Esmaspäeval tuleb lugemistund ja järgmisel laupäeval kirjandustänava festival

8. septembril on UNESCO rahvusvaheline kirjaoskuse päev, mida tähistatakse avalikus kohas lugemisega juba alates 2019. aastast. Võtke 8. septembril kl 11–12 aeg maha ja lugege, tehke pilte, jagage. Täpsem info siin.

13. septembril toimub Tallinnas IX L. Koidula tänaval Kirjandustänava festival. Üheks päevaks tulevad tänavale kokku kirjandusega otseselt või kaudselt tegelevad organisatsioonid, kellega koosloomes sünnib rikkalik kultuuriprogramm.

Toimuvad raamatute esitlused, vestlusringid, kirjandus- ja kultuuriteemaliste arutelude avalikud salvestused, kohtumised kirjanikega, ettelugemised; lisaks muusika, teater jm.

Eriline tähelepanu on tänavu mitmesugustel tähtpäevadel, näiteks Eduard Vilde 160, Ernst Enno 150, August Mälk 125, Jaan Kross 105, Vaino Vahing 85, Ott Arder 75, Eeva Park 75; ka on juubeliaasta mitmetel raamatutel: Oskar Lutsu “Nukitsamees” (1920), A.H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast” (1935), Mati Undi “Via Regia” (1975) jpt. Täpsem kava siin.

Virtuaalkülaline: Hendrik Relve

Uus kooliaasta Luua Metsanduskoolis on alanud ja mis oleks sel puhul loomulikum kui kutsuda virtuaalselt külla looduse- ja kirjamees Hendrik Relve.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?        

Kõlab uhkelt. Kuigi kui täpne olla, siis võib eestikeelne kirjasõna ka vanem olla. Meil on lihtsalt praegu olemas enam-vähem kindlad tõendid, et sel ajal tõesti üks eestikeelne väljaanne trükiti, mis peagi hävitamisele läks. Ei saa välistada, et edaspidi leitakse jälgi mõnest veelgi vanemast emakeelseist trükisest. Vanimaid eestikeelseid lauseid ja laulujuppe on teada Henriku Liivimaa kroonikast 13. sajandist. Olen neid sealt hoolega välja otsinud ja nautinud. Äärmiselt põnev on kujutleda, kuidas muinasaja eesti keel tänapäeva eestlase jaoks võiks kõlada. Kindlasti võõrapäraselt, aga vist ometi arusaadavalt. Teine intrigeeriv mõte eesti kõige vanema kirjasõnaga seoses on selline, et oli suur juhus, et just põhjaeesti murded said tänase kirjakeele aluseks. Sama hästi võinuks selle aluseks saada lõunaeesti murded. Esimene piiiblitõlge Vastne Testament ilmus ju 17. sajandil just lõunaeesti keeles. Kui meie kirjakeel oleks nüüd lõunaeesti murretel põhinev, oleks selle vahvaks eeliseks see, et me kirjakeel oleks märksa lähedasem tänasele soome kirjakeelele kui on nüüd.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See on A ja O. Kirjakeel peegeldab eestlase vaimset omailma. Selle kaudu defineerime oma maailmanägemist, inimsuhteid, väärtushinnanguid ja paljut muud. Eestikeelne kirjasõna annab eestlasele ainuomase identiteedi.

Sinu jaoks on oluline inimeste kultuuriruum, nende omailm. Kas eesti kirjandus peegeldab meie omailma?
Jah, muidugi. Aga asi on veelgi põnevam seepärast, et tegelikult peegeldub meie kirjanduses veel ka eestlaste omailmade mitmekesisus. Iga heal autoril on ainult talle ainuomane omailm. Värskelt mõjuv raamat mõjutabki mind tugevasti seepärast, et pakub välja uudse omailma variandi. Aga paradoksaalselt on teinekord ergutav mõju ka autoril, kelle omailm ajab vihale ja tekitab protesti. See paneb samuti mõtted liikuma. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.                                                    Ainult ühte autorit ei suuda välja valida. Neid on liiga palju. Lisaks ilukirjanduse autoritele on veel ka emakeelseid arutlevate, filosoofiliste, eeseistlike, populaarteaduslike raamatute autoreid. Võtaksin vabaduse vastata veidi laiemalt. Ilukirjanduse vallas soovitaksin mitte raamatut vaid ühte oma lemmikautorit. Selleks on Tõnu Õnnepalu. Tal on mitmeid mõjusaid raamatuid, näiteks "Mandala", "Paradiis", "Palk" . Seal on palju siirust, loomulikust, looduslähedust. Mitteilukirjanduse seas soovitaksin neuroteadlase Jaak Panksepa ja psühhoterapeudi Lucy Biveni suurteost "Vaimu arheoloogia". Ligi 1000-leheküljeline raamat on lugemiseks kõva pähkel, kuid väärib vaeva. Ei olegi vaja korraga läbi lugeda, vaid osade kaupa. Mina lugesin kaks aastat. Säravate mõttelendudega suurteos selgitab, kui üllatavalt palju on inimese tajudes, tunnetes, teadvuses ühist loomariigi omadega. Pean teost omalaadseks entsüklopeediaks, kus puudutatakse väga paljusid inimeseks olemise põhiküsimusi, mis mind kogu elu on paelunud. Raamat selgitab veenvalt, et inimene on muude maailma olenditega seotud hulga nähtamatute niitidega, me oleme üks tervik.

Lugemismängu soovitused: eesti autori raamat, millest on tehtud film. Paul Kuusberg "Enn Kalmu kaks mina"

Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“. (Eesti Riiklik Kirjastus 1961).

Oleks võinud ju valida näiteks Kivika „Nimed marmortahvlil“, mis mul ka ikka veel lugemata, aga millegipärast tõmbas mind seekord hoopis Paul Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina“, mille järgi on tehtud film „Inimesed sõdurisinelis“ (1968). Jah, see on nõukaaja film, aga just seetõttu ongi hämmastav, et 1968. aastal oli võimalik teha linateos, mis räägib mõlemal pool rindejoont võitlevate eestlaste traagilisest saatusest ja teeb seda tolle aja kohta üllatava aususega. Ma saan aru, et režissöör Jüri Müür oli ise saksa sõjaväes teeninud ja nägi asju laiemalt, aga kuidas see tsensuurist läbi mahtus? Minu põlvkonna jaoks oli see tohutul hulgal kilde sisaldav kultusfilm – tollal ju ainus eesti oma sõjafilm, kus ka päriselt lahinguid näidatakse. Nii tekkiski tahtmine lugeda algset teksti. Ja näiteks see kuulipritsi lause, „eestlaste traagika“ või jutt politrukist ja silma kinni vajumisest on raamatuski täitsa olemas, nii et kildude autor on Kuusberg.

Raamatut lugenuna tuleb tunnistada, et saksa sõjaväes teeninud Müür tegi õige valiku – Punaarmees poliittöötajana teeninud Paul Kuusbergi romaani üsna täpselt järginud filmi kohta ei saa ju tsensuur midagi väga öelda (ainus osa, kus film romaanist kõvasti lahku läheb, on Reinupi liini lõpp). Ehk siis juba romaan on üllatavalt mitmekihiline. Ja paljugi ideoloogilist andis sujuvalt ära jätta, sest oli ju see romaanis kujutatud tegelaste siseheitlustena, unenägudena, meeleolude kirjeldustena, mille sõnastusi ei olegi võimalik filmis visuaalselt näidata. Kui punapropaganda ilmingutest mööda vaadata (kus sa pääsed, muidugi neid on), tegeleb juba algmaterjalgi eestlaste siseheitlustega – mis on õige, kuidas käituda, et Eestile truuks jääda. Inimiseloomud, mida sõda võimendab, on joonistatud halastamatult ausalt ja asju ei ilustata, erinevatest meelsustest ei vaadata mööda, inimesed on inimesed. Kõik see ju oli. Olid erinevad vaated, erinevad seisukohad, oli reetmist ja nahahoidmist, oli kahtlusi, oli pugemist – kõike oli. Romaan ei keskendu aga mitte niivõrd reetmisele ideoloogilises mõttes kui inimlikus – kaaslaste reetmise võtmes. Ja ka selle taustal üritatakse mitte reeta Eestimaad. Lihtsalt arusaam sellest, kuidas Eestit mitte reeta, oligi ju tol ajal erinev.

Minu jaoks oli üllatav, et Kuusberg laseb ühel Tallinnas puhkusel käinud punaväelasel teistele rääkida, kuidas venelased Tallinna kesklinna puruks on pommitanud. Nõukogude propaganda üritas seda ju hiljem sakslastele kaela määrida või üldse maha vaikida. Aga romaanis on see sees. Ja ma ei lugenud ju mingit kordustrükki, vaid 1961. aasta väljaannet.

Mingil hetkel tabas mind lugedes mõte, et tegelikult ei ole vahet – nii sõja kui sõjaväe nime võib asendada – mitte midagi sellest ei muutu. I maailmasõda, II maailmasõda, Afganistan, Korea, Vietnam, Iraak – sõltumata sõja nimest ja armee kuuluvusest on tegevustik omane igale sõjale ja igale sõjaväele. Ikka vaevavad inimesi samalaadsed püüdlused ja kahtlused, ikka tuleb teha valikuid ja otsuseid, ikka tuleb hakkama saada kaaslaste hukkumisega. Ja ikka üritab iga võim sellistes oludes oma propagandaga ajusid pesta. Ja alati on neid, kes siiralt usuvad ja neid, kes ei usu.

Lugemist ei kahetse, tegelikult on romaan päris hästi kirjutatud, lihtsalt kui palju tänapäevane lugeja, eriti see, kes ise nõukogude aega ei mäleta, suudab seda ajastu konteksti paigutada...

Ja olgu juba etteruttavalt öeldud, et järgmised arvustused-tutvustused tulevad samal teemal – ei olnud Kuusbergi romaan ainuke sõjaraamat, mis loetud sai.