Clarke ja Baxter "Ajaodüsseia" triloogia

Raamatuaasta on küll läbi, aga ma otsustasin lugemismuljete jagamist siiski jõudumööda jätkata. Mingit kindlat graafikut ei luba, küll aga on plaanis lugeda vaheldusrikkamat lektüüri. Ehk siis lisaks eesti kirjandusele tulevad ka tõlked ja žanriliselt läheb samuti kirjumaks.

Aga asja juurde.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia I: Aja silm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 72“, 2024.

Tegu siis Clarke´i Kosmoseodüsseia triloogia paralleelodüsseiaga (samuti triloogia), mille on peaasjalikult vist kirja pannud Baxter, kasutades Clarke´i ideid ja jutte.

Kõlab kummaliselt, aga minu jaoks oli see tuim ja igav. Eeldusi samas ju oli – ideed olid suurejoonelised, aga kaasa see kõik ei tõmmanud. Ja see on seda tähelepanuväärsem, et igasugused ajarännulood mulle tegelikult meeldivad. Tagakaanetekst lubab hoogsat ja põnevat sündmustikku, aga just hoog oli see, mis selles raamatus puudus. Näis, et autoritel oli huvitav mõelda, mis saaks kui kaks ajaloo vast suurimat vallutussõjaväge – Tšingis-khaani oma ja Alaksander Suure oma – kokku satuksid. Saime teada, et isegi üleilmse katastroofiga silmitsi seistes, kui isegi inimkonda pole enam eriti järele jäänud, ei oska me muud ette võtta kui omavahel sõdida, aga on see siis mingi uudis?

Kolm, ei enamat. Teist korda vist küll lugeda ei viitsiks.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia II: Päikesetorm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2024.

Teine raamat näib esimese hooga pisut huvitavam. Esimese raamatu peategelane Bisesa on tagasi omas ajas, rohkem ajarännuga pistmist enam ei ole, pigem on tegu kosmosekatastroofi ja õige pisut tulnukateemaga. Häda on lihtsalt selles, et alalõpmata läheb tekst loenguks ja hakatakse füüsikat ja kosmoloogiat selgitama. Ehk siis vaatamata ülimastaapsetele ideedele on tekst jälle sama ilukirjanduslik nagu astrofüüsika õpik. Iroonilisel kombel on üks emotsionaalsemaid hetki seotud Athena-nimelise tehisintellektiga.

Sain pisut vastu tahtmist kinnitust kahele mõttele. Esiteks oskavad ulmekirjanikud päris kenasti ennustada kõiksugu tehnilisi ja isegi loodusteaduslikke arenguid või neid vähemasti selgitada. Ja vaatamata sellele, et just tehnilised aegumised mõjuvad ulmes anakronismidena, on tegelik vajakajäämine mujal. Ulmekirjanikud ei suuda enamasti kuigi adekvaatselt ennustada sotsiaalseid nihestusi. Olgu, apokalüptilist ja postapokalüptilist inimkäitumist suudavad nad üsna talutavates piires projekteerida, aga tavaolukordades takerduvad nad mingitesse kummalistesse klišeedesse. Igasugused Euraasia Liidud, jätkuv venelaste suurvõimuna kujutamine... Ainus, milleni küünditakse, et hiinlaste demoniseerimine. Mõte, et Ameerika, see demokraatia kants, võiks näiteks paariaks muutuda, ei kipu angloameerika fantastide ettekujutlusse mahtuma. Rääkimata sellest, et ka esmapilgul täiesti rahumeelsel ajal võib kõik allavett minna, kui tüüri juurde satuvad igasugu putinid, trumpid, orbanid. Me oleme jõudnud ajastusse, kus mitte apokalüpsis ei kanna sellist kõntsa pinnale, vaid vastupidi – selliste tegelaste tegevus hakkab kõike apokalüpsise poole kandma. Ja pimedus selliste tendentside suhtes on ulme kontekstis häiriv.

Ja teine mõte – parem vähem suuri ulmelisi ideid, aga rohkem kirjandust ja stiili kui vastupidi. Ükskõik kui mastaapsed on ideed, pole neid võimalik nautida, kui tekst on sama mahlakas kui saepuru.

Kolm pluss, ei enamat.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia III: Esmasündinud“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2025.

Kolmandas raamatus on tagasi esimesest osast tuttav paralleelajas eksisteeriv kaleidoskoop-maailm Mir, tulnukate poolt Maa eri ajastutest kokku traageldatud lapitekk. Triloogia peategelane on jätkuvalt Bisesa ja fookuses on Esmasündinud, õigemini nende põhjustatud oht inimkonnale. Mängu tuleb ka baas Marsil.

Lugemise järel on tunded pisut vastuolulised. Ühest küljest on põnevust lõpuks rohkem (kuidas inimkond kõigi nende ohtudega hakkama saab?) ja tempo on ka parem. Lõpuks on võimalik ka aru saada, miks esmasündinud neid kaleidoskoopmaailmu teevad. Ka nende hävitusliku tegevuse üldine motivatsioon saab laias laastus selgemaks. Teisest küljest jääb triloogia lõpp õhku rippuma; täiesti arusaamatuks jääb, milleks oli tarvis mängu tuua need inimahvid või australopiteekused? Ainult seepärast, et Clarke´i Kosmoseodüsseia nendega algas? Miks just Bisesa välja valiti? Kelle poolt ja mis eesmärgil? Küsimusi jääb liiga palju.

Mastaap on muidugi võimas – nii Clarke´i kui Baxteri vääriline, nii et võrreldes eelmistega võib vast nelja ära panna.

Raamatuaasta lõpuõhtu

Eile võtsime siis Luualgi raamatuaasta kokku. Reine Koppel laulis, mina rääkisin natuke raamatuaasta ja kooli raamatuaasta blogi taustadest. Peamine oli aga see, et kuulutasime välja lugemismängu osalejad ja auhinnaraamatud.

Kairit Reiman sai Arne Merilaid "Puuinimesed" ja Valdur Mikita "Kodukäija koodeksi".

Marika Murka: Lilli Luuk "Ööema" ja Veiko Belials "Tiigri aasta".

Merle Murka: Kristiina Ehin "Südametammide taga" ja "Eesti raamatu lood".

Nagu juba varemgi lubatud, kõik autogrammidega, ning kuna "Eesti raamatu lugudel" oli viis autorit, siis loomulikult oli ka viis autogrammi.

Palju õnne!

Blogi kokkuvõte

Laupäeval oli emakeelepäev ja lõppes raamatuaasta ning minu pisut üle aasta kestnud blogimismaraton jõuab finišisse. Kuna me Luua Metsanduskoolis peame lõpuürituse 18. märtsi õhtul, siis üks postitus tuleb siiski veel. Aga sellele vaatamata saab teha viimased kokkuvõtted ja panna punkti.

Aga enne veel üks oluline küsimus kõigile blogi lugejatele: ma olin kindel, et koos raamatuaastaga lõpetab ka blogi. Vaadates aga nüüd statistikat (millest tuleb juttu allpool), on näha, et kõige rohkem vaadati raamatututvustusi. Kuna blogil on kommentaarid avatud, siis kajage vastu - kas ma siiski peaksin jätkama just raamatutuvustuste osaga? Ilma kindla ajakavata, nii nagu jõuan, lugedes edaspidi ka tõlkekirjandust? Kas keegi jääb väga raamatututvustustest puudust tundma, kui Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi kolmapäeval lõplikult punkti paneks?

Lõputort Rahvusraamatukogu tänuüritusel

Aga nüüd siis lubatud kokkuvõte.

Raamatuaasta kestis 409 päeva ehk 58,4 nädalat.

Selle aja jooksul ilmus metsanduskooli raamatuaasta blogis 201 postitust (tänane on 202.), postitused ilmusid niisiis keskeltläbi üle päeva ehk keskmiselt 3,5 postitust nädalas.

See oli päris suur koormus ja kohustus – jälgida, et sul oleks midagi regulaarselt kirjutada ja et postitused jaguneksid ühtlaselt. See distsiplineeris ja nõudis pikka planeerimist (mitu intervjueeritavat on tarvis, et igal kolmapäeval saaks ilmuda uus intervjuu, lisaks intervjueeritavatega piltide tegemine, mis päris kõigiga ei õnnestunudki; millal mis raamatutega seotud auhindu välja antakse, kes need sai; mis raamatuid lugeda, et lugemismängu tutvustusi teha ja millise paksusega raamat parajasti valida, et vähemalt igal reedel oleks uus raamat loetud ja saaks tutvustada jne). Tänu blogile jõudsin ilmselt ka oluliselt rohkematele kirjandusüritustele kui tavapäraselt, suhtlesin rohkem teiste kirjanikega. Eks oma osa oli siin ka asjaolul, et mu enda luulekogu „Tiigri aasta“ sai eelmisel aastal Kultuurkapitali aastaauhinna nominatsiooni ja ka kutsuti rohkem. Ses mõttes oli tore, et see just raamatuaastal juhtus. Suvel sain ka järjekordse ulmeauhinna Stalker, ilus sünnipäevakingitus oli seegi. No ja muidugi aasta kutseõpetaja nimetus sügisel. Oli hea ja huvitav aasta.

Ilmus 60 intervjuud kirjanike, tõlkijate ja kultuuriinimestega.

Aitüma kõigile, kes võtsid vaevaks vastata. Eks tuli ka meeldetuletusi teha ja mõnele lausa pinda käia (ja mõni lõpuks ei reageerinudki), aga umbes eelmise aasta juunikuuks oli juba selge, et vean raamatuaasta lõpuni välja. Kõige rohkem vaadati intervjuud Imbi Pajuga (74 vaatamist) ja Indrek Harglaga (56 vaatamist).

Lugesin ja tutvustasin-arvustasin blogis 90 raamatut (keskmine tempo siis kolm raamatut kahe nädalaga).

See oli  minu jaoks peamine isiklik väljund ja kasutegur – blogi andis põhjuse süteemsemalt just eesti kirjandus ette võtta. Ma polnud eesti autoreid väga kaua lugenud ja lubasin endale kohe blogiga alustades, et raamatuaasta jooksul loen ainult eesti autorite teoseid, ei ühtegi tõlget. Tuleb tõdeda, et ei kahetse seda valikut hetkekski. Kui senini olin näiteks Ristikivilt lugenud ainult luulekogu „Inimese teekord“ ja kroonikate triloogiat, siis nüüd lugesin kroonikate triloogia uuesti läbi ja lisaks veel kuus Karl Ristikivi romaani sinna otsa. Näiteks tema „Mõrsjalinik“ meeldis mulle väga. Ain Kalmuse „Juudast“ ja Gert Helbemäe „Ohvrilaeva“ poleks ma ilma blogiintervjuude soovitusteta vist kätte võtnudki; neist Gert Helbemäe „Ohvrilaev“ osutus vist suurimaks positiivseks üllatajaks (aitäh Kai Aareleiule soovitamast).

Ja muidugi värske eesti kirjandus! Suurimad lugemiselamused minu jaoks olid Tiit Aleksejevi palverännu-sari (vaieldamatult isiklik lemmik sellest aastast ja üks kõige-kõigemaid asju eesti kirjanduses üldse. Mul ei jätku lihtsalt ülivõrdeid! Ootan pikisilmi järgmist osa), Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“ – milline stiil!; Rein Raua „Katkurong“. Loomulikult oli ka raamatuid, mis panid õlgu kehitama, ja paar selget pettumust, aga eks see ole sellise teoste arvu juures ka loomulik.

Oli põhjust ka juba ammu loetud teostega suhteid värskendada. Silver Anniko „Rusikad“ ja Peeter Urmi „Päike tules“ olid loetud juba keskkoolis, samas kui Kivika „Nimed marmortahvlil“ või Lennart Meri „Hõbevalge“ olid puhta lugemata. „Rusikad“ oli selle aasta saagist ka kõige paksem teos – 830 lehekülge.

Kõige populaarsemateks raatututvustvustustega sissekanneteks osutusid Imbi Paju „Kadrioru aednik“ – 66 vaatamist, Joel Jansi „Ajudraiver“ 70 vaatamist, Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“ samuti 70 vaatamist. Triinu Merese jutukogu „Teistmoodi tavaline“ sai 101 vaatamist,  postitus, kus oli koos tutvustatud Triinu Merese „Lihtsaid valikuid“, Meelis Krafti „Veealuseid“ ja Timo Talviku „Sulisid ja sulaseid“ sai 104 vaatamist, ja Ene Rämmeldi kolme eluloolist raamatut tutvustav postitus 168 vaatamist, mis oli ka ühe üksikpostituse vaatamise rekord üldse.

Lugemismängus osales kahjuks ainult 3 inimest.

Loosimist setõttu ei hakanud korraldama, sest igale osalejale jagus raamatuid, mis just neid kõnetasid. Kes mis raamatu sai, kirjutan kolmapäevases postituses, kui oleme oma lõpuõhtu ka ära pidanud ja raamatud kätte andnud.

Blogi vaatamisi oli kokku 10 371 (praegu, kirjutamise hetke seisuga). Kaugeimad külastused olid näiteks Ameerika Ühendriikidest, Mehhikost, Brasiiliast, Lõuna-Koreast, Jaapanist. Mis minu jaoks mõjub anomaaliana, on 2000 vaatamist Hongkongist ja 1640 Singapurist, seevastu näiteks 99 vaatamist Rootsist ja 98 Iirimaalt kõlavad loogiliselt. Kas võib olla, et Hongkong ja Singapur on seotud mingite VPN ühendustega läbi sealsete serverite? Ühtegi muud selgutust sellisele külastatavusele ei suuda mina küll välja mõelda.

Kõige eksootilisemad kohad üksikute vaatamistega olid näiteks Bangladesh, Dominikaani Vabariik, Ecuador, Iraak, Uruguai, Lõuna-Aafrika Vabariik.

Nii palju siis statistikast.

Aitäh Luua Metsanduskoolile, kes lasi mul blogiga omatahtsi toimetada. Aitäh meie raamatukoguhoidjale Aile Sessmanile, kes sisustas läbi aasta tähestikunäitust ja aitas täiendada kooliga seotud raamatute ning autorite nimekirja. Aitäh teile, kes te lugesite, et selle teekonna kaasa tegite.

Ja lugege ikka raamatuid, eriti eesti omi!

Veiko Belials

Auhinnad

Maailma mainekaima lasteraamatuauhinna, Hans Christian Anderseni auhinna žürii on alates 2018. aastast koostanud ka silmapaistvate lasteraamatute nimekirja. Sel aastal tõstsid 10 rahvusvahelise žürii liiget esile 21 raamatut, millest üks on Eestist – Triinu Laane kirjutatud ja Anne Pikkovi illustreeritud raamatut "Poiss ja papa".

Lastekirjanduse keskus kuulutas välja 2025. aasta parimad lasteraamatud.

Hea Lasteraamat 2025

Väiksematele:

Tiiu Kitsik "Riidesse". Kirjastus Koolibri

Leelo Tungal "Rõõmsat reisi, laulurästas!".  Illustreerinud Catherine Zarip. Kirjastus Tammerraamat

Margit Saluste "Pink". Kirjastus Koolibri

Alexandra Salmela "Sild". Kitsekeste lugu. Illustreerinud Kertu Sillaste. Tõlkinud Liis Sillaste-Toots. Kirjastus Menu Meedia 

Sonia Coudert "Ja mis siis?". Illustreerinud Grégoire Mabire. Tõlkinud Kirke Volmer-Arsalan. Kirjastus Koolibri

Rebecca Gugger "Sõnavarandus". Illustreerinud Simon Röthlisberger. Tõlkinud Piret Pääsuke. Kirjastus Pegasus

Tiina Laanem "Seest siiruviiruline". Illustreerinud Tiiu Kitsik. Kirjastus Pegasus

Suurematele:

Jakob Martin Strid "Fantastiline Buss". Tõlkinud Kai-Mai  Aja. Kirjastus Varrak

Ilmar Trull "Veidi veidrad veised". Kirjastus Tammerraamat

Roberto Pérez-Franco "Elu". Illustreerinud Margarita Cubino. Tõlkinud Liina Vahtrik ja István Ertl. Kirjastus Laupäev

Tuul Sepp, Jeffrey Carbillet "Kajakasaar. Merelinnu lugu". Illustreerinud Mark Antonius Puhkan. Tartu Ülikooli Kirjastus

Laura Ellen Anderson "Amelia Kihv ja Barbaarne ball". Tõlkinud Hels Kure. Kirjastus Eesti Raamat

Lev Grossman "Hõbenool". Illustreerinud Tracy Nishimura Bishop. Tõlkinud Katrin Kern. Kirjastus Avita

Anti Saar "Kajakad". Illustreerinud Anna Ring. Kirjastus Kolm Elu

Ester Urbala "Koolipõlgurid". Illustreerinud Ulla Saar. Kirjastus Puänt

Rakel Helmsdal "Kui kõmiseb kõu". Tõlkinud Andry Arro. Kirjastus Nordur.

Liina Hergauk "Rahvariiete pillerkaar". Illustreerinud Kertu Sillaste. Herta Kirjastus

Liis Sein "Lennart Meri. President". Illustreerinud Laura Verte. Herta Kirjastus

Hea Noorteraamat 2025

 

Noorematele:

Nadja Sumanen "Rambo". Tõlkinud Kristiina Kass. Kirjastus Päike ja Pilv (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Maarja Astover "Tiksoja". Kirjastus Mäepealse (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Grethe Rõõm "Viimane". Kirjastus Mugul

Katja Brandis Woodwalkers "Caragi muundumine". Illustreerinud Claudia Carls. Tõlkinud Anne Arold. Kirjastus Felistella (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Vanematele:

Kristi Jaanus "Emily ja Kätlyn ehk Raju reede". Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Anne Muhonen "Kuue käepigistuse kaugusel". Tõlkinud Lauri Juursoo. Kirjastus Elust Enesest

Suzanne Collins "Lõikuspäeva päikesetõus". Tõlkinud Evelin Schapel. Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

E. Lockhart "Me läksime tülli". Tõlkinud Eve Laur. Kirjastus Rahva Raamat

Christopher Paolini "Murtagh". Tõlkinud Marge Paal. Kirjastus Rahva Raamat

Hugo Vaher "Nutivaba". Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Kristi Piiper "Sul on 24 tundi aega". Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad) 

Lääne-Harju vald annab tänavu taas välja Julius Oro nimelise lastekirjanduse auhinna, laureaadiks valisid valla koolide õpilased lastekirjanik Ilmar Tomuski.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiad anti kätte emakeelepäeval:

Proosa

Mehis Heinsaar, "Eesti keelde sukelduja"

 

Luule

Berit Kaschan, "Aprill"

 

Vabaauhind

Lauri Sommer, "Sugupuu"

 

Ilukirjanduse tõlge võõrkeelest eesti keelde

Aet Varik – David Foster Wallace, "Unustus" ja Joseph Conrad, "Lääne silme all" (tõlked inglise keelest)

 

Ilukirjanduse tõlge eesti keelest võõrkeelde

Guillaume Gibert – Nikolai Baturin, "Cœur d'ourse" ("Karu süda") (tõlge prantsuse keelde)

 

Mõttekirjanduse tõlge

Mart Kanguri René Girard'i teose "Vägivald ja püha" tõlke eest prantsuse keelest.

 

Näitekirjandus

Urmas Vadi näidend "Sada grammi taevasina" ("Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!", Kolm Tarka 2025).

 

Lastekirjandus

Hugo Vaher "Nutivaba".

 

Esseistika

Eve Annuk, "Elu kui tekst. Artikleid aastatest 1995–2023"

 

Artikliauhind

Mirjam Parve, "Tõlkija koopas maheda lõvita. Heietus ungari vältelise heksameetri tõlkimisest Miklós Radnóti hilisluule näitel" (Tõlkija hääl. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2025, nr 13)

 

Eesti võõrkeelne kirjandus

Xavier Bouvet' romaani "Le bateau blanc" ("Valge laev") (Marseille: Le Bruit du monde, 2024).

Keeletegu. 2025. aasta keeleteokonkursi peaauhinda jagavad kaks keeletegu: eesti keele õppele pühendatud koolikorraldus Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses ja Eesti vanema piiblitõlke sõnastik. Rahvahääletuse võitis võrokeelne taskuhääling «Poodi man».

Palju õnne kõigile!

Lennart Meri "Hõbevalge"

Lennart Meri „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht 2008

Raamat haaras juba esimestest lehekülgedest. Omalaadne sulam teadustööst ja ilukirjandusest, populaarteadusest ja esseest. Isegi kui kõik seal ei ole täisteaduslik, on mõttekäigud inspireerivad ja põnevad, mängu ilu kaalub üles kuiva faktipuru. Ja see kõik on ilusas eesti keeles, pikitud sügavate mõtteteradega.

„... kunstil on ühiskonnas täita umbes samasugune reguleeriv osa nagu vitamiinidel füsioloogias. Vitamiindeta ei ole elu, kunstita ei ole inimest. Kunst on paratamatus.Kunst on kultuuri geen, mis iseennast taastoodab ja niiviisi kultuuri kasvatab, ainsat keskkonda, milles inimese vaim saab hingata.“

Nauditav on jälgida, millise mängleva kergusega ta orienteerub erinevates distsipliinides, millise elegantse sundimatusega libiseb etnograafiast ajalukku, kartograafiast matemaatikasse, lingvistikast ja etümoloogiast astronoomiasse. Eruditsiooni ei ole võimalik varjata, seda lihtsalt tulvab igast reast ja lõigust. Ja äkki saab selgeks, et Meri oligi olemuselt rahvusvaheline mees, interdistsiplinaarne mees, tema Eesti oli suurem kui maailm, nii et välisministriks ja presidendiks saamine oli lihtsalt selle kõige loogiline kaasnähtus.

Lennart Meri loob müüte ja omamütoloogiat, kirjutab meid iseendast suuremaks ning teeb seda nii usutavalt ja mõtlemapanevalt, et leiadki end mõttelt – nii see ju võiski olla, mis sellest, et me täpselt ei tea. Ühekaupa võttes näivad paljud ta mõttekäigud spekulatiivsed või otsitud, aga ta suudab neid seoseid tuua sellisel hulgal, et see hakkab paratamatult mustreid moodustama. Sõnal „spekulatsioon“ on halb maik, nimetagem neid siis mõtterännakuteks. Ehk nagu ta ise oma teost määratleb: reisikiri tuulest ja muinasluulest.

Kirjakunsti leiutas maksukoguja, maksumaksja leiutas enesekaitseks kunstkirjanduse.

Kunst see tõepoolest on.

Loetagu! Igale eestlasele kohustuslik lektüür.

Virtuaalkülaline: Viivi Luik

Meie virtuaalkülalise rubriik juab lõpule. Viimane intervjuu on Viivi Luigega.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

Kui mõtelda selle peale, mis tingimustes enamus eestlasi viiesaja aasta eest elas, on eestikeelse kirjakultuuri tekkimine ja jätkumine suur ime. Võib tunda aukartust  emade  ees, kes nendes oludes tahtsid ja suutsid oma lapsi lugema õpetada. Võib tunda aukartust eesti talumeeste ees, kes pühapäeviti omal käel Piiblit uurisid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Maailm on alati muutuv , igal ajal. Täna on eestikeelse raamatu olemasolu niisama oluline nagu see oli viiesaja aasta eest. Ühegi rahvuse ega keele püsimine ei ole iseenesestmõistetav. Iga põlvkond peab leidma oma elutundele ja inimeseks olemisele omaenese väljendusviisi, väljendama vanu tundeid ja mõtteid iga kord uuel, eelmistest põlvkondadest erineval viisil. Väljendama seda kõike oma emakeeles, emakeelses raamatus.

Olete öelnud, et Eesti võiks olla koht, kus säilitatakse maailma hulluse keskel omaenda terve mõistus, nii et seda oleks vajaduse korral tulevikus teistelegi jagada. Kuidas tundub, kas me suudame seda? 

Loota võib ikka! Jõudu mööda olemegi jaganud.

Soovitage ühte eesti autori raamatut. 

Jaan Kross "Mesmeri ring".

Raamatuaasta viimane nädal

Alanud on raamatuaasta viimane nädal. Ametlikult lõpeb raamatuaasta emakeelepäeval 14. märtsil.13. märtsil kell 10.25 kirjutatakse e-etteütlust (osalege, kes vähegi saab), antakse hulk auhindu eelmise aasta parimatele, peetakse suur konverents ja lõpupidu. Kui jõuan, siis pühapäeval saab sellest ka ülevaade postitatud.  

Meie lõpetame koolis lugemismängu (saatke veel tänase päeva jooksul oma lugemisnimekirju aadressile aile.sessman@luua.ee). Viimase joone tõmbame alla 18. märtsil mõisas algusega 18.00. Siis ilmub ka statistiline kokkuvõte blogi aastaringist.

Kolmapäeval ilmub raamatuaasta viimane intervjuu virtuaalkülalisega, kelleks on seekord Viivi Luik, reedel ilmub nagu tavaliselt raamatututvustus (Lennart Meri "Hõbevalge").

Püsige liinil!

Lugemismängu soovitused: Eesti krimi - Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi"

Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi". Kriminaalne raamatukogu nr 7. Kirjastus Mooses 2025.

Raamat sobib ka kategooriasse Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud teos, sest sai 2025. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

Ma ei tea miks, aga mul oli kogu aeg tunne, et Harry, loo peategelane, on ligikaudu 35-aastane. Ja seetõttu tekkis mul iga kord segadus, kui öeldakse midagi säärast: „Ole hea poiss ja too mulle üks late.“

Harry on sündinud 1997, ehk siis aastal 2024 on ta 27 aastane. 35-aastane on hoopis oletatava mõrvari naine. See vahe ei ole nii silmatorkavalt suur, et meest „poisiks“ kutsuda. Aga las ta olla. Õiekese vanust silmas pidades (kahekümnendate alguses) on kõik jälle loogiline, veel vanem tegelane poleks ehk nii kergesti Õiekese sõpruskonda sulandunud. 

Lugu jookseb, kõik on hästi läbi mõeldud (üks nõrgemaid kohti on tagantjärele mõeldes minu jaoks mõrvari motiiv). Ameerikast tulnud Eesti juurtega peategelane on hea valik, see võimaldab siluda teadmatusi ja pakkuda kirjeldusi, seletada ta eraklikkust ja suhete puudumist. Samas seda, et Eesti politsei nagu ei uurikski mõrva, ei saa kirjutada väliseestlase teadmatuse arvele. Politsei suhtub üldse väga sõbralikult ja usaldavalt sellesse isehakanud detektiivi ning need kaks momenti ei ole just kõige usutavamad.

Korduvalt on juba öeldud, et Tartu ja Karlova kirjeldused on see, mis raamatu külge haagib, nii et ei hakka seda enam kordama. Inimesed on inimesed, neil on suhted, erinevad kusjuures. Peategelased on suhetega pisut probleeme, aga ei midagi nii hullu kui Nordic Noir´ tüüpidel; korra teda ähvardatakse, aga niimoodi kolki, nagu karmis koolkonnas, ta ei saa. Nii et pigem selline tasasem kulgemine, kuigi laipu on lõpuks kolm. Faktikesi poetatakse, aga enamasti saad sellest hiljem aru, kui need oluliseks muutuvad. Kirjutatud on hästi, lugeda on lihtne, aga mitte igav, on toredaid vinjette ja teraseid märkamisi. Ja lõpp on selline, mis võimaldab järgesid.

Selge õnnestumine ja minu hinnangul Mahkra parim ja terviklikum lugu. 

Uued raamatud metsanduskooli raamatukogus + Vilde auhind

Kooli raamatukokku saabus ports uusi raamatuid.

Nimekiri ka:

Maarja Kruusmets „Surm eliitkoolis“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“ Kolmas raamat

Jaagup Mahkra „Vaarisa moodi“

Karl Adami „Eesti metsalinnud. Kakulised, rähnilised ja teised“

„Hortus poeticus“ Valimik eesti taimeluulet

Väike Myy „Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja.“

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Andry Kikkull, Aron Lips „Juhendmaterjal õpilastele. Töö- ja tehnoloogiaõpetus“

Bill Mcgowan, Juliana Silva „Kõnelege meeldejäävalt.“ Kuulajate köitmise kunst

Klemens-Augustinus Kasemaa „Valmisolek vastupanuks“ I osa (tänasest D-hetkeni)

Väike Myy „Vanaema ellujäämisõpetus“

Ja välja on antud tänavune Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind, mille pälvis Andrus Kivirähk teosega "Eesti rahva uued jutud".

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Jan Kaus

Täna on rambivalguses kirjanik ja esseist Jan Kaus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 
Minus vist tekitab tundeid pigem kõik see, mis tänavuse aasta jooksul on toimunud ja veel toimuma saab – s.t tõsiasi, et eestikeelse raamatu lugu sellises mastaabis tähistatakse. See on tore. Eks lugemise kunst on taanduv oskus ning pole mingit mõtet sellele taandumisele võitluseta alla anda.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Raske öelda, sõltub rakursist. Kuna ma räägin ja mõtlen eesti keeles ning samas keeles mõtlevad ja räägivad paljud mu lähedased, siis sellises vaates on igasugune eestikeelne väljendus möödapääsmatult oluline, sealhulgas keele kontsentreeritud poeetikavormid. Kirjandus on nõiduslik keelevorm: see ühtaegu muudab ja hoiab keelt, milles seda luuakse.

Oled öelnud, et raamatute lugemine on investeering nii tulevikku kui olevikku. Eestlaste finantsinvesteerimise tase pole just kiita. Kuidas on sinu hinnangul seis lugemise kui investeeringuga? 
Jällegi raske üldistada, aga nagu juba ütlesin, on lugemine taanduv kunst. Ma olen korduvalt rõhutanud, et lugemine on looming, loomingulisuse kõige vaiksem, salapärasem ja efektiivsem praktika. Lugeja loob teksti sama intensiivsusega kui teksti algselt kirja pannud autor. Ja iga looming nõuab pingutust. Lugemine on pisut nagu mägimatkamine ning eks ikka on mugavam heita selle asemel diivanile ja saada sama lugu kätte näiteks filmi või seriaali kujul. Mitte et ma tahaksin halvustada seriaale – aga kui seriaal toob vaatajale maailma kätte, laotab selle ta pilgu ette nagu kütkestava vaate, siis lugeja ehitab loetavat maailma ise üles, tema pilk asetab autori loodud horisondile kõik selle, mis käib horisondi ette ja jääb horisondi taha.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Soovitan kolme eesti autori raamatut: Andreas Ventseli, Mari-Liis Madissoni ja Mihhail Lotmani tabavat käsitlust „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“.  

Raamatuaasta tähestikunäitus ja ühte-teist veel

Raamatuaasta hakkab lõppema ja ka tähestikunäitus on jõudnud viimase väljapanekuni - Ö ja Ü tähtedeni. Ehk siis ÖKOLOOGIA ja ÜLIKOOL. Ja ühe siduva raamatuna on väljas ka teos, mis ühendab omamoodi nii Ö kui Ü, nii öloloogia kui ülikooli: see on raamat sarjast "Ööülikool". Fred Jüssi "Olemise mõnu". Lugege, see on väärt raamat!

Meie lugemismängus on raamatukokku jõudnud esimesed täidetud Bingo-lehed, mis tähendab, et vähemalt mingisugune auhinnaraamatute loosimine saab toimuda. Tooge, saatke, kõik, kes te mängu reeglite järgi lugesite! Mida enam osalejaid, seda rohkem loosimise moodi see välja kukub. Tähtaeg on 9. märts.

Täna anti Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses üle tänavused Tuglase novelliauhinnad, preemia pälvisid Fs novelliga "Stefan" ja Silvia Urgas novelli "Eestimaa puit" eest.

Palju õnne!

Lugemismängu soovitused: Piret Jaaks "Taeva tütred"

Piret Jaaks „Taeva tütred“. Varrak 2023

Meie lugemismängus sobitub kategooriasse „Romaanivõistlusel auhinnatud raamat“ – 2023 aastal sai III koha.

 

Raamat räägib Anna Hedvig Büllist, Haapsalust pärit baltisaksa päritolu  Eesti misjonärist, kes armeenlaste genotsiidi ajal Türgis Marashi linnas (praegu Kahramanmaraş) orbudekodu juhatas ning tuhandeid naisi ja lapsi päästis.

Raamat on kirjutatud suure sisseelamisega ja näitab Bülli meelekindlust.

Kurjus on romaanis  sordiini all, seda ei näidata otse, aga see on õhus. Seda aimdub pisiasjadest, see hiilib vihjete ja ütlematajätmise taga. Kirjandusest rääkides öeldakse tihti „näita, ära räägi“.  Õuduskirjanduses on aga hoopis vastupidi – vihja, ära näita. Ja just see võte töötab siingi, sest kurjus on siin nagu vari, mis kogu aeg ähvardavalt pea kohal kõrgub. Selle piirjooni visandavad tilluke Maral, kes ei räägi, õde Elfride, kes alalõpmata kardab, kaugusestt kostvad püssipaugud ja jutud kadunutest.

Kõige otsekohesem sõna raamatus oli „veresaun“, aga seegi tuli esile omavahelises vestluses. Ehk siis vägivalda ei näidata pea kordagi otse, sellest pigem räägitakse. Kõige otsesem kokupuude on hetkel, kui Hedvig leiab eelmisel päeval tema juures käinud noore misjonäri Lotta järgmisel päeval tapetuna tänavalt. Aga ka siis näeb ta vankri all ainult tolle ruudulist kleiti ja tindiplekilist kätt, milel järgi ta Lotta ära tunneb. Kogu selle aina ängistavamaks muutuva õhustiku kiuste peab peategelane jääma kindlaks ja uskuma, et toetada teisi, et aidata kannatajaid.

Vaatamata raskele temaatikale lihtsalt loetav ja hea raamat. Mõtlema panev.

Virtuaalkülaline: Sveta Grigorjeva

Sveta on tantsija, koreograaf, luuletaja ja publitsist.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
No lugemine tegi ajapikku orjarahvast eestlased – inimesed, kes ise otsustavad ja ajavad omas keeles asju omal maal. See, et eestikeelne raamat on 500, on seega päris uhke värk ju! Raamatud ja lugemine on mu elus ka väga tähtsal kohal, sestap teeb ikka rõõmu, et esmalt saab ikka oma keeles lugeda.

Eks keel oli meil olemas ka enne, kui see kirja sai ning kui mõelda üldse suulise kultuuri peale, siis minu arust ongi eestlased rohkem laulu-, luule- ja nn regivärsirahvas. Vahel on natuke kurb ka, et suuline kultuur on kuidagi teisejärguliseks surutud – see töötas ju vanasti esmalt kogukonda loova mehhanismi ja liimina. Praegu me küll Laulupeol laulame, aga äkki võiks niisama vahel ja isegi rohkem laulda? Vaim Sarv andis hiljuti OPA kirjastuses välja raamatu „Radikaalne regilaul“, muide, nii eesti kui saksa keeles, Sarv mõlgutab mu´ga mõtteid samas suunas, väga soovitan seda lugeda! Vahel mõtlen ka, et lugemine on küll äge, aga ta ka eraldab inimesi, lugemine on ikka midagi privaatset: äkki peaks rohkem kollektiivselt lugema ja just teineteisele ette? Siduma suulist ja kirjalist keelt hoopiski millekski kolmandaks... Või nüüd ma leiutan siin jalgratast?

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Võttes arvesse, et oleme väike riik ning meil on vähe inimesi – siis ikka väga oluline! Iga keel teeb ju oma kandja, selle rahvaga, midagi vaid talle ainuomast ja eriskummalist. Sõnal on mu jaoks ka maagiline toime, see on võimeline kuju(s)tama teisi maailmu, manama, needma, ellu kutsuma, loitsima, solvama, kiitma jne jne. Igal keelel on selleks omad nõksud ning minu arvates on huvitav kogeda teatud keele materialiseerumist nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil. Keel materialiseerub inimeses ka kehaliselt. Erinevad keeled teevad erinevaid inimesi, erinevadi kehi. Keel on ses mõttes üks tehnoloogia teiste seas. Kui seda hästi vallata, saab selles ja sellega igast hullu panna. Ja meie saame kõige paremini panna eesti-hullu.

Olid tänavu (2025) kultuurkapitali aastaauhindade žüriis. Mis seisus on meie luule AD 2024 seisuga? 
Mulle meeldib esmalt siinse luulemaastiku variatiivsus. Siin leidub igale maitsele midagi: lüürilist hoiakut, loodusluulet, sotsiaalkriitikat, riimi ja vabavärssi, realismi ja sürri. Värskesse Rõhku kirjutavad noored kirjutavad ka paganama hästi, seega minu arvates läheb meil üldjoontes positiivselt. Siiski sooviks rohkem riski näha, luulevormi mudimist-murdmist, kordumatut isepäisust, n.ö verega kirjutamist. Mulle endale lähevad rohkem korda autorid, kes riskivad millegagi. Tekst peab olema ikkagi natuke ohtlik, et ei saaks tunda end ses (ja seda kirjutades ning lugedes) mugavalt. Tekst, mis meeldib kõigile, pole mu arvates mingi õige tekst. Midagi peab autoril kirjutades ikkagi kaalul olema. Kas just elu? Aga miks ka mitte... Jah, riski tahaks tekstides näha rohkem. Mitte nii väga meeldida-püüdmist. Ja arusaama, et luule ei tähenda vaid teatud sisu, temaatikat, vormi. Eelmine aasta võibolla üllatas mind vähem kui oleks võinud. Eristuda on luule-meitemaal päris lihtne.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Ükskõik mida Kristjan Haljakult. Aga soovitan näiteks Elektra Dominat. Haljak on dekadent, sürrealist, frankofiil, keele-esteet. Keegi ei kirjuta siinmail nii nagu tema ning taolist – kastidesse mittemahtuvat – loomingut peaks rohkem lugema. Haljaku luule on siinmaal üpris erandlik nähtus. Ja tegelikult mitte vaid Eestis. Keeltrebestav-hullupanev-deliiriumiluule. Õigetes annustes aga imetabane ja hõrk nauding!

Virumaa kirjandusauhind ja meie lugemismängu meeldetuletus

Tänavuse Virumaa Kirjandusauhinna said Indrek Koff ja Olena London graafilise romaaniga "Ära oota midagi".

Palju õnne!

Aga nüüd viimane meeldetuletus kõigile, kes lugemismängu käigus raamatuid lugenud ja tahavad loosis osaleda. 9. märts on ligi.

Loosime raamatuaasta lõpuks 13. märtsil 2026 kõigi osalejate vahel kõigis kategooriates välja autogrammidega auhinnaraamatud. Kes koolipere liikmetest auhindade loosimises tahab osaleda, käib ja näitab oma täidetud bingo-lehe kooli raamatukogus ette. Osaleda saavad ka väljastpoolt kooli saadetud mängud, nii et kes tahavad osaleda, postitage oma loetud raamatute nimekiri koos oma kontaktidega hiljemalt 9. märtsiks 2026 kooli raamatukogu aadressile aile.sessman@luua.ee. 

Lugemismängu soovitused: Karl Ristikivi "Imede saar"

Karl Ristikivi „Imede saar“. Varrak 2003.

Raamat, mis sobitub kategooriasse "Eesti kirjandusklassiku raamat".

Allotria on eraldatud saar, kus praktiseeritakse Platoni „Politeias“ kirjeldatud ühiskonnakorraldust – ideaalset riiki. Sinna satub juhuse tahtel Niccolo Casarmana, Ristikivi „Surma ratsanikest“ tuttava Pedro Casarmana poeg. Nii paigutub „Imede saar“ tegelaste kaudu kroonikate triloogia ja elulugude triloogia vahele, haakumata nendega aga sisuliselt, sest triloogiad baseeruvad ajaloolistel oludel, „Imede saar“ on aga vormilt utoopia, sisult aga allteksti kaudu tehtav kaasaegse ühiskonna kriitika.

Ristikivi näitab 14. sajandi Genova kaupmehe poja silme läbi, kui kentsakas võiks võõrale välja näha tänapäevane demokraatia koos kõigi oma vesivõsude ja veidrustega. Selles osas on raamat hästi ajale vastu pidanud ja üllatavalt värske. Küllap aitab sellele kaasa, et teatud nähtused ühiskonnas on Ristikivi ajaga võrreldes veelgi võimendunud, veel enam äärmustesse kaldunud.

Samas ei ole „Imede saar“ terav, vaid üllatavalt leebe. Seda on nimetatud irooniliseks ja üheks Ristikivi lustlikumaks teosest, aga minu meelest pole siin eriti ei seda ega teist. Või olgu – omad iroonilised momendid siin on, kasvõi see, kus Absoluutset Vaimu (loe: alkoholi) nimetatakse geniaalseks seaduseks, mis kindlustab riigis rahu ja korra. Või teatrikusti mandumine laadapalaganiks. Või keskpärasuse ülistamine. Või jalgpalli jumalateenistuseks nimetamine. Või moodsa kunsti kirjeldus. Häda on pigem selles, et üldpilt on lugedes pigem pajatuslik, mulle oleks rohkem meeldinud teravamad vastandused. Praegu jäi see iroonia kuidagi hambutuks.

„Imede saare“ peamine sõnum näib olevat, et iga utoopia muutub varem või hiljem iseenda paroodiaks. Ideaali ei ole võimalik saavutada, sest igaühel on ideaalist erinev arusaamine.

Ajalugu on korduvalt tõestanud, et utoopia (eriti ideoloogilise utoopia) jõuga ülesehitamine lõpeb katastroofiga. Nii oli see nii fašismi kui kommunismiga. Ideoloogilise utoopia alla kuuluvad reeglina ka religioossed utoopiad – jumala riigi loomine maa peale. Ristiusu ajaloost meenuvad kohe näiteks inkvisitsioon ja ristisõjad.

Ka elu Allotrial pole sugugi nii idülliline kui esmapilgul paistab ja sealselgi demokraatial on oma pahupool. Ühe inimese (selles loos siis Platoni) nägemuse ühiskonna toimimisest pjedestaalile tõstmine ei saa sobida igale inimesele.

„Imede saar“ tuletab meile taas meelde, et utoopia pole võimalik, sest inimene jääb inimeseks.

Hulk auhindu jagati laiali

19. veebruaril anti Tallinna Kirjanike Majas üle 2026. aasta Jaan Krossi kirjandusauhind. Tunnustuse pälvis Mart Kuldkepp raamatu «Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd» eest.

Eesti Kirjastuste Liit andis välja 2025. aasta raamatusõbra tiitli. Sel korral pälvis tiitli Mart Juur.

Välja kuulutati ka konkursside "25 kauneimat Eesti raamatut 2025" ja "Viis kauneimat Eesti lasteraamatut 2025" võidutööd. Kuna see uudis on koos piltidega üsna pikk, siis olgu siinkohal ära toodud otselink ERR-kultuuriportaali vastavale uudisele.

Üle anti ajakirja „Keel ja Kirjandus“ auhinnad möödunud aasta parimate kaastööde eest: artikliauhinna sai keeleteaduse valdkonnas Triin Tark, kirjandusteaduse valdkonnas Asko Lõhmus, folkloristika ja kultuuriuuringute valdkonnas Tiina-Erika Friedenthal. Tunnustuse lühiteksti eest pälvis Kärt Hellerma.

Apollo raamatupood kuulutas välja 2025. aasta parimad eesti autorite raamatud. Ilukirjanduse kategooria: Fred Jüssi "Mõttemustrid" (Pilgrim).

Luule: Stella Terna "Vabavoolu veele" (Elurakett).

Elulood: Toivo Tänavsuu "Arstitudengipäevik" (Pilgrim).

Lasteraamatud: Jaan Aru "Osav aju" (Argo).

Aimeraamatud: Aleksei Turovski, Mattias Turovski "Tohtrid loomariigis" (Ühinenud Ajakirjad).

Käsiraamatud: Jaan Aru "Aju vabadus" (Argo).

Apollo lemmikraamat: Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" (Varrak).

Palju õnne kõigile!

Virtuaalkülaline. Merca

Täna vastab küsimustele näitleja ja luuletaja Merle Jääger ehk Merca. Foto on tehtud Pantokraatori plaadiesitlusel Tartus, kus bänd meid mõlemaid sõnade autorina pildile kutsus (autor Heikki Leis). Ja õnnitlused ka Mercale riikliku aumärgi puhul!

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Eks ikka aukartust tekitab, aga ehk on kirjasõna ilmumisest olulisem kirja mõistmine! Suurbritannias näiteks hakati kõigile elanikegruppidele kirjaoskust jagama alles pärast II Ilmasõda. Punased tulid ka Baltimaadesse "kirjaoskamatust likvideerima" ja jäid jänni...

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamatul on lõhn, on kaal... Sa saad seda lugeda nii peldikus, bussis kui pargipingil! Kas pole imeline! Raamat võib olla kui lemmikoom, mida mõnuga silitada. Keel on me juured, meie olemus, meie mänguvõimalus. Teised ju meie keeles mängida ei saa!

Juhan Liivile omistatakse lause: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mäletan su luuletust „Kus te meid surute? Meri on ees!“ Kuidas sulle tundub, kas liiga palju seda, mis oli ju alles äsja, kipub juba unustuse hõlma vajuma?

Ka sõnad tolmuvad. Kirjutan seto keeles kah ning pühin sõnult tolmu. Kas neid vahtselt tarvitama nakatas, tiiä-i, aga tähtis on teada anda, et nad on olemas! Mul on sõnadega oma suhe: püüan leida võimalikult täpset terminit, soovitavalt omakeelset.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Rudlf Sirge "Tulukesed luhal". Lõppu ei pea lugema, aga see on ikkagi Tartu ajalugu. Paljud sündmused on võetud tollasest elust, ka mitmeid persoone võib ära tunda. Pealegi oli Sirge hea karakterite ja õhustiku kujundaja. Nuusutage Ülejõe agulihõngu!

Raamatuaasta tähestikunäitus: Ä-täht. Äri

Meie raamatuaasta tähestikunäitus hakkab jõudma tähestiku lõppu. Täna läks välja Ä-tähega raamatute näitus, mis mahub märksõna ÄRI alla ja jäänud on veel viimased tähestiku tähed Ö ja Ü, mis saavad oma võimaluse märtsi alguses.

Väljas on raamatud majandusest, ettevõtlusest, investeerimisest ja rahatarkusest. Ja otse loomulikult on ka paar elulugu (Richard Branson ja Enzo Ferrari).

Lugemismängu soovitus: Mehis Heinsaar "Kadunud hõim"

 

Mehis Heinsaar "Kadunud hõim". Menu 2022 

Minul läheb see kategooriasse "vabalt valitud eesti autori raamat".

Kas armastus võib olla hirmutav? Kas armastus võib olla kohutav? Küllap vist. Selles romaanis on ta seda õige värvikal moel.

Raamat algab kui tavaline igavese üliõpilase ja poolharitlase elulugu, pöörab siis etnoõuduse radadele ja kruvib vaikselt pinget. Vihjed, vihjed, vihjed ... Tabamatud ärevaks tegevad meeleolud. Nagu mingi diagnoosimatu sügelus, mis peategelast kimbutab.

Lugu liigub ladusalt, lausa nii sidusalt ja ladusalt, nagu see polekski Heinsaar, kelle stiili on harjutud seostama pigem absurdi, sürrealismi ja müstikaga. Ilusad ja luulelised loodusmeeleolude kirjeldused Raudna jõelt, Tartu soe boheemlaselu, selle kõige taustal aga mingi häiriv tume vari.

Kui peategelane seal kusagil Soomaa metsades leiab oma armastuse, mis küll esmalt toore kirena töötab, läheb huvitavaks. Minu jaoks oli kõige paeluvam see, kuidas esmane hirmuvahk transformeerub milleksi muuks ja kuidas see on tegelikult veelgi hirmutavam.

„Ja äkki haaras mind vaistlik, kõiki meeli hõlmav kujutluspilt, mida tunneb paigale tardunud küülik mao ees – mõistsin korraga, miks see loomake ära joosta ei saa – ei, mitte kohutav hirm  tolle eluka ees pole see, mis küüliku meeled halvab, vaid pigem mingi kummaline ja joovastav, kõiki meeli halvav õndsus, soov sulanduda allaneelajaga täielikult üheks, teda selles isegi kaasa aidata...“

Kusagil terve mõistuse soppides eksleb ärevus, leidmata õiget teed välja sellest joobumuse udust. Aga see on seal ja üritab endast märku anda. Psühhoanalüütikud kirjutaksid ilmselt selle koha peal pikki traktaate peategelase (või hoopis autori?) alateadvuse hirmudest naise (st püsisuhte ja kohustuste) ees.

Neis terve mõistuse soppides kummitab armastatu isa vaim (ülekantud tähenduses), nagu must vari uitab ta peategelase painajalikes unenägudes. Hirm ja armastus, ratsionaalsus ja kirg peavad peategelase pärast oma võitlust ja sa aimad, et sõltumata sellest, kes võidab, on peategelane juba kaotanud.

Kuni poole raamatuni võiks seda ju pidada sümbolistlikuks romaaniks sellest, kuidas armastus on maagia, armastus on uim ja unustus, aga seda, mis järgneb, enam pelga sümbolismiga ära ei varja. Või mine tea ... Peamine võõritusefekt ja seeläbi kõhedust tekitav nihestatus tekitataksegi seeläbi, et kannibalismi kirjeldatakse armumise kaudu väga romantilise sõnakasutuse abil; või kui see nüüd ümber pöörata – armumise kulminatsioon on armastatu konsumeerimise akt. Nojah – öeldakse ju, et inimene meeldib nii väga, et söö ta või ära.

Päris lõpp on mõnevõrra ette aimatav. Kokkuvõtteks – hästi kirjutatud, aga ma päris viit ei tihka panna. Mingi ebaühtlus oli siin minu jaoks, pluss teatud ebaloogilisused, mis maksimumini ei lase küündida.  

 

Virtuaalkülaline: Peep Ilmet

Peep Ilmet on luuletaja ja tõlkija, kellele predident omistas sel aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Palju õnne!

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Õieti saab 500 aastat vanaks vaid teadaolev eesti keele kirjalik ülesmärkimine trükitehnikas. 500 aastat on muidugi lummav ajavahemik ja väärib igati tähistamist.
Samas on täiesti võimalik, et nagu avastati see trükis, võib kusagil leiduda ka vanemaid ja välistada ei saa ka käsikirjaliste eesti keele ülesmärkimise leide. Üksikuid sõnu, eelkõige nimetusi leidub juba varasemates kroonikates.
Käsikirjaliste tekstide puhul, mis kirjutati pärgamendile, kasutati sama pärgamenti mitu korda. Vana tekst kaabiti maha ja asemele kirjutati uus. On võimalik, et moodsate uuringutega on võimalik tuvastada ka neid vanu tekste, nagu maalide alt leitakse aina uusi algseid maale.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Kui pead silmas just trükitehnilisi raamatuid, siis ega nende olulisus pole muutunud. Kuid kuna juurde on tulnud uued tekstide paljundamise moodused, siis vähenenud on vaid trükiraamatute kasutamise osakaal. Omaette küsimus on trükiraamatu ja e-raamatu erinevad omadused, seda nii kasutatavuse kui säilivuse koha pealt. Samas ongi väga hea, et keele salvestusvõimalusi on mitmeid. See on kui kindlustus hävinguliste avariide vastu.
Kuna ka heli on muutunud salvestatavaks, siis on seegi loonud täiesti iseseisva mooduse keele jäädvustamiseks. Veel parem.

Oled tundnud muret tendentsi üle, et aina rohkem esitatakse luule pähe hakitud proosatekste. Kivisildnik(:) tõstab pjedestaalile kujundi: pole kujundit, pole luuletust. Kirjutad sa sellisele käsitlusele alla?
Meie Sinuga võime oma luulekeeles kasutada kõiki meile teadaolevaid sõnu nii, nagu meie neid mõistame, aga kui keegi lugejatest pole kogenud sarnaseid kogemusi ja tähistanud neid samade sõnadega nagu meie, siis ei saa ta meist päriselt aru. Ka terve kujund jääb mõjutuks.
Piltlikult, kes pole kogenud hiirekõrvul kaasiku sajujärgset lõhna, ei saa ette kujutada, millest ma kirjutan. 
Nii et ma ei kirjuta alla ühelegi prõõkamisele, kus väidetakse end teadvat vastuvaidlematut ainutõde. See oleks lollusega nõustumine

Soovita ühte eesti autori raamatut.
Jätan soovitamata, sest raamatu vajalikkus kellegi jaoks sõltub eelkõige sellest, mida just too lugeja vajab. Kust mina seda teadma peaks?

 

 

 

 

 

Lugemismängu soovitused: R-tähega algav raamat. Silver Anniko "Rusikad"

Silver Anniko „Rusikad“. Hea Lugu 2018

Sobib lugemismängu kategooriasse "R-tähega algav raamat", aga ka "Ühesõnalise pealkirjaga raamat".

Mäletan, et lugesin seda raamatut millalgi keskkoolis käies, ilmselt kümnendas või üheteistkümnendas klassis. Ja mäletan, et mulle meeldis. Tookord oli raamat pea kaks ja poolsada lehekülge õhem, aga seda ju tollal ei teadnud. Nüüd üle lugedes võib mitmes kohas aimata, mida tsensuur välja kärpis, aga et seda nii palju oli, seda ei osanud oodata.

Kui ma raamatuaasta puhul otsustasin, et loen ainult eesti autorite loomingut, sest see annab võimaluse lugeda uut eesti kirjandust, samas aga tuletada meelde ka juba loetud asju, oli sihina silme ees just „Rusikate“ pelutavalt paks köide. Näis, kas meeldib ka praegu...

Juba tollal käis selle raamatuga kaasas mingi teistsugune aura. Juba siis võis seda nimetada kultusromaaniks. Kõik tahtsid seda lugeda, see oli kuidagi skandaalne, sellest räägiti. Kirjaniku ja tema naise mõrv 1982. aastal lisas veelgi õli tulle – eks sedagi kiputi seostama tolle aja kohta tavatult värvika raamatuga ja võimalike prototüüpide salavimmaga.

Ja värvi raamatus on. Tegelaste galerii on kirju, osa kõrvaltegelasi lausa grotesksed, iseloomu või oma eripärata pole vist ükski. Räägitakse murdes, räägitakse tollases (vabariigi algusaegade) lihtinimese kõnepruugis, räägitakse aktsendiga – ses osas on autor osav. Üks peategelastest, „litsipoeg“ Joonas, kelle mantra on iga hinna eest rikkaks saada, meenutas pisut mulle Peeter Urmi „Päike tules“ peategelast, aga tema moraalseks mölakaks kujunemine on erinevalt Urmi Timuka omast loogiline, põhjendatud ja täies ilus lugeja ette laotatud. Ka ei ole Joonas Piirits erinevalt Urmi Timukast lihtsalt tuim mõrtsukas, vaid ka paras aferist, nii et leiad end varsti lugedes ootamas, mis vimka ta jälle viskab. Tänapäevases kõnepruugis on tegu armukelmiga, kes sillutab endale teed ülespoole naiste abil, kuigi teda ka kuritegeliku jõugu ninameheks nimetada pole ju vale. See, et ta ka mõrtsukas on, kipub pika raamatu peale meelest unuma.

Teine, asunikutalu noor pärija Rein, on ehk liigagi aus ja hea, nii et huntidele mõeldes hakkad kohe häda ja õnnetust ootama. No ei saa see ju nii kesta, eksole. Ajapikku haarab Joona lugu aina rohkem ruumi ja see on värvikas. Rein on aga paras mömm, pea lõpuni välja. Lõpuks leiab ta mehe enda seest siiski üles, aga selleks on ikka parajat vapustust vaja.

Kolmas, kes alguses võrdselt teiste kõrval peategelaseks püsib, väike Verden, jääb pisut tahaplaanile, kuid tema mölakaks kujunemine on eriti valus, sest temast saab ideoloogiline mölakas. Õnneks on tal mingigi südametunnistus alles.

Kõige huvitavam on see, et raamat mõjub ikka veel hämmastavalt kaasaegsena. Kõik need vastastikku kisklemised ja tagarääkimised, intrigeerimised ja sulitembud, miski ei ole ju kadunud. Eestlase lemmiktoit on ikka veel teine eestlane, nii et õigupooolest peaks raamatu alapealkiri olema mitte „inimene on inimesele hunt“, vaid „eestlane on eestlasele hunt“. Ainult see, kuidas Joona üüratu jõud ja nägus näolapp kõik naisolevused jalust korrapealt nii nõrgaks võtab, et nad muudkui temaga voodisse varisevad, hakkab lõpuks koomiline paistma.

Koomilisi momente on muidugi veel, küünilisi samuti, teravmeelseid sulitempe tehakse nagu kelmiromaanis, vahepeal ei teagi, kas peaks nutma või naerma. Ma ei tea, kas see oli emotsionaalne tulevärk või raamatu paksus, aga lugemine võttis omajagu aega. Ei, raamat on hea. Ja ma kahtlustan, et teismelisena lugesin ma rohkem põnevat sündmustikku, nüüd liikusin pigem läbi kõigi kihistuste.

Kui ma võrdlen „Rusikaid“ näiteks sellesama Urmi romaaniga „Päike tules“ või Õunapuu „Eesti gootikaga“, mis kumbki pole ülemäära ilusad, siis neid mõlemaid on võimalik lugeda nii-öelda kõrvalseisjana, need ei puuduta nii sügavalt. Ühes on tegu näiliselt erandiga, äärmusliku, kuid siiski erandiga; teises on jõhkrus ja masendus valdav, aga nii groteskne, et ei mõju enam elulisena, muutub iseenda paroodiaks. Aga „Rusikad“ on elus, see hammustab. Hammustab nii, et valus on. Kas me sellised olemegi? 

Iroonilisel kombel on lõpus nii Joonas kui Rein ühe pulga peal - mõlemad tembeldatakse saabunud nõukogude võimu poolt kulakuteks. Huvitav, et ühe asja magas nõukogude tsensuur omal ajal maha. Kui tõlkida "Rusikad" vene keelde, saame "Kulaki". Ja kui tõlkida see omakorda eesti keelde tagasi, on üks variant "Kulakud".

Ja tahad või ei taha, aga paneb ikka mõtlema, kuidas ühiskonnas valitsev hoolimatus ja ebaõiglus on lõpuks kõige suurem turvarisk. Me ei pea kartma võõraid, vaid iseennast. Me ise olemegi need hundid. Sotsiaalne sidusus on selle nimi tänapäeval, aga see ei muud asja olemust. Juba Kivika "Nimed marmortahvlil" tõi välja sama teema - miks osa eestlasi punavõimu omaks võttis.

Hea, et see uustrükk tervikkujul ilmus, see on aus nii autori, raamatu kui lugeja suhtes. Minu arust võitsid sellest kõik.