Robert A. Heinlein „Kangelaste tee“

Robert A. Heinlein „Kangelaste tee“. Fantaasia 2025

Kas see on nüüd tõesti ainus Heinleini fantaasiaromaan? Mulle küll rohkem ei meenu... Tavaliselt müttab ta ikka kosmoses. Ilmselt on Burroughsi Marsi lood talle unustamatu mulje jätnud, sest ta isegi eriti ei varja, et on sealt eeskuju võtnud (kuigi eeskujuks on palju paremaid asju; eks see ole tulemusest näha). Samas on selles maailmas palju universume, nii et keskaegne setting on vaid osa maailmaloomest paralleeldimensioonides. Osaliset jääb Heinlein niisiis ikka oma kosmilise teema juurde, lihtsalt – milleks oli tal tarvis seda fantaasiaseiklust siia vahe traageldada? Heinleinile omaselt on romaan täis süsteemi- ja USA-kriitikat ning ilmselgelt oma aja laps. Praegu ei sobituks säärane matšondus kuidagi valitsevasse paradigmasse (andestage mulle see ropu kõlaga sõna).

Lust on lugeda teksti, mis end liiga tõsiselt ei võta. Iroonia ja eneseiroonia sähvib, kangelane nimetab ise end argpüksiks, nii et mingit pidi võiks seda ka kangelasfantaasiate paroodiana lugeda.

„Oli algamas järjekordne ideaalne päev, sinine ja selge ja päike just tõusis ja ma tundsin, et ennelõunal võib isegi draakoneid tappa. Pisikesi, eks ole.“

Häda on selles, et tekst ei ole ühtlane. See kõigub. Ei, valetan – see liigub langevas joones. Sisuliselt on tegu kolme erineva osaga: esimene toimub Maal, peategelane meenutab lapsepõlve ja on kusagil Korea sõjas, see osa on terav ja kriitiline. Teine osa on fantaasiaseiklus; see on tempokas, aga üsna loogikavaba. Ning lõpuks kolmas kolmandik – olelemine Keskuses, peategelase naise kodumaailmas, mis on lihtsalt igav ja tüütu. Ja see, et peategelane tuleb lõpuks Ameerikasse tagasi, ei muuda midagi paremaks. Oh, küllap Heinlein üritab olla filosoofiline ja lahata Tõelise Mehe hinge, aga olgu ma neetud, kui see tal õnnestub. Nii et asi, mis algas üsna kobedalt, raugeb lõpuks visinal. Ja entusiastlikud viimased laused ei päästa midagi. Kahju.