Lugemismängu soovitus ja ühtlasi auhinnaraamat: Kristiina Ehin "Südametammide taga"

Seekordne raamat sobib täitma lugemismängu rubriiki "Tartu linnakirjaniku raamat", sest Kristiina Ehin oli linnakirjanik aastal 2017. Sama hästi võib see aga olla 2024. aastal ilmunud raamat. Lisaks läheb autori nautogrammiga eksemplar ühtlasi ka järgmisel kevadel täismängus osalenutele auhinnaraamatuks.

Neile, kes ei tea, kes üldse on olnud Tartu linnakirjanikud, kelle raamatuid selles kategooris lugeda, väike spikker.

Aga nüüd raamatu juurde.

Võta nüüd kinni, misasi see on? Romaan minu jaoks igatahes mitte. Elulugu? Päevik? Fiktsioon siiski vist mitte, pigem fantaasia päriselu teemadel. Või nimetatakse seda poeetiliseks liialduseks? Kristiina on ju intervjuudes isegi öelnud, et püüdis seda kirjutades olla maksimaalselt aus. Aga ausus ei tähenda ju ometi, et ei võiks tonaalsust valida ja värve paksult panna. No kohati ikka väga paksult. Kõik on üle-elusuuruselt lopsakas, kõik vohab ja lainetab, seguneb millekski, mis pole peen kokteil, vaid kompott, säärane rammus ja ootamatuid komponente täis. Ja kusagil selle kõige taga on ju ka ausus. See tuleb sealt ainult üles leida. Või mis seal leida. See tuleb lihtsalt ära oodata. Kusagil poole raamatu peal hakkab särtsakas-lennukas kuraas maha kooruma nagu värv päevinäinud puidust pingil, kuni läbi viledaks kulunud alusvärvikihi hakkab paistma puusüü, see puu päris olemus. Selleks ajaks oled sa juba raamatu küljes kinni – värv on oma töö teinud, nüüd võid ka puud ennast vaadata.

Minu jaoks avas Kristiina sellega endast hoopis teistsuguse tahu. Seni näis ta ikka selline lendlev-hõljuv, midagi haldjana ebareaalset, kuukiireneid, nagu Silver raamatus ütleb, siin aga toimetas äkki lustlik ja kelm trikster, kes viskab küll vempe, aga ei ületa kordagi pahatahtlkkkuse piire. Ja kelle elus ajab üks olmeline probleem teist taga, kes muretseb ja valutab südant, on hädas ja väsinud ja katkigi. Just see oli ka asi, mis kogu raamatu minu jaoks huviga loetavaks tegi. Pisut pöörane, pisut ulakas, irooniline, terav, samas tõsiseid teemasid puudutav, nö naer läbi pisarate, ennast avav, omal leebel moel võitlevgi. Argine ja luulelennuline maailm veidras tasakaalus teineteisele tuge pakkumas.

Ei, see, kes mulle selle raamatu ridade vahelt vastu piilub, ei ole inglike või haldjas, see siin on igatahes pigem selline väikese kavala saatana vurhvi tegelinski, kes teeb ka halvematel hetkedel jäärapäiselt nägu, nagu oleks kõik hästi. Kuni äkki enam ei ole. Päriselt. Siis riisub end rehaga kokku ja peidab end sõnade vahele nagu metsa. Ja pärast astub seal välja ja jälle näib, et ta jalad maapinda ei puuduta.

Juba Lilli Promet olla elutargalt nentinud, et sihukese kolba peal, mis nalja ei mõista, on paras puid lõhkuda. See siin mõistab. Ja kuidas veel.

Kui Jerome K. Jerome´i „Kolm meest paadis“ on humoorikas ja eneseirooniline sissevaade mehe maailma, siis Kristiina Ehini „Südametammide taga“ on pisut samalaadne sissevaade naise maailma. Aga ma ei arva, et see on lugemiseks ainult naistele. Jah, ilmselt loevad naised seda raamatut teise pilguga kui mehed. Ei välista isegi, et see võib olla teraapiline lugemine. Aga seda võiksid, õigemini peaksid lugema ka mehed (vähemasti need vähesed, kellel veel lugemisoskus säilinud). Kuna hea kirjandus on mitmetasandiline, siis on ju võimalik jääda kõige pindmisele, nalja viskamise tasandile pidama, asi seegi. Aga äkki jõuab mõni sügavamale ka. See ei ole ju nii peidetud, et sellest saaks mööda vaadata. Äkki siis on veidi keerulisem naistest ka päriselt mööda vaadata.

 

Virtuaalkülaline: Krista Kaer

Täna vastab küsimustele kirjatuse Varrak raudvara, kirjandusfestivali HeadRead üks vedajatest, tõlkija Krista Kaer.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tekitab tunde, et raamatu ajalugu ja kasvamine on ka eesti keele ja kultuuri kasvamine selle viiesaja aasta jooksul. Alguses aegapidi ja siis üha kiiremini. Eesti ja eestikeelse raamatu ajalugu on huvitav ja näitab ka seda, kui oluline oli tõlge selle loos. Alguse sai eestikeelne kirjandus ju tõlgetest ja jäljendustest ja tõlked rikastavad eesti keelt seniajani.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Eestlaste indentiteet on tugevasti seotud eesti keelega ning raamatud on need, mis seda keelt alal hoiavad. Eesti kirjanike eesti keeles kirjutatud ja eesti tõlkijate tõlgitud raamatud.

Oled palju käinud välismaistel kirjandusmessidel. Kui suur on maailmas huvi eestikeelse raamatu vastu?

Mina puutun selle huviga kokku kui Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juhatuse liige ja võin öelda, et huvi on vägagi olemas. Ühelt poolt väiksemates keelekeskkondades, kus tõlgitaksegi rohkem, teiselt poolt suurtes riikides, kus on hakatud avastama väiksemaid kirjandusi. Eesti kirjandust tõlgitakse palju.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan Eva Koffi "Õhuskõndijat". See on raamat 20. sajandi alguse Eestist ja kahe naise saatusest. Kauni keele ja huvitavate tegelastega raamat.

Eelinfo: kirjandusfestival Head Read

Sel nädalal algab Tallinna kirjandusfestival Head Read.

Kõik, kes kolmapäevast pühapäevani Tallinnas liiguvad, astuge läbi. Kava on siin.

Sel korral olen midagi esinejate seas - pühapäeval 1. juunil kell 12.00 toimub Nigulistes luulemissa, kus ma koos Hasso krulli, Berit Kaschani ja Katja Novakiga üles astun. Lisaks peava kava kohaselt esinema ka heebrea-inglise luuletaja Gili Haimovich ning iiri kirjandusteadlane ja luuletaja Laoighseach Ni Choisdealbha. Muusikat teeb Krista Citra Joonas. Tulge kaema!

Ja eelinfona - kolmapäevast virtuaalkülalise intervjuud blogi jaoks annab sel nädalal üks kirjandusfestivali põhijõududest Krista Kaer.

 

Lugemismängu soovitus ja ühtlasi auhinnaraamat: Lilli Luuk "Ööema"

Jah, seekordne raamat, Tammsaare kirjanduspreemia pälvinud romaan, mis täidab lugemismängu rubriiki "2024. aastal ilmunud raamat" on ühtlasi ka lugemismängu üheks auhinnaks koos autori autogrammiga:  Lilli Luuk "Ööema" (Saadjärve kunstikeskus 2024).

See ei ole just lihtne lugemine. Ei temaatikalt, ei ülesehituslikult. Vaatepunkt liigub tegelaselt teisele, hüppab ühest ajast teise. Kolme põlvkonna naised on kordmööda fookuses ja lugeja peab pildi ise peas kokku panema.

Lugu kerib end lahti pikkamööda. Killuke siit, teine sealt. Mäest üles ja mäest alla. Karm. Valus. Ja samas poeetiline.

Pikkamööda saab sellest kõigest muster. Mälu. Mälu, mis ei lase sind lahti, mälu, mis saab su alati kätte. Haavad, mis ei kasva kinni.

„Ükski pind minu all ei ole kunagi täiesti kandev, piisavalt tugev ega usaldusväärne.“ See lause, seotud kõige noorema peategelase unenägudega, võttis minu jaoks terve selle raamatu kokku. Me elame salaelusid. Me kõnnime hapral jääl, miski pole kunagi kindel, jalga all haigutab alati mustav sügavik, millest meid lahutab... mis? Saatus? Ajalugu? Meie endi valikud?

Kas me teame, milline valik on õige? Kas ongi üldse õigeid või valesid valikuid?

Panen raamatu käest, sest kohati ei saa, ei taha edasi lugeda. Ma ju tean, millega teatud asjad lõpevad. Millega nad saavad lõppeda, sest muid lõppe neil ei ole. Ei saagi olla. Ma ju mäletan seda võimu. Ja võtan siis raamatu uuesti kätte, sest edasi lugemata ka ei saa.

Ainus valik on mäletada. Kuskil peab see teadmine meie keskel olemas olema, et me ei oleks liiga naiivsed, nagu Lilli ise siinsamas blogis ilmunud lühiintervjuus ütles.

Lugeda! Kindlasti lugeda!

Virtuaalkülaline: Tiit Hennoste

Tänane külaline on eesti filoloog, keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste, kes sai tänavu Wiedemanni keeleauhinna ja kelle nimeline tamm istutati 16. mail keeletammikusse.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ausalt öeldes, ei mingeid suuri tundeid. Esmalt, ega me ju teagi, millises eesti keeles oli see esimene raamat, kas põhjaeesti või hoopis lõunaeesti keeles (mida me praegu enamasti murdeks nimetame). Teiseks, tegelikult on pilt ju üsna teistsugune. Ma olen rääkinud eesti ilukirjanduse tilkumise ja voolamise aegadest. Sama kehtib raamatu kohta üldiselt. Alguses oli tilkumise aeg, tilgutati ennekõike usku ning kõrgest kantslist alla. Voolamine algab alles rahvusliku ärkamisega, kui eestlased kaaperdavad sakslastelt tasapisi nii keele kui ka raamatu. Ning siis ei tule see uus maailm enam vihmana kõrgelt, vaid jõena, mis algab, nagu eesti jõed enamasti, nirena, liigub kaua otsekui oja ja jõuab alles enne merd suure jõe laiuseni. Jääb vaid loota, et see jõgi ei kuiva algusest lõpuni ojaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Aga ma mõtlen siin raamatut laiemalt, mitte ainult ilukirjandust. Uurides on leitud, et naised loevad enam kui mehed ja mehed sealjuures üha vähem. Ja naised loevad enam ilukirjandust ja mehed non-fictionit.  See aga tähendab, et oluline on just eestikeelse mitteilukirjandusliku raamatu olemasolu. Ja teine asi. Emakeelne raamat ja tõlgitud raamat. On selge, et emakeelset non-fictionit ei saa kunagi olla piisavalt. Aga just seal kipub tõlkimise ja tõlkekeele kvaliteet olema nii ja naa, ja just laiemale publikule mõeldud raamatutes pigem naa.

Olete öelnud, et kultuuri ja rahvust hoiab elus kirg. Kui kirge ei ole, siis jääb vaid kuhtuv kustumine. Kas meie kirjanduses on seda kirge piisavalt ja millises kirjanduse sopis või nurgakeses seda enim leidub?

Kirjanduses on kirge küllaga. Mu arust on see sealt harva kadunud. Kõige enam ehk Stalini ajal, meil ei tekkinud pea üldse tõeliselt kirglikke staliniste, kui ehk Smuul välja arvata. Muidugi on kirge enim luules nagu ikka. Ma pean silmas igasugust luulet. Ja pean silmas sisemist kirge, mis võib väljenduda ka vägagi jahedas vormis nagu näiteks Betti Alveril. Olgu kasvõi Koidula, Liivi ja Paul-Eeriku isamaakirg, Enno ja Ristikivi kodukirg, Underi ja Visnapuu armastuskirg, Alveri vaimukirg, Alliksaare keelekirg, Üdi mängukirg jne. Tänapäeva sotsiaalse ja feministliku kire luuletajatest rääkimata. Ja üldiselt on luulenaistel kirge alati olnud enam kui meestel. Nii et mu arust on väga oluline, et eesti suur luule on sageli naiste luule. See hoiab kirge ülal ka siis, kui mehed resignereruma kipuvad.

 Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Oh jumal. Ma ei oska seda kunagi teha. Ja valin iga kord uuesti. Olgu seekord Betti Alveri „Tolm ja tuli“, selle vaoshoitud vaimukire pärast, mida kipub nagu väheks jääma.

Raamatuaasta tähestik (j nagu jahindus) ja Luua kooliga seotud raamatud

Raamatuaasta tähestik on jõudnud J-täheni ja mis oleks metsanduskoolis loogilisem J-tähe teemavaldkond kui JAHINDUS?

Metsamehed on ajast aega ka jahimehed olnud; õpetame ju praegugi jahindust valikainena ja oleme teinud ka koolitusi Jahimeeste Seltsile.

Selles plaanis on huvitav, et ühtegi jahindusega seotud raamatut kooli inimestelt küll meelde ei tule. Aga õnneks on lisaks tavalisele jahile olemas ka fotojaht ja see aitab hädast välja, sest ka fotograafe on koolist palju läbi käinud.

Esmajärjekorras tuleb tutvustamisele Luua Metsanduskooli enda välja antud fotoalbum "Meil on elu keset metsa", mis sai tehtud rahvusvahelisel metsa-aastal 2011. Fotograafidena astuvad üles Luua Metsanduskooli vilistlased Mehis Maipuu (vilistlane aastast 1977), Tarmo Mikussaar (vilistlane aastast 1989 ja uuesti matkajuhi erialal 2015), Jaak Neljandik (vilistlane aastast 1974), Jüri Pere (vilistlane aastast 1960), Aivar Pihelgas (vilistlane aastast 1984) ja Rivo Tarum (vilistlane aastast 2009) ning tollal veel õpilased Eugen Kaur, Reimo Neider ja Taavi Rattiste. Lisaks ma ise õpetajana nii piltide autori, koostaja kui tekstide autorina. 

Aivar Pihelgas on välja andnud ka mahuka fotoõpiku "Praktiline fotograafia" (Varrak 2014). See on raamat, mida julgen soovitada igale fotohuvilisele.

Üks meie tuntumaid veealuse elu pildistajaid Kaido Haagen, kes lõpetas 2021. aastal matkajuhi eriala, andis 2020. aastal välja fotoraamatu "Tansaania".

Fotoraamatuks võib vist tinglikult nimetada ka raamatut "Saladuslikud Eesti väikesaared" (kirjastus GO Reisiraamat 2017), mille tekstide autor on meie vilistlane Peeter Pill (matkajuht 2019). Fotod tegi Arne Maasik.

Ja sedapuhku viimane tutvustatav - fotograaf ja toiduterapeut Hele-Mai Alamaa (matkajuhi eriala vilistlane aastast 2022). Niipalju kui mina olen kokku suutnud lugeda, on tal vähemasti 14 erinevat toiduga seotud raamatut, aga olgu siis metsaseoste tõttu täna siin kaks neist: "Metsaköök" (Pilgrim 2017, kaasautor Merle Liivak) ja "Metsapoole maitsed" (EKSA ja kirjastus Käokeel 2022, kaasautorid Maret Allikas ja Margit Välja).

Nii et jagub meid, luuakaid, igasse eluvaldkonda - metsa ja kööki ja fotoaparaadi taha ja raamatuid kirjutama. Ja see on äge!

K. E. Söödi luuleauhind, Vilde auhind, rahvusraamatukogu lugejaküsitlus ja keeletammik

Reedel 16. mail andsid Luunja vald ja Luunja keskkool välja Karl Eduard Söödi lasteluule auhinna, mille pälvisid Doris Kareva ja Regina Lukk-Toompere luuleraamatu “Puhas lora” eest.

Laste preemia anti Contra, Aapo Ilvese, Jaan Pehki, Alar Pikkoraineni laste luuleraamatule “Isa sokk on spordimees”.

Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna sai Kristiina Ehin romaaniga "Südametammide taga".

Palju õnne!

Samal päeval istutas nimelise puu Väike-Maarja keeletammikusse veebruaris Wiedemanni keeleauhinna saanud keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Olgu etteruttavalt öeldud, et Tiit Hennoste on sel puhul ka kolmapäevase postituse virtuaalkülaline.

Rahvusraamatukogu teeb aga raamatuaasta lugejauuringut "Eestlane ja raamat", mille eesmärk on saada ülevaade Eesti raamatukultuuri ja lugemise kestlikkusest ning kirjasõna väärtustamisest. Osalema on oodatud kõik - küsimustiku leiab siit.

Lugemismängu soovitused: 2024 aastal ilmunud raamat. Piret Jaaks "Põdravalgus"

Piret Jaaks „Põdravalgus“ (Fraas 2024)

Lauset ja sõna valdab Jaaks hästi, ses osas pole midagi ette heita. Lugemine läks kiirelt. Aga kas ka meeldis?

Kõik on kuidagi liigestest lahti. Ei haaku. Ei moodusta tervikut. Inimesed on imelikud. See nagu ei olegi eesti elu, vaid mingi kõverpeegel. Selline mulje on, et tekst libiseb kogu aeg kuhugi ära. Kuhugi kõrvale.

Miski häirib, see on nagu nähtamatu pind naha all, mis rahu ei anna, aga mis see on? Kirjeldused on autentsed. Maakolgas nagu maakolgas ikka. Kaks inimest. Võõrad. Linnast. Ja veel hulk inimesi. Kohalikud. Pingestatus peaks ju olema juba sisse kirjutatud. Aga ei. Kõik on kuidagi võlts. Vähemalt esiotsa. Maakad on ülevõlli maakad. See tähendab – opakad. Kõik. Ja linnainimestel on üldse üdini valed. Nemad ja nende toksilised suhted. Ma ei tea. Ma usun nende suhteid. Aga millegipärast ei usu ma neid endid.

Ma tean, et see raamat võib meeldida. Mingil tasandil meeldis mingi osa sellest mullegi. Arutlused. Kirjeldused. Aga mingi osa ei meeldinud. Kuidas ma end nüüd väljenduma peaksin? Hästi kirjutatud halb raamat? Ei ole ju päris nii. Viimase kolmandiku peal hakkas miski minu jaoks tööle.

„Vaikus ravib,“ on raamatus lause. „Vaikus on nagu varemerohi.“ See on raamat vaikusest. Teistsugusest vaikusest, sellest, mis väänab inimesed tühjaks. Vaikusest, mis seisab kivimüürina inimeste vahel. Nii et ei, vaikus ei ole varemerohi, vaikus on varemed.

Millega see lõpeb, millega see Anna ja Rosalinda jaoks peab lõppema, oli mulle selge juba enne lõppu. Ja siis, lõpus, sain ma vist ka aru, mis mind häiris, mis oli see ebakõla, mis ei lasknud teksti täiel määral nautida. See vastuolu arutluste, kirjelduste ja tegelaste jutu vahel. Nagu kaks erinevat maailma, mis on nihkes ega taha kuidagi kokku saada. Ehk oli see sellest, et tegu oli algselt näidendiga, millest on nüüd romaan saanud. Romaani moodustav ilukirjanduslik osis mulle meeldis, arvatavasti näidendi selgroo moodustav peategelaste kõne (arvatavasti, sest näidendist tehtud lavastust ma näinud ei ole) ei suutnud aga tegelasi minu jaoks loogiliseks tervikuks muuta.

Nii et lugemisele kulunud aega ma ei kahetse. Tegelikult peaks millalgi ka Pireti „Taeva tütred“ ette võtma.

Virtuaalkülaline: Rein Veidemann

Täna on meil külas kirjandusteadlane, Tallinna ülikooli emeriitprofessor, Tartu ülikooli korraline professor 2001 - 2005, raamatuaasta peakomitee liige ja ERRi nõukogu esimees Rein Veidemann. 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Esiteks, et meie kollektiivsesse DNA-sse oli juba pool tuhat aastat tagasi sisse kirjutatud, Jakob Hurta parafraseerides „vaimult suureks saada, kui meile ei ole antud seda arvult.“ Raamatus kehastub vaimu suurus. Teiseks, piltlikult öeldes, võime pidada end Martin Lutheri lasteks, sest kui Luther poleks reformatsiooni tuumaks kehtestanud iga rahva õiguse kõnelda Jumalaga ja seejärel ka lugeda pühakirja oma emakeeles, oleks raamat jäänud üksnes pühaks reliikviaks, mida, nagu näiteks õigeusus, antakse vaid kummardamiseks ja suudlemiseks – pühakirja tõlgendus kuulus aga preestritele. Kirja- ja lugemisoskuses kätkeb demokraatia seeme. Ja kolmandaks: eesti raamatu lugu toob esile ajaloo jutustatava olemuse. Ajalugu on ajalood. Eesti raamatu (milleks oli Martin Lutheri ringkiri missa korraldamisest reformeeritud kirikus) enda lugu koosneb astmetest. 1525 kuulub eventuaalsesse ajalukku (teada on vaid ilmumise fakt, tõendit ennast pole), 1535 Wanrad-Koelli katekismusega algab tulevase eesti raamatu kaks sajandit kestnud kuulamise lugu, kuni ilmuvad 1686 lõunaeestikeelne Wastne Testament ja 1739 kogu Piibel. Päriselt algab ikkagi eesti raamatu lugu Bengt Forseliuse aabitsast 1685. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. See annab põhjust rääkida kogu eesti kirjandusest kui rahva hääle esiletulekust. Luuletaja Ain Kaalep näiteks ongi luulet pidanud eeskätt filoloogia, st keele eriliseks ilmutuseks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelse raamatu olemasolu olulisust tänapäeva muutuvas maailmas on võimatu ülehinnata. Viivi Luigel on intervjuuraamat pealkirjaga „Ma olen raamat.“ Rahvana võiksime seda enda kohtagi öelda: me oleme raamat. Või nagu Eesti Raamatu Aasta deviis kõlab Runnelilt laenatuna: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“. Raamatus on meie lood, ja luules, millest omakorda paljud on saanud lauluks, on meie hing.

Mida annaks kirjandusele ja kultuurile kirjandussaated avalik-õiguslikus televisioonis ja miks meil neid nii vähe on?

Multimeediastunud maailmas, kus käib armutu võitlus vaataja-kuulaja tähelepanu pärast, on kirjandus (resp raamat) kõige nõrgemas positsioonis, sest raamat nõuab avamist ning aeglast lugemist (süvenemist). Kuigi Eestis pole kunagi ilmunud nii palju raamatuid (nimetustena ligi kolm ja pool tuhat aastas, 2024. aastal näiteks sada romaani!), muutuvad raamatud kultuurifaktideks ikkagi seostatuna varasema ühiskonna- ja vaimulooga. Seega, kirjanduse refleksioon – ja sugugi mitte turundus! – raadios, teleprogrammides, veebiväravates, üksteisele viitavates blogides on ülimalt vajalik lugemisvaliku tegemisel. Ei saa öelda, et kirjandust teles ja raadios oleks kahetsetavalt vähe. Lihtsalt, teosed on „pudenenud“ erinevate formaatide ja saadete vahel. Ja nad on taandunud „kirjandusampsudeks“, mille määrab vaatamisele pühendatud ajamäär – pool tundi on juba saavutus tähelepanu hoidmiseks. Kirjandus leiaks suurema vaadatavuse, kui esinejateks oleksid atraktiivsed autorid  (näiteks Valdur Mikitat, Kristiina Ehinit vaadataks kindlasti kaasaelamisega) ning kirjanduse vahendajateks oleksid autoriteetsed ning kütkestavad isiksused (nagu seda on „kirjandusminister“ Mart Juur).

Nii raadios kui teles määrab vaadatavuse-kuulatavuse esineja isiksuslik mõõde. Võib-olla pole siis valik ka piisav, et eraldi saatetunde ja -sarju teha. Pealegi, need on rahaliselt väga kallid projektid, sest kui tahta kirjandus- ja kultuurilugu nähtavaks teha, siis tuleb n.-ö põllule minna, arhiividesse kaevuda, intervjueerida jne., jne. Seda enam oli rõõm kogeda, et ERR-i „Eesti tõeline (kontrollitud) ajalugu“ pälvis äsja EFTA kõrgeima auhinna sarjadest – paraku meelelahutuse kategoorias! Aga ei kirjandus ega kultuur peaksid olema meelelahutuslikud. „Plekktrumm“ on väga tõsine ja sisukas kultuurisaade. Oleks niisuguseid  vaid rohkem. Minu hinnangul sõltub kõik annetest, keda on vaja üles leida, andekatest loojatest ja kirjandus- ning kultuuritõlgendajatest/jutustajatest.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Oleneb mis ajastust. 20. sajandi esimesest poolest kindlasti Tammsaare „Tõde ja õigust“, teisest poolest Hando Runnelit, Paul-Eerik Rummot, Arvo Valtonit, Mats Traati ja Viivi Luike; sajandi viimasest kümnendist Tõnu Õnnepalu „Piirriiki“, 21. sajandi algusest Andrus Kivirähki „Rehepappi“ ja esimesest veerandist Tiit Aleksejevi tänapäevaselt kõlavaid palverännu-romaane; eesti oma maagilist realismi esindava Mehis Heinsaare „Härra Pauli kroonikaid“ ja  Armin Kõomäe „Lui Vutooni“ – meie tänase ajastu mudelromaani.

 

Lugemismängu soovitused: klassika. Karl Ristikivi "Hingede öö"

Karl Ristikivi „Hingede öö“ (Karl Ristikivi Selts 2016)

Esimese asjana meenusid lugedes Kafka „Loss“ ja „Protsess“. See ängistav ja mõneti lootusetu segadus, mis peategelast haarab. Kafkat on ka Ristikivi ise järelsõnas maininud. Veel on ta maininud „Alice´t imedemaal“, aga selle peale ausalt öeldes küll ei tulnud. Jah, eks absurdi ju oli, unenäoline ekslemine maja labürintlikus lõpmatuses koos hüpliku tegevustiku ja tuttav-võõraste tegelastega, aga see ei olnud selline helge ja mänguline, vaid pigem ängistav. Ka lugejale. Päris tihti tekkis tunne, et autor teab midagi, mida mina ei tea. Ja tänu temale teab ka peategelane. Kuidagi liiga lihtsalt ja küsimusteta võttis too omaks olukordi, millesse ta sattus. Ja kuna ei selgitatud, siis jäi mulje, et autor ei tahagi, et mina lugejana teaksin. Aga ta tahab, et ma tunneks. Tunneks seda pagulase ängi, mida selle romaani ridade vahelt nõrgub.

Vaieldamatult hästi kirjutatud, aga ma kahtlustan, et mitte igale veregrupile.

Ulmejutuvõistluse parimad; auhind "Tartu raamat"

Kuulutasime eile Prima Vista raames välja Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia ühiselt korraldatud ulmejutuvõistluse võitjad.

Võistlus ise toimus juba kaheksandat korda ja seekordne võitja oli Kadri Umbleja jaapani kultuurist tõukuva jutuga "Nelja aastaaja aed".

Foto Rait Piir

Teise koha sai Kristi Reisel jutuga "Kuidas tappa bürokraati" ja kolmanda koha Jaagup Mahkra jutuga "Callenori raudne rusikas".

Lisaks andis Tartu Linnaraamatukogu reedel Prima Vista raames esmakordselt välja ka auhinna "Tartu raamat". Esimene laureaat on Kristiina Ehin teosega "Südametammide taga".

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Marja Unt

Täna vastab küsimustele kirjandusteadlane ja Eesti Kirjanduse Seltsi tegevjuht Marja Unt, Prima Vista ja raamatuaasta korraldaja.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Mitmesuguseid. Ennekõike uhkus- ja tänutunnet: uhkust oma pika ajalooga kirjakultuuri üle ning tänutunnet kõigi nende vastu, kes sajandite vältel on tegutsenud – ja väga tihti olude kiuste – selle nimel, et näiteks see intervjuu siin saab toimuda eesti keeles.

 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Sõltub vaatepunktist ja sellest, millisena kujutleme selle maailma tulevikku. Kui tahta, et ka aastal 2525 saaks mõelda, vestleda, kirjutada ja lugeda eesti keeles, siis võtmetähtsusega.

 

Nädalapäevad kestev Prima Vista Tartu linnas on üks asi, aasta otsa kestev üle-eestiline raamatuaasta hoopis teine tera. Mis on korralduses sarnast, mis erinevat?

Nagu juba küsimusest välja tuleb, on oluline erinevus mõõtmes – terve aasta kavandamine erineb tugevalt nädalase programmi kujundamisest juba ainuüksi selle poolest, et kui nädala puhul peab enne algust kõik suurel määral paigas olema, siis ligi 14 kuu sisu ei saa täielikult ette planeerida, tuleb hoida tasakaalus algne nägemus ning avatus ja valmidus reageerida asjade käigus sündivatele ideedele ja algatustele. Tähtis on ka geograafiline tasakaal – hoolitsemine selle eest, et raamatuaasta oleks kogu Eesti raamatuaasta ning ei koonduks ainult suurematesse keskustesse, ja selle ülemaalise mõõtme nähtavaks tegemine. Loomulikult on raamatuaastal ka partnerite ja panustajate hulk väga palju suurem, mis toob ühtlasi kaasa väga palju suhtlust erinevatel teemadel. On aga ka palju sarnast, ennekõike see korralduslik põhitõde, et korraga peab suutma näha nii tervikut kui ka detaile, jälgima, kus tekivad sisulised haakumised, vajadusel partnereid ja ettevõtmisi omavahel kokku viima jne. Ka on sarnane see, et endal peab olema mingi üldine kontseptsioon – arusaam, miks, mida ja kuidas me teeme, ning pidev valmidus seda selgitada.  

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Raamatusoovitusi pole alati sugugi lihtne üldistavalt anda – teadmata, kellele soovitad. Nüüdiskirjanike loomingust on mulle näiteks sümpaatne Mehis Heinsaare looming, mille puhul iseäranis soovitaksin novellikogu "Unistuste tappev kasvamine" (ilmunud 2016), mis on nii poeetiliselt kui ka visuaalselt väga nauditav raamat.

 

Algab Prima Vista ja raamatuaasta tähestik jõudis Luual I-täheni (iluaiandus)

Algav nädal on otsast otsani kirjandust täis. Tartus algab Prima Vista!

Kõik huvilised saavad kava vaata Prima Vista leheküljelt.

Raamatuaasta tähestikunäitus on Luua Metsanduskoolis jõudnud I-täheni ja välja pandud raamatuid ühendab ILUAIANDUS.

Selle valdkonnaga on seekord seotud ka Luual ametis olnud ja olevate inimeste kirjutatud raamatud, mida tutvustame.

Esiteks Aino Mölderi raamatud: "Vanade pargipuude hooldamine" Halo Kirjastus 2010; "Haljasalade kasvupinnased ja multšid" Innove 2012 ning kõige värskem, mis alles lettidele jõudmas - "Multšide ja kivide kirju maailm" Hea Lugu 2025. 

Aino on Luual ametis olnud alates aastast 1978.

Alfred Ilves, kes alustas 1952 Luua arboreetumi rajamist ja kes oli alates 1963. aastast õppemajandi juht, avaldas 1963 "Igihaljaid lehtpõõsaid aias ja pargis".

Olev Henno "Puude ja põõsaste välimääraja" ilmus 1995. Olev Henno töötas Luual aastatel 1953-1956.

Osvald Pogeni "Meie marjad" ilmus kirjastuses Valgus 1977. Osvald Pogen töötas Luual aastatel 1951-1960.

Alfred Kanneli brošüür "Elulõngad - kaunid vääntaimed" ilmus 1970. Alfred Kannel töötas Luual aastatel 1948-1959.

Lugemismängu soovitused: ulme. Meres, Kraft, Talvik. Lisaks paar sündmust-võistlust-auhinda

Lõpetasin hiljuti ulmejuttude käsikirjade lugemise. Eesti Ulmeühing korraldab üle aasta koos kirjastusega Fantaasia ulmejuttude võistluse ja ma olen sel korral jälle žüriis. Lugeda tuli 45 juttu, žürii töö veel käib ja tulemuse kuulutame välja algaval nädalal kirjandusfestivali Prima Vista raames Tartu Kirjandusmuuseumis 9. mail kell 19.00.

Alates 1. maist on avatud ka ulmeauhinna Stalker hääletus, milles kõik huvilised saavad osaleda. Reeglid on siin. Hääletada saab siin. Auhinna saaja kuulutab Eesti Ulmeühing välja 19. juulil. Lisainfot vaata siit.

Ja kui juba ulmest juttu on, siis pikem soovituste nimekiri lugemismängu tarvis (kategooria mõistagi eesti autori ulmeraamat, ehk nüüd olen kodusel pinnal).

Valisin välja kolm raamatut, mida võiksid rahumeeli lugeda ka need, kes ulmet pelgavad. Juba asjaolu, et üks neist („Lihtsad valikud“) sai 2017. aasta romaanivõistlusel II. koha ja teine („Veealused“) 2021. aasta romaanivõistluse esiletõstmise, räägib enda eest (mõlemad mahuvad seega ka romaanivõistlusel hinnatud raamatute alla). Ja Triinu Merese "Lihtsad valikud" sobib ka rohelise kaanega raatu alla.

Kahte tänastest peategelastest lugesin ka ise esimest korda, aga alustuseks siiski teos, mis sai loetud juba käsikirjas – tegu siis 2017. aasta romaanivõistluse teise koha raamatuga. Olin tol aastal romaanivõistluse žüriis ja kasutan märkmeid, mida käsikirju hinnates tegin.

Triinu Meres „Lihtsad valikud“ (Varrak 2017).

Ulmekas, millele ei pea tegema mööndusi ja hinnaalandust. Kaugel sellest. See on üks parimaid eesti autori ulmekaid, mis ma lugenud olen. Lugu hargneb loogiliselt. Omamaailm on põnev ja õnneks avatakse seda pikkamisi ning detailide abil, mitte ei selgitata korraga. Pigem tekib ettekujutus lugejas endas. Samamoodi tuuakse mängu maailmavaatelised, moraalsed ja filosoofilised küsimused. Need on teoses üsna olulised, aga nii hästi ära peidetud, et ei karga näkku, mis on suur pluss. Teos on mitmekihiline, rõhuasetused liiguvad ühest kohast teise, pidevalt tekib uut infot ja (õigeaegseid) uusi pöördeid, mis ei lase huvil kordagi langeda. Õnneks ei ole ükski pööre liiga kunstlik, tegelased on psühholoogiliselt piisavalt usutavad, ja samas inimlikud. Lugu kannatab lugeda tõsisema mõtisklusena kohustuste ja vastutuse, laiemalt valikuvabaduse teemal (juba see iroonilisevõitu pealkiri – „Lihtsad valikud“! Ja siis see lõpp!), samas võib seda võtta ka kui lihtsat võõras maailmas toimuvat madinaromaani, sest tegevust ja põnevust jagub lõpuni.

Väga hea, väga rahul.

Meelis Kraft „Veealused“ (Sooroheline 2021)

Hästi komponeeritud, põnev, samas mõtlemapanev. Mulle meeldis, et kuigi on tegu ajastule omaselt populaarse katastroofipõneviku või maailmalõpu alamžanriga, pole autor läinud lihtsamat teed. Ei ole zombiapokalüpsist ega isegi ära leierdatud kliimakatastroofi, vaid põhjus on nutikas ja avab päris hästi inimkonna olemust. Kuigi vormilt teadusulme, pole lugemine raske ega nõua mingeid spetsiifilisi eelteadmisi. Nii et ärge kartke ulmelist poolt – see on igati maine. Nii et loetav ka lihtsalt põnevikuna.

Kaks paralleelset ajaliini aitavad ühtaegu avada eelugu, mis katastroofini viis, ja samas tegeleda ka katastroofijärgses maailmas tehtavate valikutega. Autor on mõnuga topeltmänge konstrueerinud (vihje – raamatu pealkiri pole juhuslik, aga selle tähenduse lõplikuks mõistmiseks tuleb raamat lõpuni lugeda). Ja nagu Merese romaan, ei ole see pelgalt pauh-ja-kõmm-seiklus, sellel on oluliselt sügavamaid allhoovusi.

Timo Talvik „Sulid ja sulased“ (Eesti Raamat 2025)

Väga värske raamat (täidab sellega ka 2024 või 2025 aastal ilmunud raamatu kategooriat ja ma kahtlustan, et pajude jaoks ka tundmatu autori raamatu kategooriat).

Aga raamatust. Tegu siis vormilt fantaasiaraamatuga, aga mitte „Sõrmuste isanda“ stiilis, vaid hoopis maalähedasema muinasjutulise looga, mis teeb selle lihtsalt loetavaks ka kõigile ulmepelguritele. Ehk annab mingi kujutluse, kui öelda, et segunevad Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, Juhan Jaigi „Kaarnakivi“ ja Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“. Autori omamütoloogia on huvitav (näiteks mainitakse lisaks libahuntidele ka ibahunte, kes kaevavad ohvri kaelast saati maasse ja vestavad neile siis lugusid, kuni nood otsad annavad), lugu jookseb ladusalt ning on põnev ning kohati tume ja kohati muhe (oh see rätsepaproua kääride tagasisaamise lugu!). Ainus, mis mind kriipima jäi, oli Kärbi (peategelase nimi) nimetamine näriliseks. Eks see ole pirakas kivi ka toimetaja kapsaaeda. Kärp on kiskja, kelle järgi terve sugukond nime saanud. Siis tuleks ka saarmat, mäkra ja ahmi närilisteks nimetada, aga sellise asja peale ei tuleks vist küll keegi.

Aga lugu on hea, üdini meie enda oma, lugemine läheb kiiresti. Soovitan.

Ja lõppu veel mõned auhinnad, mis lõppenud nädalal välja kuulutati. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali põnevusjuttude kirjutamise võistluse võitis jutt „Lugu mehest, kes mind lendama õpetas”, autor 17-aastane Kirke Sammet, kes õpib Tallinna 32. keskkoolis. Ülejäänud auhinnadlised kohad ja eripreemiate võitjad on leitavad HÕFFi kodulehelt.

Eesti esimese naiskirjanduse auhinna pälvis Carolina Pihelgas romaaniga "Lõikejoon".

Ja Juhan Liivi luuleauhinna sai Janika Läänemets.

Lugemismängu tutvustused: eesti autori krimiraamat. Ain Kütt, sari "Sagadi paruni mõrvalood"

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2019)

Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2020)

Ain Kütt „Musta paguni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2021)

Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2023)

Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2024)

 

ERR tegi von Focki pildimängu. Geniaalne turundustrikk! Isegi mina proovisin ära, kuidas mõisahärrana välja näen:

Raamatutest ja sarjast endast ma nii vaimustuses ei ole.

Sagadi paruni esimene mõrvajuurdlus oli ühest küljest ju ladus lugemine. Autor tunneb ajastut, samas jäi pisut kriipima kahtlus, kas kõik tegelaste vahelised suhted olid ikka ajastutruud. Liiga palju tänapäevasust kumab läbi. Aga lugu oli piisavalt põnev, liiguti täpselt doseeritud sammudega. Focki avantürism jäi küll üsna ebaloogiliseks ja sobis iseloomult pigem Assikvere preilile, kes on üldse pisut ebaloogiline kuju, aga passib kenasti vajalikku tegelastevahelist pinget looma.

Kuna teine mõistatus jäi mul vahele ja järgmisena jõudis mu lugemislauale kolmas osa (Musta paguni mõistatus), siis said mõned asjad kohe selgemaks. Värve sai juurde mõisavalitseja, ka Assikvere preili teema saab kolmanda osa viimastel lehekülgedel selgemaks. Tuleb tunnistada, et selle osa puhul aimasin ma suure osa lahedusest ära. Mitte küll detailides, vaid üldjoontes, ja üsna üldjoontes osutus ka mu kahtlustus Assikvere preili suhtes põhjendatuks. Ja jälle – mitte üksikasjalikult vaid pigem mingi intuitsiooni tasemel.

Tegevust on rohkem, avantüüre võetakse ette oluliselt laiemal skaalal (mis on minu jaoks peamine probleem – no ei ole usutavad kõik need raamatust raamatusse korduvad öised sissemurdmised võõrastesse mõisadesse!), lisaks pealiinile on mängus mitu kõrvalliini, nagu ühes klassikalises krimkas peabki olema. Kes ütles, et detektiivi (ja lugeja) elu peab kerge olema? Ja nagu vana kooli krimkas ikka, kutsub von Fock kõik lõpuks ühe laua taha kokku ja paljastab kurikavala sepitsuse... Üsna klassikaline.

Teises mõistatuse (Kuldse medaljoni omas) on avantürismi pisut vähem. Mulle imponeerib, kuidas autor valib iga kord algtõukeks olukorra, mis on teadaolevalt ajalooliselt ka juhtunud, aga keerab selle kriminaalseks ja laseb von Fockil siis lahti harutada. Kogu skeem tundus aga pisut liiga suurejooneline ja väheke ebausutav, ses suhtes on kolmas osa kindlasti paremini õnnestunud.

Neljas (Kolme kaardi) mõistatus. Tore on näha, et nagu paljudele pikematele sarjadele omane, jookseb ka selles lisaks iga raamatu kandvale mõistatusele läbi üks pikem lugu. Muus osas on tegu minu jaoks allakäiguga.  Juba üsna raamatu alguses kinnistub lõplikult tunne, et von Fock on enesekeskne ja upsakas jobu, pealegi oluliselt labiilsema närvikavaga kui mõni preilna. Kohati nii puupäine, ime et selline üldse mingeid mõrvu suudab lahendada. Ka saab neljandas osas selgeks, et Sagadi härra avantürism on süsteemne ja annab tunnistust tema silmakirjaklikkusest. Alalõpmata jahub ta seadustest ja reeglitest, mida kõigil tuleb täita, aga ise on esimene, kes neid rikub, kui ta endal seda vaja on. Jesuiitlik „eesmärk pühitseb abinõu“. Ja enamasti ei ole ajendiks isegi mitte õiglus, vaid tema haavatud eneseuhkus. See muudab teda tegelasena küll inimlikumaks, aga oluliselt ebasümpaatsemaks kui ilmtingimata tarvis.

Viiendas mõistatuses (kadunud sõrmus) lähevad vandenõud aina mastaapsemaks, avantüürid aina hullemaks, Fock kinnistab veelgi enam egomaniakist puupea mainet ja päriselulist algtõuget ka enam pole. Tegelased on muutunud karikatuurseteks (see mõisavalitseja õgardlus näiteks). Kuna reaalelulist alusseika seekord ei ole, siis kisub asi vägisi detektiivromaanist seiklusromaani suunas ja see areng mulle ei meeldinud. Ka on nendes lugudes liiga palju korduvaid võtteid (et mitte lahendusi paljastada, ei saa paraku täpsemalt kirjutada, aga kes ise kõik läbi loeb, saab aru).

Lõpp on aga selline, et pole kahtlustki – lugu läheb edasi. Seiklusi jagub, aga krimi... noh sellega, on, nagu on. Minule meeldis senistest kolmas osa kõige rohkem – oli see ehk kõige lähemal klassikalisele krimiloole. Aga Rõngu pastor Lenz (Joel Jans „Rõngu roimad“) annab von Fockile iga kell silmad ette. Ja Focki teleseriaalile pole mõtet aega raisata – see on üldse üks arusaamatu nähtus, isegi raamatuga võrreldes. Või siis eriti raamatuga võrreldes. Kummalisel kombel on telesarja von Fock uimane, sari venib ja on igav. Pealegi on sinna juurde poogitud käike ja liine, mida raamatus ei ole ja millest sari ei võida ka suurt midagi.