomingut ega ole kokku pandud kronoloogilisel põhimõttel (nagu seda on näiteks Urmas Tõnissoni kooostatud „Rändaja õhtulaul“), vaid kajastab luuletaja – ja ilmselt ka koostaja – hingeseisundeid ning meeleolusid ning on kergesti loetav ja mõistetav. Kuigi Enno varasemates värssides leidub ka aegunud keelepruuki ja ärkamisaegseid kujundeid, mõjuvad paljud ta kadunud kodust, meie metsast ja merest kõnelevad luuletused värskete ja kaasaegsetena. Eriti praegusel ajal, kui „üks ööbik on siin ja teine on sääl ja kolmas on  enese südamehääl“ ning „kodus õitsvad valged ristikheinad“. Kogumiku kaassõna on hästi kirjutatud – sealt võib lisaks kõigele muule teada saada, et Sommer on Ernst Enno luulele ka laule kirjutanud – nii, nagu seda on teinud paar tosinat muusikut, alates Miina Härmast, jätkates Kustas Kikerpuuga ja lõpetades Rein Rannapi ning Priit Pedajaga. Loodetavasti ei häiri lugejat see, et Sommer kasutab oma järelsõnas „ü“ asemel „y-d“. Mind see igatahes ei seganud.

Üleriigilised raamatukogupäevad "Kohtume raamatukogus" 20.–30. oktoobrini 2025

20.–30. oktoobrini toimuvad raamatukogupäevad on kantud raamatuaasta ideest.

Raamatud on meie kultuuri kandjad, teadmiste allikad ja kujutlusvõime äratajad. Digiajastul on oluline hoida elavana lugemisharjumust ja pöörata tähelepanu kirjandusele. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing kutsub üles osa saama lugemise rõõmust ning avastama uusi ja vanu lemmikteoseid.

Olgem avatud raamatute rahvas, nagu tõdes eelmise raamatuaasta avakõnes president Lennart Meri.

Kohtume raamatukogus! 

Ettelugemise päev

Täna, 20. oktoobril, on järjekorras juba 32. ettelugemise päev, mille tähistamiseks toimus traditsiooniline üleriigiline 4. klasside ettelugemise võistlus, mis tänavu kandis nime “Kullast kallim”. Korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus. Finaalvõistlus toimus eile.

Ettelugemine on kooslugemine ja koosmõtlemine. Kel võimalik, lugege kellelegi ette, kellegagi koos. Oskus kuulata ja tahe lugeda on aegumatud väärtused ja kuluvad kõigile marjaks ära.

Lugemismängu soovitused: Nikolai Baturin "Mongolite unenäoline sissetung Euroopasse" ja "Lendav hollandlanna"

Seekord siis vabalt valitud raamatud.

Nikolai Baturin „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“. Menu 2016

See on üks kummaline raamat. Mitte mongolite unenäoline invasioon Euroopasse, vaid unenäoline raamat mongolite invasioonidest.

Suurkhaan unistab Euroopast, Zarema, tema naine, salaaiast, Jaluspoiss, Suurkhaani laste isa, Zaremast. Suurkhaan on valgustatud, räägib keeli, kirjutab haikusid, filosofeerib. Jaluspoiss räägib samuti keeli, kirjutab haikusid, otsib tõde ja iseennast. Ta uitab mööda maailma nagu autor uitab mööda raamatu tegevustikku. Uitlemine on üks Baturini võtetest, selles raamatus kulgeb vähemasti põhitegevustik enam-vähem lineaarset liini mööda, enamasti see nii ei ole.

Üks huvitav mõttetera sellest raamatust: sõjas ei väsita mitte kaotused, vaid võidud – sest võite (loe: võidetut) tuleb ka hoida.

 

Nikolai Baturin „Lendav hollandlanna“. Eesti Raamat 2012

Kuigi erinevad, on need kaks romaani milleski ka sarnased. Mõlemas on kirjeldused värvikad ja ohtrad, samas kui dialoogid on napid, otsekui hoiaks autor sõnu kokku. Isegi mitte napid, vaid suisa puudulikud – seal pole isegi kõiki vajalikke sõnu.

„Lendavas Hollandlannas“ kasutab Baturin taas talle omast tegelaste teisenemise võtet, lastes neil (seekord eelkõige ühekäelisel Etioobil) ilmuda erinevatel kujudel. Metamorfoosid ja kordused paistavad teda paeluvat, see on üks võtetest, mille abil ta oma maailmu loob.

Kui keegi küsiks, millest need raamatud räägivad, jääksin ilmselt vastamisega hätta. Otsingutest? Unistusest? Armastusest? Küllap – vähemasti mongolite raamat. Ja millest hollandlanna? Ikkagi vast armastusest, millest siis veel?

Virtuaalkülaline: Piret Jaaks

Tänane külaline on dramaturg ja kirjanik Piret Jaaks.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Kui nüüd sellele mõelda, et oleme saanud omas keeles juba viissada aastat lugeda, siis on see muidugi uhke! Kusagilt on meelde jäänud infokilluke, et juba liivimaa valgustaja Hupel oli üllatunult hüüatanud, et vaata aga – Eesti pärisorjad loevad omas keeles Piiblit! See muidugi näitab meie soovi pidevalt asjadega kursis olla ja uuendustele avaliolekut, mis on ju samuti toredad omadused eestlase rahvuslikus narratiivis. Aga peamiselt muidugi tähendab see kirjaniku jaoks seda, et on raamatuaasta, palju esinemisi ja toredaid kohtumisi. Aga kui juba uhkustamiseks ja suurustamiseks läks, siis võib ju ka unistada, ning üks eriti vägev žest oleks see, kui meie raamatu sünnipäeval kutsuks Vabariigi president Roosiaeda kõik kirjanikud, kirjastajad, toimetajad ja tõlkijad.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma tahaks mõelda, et see on oluline, eriti arvestades seda, et oleme eestlastena nii põlisrahvas kui ka väikerahvas, mistõttu on omas tibatillukeses keeles raamatute kirjutamine üsna unikaalne ning kindlasti säilitamisväärne tegevus. Võib-olla peaks lausa ütlema: soodustamist väärt tegevus.

Kummas toimub praegu rohkem põnevat – kas eesti näite- või proosakirjanduses?

Mulle näib, et näitekirjandus on tiba konservatiivsem kui proosakirjandus. Nimelt väärtustatakse näitekirjanduses ikka veel päris palju vana heteronormatiivset lähenemist, mis pole proosas hetkel üldse moes, kui nii võib öelda. Proosas on praegu naiskirjanduse jõuline tulek või nagu sõnas tunnustavalt mu endine kursavend Tartu Ülikoolist: „Selles valdkonnas toimub palju!“ Isegi, kui näitekirjanduses liigub üksjagu huvitavat žanrite segamist ja vormimänge, tundub mulle, et autorite häält edasi andev peategelaste vaatenurk ja ka maailmavaade on jäänud tihti kinni 1990. lõppu. Paraku on see nii, aga tuleb järgi võtta ja teha korrektuure. Teater ei ole kahjuks siiski väike dünaamiline merekaater, vaid pigem hiiglaslik Titanic, mis muudab kurssi aeglaselt. Seega toimetame aga proosas edukalt edasi ja küll jõuame ka näitekirjandusega mitmekesisemasse kohta.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan lugeda Herta Laipaiga jutukogumikku „Maarjakask“ (1983). Laipaika võib pidada meie etnohorrori, vabandust – folkloorse õuduskirjanduse – emaks, kes on täiesti teenimatult unustuste hõlma vajumas. Hea meelega näeksin, kuidas Laipaiga rikkalik keel ja heas mõttes pöörane fantaasia on jälle aktiivselt meie lugemislaual, sest ta väärib seda igati.

 

Raamatuaasta tähestikunäitus: O nagu "omanikumärk"

Meie tähestik on jõudnud O-täheni. Omanikumärk on olemuslikult seotud raamatutega, tuntuim omanikumärk raamatus on eksliibris.

Eksliibris on eraldi leheke, etikett, mis kleebitakse tavaliselt raamatu kaane siseküljele. Selle ülesandeks on näidata raamatu omanikku, kaitsta omaniku huve raamatu kaotamisel või varastamisel. Tavaliselt moodustab ühe eksliibrise osa pilt/joonistus, mis tõstab esile selle omaniku tegevust, harrastusi, samuti nimest tuletatud kujundust jne, ning omaniku nimi ja ladinakeelne väljend ex libris. Eksliibriseid valmistatakse graafikatehnikates (puulõige, vasegravüür, kivitrükk, tsinkograafia), mis võimaldavad olla sellel hõlpsasti paljundatavad.

Sõna "eksliibris" on tulnud tavaliselt eksliibristel leiduvatest ladinakeelsetest sõnadest ex libris – "raamatute seast", millele lisatakse omaniku nimi (Ex libris N. N. – "N. N. raamatute seast"). Vahel kasutatakse ka muid sõnu, näiteks "Minu raamat".

Vikipeedia

Ka Luua Metsanduskooli raamatukokku on jõudnud mõned eksliibristega eksemplarid. Pildil on mõisa kavaleridemaja ja Luua pargi omaniku Madis Jürima isale kuulunud eksliibrisega raamat.

Järgmisel pildil on kunagise keskkonnaministri ja ökoloogi Toomas Frey eksliibris (raamatu on talle kinkinud professor Viktor Masing).

Oma eksliibris on olnud ka Luua mõisal.

Ka organisatsioonidel võib olla eksliibriseid. Pildil Eesti Looduskaitse Seltsi raamatumärgis.

Tänapäeval võib juhtuda, et klassikalise eksliibrise asemel on raamatus aga hoopis logoga kleeps. Pildil Endla looduskeskusele kuulunud raamatute kleeps.

Kuuluvust ehk raamatu omanikku võib näidata ka tempel või sissekirjutus. Raamatukogudele kuuluvaid raamatuid oleme harjunud nägema tembeldatuina, kuid raamatutes võivad olla ka asutuste või isegi eraisikute templid. Järgmisel fotol on Jõgeva metskonna ja Voltveti metsakooli templid EW ajast.

Tore näide on järgmises raamatus, mida Luua Metsanduskooli nime muutudes on raamatukogus üha uuesti ja uuesti tembeldatud.

Eraisikutele kuuluvate raamatute templinäidisena on viljandlasele H. Ruusile kuuluva raamatu tempel (raamat ise, nagu näha, aastast 1902).  

Või nagu templist näha, oli minu vanaisal lausa koduraamatukogu:

Tempel on olnud vahetatavate tähtedega, sest esimesel pildil on raamat nr 4, teisel raamat nr 18, millest võib järeldada, et kõik raamatud olid nummerdatud.

Tempel ja nummerdus on olnud kasutusel ka Toomas Freyl.

Veel üks näide nummerdusest on Narva Garnisoni Sõdurite kodu raamatukogu raamatus, kuhu esmalt on number kirjutatud käsitsi, siis aga kombinatsioonis templiga ja eraldi tembeldatuna. Number ise on jäänud samaks.

Ka sissekirjutus näitab kuuluvust. Üks huvitavamaid sissekirjutusi on legendaarse metsateadlase Andres Mathieseni (1890-1955) raamatus „Ülikooli õppemetskond“ (1927) olev „E. Lõhmus 1950“. Erich Lõhmus (1928-1985) oli samuti metsateadlane, senini kasutatava metsakasvukohatüüpide klassifikatsiooni väljatöötaja. Aastaarvu järgi otsustades pidi ta tollal tudeng olema.

Teine vahva sissekirjutus näitab lisaks kuuluvusele tööalast kasutust: "Saunasaare metsavahile käsitamiseks. Jõgeva metsaülem".

Seda, kellele raamat on kingitud ja seega ka kuulus, on võimalik välja lugeda ka pühendustest, tihti on kinkija nimel veel omaette lisaväärtus. Pildil olev Johannes Semperi raamat on kuulunud Heino Unterale, kunagisele Luua Metsanduskooli õpetajale, kellele selle kinkis autor ise.

Lisaks Luua Metsanduskooli raamatukogu eksemplaridele on nii postituses kui väljapanekus kasutatud ka mulle kuuluvaid raamatuid.

Oskuskeelepäev: Piiblist kõik algas – piiblitõlkest tehisaruni

Homme on  XX oskuskeelepäev ja Rahvusraamatukogu korraldab sel puhul 14. oktoobril kell 11–13.50 konverentsi „Piiblist kõik algas – piiblitõlkest tehisaruni“. Tänavune konverents keskendub eesti teaduskeele kujunemisele varasest trükikirjandusest kuni praeguse aja terminoloogiliste väljakutseteni. Päevajuht on rahvusraamatukogu hoiuraamatukogu ekspert ja ERÜ terminoloogiatoimkonna esimees Kalju Tammaru. 

Konverents toimub rahvusraamatukogus Tõnismäel, sissepääs tasuta. Konverentsi otseülekannet saab jälgida ka veebis.  Lingid ja päevakava leiad siit.

Täna on selge keele päev

Täna on rahvusvaheline selge keele päev ja algab keelenupuvõistlus.

Eesti Keeletoimetajate Liit kuulutab välja keelenuppude kirjutamise võistluse, millest võivad osa võtta kõik huvilised, et juhtida tähelepanu selgekeelsusele ja pakkuda häid keelenõuandeid.

Võistluse auhinnafond on 2000 eurot ja huvitavamad tööd avaldatakse liidu kodulehel rubriigis «Keeletoimetaja soovitab».

Võistlus algab täna ja kestab 29. novembrini, mil tähistatakse keeletoimetaja ameti 96. aastapäeva. Nuppe on oodatud kirjutama kõik, kes on märganud eesti keeles midagi tähelepanuväärset ja soovivad seda teistega jagada.

Vaata ka Eesti Keeletoimetajate Liidu nõuandeid selgekeelse teksti koostamiseks.

Lugemismängu soovitus: Triinu Meres "Teistmoodi tavaline"

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“. Fantaasia 2025

Ulmekirjanduse kategooria, sobib ka 2025. aastal ilmunud raamatu alla.

 

Kuna ma korraldan täna õhtul Tartus Kirjanduse Majas selle raamatu esitlust ja vestlen autoriga, siis sai värskelt läbi loetud ja eks siis saab ka kohe tutvustada.

Jutukogu. Mõned vanemad jutud, enamik siiski uued. Tagakaanel nimetatakse Triinut muinasjutuvestjaks ja selle kogumiku valguses on see õigustatud. Õige mitmed lood meenutavad olemuselt või jutustamisstiililt muinasjutte. Nii et kes „päris“ ulmet pisut pelgab, neile võiks ka sobida. Pigem ütlekski, et „kõvaulme“ andunud fännidele jääb osa sellest kraamist ehk lahjaks – pole lineaarseid lugusid, lõpud on lahti, kohati algusedki. Lugeja visatakse kohe keskkonda ja sellest, mis toimub, hakkab aimu saama lugemise käigus. Ja mõne jutu puhul saad alles viimaste lausetega aru, et tegelikult oli jutul hoopis teine peategelane kui see, kellest kogu aeg jutt käis („Teistsugune südamelugu“, „Preili, röövel ja koerad“).

Autoril on ambitsiooni teha midagi teisiti, teha endale, hoolimata sellest, mida arvatakse. Lugesin just arvamust, et autor katsetab, aga Triinu on piisavalt kaua kirjutanud, et oma käekirjani jõuda. Mulle tundub, et siin pole midagi katsetada (kui, siis ehk žanriliselt mängida, mitte kirjatehniliselt). Triinu lihtsalt ei sobitu kaanonisse, ta on kass, kes kõnnib omapead, kirjutab kõigi ja kõige kiuste ja just nii, nagu ise tahab.

Kui mingi raamat on läbinisti Triinu ise, siis just see. Feministlik kirjanik või feministlik kirjandus on minu arust justkui sõimusõnad. Samas – kui keegi kirjutab nö naisesusest, siis on see Triinu. Lihtsalt ta teeb seda omal moel. Lisaks on siin veel talle hingelähedasi teemasid, neuroerilised inimesed näiteks (vahvate nimetustega võtjad, lööklased, lõikajad, kuigi viimased pole otseselt erilised, aga lõikajast peategelane siiki on). Kõige triinulikumad on ehk lööklased, neuroerilised, kellel hormoonide nõristumine käib teisiti kui tavainimestel. Arutlused valust, vastastikune mõistmatus tavainimeste ja neuroeriliste vahel. Valu on ka loos „Võtja“ („... valutan kuni pean“). Veel üks üsna märgiline tekst võiks olla „Mismoodi on olla keisrinna“ oma armastuse nüanssidega, viljak(t)use, aga ka vastutuse teemaga. Niisiis taas teema, millest autor üle ega ümber saa – valikud, tihti eetilised, valusad teinekord, aga pääsu neist ei ole.

Kuidagi haakis „Võtjas“ mind just see Haapsalu raudteejaama kaitsmise liin. Kas oli asi selles, et ma olin just hiljaaegu lugenud „Nimesid marmortahvlil“? Igatahes oli see nii tõepärane jätk selle segase ajastu kummalistele seikadele, et ma unustasin korraks, mis raamatut ma loen.

Mulle meeldis „Nahk“. Väga hea ja terviklik jutt. Ja „Reeturid“. Just viimane oli minu jaoks hea näide sellest, mida Triinu teha üritab – nii ülesehituslikult kui temaatikalt. Ja kummalisel kombel jäi meelde „Teistsugune südamelugu“. Vist eelkõige just selle võtte tõttu, mis lõpus mu arusaama peategelasest pea peale keeras, ja kuidas selleni jõuti.

Kokkuvõte. Minu jaoks oli piisavalt huvitav. Mitmekesine ja -kihiline. Mõned väga head lood. Jah. Mõned, mis ei tõusnud ehk nii esile. Aga ma olen pisut hädas määratlemisega, kellele see on suunatud. Padu-ulmefännide jaoks uitab see raamat vist liiga servi mööda. Ja masslugeja jaoks võib see liiga nõudlik olla. Siin tuleb lugejal tööd teha, kaasa mõelda. Ja nõudlikum lugeja, kes on valmis seda tööd ka tegema, ei pruugi seda lihtsalt üles leida, sest kaanepilt on tema jaoks liiga ulme (miks mul on tunne, et Triinule endale võis „Raskete valikute“ kaanepilt rohkem meeldida?). Ühesõnaga – lugege ja otsustage siis ise, millisesse kategooriasse te kuulute.