Henning Mankell „Itaalia kingad“ ja „Rootsi kummikud“

Henning Mankell „Itaalia kingad“. Varrak 2018

Oi, on see vast üks tore raamat!

Ma olen seda kunagi korra lugenud, aga kuna nüüd oli plaanis ka selle järg ette võtta, otsustasin enne Kingad ka uuesti üle lugeda. Esimene üllatus juba esmakordsel lugemisel oli see, et ma olin Mankelli nime seni krimkadega seostanud, aga see ei ole krimka. See on suhtedraama. Vist. Naistekas oleks palju öelda. Igal juhul on seal üksi Rootsi saarestikus elav vanamees, Fredrik Welin, kellele ta noorepõlve kallim äkki sisse sajab ja ta elu segi pöörab. Ja see ei ole veel kõik...

Vanamees on üks igavene väänik. Tegelikult on ta muidugi paras mölakas. Ainuke, kellega ta suhtleb, on kohalik postiljon, Jansson, keda ta tegelikult ei kannata: „Raske juhus, kui su parim sõber on keegi, kes sulle ei meeldi.“

Mehe ja naise dünaamikat on põnev jälgida. Mees on endasse tõmbunud erak, naine suremas. Mees on talle kunagi andestamatult haiget teinud, saab sellest ise ka aru, nüüd aga toimub arglik lähenemine. Põhjala jää sulab aeglaselt.

Ja veel üks mõte, mis mul seda raamatut lugedes pähe tuli: see ei ole sile raamat, see on karvane ja pisut pulstis nagu üks vana koer. Iseloomuga.

On musta huumorit, on absurdsevõitu detaile (sipelgad!), on vahvaid väikesi tähelepanekuid Rootsi maakohtade elust, on südamlikke hetki ja inimlikku soojust. Kõike on. On armastus, vihkamine ja andestus. Ja see ei ole naistekas. See on lihtsalt hea kirjandus, mida mehed ei pea kahtlustavalt piidlema. Vähemalt eesti mehel võiks olla selle vanamehenässakaga üsna lihtne samastuda. Naistest ma ei räägigi. Kallis kaasa neelas selle ühe hingetõmbega ja nõudis järge.

Sigahea raamat. Ja ilus lugu.

Henning Mankell „Rootsi kummikud“. Varrak 2019

Raamat algab sellega, et minategelase maja põleb ühel ööl ootamatult maani maha. Ta ise pääseb eluga, aga kõik on üleöö pääsmatult muutunud. Vana vääniku asemel on meie ees äkki segaduses ja murtud mees, kes ei tea, mida oma eluga edasi teha.

Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.

Ühest küljest äratab ta nüüd kaastunnet, teisest küljest aga ärritab hulga rohkem kui esimeses raamatus. Kuna tulevik on ebaselge, süüvib ta hulga sagedamini meenutustesse, neist aga koorub välja, milline tõbras ta just suhetes naistega on olnud. Näib, et ta lihtsalt ei oska suhelda ega ole suuteline ka sügavamateks tunneteks. Ja ometi – esimese raamatu tegelastest on siin veel vaid Luise ja Jansson, teised on uued. Ja huvitaval kombel nimetab ta neist paljusid oma sõpradeks, teab nende elusid, ühesõnaga – temast ei jää enam seda eraku muljet, kes kellegagi ei seltsi.

Halenaljakad on Fredriku läheduseotsingud, mis kõrvalt vaadates jätavad pigem mulje vana soku pikaajalisest üksindusest võrsunud kiimast, mille tõttu ta kõik alatasa ise ära rikub, nii esimeses kui teises raamatus.

Siis mängisin tund aega iseendaga pokkerit. See on üksinduse nukraim väljendus. Miski muu ei anna mu viletsust nii ilmekalt edasi kui see, kui püüan iseennast rahast lagedaks teha.

Enam sügavamale ei saa oma üksinduses langeda.

Pöördeid on selles raamatus rohkem kui üks, läbivaks ja kandvaks tulekahjude teema. Nii et mingis mõttes läheneb Mankell oma tavapärasele temaatikale. On saladus ja seda tuleb lahendada. Mingid asjad saavadki lahenduse, mingid asja mitte (näiteks see, mis vaevas saladuslikku Oslovskit). See põhiteema lehendus ei olnud samas minu jaoks nii ootamatu, kui see oleks pidanud olema. Ma teadsin, õigemini aimasin juba jupp aega, kes. Aga miks, see oli jätkuvalt küsimus. Ja küsimuseks see jäigi. Samas meeldis mulle lahendus. Mankellil on oskus püsida õiges tonaalsuses. Ta ei kasuta kontraste, vaid liigub pooltoonide maailmas.

Ma ei ole kindel, kas selle salduse liini sisse toomine andis ikka nii palju juurde, et seda tasus teha. Esimene raamat sai ju hakkama ilma selle kunstliku põnevuseta. Lihtsa kohaliku inimese elu ja omavahelisi suhteid aitas see avada, seda küll. Ja need inimesed on kõik üsna omamoodi. Ometi luurab mingi inimlik soojus kusagil taustal, kuidagi vaevutajutavalt, aga see on alati olemas. Ja tahes või tahtmata leiad end lõpuks sellele vanale tümikale kaasa elamast. Ja rõõmustad, kui lõpuks näib, et asjad hakkavad sujuma.

Ma ei tea, kas Kummikud olid paremad kui Kingad. Teistmoodi, seda kindlasti. Aga halvemad vist ka mitte.