Lugemismängu soovitus: Mehis Heinsaar "Kadunud hõim"

 

Mehis Heinsaar "Kadunud hõim". Menu 2022 

Minul läheb see kategooriasse "vabalt valitud eesti autori raamat".

Kas armastus võib olla hirmutav? Kas armastus võib olla kohutav? Küllap vist. Selles romaanis on ta seda õige värvikal moel.

Raamat algab kui tavaline igavese üliõpilase ja poolharitlase elulugu, pöörab siis etnoõuduse radadele ja kruvib vaikselt pinget. Vihjed, vihjed, vihjed ... Tabamatud ärevaks tegevad meeleolud. Nagu mingi diagnoosimatu sügelus, mis peategelast kimbutab.

Lugu liigub ladusalt, lausa nii sidusalt ja ladusalt, nagu see polekski Heinsaar, kelle stiili on harjutud seostama pigem absurdi, sürrealismi ja müstikaga. Ilusad ja luulelised loodusmeeleolude kirjeldused Raudna jõelt, Tartu soe boheemlaselu, selle kõige taustal aga mingi häiriv tume vari.

Kui peategelane seal kusagil Soomaa metsades leiab oma armastuse, mis küll esmalt toore kirena töötab, läheb huvitavaks. Minu jaoks oli kõige paeluvam see, kuidas esmane hirmuvahk transformeerub milleksi muuks ja kuidas see on tegelikult veelgi hirmutavam.

„Ja äkki haaras mind vaistlik, kõiki meeli hõlmav kujutluspilt, mida tunneb paigale tardunud küülik mao ees – mõistsin korraga, miks see loomake ära joosta ei saa – ei, mitte kohutav hirm  tolle eluka ees pole see, mis küüliku meeled halvab, vaid pigem mingi kummaline ja joovastav, kõiki meeli halvav õndsus, soov sulanduda allaneelajaga täielikult üheks, teda selles isegi kaasa aidata...“

Kusagil terve mõistuse soppides eksleb ärevus, leidmata õiget teed välja sellest joobumuse udust. Aga see on seal ja üritab endast märku anda. Psühhoanalüütikud kirjutaksid ilmselt selle koha peal pikki traktaate peategelase (või hoopis autori?) alateadvuse hirmudest naise (st püsisuhte ja kohustuste) ees.

Neis terve mõistuse soppides kummitab armastatu isa vaim (ülekantud tähenduses), nagu must vari uitab ta peategelase painajalikes unenägudes. Hirm ja armastus, ratsionaalsus ja kirg peavad peategelase pärast oma võitlust ja sa aimad, et sõltumata sellest, kes võidab, on peategelane juba kaotanud.

Kuni poole raamatuni võiks seda ju pidada sümbolistlikuks romaaniks sellest, kuidas armastus on maagia, armastus on uim ja unustus, aga seda, mis järgneb, enam pelga sümbolismiga ära ei varja. Või mine tea ... Peamine võõritusefekt ja seeläbi kõhedust tekitav nihestatus tekitataksegi seeläbi, et kannibalismi kirjeldatakse armumise kaudu väga romantilise sõnakasutuse abil; või kui see nüüd ümber pöörata – armumise kulminatsioon on armastatu konsumeerimise akt. Nojah – öeldakse ju, et inimene meeldib nii väga, et söö ta või ära.

Päris lõpp on mõnevõrra ette aimatav. Kokkuvõtteks – hästi kirjutatud, aga ma päris viit ei tihka panna. Mingi ebaühtlus oli siin minu jaoks, pluss teatud ebaloogilisused, mis maksimumini ei lase küündida.  

 

Virtuaalkülaline: Peep Ilmet

Peep Ilmet on luuletaja ja tõlkija, kellele predident omistas sel aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Palju õnne!

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Õieti saab 500 aastat vanaks vaid teadaolev eesti keele kirjalik ülesmärkimine trükitehnikas. 500 aastat on muidugi lummav ajavahemik ja väärib igati tähistamist.
Samas on täiesti võimalik, et nagu avastati see trükis, võib kusagil leiduda ka vanemaid ja välistada ei saa ka käsikirjaliste eesti keele ülesmärkimise leide. Üksikuid sõnu, eelkõige nimetusi leidub juba varasemates kroonikates.
Käsikirjaliste tekstide puhul, mis kirjutati pärgamendile, kasutati sama pärgamenti mitu korda. Vana tekst kaabiti maha ja asemele kirjutati uus. On võimalik, et moodsate uuringutega on võimalik tuvastada ka neid vanu tekste, nagu maalide alt leitakse aina uusi algseid maale.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Kui pead silmas just trükitehnilisi raamatuid, siis ega nende olulisus pole muutunud. Kuid kuna juurde on tulnud uued tekstide paljundamise moodused, siis vähenenud on vaid trükiraamatute kasutamise osakaal. Omaette küsimus on trükiraamatu ja e-raamatu erinevad omadused, seda nii kasutatavuse kui säilivuse koha pealt. Samas ongi väga hea, et keele salvestusvõimalusi on mitmeid. See on kui kindlustus hävinguliste avariide vastu.
Kuna ka heli on muutunud salvestatavaks, siis on seegi loonud täiesti iseseisva mooduse keele jäädvustamiseks. Veel parem.

Oled tundnud muret tendentsi üle, et aina rohkem esitatakse luule pähe hakitud proosatekste. Kivisildnik(:) tõstab pjedestaalile kujundi: pole kujundit, pole luuletust. Kirjutad sa sellisele käsitlusele alla?
Meie Sinuga võime oma luulekeeles kasutada kõiki meile teadaolevaid sõnu nii, nagu meie neid mõistame, aga kui keegi lugejatest pole kogenud sarnaseid kogemusi ja tähistanud neid samade sõnadega nagu meie, siis ei saa ta meist päriselt aru. Ka terve kujund jääb mõjutuks.
Piltlikult, kes pole kogenud hiirekõrvul kaasiku sajujärgset lõhna, ei saa ette kujutada, millest ma kirjutan. 
Nii et ma ei kirjuta alla ühelegi prõõkamisele, kus väidetakse end teadvat vastuvaidlematut ainutõde. See oleks lollusega nõustumine

Soovita ühte eesti autori raamatut.
Jätan soovitamata, sest raamatu vajalikkus kellegi jaoks sõltub eelkõige sellest, mida just too lugeja vajab. Kust mina seda teadma peaks?

 

 

 

 

 

Lugemismängu soovitused: R-tähega algav raamat. Silver Anniko "Rusikad"

Silver Anniko „Rusikad“. Hea Lugu 2018

Sobib lugemismängu kategooriasse "R-tähega algav raamat", aga ka "Ühesõnalise pealkirjaga raamat".

Mäletan, et lugesin seda raamatut millalgi keskkoolis käies, ilmselt kümnendas või üheteistkümnendas klassis. Ja mäletan, et mulle meeldis. Tookord oli raamat pea kaks ja poolsada lehekülge õhem, aga seda ju tollal ei teadnud. Nüüd üle lugedes võib mitmes kohas aimata, mida tsensuur välja kärpis, aga et seda nii palju oli, seda ei osanud oodata.

Kui ma raamatuaasta puhul otsustasin, et loen ainult eesti autorite loomingut, sest see annab võimaluse lugeda uut eesti kirjandust, samas aga tuletada meelde ka juba loetud asju, oli sihina silme ees just „Rusikate“ pelutavalt paks köide. Näis, kas meeldib ka praegu...

Juba tollal käis selle raamatuga kaasas mingi teistsugune aura. Juba siis võis seda nimetada kultusromaaniks. Kõik tahtsid seda lugeda, see oli kuidagi skandaalne, sellest räägiti. Kirjaniku ja tema naise mõrv 1982. aastal lisas veelgi õli tulle – eks sedagi kiputi seostama tolle aja kohta tavatult värvika raamatuga ja võimalike prototüüpide salavimmaga.

Ja värvi raamatus on. Tegelaste galerii on kirju, osa kõrvaltegelasi lausa grotesksed, iseloomu või oma eripärata pole vist ükski. Räägitakse murdes, räägitakse tollases (vabariigi algusaegade) lihtinimese kõnepruugis, räägitakse aktsendiga – ses osas on autor osav. Üks peategelastest, „litsipoeg“ Joonas, kelle mantra on iga hinna eest rikkaks saada, meenutas pisut mulle Peeter Urmi „Päike tules“ peategelast, aga tema moraalseks mölakaks kujunemine on erinevalt Urmi Timuka omast loogiline, põhjendatud ja täies ilus lugeja ette laotatud. Ka ei ole Joonas Piirits erinevalt Urmi Timukast lihtsalt tuim mõrtsukas, vaid ka paras aferist, nii et leiad end varsti lugedes ootamas, mis vimka ta jälle viskab. Tänapäevases kõnepruugis on tegu armukelmiga, kes sillutab endale teed ülespoole naiste abil, kuigi teda ka kuritegeliku jõugu ninameheks nimetada pole ju vale. See, et ta ka mõrtsukas on, kipub pika raamatu peale meelest unuma.

Teine, asunikutalu noor pärija Rein, on ehk liigagi aus ja hea, nii et huntidele mõeldes hakkad kohe häda ja õnnetust ootama. No ei saa see ju nii kesta, eksole. Ajapikku haarab Joona lugu aina rohkem ruumi ja see on värvikas. Rein on aga paras mömm, pea lõpuni välja. Lõpuks leiab ta mehe enda seest siiski üles, aga selleks on ikka parajat vapustust vaja.

Kolmas, kes alguses võrdselt teiste kõrval peategelaseks püsib, väike Verden, jääb pisut tahaplaanile, kuid tema mölakaks kujunemine on eriti valus, sest temast saab ideoloogiline mölakas. Õnneks on tal mingigi südametunnistus alles.

Kõige huvitavam on see, et raamat mõjub ikka veel hämmastavalt kaasaegsena. Kõik need vastastikku kisklemised ja tagarääkimised, intrigeerimised ja sulitembud, miski ei ole ju kadunud. Eestlase lemmiktoit on ikka veel teine eestlane, nii et õigupooolest peaks raamatu alapealkiri olema mitte „inimene on inimesele hunt“, vaid „eestlane on eestlasele hunt“. Ainult see, kuidas Joona üüratu jõud ja nägus näolapp kõik naisolevused jalust korrapealt nii nõrgaks võtab, et nad muudkui temaga voodisse varisevad, hakkab lõpuks koomiline paistma.

Koomilisi momente on muidugi veel, küünilisi samuti, teravmeelseid sulitempe tehakse nagu kelmiromaanis, vahepeal ei teagi, kas peaks nutma või naerma. Ma ei tea, kas see oli emotsionaalne tulevärk või raamatu paksus, aga lugemine võttis omajagu aega. Ei, raamat on hea. Ja ma kahtlustan, et teismelisena lugesin ma rohkem põnevat sündmustikku, nüüd liikusin pigem läbi kõigi kihistuste.

Kui ma võrdlen „Rusikaid“ näiteks sellesama Urmi romaaniga „Päike tules“ või Õunapuu „Eesti gootikaga“, mis kumbki pole ülemäära ilusad, siis neid mõlemaid on võimalik lugeda nii-öelda kõrvalseisjana, need ei puuduta nii sügavalt. Ühes on tegu näiliselt erandiga, äärmusliku, kuid siiski erandiga; teises on jõhkrus ja masendus valdav, aga nii groteskne, et ei mõju enam elulisena, muutub iseenda paroodiaks. Aga „Rusikad“ on elus, see hammustab. Hammustab nii, et valus on. Kas me sellised olemegi? 

Iroonilisel kombel on lõpus nii Joonas kui Rein ühe pulga peal - mõlemad tembeldatakse saabunud nõukogude võimu poolt kulakuteks. Huvitav, et ühe asja magas nõukogude tsensuur omal ajal maha. Kui tõlkida "Rusikad" vene keelde, saame "Kulaki". Ja kui tõlkida see omakorda eesti keelde tagasi, on üks variant "Kulakud".

Ja tahad või ei taha, aga paneb ikka mõtlema, kuidas ühiskonnas valitsev hoolimatus ja ebaõiglus on lõpuks kõige suurem turvarisk. Me ei pea kartma võõraid, vaid iseennast. Me ise olemegi need hundid. Sotsiaalne sidusus on selle nimi tänapäeval, aga see ei muud asja olemust. Juba Kivika "Nimed marmortahvlil" tõi välja sama teema - miks osa eestlasi punavõimu omaks võttis.

Hea, et see uustrükk tervikkujul ilmus, see on aus nii autori, raamatu kui lugeja suhtes. Minu arust võitsid sellest kõik.

Kultuurkapitali aastapreemiad

4. veebruaril anti Ukuaru muusikamajas üle kultuurkapitali 2025. aasta peapreemiad ja elutööpreemiad.

Kirjanduse valdkonna peapreemia sai Anna Verschik kaasaaegse luule kogumiku "Kas rabelen välja sellest tusast" eest – Ukraina tragöödia läbitunnetatud kajastamine põletavalt ajakajaliste luuletõlgete kaudu.

kirjanduse valdkonna elutööpreemia sai Elin Toona eksiilis ja Eestis kirjutatud teoste eest, mis on parimaks näiteks eesti kirjanduse avarduvast ühtsusest ja järjepidevusest, tõestades, et polegi vahet ulgu- ja kodueesti kirjandusel.

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu ei vaja vist tutvustamist, Luual eriti. On ta ju siin Karukäpa puukoolis töötanud ja sellest raamatuski kirjutanud. Täna jagab ta meiega oma raamatuaasta mõtteid.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See pooltuhat on muidugi kunstiline liialdus, ilus number, mida pühitseda. Ja miks mitte! Aga paar-kolmsada aastat on seda omakeelset lugemisvara juba täitsa reaalselt olnud, isegi ligi nelisada, kui arvata Forseliuse aabitsast. Sellest läks veel nelikümmend aastat ja paar põlvkonda koolis käinud ja lugema õppinud inimesi, kui esimene eestikeelne (õieti küll tartukeelne) päris raamat, kirjandusteos, pealegi veel pühakiri ilmavalgust nägi (Wastne Testament, 1686). Kogu selle loo juures ongi kõige hämmastavam, kui kiiresti rahvas tegelikult lugema õppis, kui talle see võimalus kord anti. Pidi ikka kange tahtmine olema! Olud ei soodustanud seda ju vähimalgi määral, aga näe, kui kord ots oli kätte saadud, siis sellest enam lahti ei lastud. Ema pani tööd käest ära (või noh, kas panigi, sukavardad või isegi vokk võisid ju ikka käia, kus see aeg niisama istuda!), võttis lapsed kõrvale ja õpetas neile kirjatähti. Näe, see on Aaa. Ja see on Bee. Pee! Lugemisoskus pidi paistma võluvõimena. Mida ta ju ka on, me oleme temaga vaid nii ära harjunud, et ei märkagi enam. Aga siis, tollal, kolmsada aastat tagasi! Pühakirja tunti seni ju ainult kui ühte püha objekti, millest vaid preester või pastor oskas sõnu välja nõiduda. Aga nüüd, näe, sai igaüks, kes lugeda mõistis, seda teha omas kodus ja täitsa ise. Need teati ju võimsad sõnad olevat seal, sõnad, mis aitavad. Ja abi oli hirmsasti vaja. See võib tunduda naiivne, aga ei ole. Sõnad ei pruukinud kohe aidata. Aga ajapikku aitasid. Lõpuks oli ikkagi kirjaoskus see, mis talupoja ja -tütre tema armetust, allasurutud ja õiguseta seisust välja aitas. Juba osati kohtukulli ees seaduseraamatut lugeda ega lastudki paragrahvi iga kord enda kahjuks väänata. Juba saadi peenema, puhtama, tähtsama ameti peale. Juba saadi vabaks...

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Muutuva maailma jaoks tal muidugi suuremat tähtsust ei ole, üks kurioosum paljude seas, aga mulle isiklikult on ta selles muutuvas maailmas – noh, ega ma ei kujuta oma elu ilma selleta ettegi. Ja mitte üldse sellepärast, et ma ise neid kirjutanud olen, neid eestikeelseid raamatuid. Ma olen nendega elanud. „Algusest peale“, jah, sestsaadik kui ma ennast mäletan. Nendega, nendes ja nendest. Aamen.

Vilde „Pisuhännas“ oli lause: „Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee“. Oled elanud Tallinnas, aga ka suurlinnas Pariisis, teisalt ka Hiiumaal, Vilsandil, Jõgeva mail. Kuidas selle parsi ja vommiga siis õigupoolest lood on? Kust seda suurt ideeed otsida? 

Eks see „pars ja vomm“ ole üks klišee, mille üle Vilde nalja viskab. See vana usk, et tõsine mõte ja meel saavad kasvada vaid maakamaral, mitte linnakividel. Samas, eks iga klišee sisalda endas ka mingit tõde. Tõde, mis on saanud käibetõeks ja sellega oma tõelisuse pooleldi kaotanud, muutunud naeruväärseks. Selge on see, et luule ja idee ei saa sigida ainult vommil. Neid peab sigitama miski veel. Teadmine luule ja ideedeilma olemasolust, vähemalt. Aga pars ja vomm on selles mõttes tõesti viljakad, et sealt vaadates tundub see luule, raamatute ja ideede ilm tõeliselt imelisena. Kui kelleski parsil ja vommil tärkab tahtmine nende poole püüelda, siis võib see püüdmine olla ikka võimas. Seal on potentsiaalide vahet, seal on särtsu, on pinget! Vilde ise ei olnud küll päris parsilt ega vommilt ja pidas seda kindlasti tähtsaks: tema hüppelaud oli juba natuke kõrgemal kui nendel, kes alles talutares kohmitsesid. Tema isa oli ikkagi mõisateenistuja ja Eduard ise oli seda sakste elu, seda peenemat elu, kus luule ja ideed on loomulikud asjad, lähedalt näha saanud. Aga ikkagi. Siit vaadates oli ka tema peaaegu parsilt ja vommilt tulnud. Ja seda imetlusväärsemad on tema saavutused. Nüüd on aga muidugi nii, et päris parsi ja vommi polegi enam olemas, kõik me oleme alustanud juba kuskilt kaugemalt, juba meie vanavanemad mõistsid lugeda ja kirjutada, kui nad lausa haritlased ei olnud. Mis aga ei tähenda, et „pars ja vomm“ oleksid oma tähtsuse kaotanud. Kui luule ja ideed sigivad veel ainult luulest ja ideedest, muutuvad nad ajapikku nõrgaks, steriilseks. Ilusad küll, aga nõrgukesed. Värsket verd on ikka vaja. Kokkupuudet maaga. Kasvõi maha matsatamist, mullaseks saamist, häbi ja alandust. Vaimne kõrkus on kerge tulema. Aga eks ta, teadagi, aja upakile. Lihtrahva seast, mitte liiga kultiveeritud keskkonnast on muidugi palju raskem tulla, ei ole sul tutvusi, ei ole sul lihvi ega teadmisi. Et mis või kuidas. Sa pole parketikõlblik, sest eks see kultuurielu ikka natuke selline parkettidel liuglemine ole. Aga sul võib olla jõudu ja tahtmist midagi tõeliselt öelda. Ja küll sa need parketidki siis ära õpid. Ega seal tegelikult teab mis kunsti ei ole. Kunst tuleb ikka... mujalt.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

Et põnev on ikka uus ja see kõige uuem, siis soovitangi ühte raamatut, mida mina juba käsikirjana lugesin. See lugemine mõjus mulle hästi, ergutavalt, lõbustavalt, elustavalt. Kui kirjandus seda suudab, siis on ta oma ülesannete kõrgusel. Peedu Saare „Kastimees“. London. Lõputu, mitte kuhugi viiv matk läbi suurlinnakõrbe (mis on pigem külm ja märg), läbi suurlinnamiraažide, suurlinnaarmastuse ja suurlinnaviha. Üks igatsus, mis ei lase meid lahti, kuigi me teame, et ta on hukutav. Aga mis on väärt see, mis pole hukutav? Kui nisuiva ei sure...

Raamatuaasta tähestik: Õ-täht - õppekirjandus

Raamatuaastat pole enam palju pidada jäänud, eks seda näita ka asjaolu, et tähestik hakkab otsa saama. Oleme jõudnud Õ-täheni ja mis koolis muud võiks selle tähe alt näituseriiulitele tulla, kui mitte õppekirjandus. Suur osa neist raamatutest on meie kooli õpetajate endi tehtud ja blogiski tutvustatud (sildi all "Kool ja raamat").

Aga üks sõna algab veel Õ-tähega ja see on "õigus". Kuna sel aastal saab tähistada Tammsaare "Tõe ja õiguse" 100. aastapäeva, Tammsaare enda sünniaastapäev oli aga alles eelmisel reedel, mil me tähistasime eesti kirjanduse päeva, siis on esimene vahe seekordsest riiulist pühendatud "Tõele ja õigusele".

Wiedemanni keeleauhind, riiklik kultuuri elutööpreemia, teenetemärgid, Tammsaare kirjanduspreemia jne

Valitsus määras 2026. aasta riigi Wiedemanni keeleauhinna Anu Lambile pikaajalise mõjuka panuse eest eesti keele kõlakultuuri ja selge väljenduse väärtustamisel näitleja, õppejõu ning tõlkijana.

Valitsus otsusel pälvis riikliku kultuuri elutööpreemia Krista Kaer. Elutöö preemia laureaat on tõlkija ja kirjastaja, kelle eluaegne pühendumus tõlkimisele, toimetamisele ja kirjanduse tutvustamisele on Eesti kirjanduspilti hindamatult rikastanud. Tema tõlked on eestlasele suupärased ning säilitavad teoste keelelise täpsuse ja kultuurilise eripära selle kõrgeimal tasemel. Krista Kaera eriliselt oluline ettevõtmine olnud ka kirjandusfestivali HeadRead korraldamine. Kirjandusmaailmas, kus tõlkija jääb sageli ikka veel nähtamatuks, paistab Krista Kaera looming silma oma kvaliteedi, ulatuse ja pikaajalise mõju poolest. Kogu Kaera elu on olnud pühendatud jutuvestmise väele, tõlkekunstile, rahvusvaheliste sidemete tugevdamisele ja kultuuriliste horisontide laiendamisele.

President tunnustas riikliku teenetemärgiga kirjandusinimesi Viivi Luike, Leelo Tungalt, Ilmar Tomuskit, Peep Gorinovi (Peep Ilmet), Aapo Ilvest, Merle Jäägerit, kirjandusteadlast Marin Laaki, raamatuteadlast Tiiu Reimot, Koolibri peatoimetajat Kadri Rahusaart, museoloogi ja Kreutzwaldi pärandi uurijat Aimi Hollot, Lääne-Virumaa raamatukoguhoidjat Ene Heidet, raamatuloo uurijat Aivar Põldveed, kultuuripärandi hoidjat Katrin Raidi, rahvaluuleteadlast Kadri Tamme jpt.

Tammsaare kirjanduspreemia võitsid Indrek Koff ja Olena London graafilise romaaniga „Ära oota midagi“.

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kultuuriministeeriumi ühendkomisjon valis aasta kirjandusõpetajaks Viimsi gümnaasiumi õpetaja Kirsi Rannaste.

Eesti Kirjandusmuuseumi sõbra auhinna pälvis Tartu Maarja kogudus piiblinäituse "Alguses oli Sõna" eest.

Palju õnne kõigile laureaatidele! 

Lugemismängu soovitused: luule. Piret Põldver "Tõmme"

Piret Põldver "Tõmme". Kastani Tänava Kirjastus 2024

Avastasin, et kuigi Pireti Põldveri luulekogu on mul juba jupp aega loetud, pole ma sellest veel kirjutanud. Kuna kolmapäevases virtuaalkülalise intervjuu rubriigis vastas küsimustele just Piret, siis sobib tema luulekogu sama nädala lõpetuseks ideaalselt.

Olime Piretiga mõlemad eelmisel aastal nomineeritud Kultuurkapitali luule aastaauhinnale, Piret sai lõpuks "Tõmbega" Gustav Suitsu luulepreemia, nii et raamat on tunnustatud ja pärjatud.

Tuleb tunnistada, et kuigi ma kirjutan ka ise luulet ja viimasel ajal ka vabavärsilist, olen ma raskustes sellisest luulest kirjutamise ja arvamise puhul. Üks probleem, mis mind vabavärsi puhul tihti kummitab, on tunne, et autorid langevad liiga tihti paljusõnalisuse lõksu, mis kandva kujundi lõpuks ära lahjendab. 

        "Rohin armastust sinu vastu

        nagu naabrinaine võililli trepi külje pealt,

        viskan pange ja valan kompostihunnikusse,

        aga lilled suruvad lehed läbi betooni,

        juured ei katke,

        sa ei saa võililledest iial lahti,

        kui nad on end juba sisse seadnud,

        nad on nii kollased ja säravad,

        milleks neid üldse katkuda." (lk 71)

Minu jaoks on see juba piisavalt terviklik, aga sellele eelneb kaks sama pikka "salmi". Milleks? Minu jaoks ei anna need sellele enam midagi juurde, see on piisaval hea kujund niigi.

Pireti kogu on otsast otsani vabavärss. Minu jaoks tähendas see, et korraga ei saa palju lugeda. Ega luulet peagi korraga palju lugema, ongi hea väikese ampsu kaupa, et jääks settimise aega. "Minu sees settib üks laev", nagu Piret ise ütleb (lk 46). "Alati lähevad põhja need laevad, millel vaikitakse," tõdeb ta samas luuletuses. Aga isegi siis, kui see on põhja läinud, ei kao ta kuhugi, sest "Merepõhjas ei mädane miski".

Tunded ongi see telg, mille ümber selle luulekogu maailm pöörleb. 

        "Eile kohtusime sinuga kohvikus.

        Kolm tundi

        voolas mett

        meie vahelt verre." (lk 28)

Esmapilgul klišeelik sõnamäng kasvab siin nutikaks tundeid defineerivaks kõikehõlmavaks kujundiks. Luuletusena on see minu jaoks üks huvitavamaid ja seda kogumikku defineerivamaid tekste. Siin kohtuvad kaks peamist teemat - tunded ja loodus. Või süümepiinad loodusega toimuva pärast, mis rohujuuretasandilt tõuseb üldistuseks teisal, luuletuses "Ärge kinkige mulle lilli" (lk 56). Kohviku-luuletuse muudab aga nii mõjusaks just kolmnurk argine-tunded-loodus, kusjuures tööle hakkab see kõik isegi mitte vastanduse, vaid pigem ootamatu kõrvutuse najal.

Argipäevased kirjeldused ongi osa Pireti luulest, aga sageli on just sellele taustale torgatud eristuv kujund.

        "Tuul saab lõpuks võimaluse

        puhuda meie vahelt läbi" (lk 69).

Nagu igasuguse luule lugemisega, on ka selle raamatuga nii, et kõik luuletused kindlasti võrdselt meeldida ei saagi. Aga lugeda tasub, sest igaüks võiks siit midagi endale leida. Ja kui luulekogust mõnigi luuletus kõnetab, on juba hästi.

Virtuaalkülaline: Piret Põldver

Piret Põldver on luuletaja ja kirjandusteadlane.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 

Raamat on nii pikaaegne ja elementaarne kaaslane, et ei oska kujutledagi, kuidas oleks ilma. Selles mõttes muudab Eesti Raamatu Aasta tähistamine millegi peaaegu nähtamatu, aga ääretult olulise ja meie kultuuri, aga üldse olemust kujundanu, üllatavalt nähtavaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Mulle näib, et eesti kultuur on lahutamatult seotud kirjaliku eestikeelse tekstiga. Kui enam ei oleks eestikeelset kirjandust, kaoks suur hulk seda, mis hoiab meie enesetunnetust praegu koos. Samas ei pea tekst olema tingimata paberraamatus – see võib olla ka teistes seadmetes: e-lugeris või arvutiekraanil, audioraamatuna, aga miks mitte ka filmis või arvutimängus. Minu jaoks tundub oluline, et eesti keel jutustaks lugusid, kutsuks osalema ja sellega saaks teha kõike seda, mida teiste keeltegagi.

Oled öelnud, et tagasiside tundub olevat üks asi, mis aitab uutel tekstidel muutuda küpsemaks ja endal ka paremini aru saada, millest võiks kirjutada. Paljud kirjanikud ütlevad aga, et nad kirjutades üldse lugeja peale ei mõtle, nad mõtlevad kas loole või kirjutavad seda, mis neid ennast kõnetaks. Kummale sina rohkem kirjutad – lugejale või endale? 

Kirjutamine on minu jaoks suhtlusakt – selles mõttes kirjutan lugejale. Sageli on kirjutades ka silme ees mõni inimene, kellele see tekst on mõeldud, mõni tekst on sündinud isegi otse kellelegi kirjutades. Aga kindlasti on ka tekste, mida olen lihtsalt kirjutanud, võib-olla siis enda jaoks, ja hiljem näib, et see võiks ka teisi kõnetada.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Carolina Pihelga luulekogu "Ikka veel".

Kirjanduspidu

Täna algab pidunädal. Reedel on ju Tammsaare sünnipäev, millest on kalendrisse tuletatud eesti kirjanduse päev; sel aastal saab "Tõde ja õigus" lisaks ka 100. aastaseks. On mida tähistada. Tammsaare sünnipäevanädalal on tema sünnikandis Albus ja Vargamäel juba viiendat aastat suur kirjanduspidu.

Peol saavad kokku kirjanikud, kriitikud, õpetajad, õpilased, lugejad ja raamatukoguhoidjad, uurijad ja teadlased ja ehk needki, kes seni on arvanud, et kirjandus teps mitte neile pole mõeldud.

Kes saab, minge kaema. Kava on siin.

Lugemismängu soovitus: Joel Jans "Ajudraiver"

Joel Jans „Ajudraiver“. Lummur 2022

Selle romaani lugemiseks tuleb kujutlusvõime sisse lülitada. Peategelane sureb ju kohe esimeses peatükis ja edasine toimub tuhandeid aastaid hiljem arvutisimulatsioonis. Inimkond on viimseni surnud ja siis ülivõimsa arvuti poolt fjodorovismi vaimus taas ellu äratatud. Samas pole tekst üldse mitte tehniline või tehnoloogiline, nii et harjuda tuleb vaid mõttega, et kõik kirjeldatu pole mitte füüsiline, vaid virtuaalne. Kes on „Matrixi“ filme vaadanud, saab analoogiast aru – selle vahega, et kui „Matrixis“ oli siiski mingisugunegi reaalsus olemas, siis „Ajudraiveris“ ei ole.

Kuna autor ise on süsteemiadministraator, siis tehniline butafooria on usutav, aga mitte ülemäära keeruliseks aetud – mingil moel meenutab see kõige rohkem omamoodi digimuinasjuttu ja mingit erilist itimehe aju pole selle lugemisks tarvis. Lugu liigub lobedalt, tegelaste kõnepruuk on lopsakas, suhtumine muhe ja eluline. Kui pea pool raamatut on loetud, ei joonistu ikka veel välja keskset intriigi. Ka selge antagonist on puudu. Küll aga tekib aimdus, et see võiks ehk olla AI ise, kes kõike käigus hoiab. Loomulikult selgub hiljem, et asi pole nii lihtne.

Autor kasutab päris teravmeelselt enda loodud maailma loogikat, keerab sinna paar huvitavat vinti ja avab sündmustiku taustu täpselt nii palju, et pidevalt pinget hoida. Et mitte kõike ära rääkida, saab öelda, et otsene vastasseis antagonistiga tõepoolest tuleb. Ja see ongi selle romaani juures positiivne – autor on suutnud hoida pinget ja kerida seda tasapisi (erinevalt mitmetest varasematest teostest, kus kippus juhtuma liiga palju ja liiga kiiresti).

Põnev maailm ja temaatika, mida eesti ulmes pole varem sellisel kujul ja sellises kombinatsioonis ette võetud.

Virtuaalkülaline: Triin Soomets

Seekord siis luuletaja Triin Soometsa raamatuaasta mõtted:

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Tuhat aastat tekitaks kaks korda parema tunde, aga nii õhuke meie kirjasõnakultuur on. Hea, et niigi on.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Muidugi on oluline. Ega niivõrd tähtis olegi, on tegu raamatu või mingi muu sõnakandjaga. Meie rahva identiteet on keeles ja keel peab lisaks sellele, et teda räägitakse, olema ka kirjas, nii lihtne see ongi.  Kes loeb peamiselt mingis muus keeles, kaldub üha rohkem ka sinna muusse kultuuriruumi. Ega see ole paha. Vaevalt et maailm eestlaste kadumisega midagi olulist kaotaks, lihtsalt neil oleks kurb, kellel eestlusega mingi side.  Aga jah, eks eesti kultuur on killuke maailmakultuurist, miks seda vaesestada ja kaduda lasta.

Olete öelnud, et "lugemine võiks inspireerida, kirjutama või elama. Jube igav on, kui keegi on küll väga palju lugenud, kuid see ei ole temas tekitanud muud kui tohutu lademe tsitaate, mida ta igal võimalikul juhtumil kasutab. Sel juhul on kirjandus maailma sildistamise viis? Viis nähtusi näha, tõlgendada. Kirjandus kui pühakiri, mis annab võtme, kuidas midagi näha. Aga võiks anda pigem laiema valiku võimalusi, millest ja millelt mõtlemises lähtuda?"

Kas see teatud määral ei olegi üks ja seesama? Millestki mingil viisil mõtlemine algab ju tõlgendamisest. 

Millestki mingil viisil mõtlemine algab tõesti tõlgendamisest. Aga minu mõte oli, et kirjandus ei peaks andma ainult viisi, kuidas maailma mõista – näiteks näeme päikseloojangut ja meile meenuvad mõned luuleread, kus on loojangut ilusana kirjeldatud, ja need aitavad meil selle ilu näha. Sama kehtib ka igasugu väärtuste kohta – kirjandus annab võtme nendegi juurde, heal juhul kujundab neid ja meid. Aga see pole see, mida ma mõtlesin. Kirjandus võiks inspireerida elama, selle juurde jään ka praegu, aga seda ei saa ju teha maailmapildi kujundamise kaudu, vaid muutes meid vabamaks ja julgemaks. Ületades kohati meie kujutlusvõimet ja andes lootust.

Soovitage ühte eesti autori raamatut. 

Kindlasti mitte! Selleks on lugemisväärset liiga palju. Näiteks võtke ja lugege kõik viimasel viiel aastal ilmunud naisautorite teosed läbi.

Raamatuaasta tähestik: V-täht ehk väärtkirjandus

Kirjandus on väärt asi, väärtkirjandus seda enam. Raamatud, mille aeg ise klassikaks väärindanud, on igal juhul väärtkirjandus, uuema aja väärtkirjandusel on lootus kunagi klassikaks saada. Seni tuleb leppida kriitikute, kirjandusteadlaste ja muude asjatundjate kiidusõnadega.

Meie oleme oma raamatuaasta tähestikuga jõudnud V-täheni ja laotanud riiulisse klassikat ja muud väärtkirjandust.

Lugemismängu soovitused: ulme. Rait Piir "Hinged mõõgateral"

Rait Piir „Hinged mõõgateral“. Lummur 2021

Nagu Jaagup Mahkra esikraamat „Must vend“,  koosneb ka Rait Piiri debüüt neljast jutustusest. Esimene neist, „Pajatus daamist punases kimonos“, on täpselt see, mida pealkiri lubab – pajatus. Ehk siis selline klassikaline jaapani tondijutt (küll keskmisest verisem), kus segatakse kokku libarebase- ja deemonitraditsioon. Peamine häda kipubki olema pajatuslikkus, isegi osades, kus verd lendab, kipub kõik kuidagi staatiliseks jääma. Ka jäid mind häirima mitmed keelelised apsud. Pärast kahe järgneva loo lugemist ei suutnud ma enam meenutada, millega täpselt lugu oli lõppenud. Samas – teemat autor, kes on ka ise võitluskunste harrastanud ja aastaid Jaapanis elanud, loomulikult valdab (minu teada on ka kaanel vaataja poole seljaga seisev sõdalane autor ise oma samuraivarustuses).

Teise jutu „Intsident Ceresel“ algus oli hoopis hoogsam ja intrigeerivam. Küberpunk kaugel komoses; ebaseaduslik ja vägivaldne slummimaailm, bio-, geeni- ja tehnoloogiliselt muundatud tegelased. Peategelast klopitakse igal juhul kordades hullemini kui karmi koolkonna detektiive. Võrdlus on igati kohane, sest peategelane toimetab olude sunnil juurdlust. Kõik on mõnusalt segane ja selgusetu, kuid lõpuks sõlmitakse kõik niidiotsad kokku. Loogiline ja juuripidi tänapäevastest probleemidest toidet ammutav tulevikumaailm, eriti kui massiivse ulmebutafooriaga ära harjuda. Keelelisi häirivusi oli oluliselt vähem kui avaloos, kuid päris ilma ei saanud seegi lugu. Aga see väike tilk ei rikkunud kompotti – mulle väga meeldis.

„Pilvelinna bluus“. Ainult kümme lehekülge ja juba tahaks karjuda – kus oli keeletoimetaja!? Ilmselgelt tekitab see eelhäälestuse ja paneb loo eelmisega võrreldes halvemasse seisu. Näis, kas rabeleb välja.

Tuleb tunnistada, et lugu on põnev. See haaras kaasa; eriti tore oli peategelase psühholoogiline profiil. Ja lõpp suutis üllatada, see oli mõneti ebatraditsiooniline. Taas küberpunk, keskkond on sama lohutu ja vaenulik, taas jõuab mõrvajuurdlusega alanud olukord räpaste vandenõudeni. Nii et ei sugugi palju kehvem kui Cerese intsident, lihtsalt keskne probleem, mille ümber intriig käib, oli Ceresel kuidagi tõepärasem.

„Nukumeister“ on taas vana Jaapani õhustikuga lugu, vaatamata alguse võitlusstseenidele aeglase kulgemisega. Võiks ju arvata, et raamatu alguse ja lõpu jaapanipärased aeglased lood tasakaalustavad keskosa plahvatusliku energiaga küberpunki, aga mind jäi see ebakõla pigem häirima. „Nukumeistri“ lõpp muutub küll üsna võikaks body-horroriks, natuke räigemaks, kui oskasin ennustada, kuigi nukumeistri majja jõudmisest alates oli enam-vähem selge, millega siin loos tegu.

Lõppmulje on selline, nagu oleks lugenud kahte erinevat raamatut – head küberpunki ja õlgu kehitama panevat klassikalise jaapani õhustikuga kõhedust. Aga vastavalt lugemiseelistustele võib raamat kellegi jaoks töötada ka vastupidi. Minu pingerida:

1.      Intsident Ceresel

2.      Pilvelinna bluus

3.      Nukumeister

4.      Pajatus daamist punases kimonos

Virtuaalkülaline: Mihkel Kunnus

Tänane külaline on semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

Väga vähekirglikke, pean tunnistama. Olles viimastel aastatel süübinud ökoloogilis-bioloogilisse maailma, tunnen, et see 500 aastat pole just eriti pikk aeg. Ja eestikeelse raamatu puhul selline väga pingutatud, vaat et võltsimisemaigulinegi. Eesti raamat ja eesti kirjandus mõjuka kultuurifenomenina on ju palju hilisem, rohkem selline hilismodernistlik värk. Ei tee väga palju liiga ärkamisaegsetelegi, kui eesti kirjanduse tegelik elualgus XX sajandisse paigutada. See 500 aastat on selline teaduslikult korrektne tähenärmine nagu inimese biograafia puhul oleks seemne- ja munarakuni tagasi ronimine. Ka inimese puhul räägitakse lapsepõlvest, aga huvitav biograafia algab ikka siis, kui inimesel mõistus peas.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ikka on oluline, aga ka seda on raske pidulikuks kõnelda, sest see on muutunud nii iseenesestmõistetavaks, et mõtteeksperiment eestikeelse raamatu puudumisest on ülepingutatud lapsikus. Umbes nagu: mis oleks, kui maailmas poleks soola vms.

Ja eks see iseenesestmõistetavus ongi meie kultuuri suurimaid võite, Eesti riigi – selle Juhan Liivi unistuse, eks – üks loomulik osa.

Oled kunagi öelnud, et kvaliteetkirjanduse lugemise kõrvalnähuks on mõtlemisvõime areng, sisemaailma rikastumine ja väljendusoskuse mitmekülgsus, kujunemine terviklikuks indiviidiks; ning võrrelnud Internetti vaimse rasvumisega. Kui palju see vaimne rasvumine meie ühiskonna tervisele on mõjunud?

See on nüüd selline küsimus, et alla monograafia on raske vastata. Võimalik, et demokraatia kaobki osalt interneti tõttu. Et kirjasõna vabariik oligi ühe tehnoloogilse arenguastme kõrvalharu, epifenomen, võrseõis. Süvenemisega loetav pikk tekst on teatud kommunikatsiooniviisi kõrgeim saavutus, internet, tähendab internetistunud meedia ja sotsiaalmeedia juurutas vastandsuundumust – maksimaalset dekontektstualiseeritust ja afekti tehnoloogilist põlistamist (iga vahetu emotsioonipurse jäädvustub), tagajärjeks on üha võimenduv polariseerumine ja see, et valituks osutuvad just sellised, kes sellises afektiivses, mälutus säutsumaailmas võidavad.

Ja nüüd tuleb veel põrgukiirusel AI... ma olen nii pessimistlik ses asjas, et ei taha detailsemaks minnagi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mihkel Muti "Tartu tuld toomas". Et mälu säiliks mälestusenagi.

 

Aasta Rosin

Eesti Lastekirjanduse Keskuse tänupeol 8. jaanuaril anti auhindasid.

Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aasta jooksul ilmunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule, hinnates kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd. Auhinna võitjaid tunnustatakse kilo rosinate, rahalise preemia ja tänukirjaga. Sel aastal sai auhinna Katrin Tõnissoni kirjutatud ja Ulla Saare piltidega koomiksiraamat „Salalaegas“ kirjastuselt Päike ja Pilv.

Foto: Erakogu (Postimehe Raamatuportaali vahendusel)

Ka tunnustasti auhinnaga „Lugejate aasta“ õpetajat, kes teeb palju selle nimel, et lapsed ja raamatud kokku saaksid ning lastes tekiks lugemishuvi - selle sai Tallinna 21. Kooli õpetaja Külliki Kaju.

Palju õnne!

Lugemismängu soovitused: ulme. Jaagup Mahkra "Must vend"

Jaagup Mahkra „Must vend“. Lummur 2024

Autori debüütkogu sisaldab nelja jutustust. Esimene neist, „Must vend“, sisaldab toredaid detaile ja huvitavat maailma. Jutt üritab olla science-fantasy, kus fantaasiale omase pseudokeskaegse maailma varjust hakkab välja kooruma, et tegu on tuhandeid aastaid tagasi ümber asunud inimkonnaga võõral Igonia-nimelisel planeedil (mis mulle lugedes kogu aeg Igauniat meenutas). Teadusulmeliseks taustaks jääb sellest aga ilmselgelt väheks. Plussid – kohalik eluvorm, kellel topelthing ja sellest tulenev rääkimismaneer on lahe leid. Plussi poolele paigutub ka kohalik fauna, näiteks madude elutsükli kirjeldus. Miinused – peategelase deus ex machinana ilmnev võime magnetvälju manipuleerida, mis viimasegi teaduslikkuse ära nullib. Lisaks Musta Venna motiivide hämaraks jäämine. Ma saan küll aru, mis ideega on flirditud, aga mis on selle eesmärk? Kokkuvõtteks: sisult keskmine lugu (loetavuselt siiski üle keskmise), kus pisut Moorcocki Elricut meenutav tegelane toimetab üle keskmise huvitavas maailmas, kus kasutatavad nimed toovad meelde Robert E. Howardi loomingu.

„Matilda“. Tõik, et jutustus võitis ulmeauhinna „Stalker“ parima eesti autori lühiromaani või jutustuse kategoorias, tõstab ootused kõrgele. Samas on lühiromaani algus – oma 40 lehekülge – mitteulmeline. Pööre tuleb poole teksti pealt ning see on järsk ja verine. Kahju, et autor end omaenda süžeepööretega peategelase kombel nii nurka ajab, et peab tegelase päästmiseks taas deus ex machina appi võtma. Mis see needuse lõpp muud on! Aga nimitegelasega suutis ta mind küll ära pettas, mis ju oligi eesmärk.

„Hõimu toitja“. Ajaränd, saurused, peategelase siseheitlused, aga mille paganama pärast seda homoerootilist liini siia tarvis oli, sellest ma küll aru ei saanud. No ei pea ju iga moehullusega kaasa minema kui loo enda loogika seda ei nõua. Ja jälle on platsis ebaloogiline jumalik lahendus just siis, kui seda süžee jaoks kõige rohkem tarvis on. Peategelane, kes on aastaid olnud edukas ükikulgeja - tugevate närvide ja ellujäämisoskustega - hakkab äkki asja eest teist taga hallukaid nägema, mis tõukab ta edasistele tegudele. Minu jaoks neist lugudest kõige kunstlikum ja punnitatum.

„Hundid kütivad öösel“. Pseudokeskaegne maailm, rändav palgasõdur ja mõrv, milles teda süüdi üritatakse lavastada. Loomulikult tuleb tal õige mõrvar üles leida. Ehk siis fantaasiamaailmas toimuv keskaegne krimi. Lugu liigub loogiliselt, alguses tekkis küll juba kahtlus, kas siin mõni fantaasiat õigustav üleloomulik element üldse on, aga rahu – kõik oli omal kohal. Piiramatu väega maage küll ei ole, siis oleks krimiga kohe oluliselt keerulisem, sest tavaloogika ei tööta, aga näpuotsaga lihtsamat nõidust on siiski mängus. Mahkrale omaselt ei püsi lugu turvaliselt krimimõistatuse lahendamise sängis, vaid murrab end välja mastaapsemaks mäsuks, mille keskmes peatetgelane nagu Hercule Poirot häirimatult kõigile tõde kuulutab. Mulle meeldis. Kogumiku neljast jutustusest oli see minu jaoks kõige terviklikuma sisemise loogikaga.

Neli väga eriilmelist juttu, mida seovad eksootilised maailmad, ootamatud pöörded ja tõhus annus hoogsat tegevust. Minu jaoks kogu komplekt päris viieliseks siiski ei liigitunud, aga üle keskmise tase ja positiivne kogemus oli küll, nii et neli.

 

Virtuaalkülaline: Jaak Tomberg

Täna usutleme kirjandusteadlast Jaak Tombergi, kelle peamisi uurimisteemasid on ulmekirjandus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
Uhkus- ja kindlustunnet. Et kui on püsima jäänud, siis küllap püsib edasi. Vahetab võib-olla funktsiooni, aga püsib edasi. Meil on võrdlemisi väike, aga väga elav kultuuriruum. Me ei peaks raamatu tuleviku pärast kartma. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Väga oluline. Raamatu, eriti ilukirjandusliku raamatu või luuleraamatu lugemine viib meid aktiivsesse kokkupuutesse keele süvakihtidega, kuhu me igapäevasuhtluses sugugi sattuda ei pruugi. Aga kokkupuude keele süvakihtidega on tarvilik keele üldiseks elujõuks ja arenguks: mida rohkem kokku puutume, seda mitmekesisem on igapäevane keel, seda rohkem loome inimsuhtluses ootamatuid seoseid, seda rohkem mõtleme kastist väljas, seda rohkem loome eeldusi probleemide lahendamiseks. Ja võime ju mõelda, et see võiks toimuda ükskõik mis keeles, aga need, kellele eesti keel on emakeel, ilma eestikeelse raamatuta ei saa: keele süvakiht on kättesaadav iseäranis emakeeles.   

Uurid ulmekirjandust, sealhulgas utoopiaid ja düstoopiaid. Juba Uku Masing on öelnud, et kõik tegelevad aiva halbade maailmade eest hoiatamisega, keegi ei tegele enama heade maailmade loomisega. Kui ajalugu on meile üldse midagi õpetanud, siis minu arvates seda, et düstoopiad saavad tihtipeale teoks, utoopiad aga mitte. Ja kui utoopiaid jõuga üles ehitama hakata, lõpeb see samuti düstoopiaga. Mida sina sellisest lähenemisest arvad? 
Mõisted on õiged, aga kokkuseade on vale. Kui utoopiat meelevaldselt ja kollektiivselt teostama hakkad, siis on suure tõenäosusega tulemuseks muidugi düstoopia. Kuid see ei tähenda, et utoopiaid ei peaks kujutlema – meil peaks olema alati kujutelmi paremast maailmast. Sest kui kujutelmi pole, siis ei lähe midagi paremaks. Düstoopial on praegu omad probleemid. Neid on nii palju ja nad on nii ühetaolised, et nad enam eriti ei hoiata meid millegi eest. Pigem valmistavad ette – ja see ei ole hea.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Veiko Belialsi „Ashinari kroonikad“. Aus ja kiiresti progresseeruv fantaasiakirjandus üheksakümnendatest, mis vahepealsete aastakümnetega on tähenduskihte peale saanud. Just hiljuti lugesin ja mõtlesin – ei teagi, kas meil üldse on sellele edasist järglast?

Raamatuaasta tähestikunäitus: U nagu ulmekirjandus

Oleme oma tähestikunäitusega minu lemmikteema - ulme - juures.

Mis on ulme? Kasutan lõiku oma sissejuhatusest artiklikogumikule "Fändomi sünd" (Eesti Ulmeühing 2020):

Heinleini definitsiooni kohaselt on teadusulme realistlik spekulatsioon võimalikest tulevikusündmustest, mis põhineb piisaval teadmisel tegelikust maailmast, minevikust ja olevikust, ning looduse ja teadusliku meetodi tähtsuse põhjalikul mõistmisel. 

See äärmiselt normatiivne definitsioon välistab aga suurema osa teadusulmest, alates pulp’ist ja lõpetades „Pöidlaküüdi reisijuhiga“. Mina isiklikult eelistan Asimovi definitsiooni: ulmekirjandus tegeleb sellega, kuidas reageerib inimolend teaduse ja tehnoloogia arengule.

See teadus ise võib olla ka puhas väljamõeldis, näiteks ajarännud või valguskiirust ületav transport, aga mulle meeldib mõte, et žanr räägib sellest, kuidas mõjutab teadus teose tegelasi. Ehk siis Larry Niveni ütlemise järgi: „Hea ulmekirjanik mõtleb välja auto, väga hea ulmekirjanik mõtleb välja liiklusummiku“.

Strugatskid on omakorda öelnud: „Ulme on kirjandusvaldkond, mis allub kõigile üldkirjanduslikele reeglitele ja nõudmistele, tegeleb üldiste kirjanduslike probleemidega, kuid seda iseloomustab eriomane kirjanduslik võte – ebatavalise elemendi olemasolu.“

Ja veelgi hiljem: „Tõeline ulme – see on ime-saladus-tõepärasus.“

Verov ja Minakov sõnastavad selle nii: teadusulmet eristav tunnus on teadusfantastilise eelduse olemasolu tekstis, ilma milleta tekst kas „kukub kokku“ või ei ole enam ulmeks liigitatav.

Just see ebatavaline komponent seob kõiki ulme alamžanre - teadusulmet, fantaasiakirjandust ja õuduskirjandust.

Lugege ulmet, ulme avardab maailma!

Lõppu üks auhinnauudis ka - 2. jaanuaril, Henrik Visnapuu sünniaastapäeval kuulutas Eesti Rahvuskomitee koostöös Eesti Kirjanike Liidu ja Luunja vallavalitsusega välja luuletaja nimelise kultuuri- ja kirjandus auhinna laureaadid, kelleks on tänavu kirjandusteadlane Janika Kronberg (elutöö auhind) ja luuletaja Reijo Roos (väljapaistva noore autori auhind).

Palju õnne!

Lugemismängu soovitused: Nikolai Baturin "Sõnajalg kivis" ja "Delfiinide tee"

Tegelikult peaks alustama romaanist "Kentaur", mis kuulub mõtteliselt samasse maailma, sest "Sõnajalas" vihjatakse samuti naftaväljadele, aga see romaan on jube mahukas ja ma olen sellega alles alustanud, nii et ehk siis edaspidi. Seni aga ...

Nikolai Baturin „Sõnajalg kivis“ (Eesti Raamat 2006)

See on raske ja lohutu lugu. Nii peategelase isiklikus plaanis kui laiemalt – kogu inimkonna ja planeedi vaateski.

Me elame vanglas, mille oleme ise loonud. Ja pääsu ei ole. Ka peategelane, kes on massimõrvariks..., ei, liiga lahja sõna – inimkonnavastase sõjakuriteo toimepanijaks lavastatud ja nüüd viimsepäevavanglas koos kogu oma flotilliga kohut ootab, ning kes näiliselt  sellest vanglast on välja murdnud, taipab, et see vabadus on ajutine, kõik on ajutine; et ainus tee on sinna tagasi pöörduda ja oma saatus vastu võtta.

Tükk aega mõtlesin, miks on raamatu pealkiri „Sõnajalg kivis“? Jah, sellist pealkirja kannab raamat, mida peategelane, kaptenkomandör Nikolas Batrian (taas üks Nikolai Baturini kirjanduslikke teisikuid), loeb. See räägib temast endast. Ja esmapilgul näib, et muid seoseid ei olegi, kogu see liin on loodud nihestatuse loomiseks. Aga ei – Baturin teeb harva midagi sügavama tagamõtteta. Meiegi loeme seda raamatut lugedes iseendast. Oli üks esmapilgul absurdsevõitu koht, kus mainitakse otsekui möödaminnes, et inimesed on hakanud kivistuma – kellelgi murdus käsi küljest. Taas sümbolism, mis on laiema tähendusega kui esmapilgugl näib.

Me oleme kivistis, väljasurev liik, sõnajalg kivis. Ja karta on, et meist ei saa isegi naftat, seda õli, mis on maailma viinud sinna, kus ta on.

 

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“ (Eesti Raamat 2009)

Seos „Sõnajalaga kivis“ on ilmne kohe alguses – delfiinikarjus ja võimatusevõimalus paigutavad need ühte maailma. Aga kui „Sõnajalg“ on karm, kuiv ja surnud, siis „Delfiinide tee“ on märg ja elus. Samavõrra, kui „Sõnajalg“ on lohutu, on „Delfiinid“ kurbusele vaatamata kummastaval moel helge. See on minu loetud Baturinitest kõige ebamaisem (ka sõna otseses mõttes, kuna tegevus toimub ookenil/saarel) ja muinasjutulisem.

Unustus on mineviku matmispaik. Seal ei ole elavaid lilli.

Sonora matab ühte oma minevikku. Ja avastab selle käigus teist. Ja iseennast. Aga tema unustus on elav, isegi surnud on seal elavamad kui elusad. Ja lõpuks ei saagi aru, mis on päris ja mis mitte. Nii et unusta lugedes ratio, selle raamatu tasand on emotio.

Minu jaoks oligi „Delfiinide tee“ omamoodi üleminek teiseks mõtteliseks triloogiaks – armastuse triloogiaks, mille teine ja kolmas raamat on „Lendav hollandlanna“ ja „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“.

Baturin on nagu mägi – suur, muljet avaldav, pisut erandlik (ja eraklik) tipp kusagi silmapiiril maailma otsas. Rikka ja omanäolise keele ning kujutlusvõimega. Kummalise omamütoloogiaga. Meie enda Marquez. Või Murakami. Mis tegelikult ei ütle ju midagi ja on seepärast vale. Baturin ei ole maagiline realism, ka see oleks lihtsustus. Baturin on Baturin, omaette alamžanr, pigem süvitsi sukelduv metafüüsiline müsteerium kui pinnapealne maagiline realism, eriti vahepealne periood alates „Ringi vangidest“ kuni „Delfiinide teeni“. Aga need, keda kõnetab selline pisut nihestatud süvatähenduslik reaalsus, need võiksid küll elamuste otsingul selle üksiku mäe juurde rännata, et oma silmaga kaeda, millised vaated sealt avanevad.

Head uut!

Head uut lugemisaastat kõigile!