Leonora Carrington „Kuuldesarv“. Salv 2025
Jeerum, kui lahe raamat see on. Sürrealism on selle kohta vähe öeldud. See on nii lõbustavalt nihkes, et ma ei saanud muud moodi, kui alalõpmata lugedes naeru mugistada. Jabur, vaimukas, naeruväärsuseni kentsakas, samas eluline ja terav, musta huumoriga pikitud bakhanaalia, millel on siiski tumedamad ja tõsised allhoovused.
Peategelane on 92-aastane vanaproua, kelle üsna
ebameeldivalt mõjuv perekond ta vanadekodusse paneb. Kuigi kogu see vanadekodu
kamp on sama jabur kui Kübarsepa teelaudkond, särab „vabadusse“ jäänud sõbranna
Carmella selle taustal nagu kirss tordil. Pöörane fantaasia ja veider kujutlusvõime
iseloomustavad korraga nii peategelase sõbrannat kui raamatut tervikuna.
Müsteerium, mõrv, vanadaamide mäss, apokalüptiline keskkonna-katastroof,
sabat – mida kõike selles loos ei ole! Ja ometi näib, et kogu selle sürrealismi
ja jaburuse varjus ajab autor siin sügavamalt eksistentsiaalsemat asja. Kes
sellele lugedes pihta ei saa, sellele on abiks lühike, kuid mõjus järelsõna.
Täiesti vaimustav lugemine! Hümn mässumeelsusele ja
vabadusele. Girlpower on minevik, elagu Hagpower!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar