Lugemismängu soovitused: Paul Raud "Kellata torn"

Paul Raud „Kellata torn“. Tänapäev 2019. Eesti Kirjanike Liidu romanivõistlusel äramärgitud teos (2019. aastal Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse auhind).

Ei ole mina esimene ja ilmselt ka mitte viimane, kes seda raamatut lugedes tõdeb, et tubli debüüt verinoorelt autorilt, aga... Mosaiikromaan, nagu kaanel öeldakse, jääbki mosaiigiks. No ei jookse tükid kokku. Iga tükk omaette näib ju ilus, aga mis selle mõte oli, tahaks küsida. Stiil on hea, tahtmist ja eruditsiooni paistab jaguvat (iseasi, kas seda nii demonstratiivselt näitama peab?). Keeleliselt ilus, ainus, mis mind isiklikult häirima jäi, oli sõna „ent“ tarbetu ülekasutamine, mis mõjus juba kenitlemisena.

Unenäolisus lokkab, põhjustades kohati kummalisi tajuvastuolusid, aga maagiliseks realismiks ei söanda seda ka veel nimetada. Pealegi pole ka eriti vaevutud eeskujude varjamisega vaeva nägema. Rowling, Pratchett, Ristikivi unenäoline ekslemine, paulausterlikud identiteedimängud, pool lauset viitamas Dostojevskile, lause Liivile. Ja siis pea terve Eno Raua lauluks saanud luuletus mustast porist, mida on rida rea haaval teksti sisse pandud. Milleks? Häiriv vindi üle keeramine.

Lõpuks näibki, et tekstil puudub igasugune eesmärk peale vajaduse tõestada, et autor valdab sõna ja suudab produtseerida ilusas eesti keeles teksti, mille eest ka Eesti Keele Instituut ja Emakeele Sihtasutus teda tunnustasid. Ainus, mis lõpuks meelde jääb, on mingi kibestunud iroonia, mis autori noorust silmas pidades on pisut kummastav. Soovitada ei julge. 

Virtuaalkülaline: Janika Kronberg

Tänane virtuaalkülaline on Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees ja raamatuaasta peakomitee liige Janika Kronberg.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Tunne on ülev nagu igal pidupäeval! Oletatava esimese eestikeelset teksti sisaldanud raamatu vanus äratab aukartust, mis sest, et teadaolevalt trükis ise säilinud ei ole. Lootused täidavad aga fantaasiat - ehk kusagil siiski?! Kuigi moodsaid meediume ja infokandjaid on lisandunud, ei saa trükikunsti leiutaja Gutenbergi ajastut siiski ka lõppenuks pidada, kui vaadata pabertrükiste aina lisanduvat hulka. Eks trükita ka igasugust, oma lõbuks ja kehvapoolset kraami, ent suurem probleem on, et iga hea raamat leiaks ka lugeja. Raamatuaasta peab raamatu ja lugeja vahelisele kontaktile kaasa aitama.    

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Sidepidamine ja üleilmne kommunikatsioon on pidurdamatult kasvanud, piiranguid ja raudseid eesriideid ei ole. Aga meenutaksin aega pärast II maailmasõda, kui väärtuslikum osa eestikeelsest kirjasõnast sündis ja avaldati trükis väljaspool Eestit - Rootsis, Kanadas, USAs, Inglismaal, Austraalias ja mujal. Suur osa sellest oli pikka aega kodumaal keelatudki. Eestikeelne raamat, ajakiri ja ajaleht oli siis ka vaimse vastupanu, alles- ja ellujäämise vahend, omamoodi vaimne relv. Raamatus jäädvustatud pikema teksti lugemine, teinekord ka mõistatamine ja mõistmine hoiab meie vaimu virgema ja keskendumisvõimelisema kui lühikeste ampsude ja säutsude ainsa pilguga ammendamine. Psühholoogid on sellest kõnelnud. Nii et raamatusse "raiutud" tekst hoiab meid ka praegu hinges ja vaimus - nii eestlasena kui inimesena. Olen selles veendunud. Ja kuigi raamatut saab lugeda ka arvutis, võrgus või telefonis, postitasin just suure raamatupaki Ameerikas elavatele eestlastele, kelle jaoks praegugi on uue eestikeelse raamatu lugemine üks kodumaaga sidepidamise viis. Et vastastikune mõistmine kodustega püsiks tasemel.

Juhid praegu Kirjanike Liidu Tartu osakonda, aga oled olnud ka Loomingu peatoimetaja ja Kirjandusmuuseumi direktor.  Mis seisus on sinu arvates eesti kirjandus praegu?

Eesti kirjandus on mitmekülgne ja hea tervise juures. Mitmed sajandi eest alguse saanud unistused ja ettevõtmised on just uuemal ajal ellu kutsutud ja toimivad, väikse rahvaarvu juures tuleb kõigele peale maksta, et loojaid elus hoida ja lugejad saaksid neile vajalikku vaimutoitu. Kõigega ei jaksa kursis ollagi, oluline on oskus valida ja leida see õige. Kellele krimi, kellele ulme, head luulet meil jagub, ajalooainelist või psühholoogilist proosat, draamat ja huumorit, oma ajalugu, ükskõik kui traagilisi episoode selles ka on olnud, suudame näha ka läbi absurdi või huumoriga, nagu seda pakuvad Kivirähk ja Urmas Vadi, ja ka see  on märk heast tervisest.    

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mitmeti temaatiline raamat äsja loetud uudiskirjandusest - Arne Merilaide "Puuinimesed. Muinasjutt". Kui loete, saate teada, miks samanimelisi autoreid on justkui kaks, ja ehk võiks otsida ja uurida, kas selle omapärase, mõneti ka ulmelise romaani vormis esitatud puude kataloogis peab kõik paika? 

 

Lugemismängu soovitus: eesti elulooraamat. Ene Rämmeld

Ene Rämmeld „C´est la vie. Elu on selline.“ Tänapäev 2004

Ene Rämmeld „Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist!“ Tänapäev 2006

Ene Rämmeld „Ühel olematul suvel“ Tänapäev 2008

Ilmselt pean alustama üldse mitte raamatutest, vaid ühest lausest selles esimeses raamatus. Lapsepõlvekildude osa algab sõnadega: „Minu ema, ristinimega Candida Belials, sündis 15. mail...“ (lk 141), nii et selle raamatu ilmumisest alates olen ma teadnud, et me oleme sugulased. Raamatut ma ise senini lugenud ei olnud, aga kuna nüüd oli lugemismängus ka elulooraamatu kategooria ja ma olin just käinud Jõgeva raamatukogus kohtumisõhtul Enega, siis võtsin raamatukogust ka tema raamatud.

Me polnud kunagi kohtunud ja Jõgeval kinkisin talle oma viimase luulekogu sõnadega: „Autori nimi peaks tuttav ette tulema“, mille peale Ene kilkas: „Sugulane!“

Foto: Tiina Säälik

Kui nüüd täpne olla, siis Ene vanavanavanaisa Jakob ja minu vanavanavanaisa Jürri olid vennad, nii et viienda põlve nõbud on vist see õige sugulusaste. Ligikaudu kahesaja aasta tagune sugulus, mõelda vaid!

Aga nüüd raamatutest.

Minu vaates kannatavad esimesed kaks raamatut teatud määral toimetamatuse all. Ja ma ei pea silmas keeletoimetust, vaid eelkõige sisu. Liiga palju on kordusi, samade sündmuste uuesti kirjeldamist. Jah, kohati tilgub selle käigus ka midagi uut, aga põhiosas muutus see kordamine minu jaoks häirivaks. Seotud on see peamiselt raamatute ülesehitusega. „Elu on selline“ tegeleb personaaliaga – Enele oluliste inimeste meenutamisega, viimane osa on lapsepõlvekillud. „Tervitus Pariisist“ algab Eestis elatud aastate meenutamisega ja paratamatult kattuvad paljud asjad esimeses raamatus kirjeldatud sündmustikega. Teise raamatu teine osa on vähemalt kronoloogilises järjekorras, sest tegu on kirjadega. Autor tunnistab ka ise (raamatus „Ühel olematul suvel“), et esinemistel on ta hädas, kui keegi ei aita kohtumist ohjes hoida, sest ta ise kipub laiali valguma. Sama on mingil määral näha ka raamatutes. Kõige selgema ülesehitusega ongi „Ühel olematul suvel“, sest siin on autoril selge raam ja telg – ühe Eestis külastuse ajal toimunud kohtumised lugejatega.

Samas nende kolme raamatu järjest lugemine annab autorist omamoodi terviklikuma pildi. Eestlaste kollektiivsesse mällu on Ene jäänud kui „Libahundi“ Tiina ja sellest ta vist lahti ei saagi. On omamoodi huvitav, et ta ongi teatud moel nagu libahunt – võõras. Ja ma ei pea silmas mitte füüsilist, emigreerumisest tingitud kaugenemist Eestist, mis on loogiline ja mõistetav, vaid olemuslikku. Ene temperament ja iseloom tunduvad olevat üsna ebaeestlaslikud, ses suhtes ongi vist raske tema enda ja tema Tiina vahele piiri tõmmata. Ta on raamatutest tekkiva pildi järgi impulsiivne, kohati kangekaelne, kohati konfliktne, iseendagagi teinekord vastuolus.

Välise kuvandi (raskuste ja keerulise elu kiuste hakkama saav iseseisev naine) varjust koorub välja palju ebakindlam mina. Tekstist kumab läbi vajadus kogu aeg kellelegi (kõige rohkem vist siiski iseendale) midagi tõestada. Noore ea identiteediotsingud, eneseleidmise ja oma koha leidmise vaevad, toimetulekuraskused, kohati ka ilmselt süütunne, vajadus iseendaga rahu teha – miks muidu kirjutab ta enda kohta asju, mida oleks lihtne olnud enda teada jätta. Autor on valusalt avameelne ja seetõttu pole pilt, mille ta endast maalib, alati just kõige ilusam. Ega ta varja ka oma suhtumisi teistesse – kõik sümpaatiad ja antipaatiad on üsna otse välja öeldud. Kujutan ette, millist sisinat see kaasa on toonud, ja samas – millise ahne läikega silmis paljud neid raamatuid neelavad.

Inimene, kes läheb näitlejaks, on vist niigi kõrgendatud tähelepanuvajadusega, siin näivad seda veelgi võimendavat läbi elu kestvad isakuju otsingud, mis kombineerituna lähedusvajadusega viivad arvukate kirjute meessuheteni, mis päädivad varem või hiljem sellega, et Ene jätab nad maha. „Kättemaks isale teiste meeste kaudu?“ nagu autor ise raamatus „Ühel olematul suvel“ probleemi sõnastab. Üldse näib just selles raamatus olevat kõige rohkem autori arutlusi ja mõtisklusi, samas kui eelmistes raamatutes piirdub ta rohkem olukordade kirjeldamisega. Kõigi nende kirjute ja ajutiste suhete taustal pühendab ta end lõpuks kummalisel kombel kõige rohkem just sellele, kellest ta kohe Pariisi jõudes lahku läheb – oma poja isale ja ametlikule abikaasale, kelle tõttu ta sinna Pariisi üldse lähebki. Üks elu kummalistest ja paradoksaalstest keerdkäikudest. Lause „Kes ütles, et inimese elu peab lihtne olema?“ saab Ene Rämmeldi eluloolisi raamatuid lugedes igal juhul kinnitust.

Ekvaator!

Raamatuaasta ja koos sellega ka Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi on jõudnud "ekvaatorile" ehk poole peale. 

Allikas: Amazon.com

Täna, 22. augusti keskpäeval, selle postituse ilmumise hetkel, on eesti kirjanduse päevast 30. jaanuaril kui raamatuaasta algas, möödunud 204 ja pool päeva; ning emakeelepäevani 14. märtsil kui raamatuaasta lõpeb, jääb samuti 204 ja pool päeva. Ja see postitus on järjekorras 100. postitus - ilus ümmargune number seegi!

Merel tähistatakse ekvaatori ületamist peoga, kuhu tuleb kohale merejumal Neptun. Ma ei tea, kas on olemas mõni raamatujumal või lugemisjumal, aga loodetavasti hoiab ta raamaturahval jätkuvalt silma peal ja peletab eemale kõik tundmatute vete koletised.

Allikas: Dreamstime.com

Virtuaalkülaline: Adam Cullen

Täna vastab küsimustele Eestis elav Ameerika Ühendriikidet Minnesotast pärit tõlkija ja luuletaja Adam Cullen. Kui Haapsallu satute, astuge läbi tema kohvik-raamatupoest "Pagu". 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Kui eestikeelne raamat võib vastu pidada nii kaua läbi nii raskete aegade, siis peabki vastu veel!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelse raamatu olemasolu on tohutult tähtis, kui arvestada inglise keele pealetungi ja tehisintellekti ennenägematute suundadega. Maailm on tormine meri ja eesti keel on nii kindel ankur kui majakas meie armsa ja tähtsa kultuuriruumi jaoks.

Mida on eesti kirjandusel anda ingliskeelsele lugejale?

Eesti kirjandus on eestlaste keele- ja kultuuriruumi nägu. See on me nägu ja olemus ning avab mujal maailmas elavale lugejale lugematuid uksi ja aknaid siia – avasid, mis võivad pöörata ta elu pahu- või õigetpidi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Urmas Vadi "Tagasi Eestisse".

Raamatuaasta tähestik: L nagu luule

Mis on see luuletaja luule?

See on: kui mõtled elule

ja millelegi muule.

         Juhan Viiding

 

Luule, see ei tule tuulest

         Anna Haava

Täna avasime järgmise tähe kooli raamatuaasta tähestikus: L nagu luule.

pika säriajaga sõnad
saavad luuleks
ja luule varjudeks

      Veiko Belials

Lugemismängu soovitused: Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Gert Helbemäe „Ohvrilaev“ (Eesti raamat, „Eesti romaanivara“ sari 1992).

Alustuseks tunnistan ausalt, et Gert Helbemäe „Ohvrilaeva“ poleks ma vist ilmaski lugema sattunud, kui mitte Kai Aareleid poleks seda siinsamas raamatuaasta blogis oma intervjuus soovitanud, sestap maandub see minu jaoks lugemisbingo kategooriasse „Luua Metsanduskooli blogis soovitatud raamat“. Aga teiste jaoks võib see sobida ka vabalt valitud raamatu või isegi rohelise kaanega raamatu kategooriasse.

Raamat oli soovitamist väärt. Soovitan minagi, üritades järgnevas ülevaates mitte kirjutada peamisest süžeeliinist, et mitte lugemiselamust ära rikkuda.

Hämmastavalt hästi ajale vastu pidanud, on romaan ühtaegu kaasaegne ja ajalooline. Ühest küljest annab see pildi revolutsiooni- ja vabadussõjajärgsest noorest Eesti Wabariigist, kus poiste ja tütarlastekoolid on eraldi, koolides on kooliinspektorid, ühiskonnas on revolutsiooni eest põgenenud emigrandid. Teisalt on see aga ajatu lugu elus sihi otsimisest ja inimsuhetest, lahku kasvamisest, läheduse (aga pisut vastuoluliselt ka vabaduse) vajadusest. Ratsionaalne ja loogiline maailm põrkub romantilise ja emotsionaalne põlemisega, intellektuaalsete ja filosoofiliste vestluste varjus aimuvad mingid tumedamad allhoovused ja kõik see hoiab pinget.

Ebamugavalt tihedalt laotud tekstist hoolimata läks lugemine suhteliselt kiiresti ja üks põhjusi oli ilmselt see, kui sujuvalt ja sisemiselt loogiliselt oli lugu üles ehitatud. Tegelased on usutavad, neile on lihtne kaasa elada, tegevustiku areng ja tegelaste ajendid ning käitumine ei tekita vähimatki kummastust, peategelase paanikaase küündiv peataolek lõpu eel välja arvatud. Ka päris lõpp läheb minu jaoks ehk pisut liiga pateetiliseks, kuigi taas – ma saan aru, miks see nii on lahendatud. 

Metafooride ja sümbolite varjus omandab kahe vaimselt üksiku inimese teineteise leidmise ja kaotamise lugu vanakreekaliku tragöödia mõõtmed, jättes lõppu siiski teatud postiivse noodi. Üdini inimlik, romantiline ja traagiline. 

 

Virtuaalkülaline: Kai Aareleid

Meie blogi raamatuaasta küsimustele vastab seekord kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Kui päris aus olla, kaasnevad eestikeelse raamatu viiesajanda aastapäevaga veidi kahetised tunded. Ühest küljest ei saa kunagi olla liiga palju põhjusi omakeelset kirjasõna tähistada, olgu see siis ümmargune arv aastaid esimese eestikeelse raamatu ilmumisest või mõni muu tähtpäev või sündmus. Eks see ole läbi aegade olnud raamatuaastate mõte ja praegu on mul tohutult hea meel näha raamatuaasta programmis nii palju eriilmelisi üritusi, mis kõik tõstavad omal moel keskmesse eestikeelse kirjanduse. Teisalt muidugi on pooltuhat aastat nii hoomamatult pikk aeg ja see teadaolevalt vanim eesti keelt sisaldanud trükis, mida me täna tähistame, on meile kättesaamatu, seega minul isiklikult on lihtsam pühitseda kirjanduse kõrval keelt kui eesti kirjaduse asendamatut instrumenti. See ei olegi enam nii endastmõistetav – luua eesti kirjandust eesti keeles –, ometi on eesti keel mulle kirjaniku ja ka tõlkijana niisama vajalik kui õhk. Teistes keeltes võib rändamas käia, aga eesti keel on kodu.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raske on näha tulevikku või ennustada, kuidas asjad arenevad. Tean lihtsalt seda, et praegu, mulle, minu lastele ja võib-olla nende lastele on eestikeelne raamat veel vajalik ja oluline. Ja mingi osa minust tõrgub tunnistamast, et lähiajal toimub selles mingi kardinaalne muutus. “Tänapäeva muutuv maailm” on sobinud vist öelda peaaegu igal ajastul. Kui palju näiteks on olud, tehnoloogia, riigi- ja silmapiirid, ka meie eesti keel või kirjandus kas või minu lapsepõlvega võrreldes muutusi läbi teinud… Aga millal ei oleks ajad muutunud? Samas ma usun, et põhiolemuselt jääb inimene samaks.

Oled öelnud, et vaikimine on inimese kaitseala. Kui kirjanik vaikijatele hääle annab, kas pole see siis mõneti nagu loata võõrale kaitsealale tungimine? 

Selles küsimuses on tegelikult juba vastus olemas. Kirjanik kirjutab. Võib öelda ka nii, et kirjanik teeb, mis tahab. Ilukirjanduses annab kirjanik hääle fiktiivsele inimesele, tegelasele, kes võib küll kusagil alge tasandil võrsuda tegelikkuest, aga on kirjapandud loos juba – kuidas öeldagi – Teine. Ükskõik Kes või Mitte Keegi või vähemasti Iseenda Teisik. Selline üldistamine on minu arust kirjaniku ülesanne. Muidugi ma ei ütle, et eetilisi kõhklusi ei oleks. Tunnistan, neid on vahepeal päris palju. Teinekord on muidugi ka nii, et mida kaugemale tegelikkusest minna, seda tõelisem võib lugu lugejale tunduda. Kõige rohkem usutakse vahel seda, mis on täiesti välja mõeldud. Aga lõpuks, jah, Kirjutaja jääb ikka süüdi, kasutagu ta siis hüppelauana kas fantaasiat või tegelikkust – ikka leidub keegi, kes tahaks, et kirja oleks pandud mõni teine versioon “tõest”– või üldse mitte midagi, nagu ütleb kroonikakirjutaja mu romaanis “Vaikne ookean”. Selline “süü” on ametisse sisse kirjutatud ja sellega tuleb lihtsalt leppida.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan midagi vanemat, Gert Helbemäe “Ohvrilaeva”. Mulle on endalegi arusaamatu, kuidas ma selle raamatu juurde nii hilja jõudsin. Aga seda suurem oli avastamisrõõm! “Ohvrilaev” on kompaktne ja väga laetud romaan nii õhkkonna, kõlbeliste dilemmade, kohakesksuse (30. aastate Tallinn!) kui ka ajaloolis-filosoofilis-mütoloogilise plaani ja metafooride poolest. Ei tahakski rohkem kirjeldada või põhjendada, soovitan lugeda! Sellest romaanist saaks muide ka suurepärase filmi. Oleks ääretult huvitav näha, kuidas see raamat väljenduks mõne teise meediumi keeles.

Pärnu Kirjandusfestivali eelinfo + aasta kirjanik 2025

Selle nädala lõpus festivalitab kirjandus Pärnus.

Eesti Raamatu Aasta kaheksanda kuu kuueteistkümnendal päeval, täpselt keskpäeval, saab Pärnu tulevases Kirjanduspargis Koidulale pärg pähe asetet ja viies Pärnu Kirjandusfestival avatuks kuulutet! Ning siis on me kõigi päralt 12 tundi parimat eesti kirjandust ning kauneimat eesti keelt.

Täpsemat infot leiab siit.

Suur tabelikujuline ajakava siin.

Nädalavahetusel Alatskivil Juhan Liivi Muuseumis toimunud festivalil Eesti Kirjanik 2025 pälvis aasta kirjaniku tiitli Kairi Look debüütromaaniga „Tantsi tolm põrandast”.

Foto: Kris Moor

Auhinnaks sai laureaat tamburiini, mille omal ajal olevat Juhan Liivile kinkinud Aafrika kirjasõber.

Palju õnne!

Lugemismängu raamatusoovitused: Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud töö. Robert Kurvitz "Püha ja õudne lõhn".

Robert Kurvitz „Püha ja õudne lõhn“ (ZA/UM 2013). Kirjanike Liidu romaanivõistluse ergutusauhind 2008.

Esimene mõte paarikümne lehekülje järel: see on väga kirjanduslik tekst, lausa kirjanduslikult nõudlik tekst. Ja teine: see ei anna end lihtsalt kätte. Lugeja peab vaeva nägema.

Temaatika on põnev – kaovad neli tüdrukut. Minevik põimub olevikuga, aga kõik tundub kuidagi nihkes, nii et esiotsa ei saa aru, mis see on – ulmesugemetega krimi? Mingi paralleelreaalsus? Alternatiivne maailm? Korraga on magnetpadjal hõljuvad rongid ja hobutrammid, mingid nimed on tuttavad, mingid mitte. Kõik on väändunud, paigast ära.

Tekst on fragmentaarne, hüppab ajas ja ruumis ning lugeja peab hakkama ise pilti kokku panema, tegevuspaika ja tegelasi välja joonistama. Ilmumishetkel puudus ju teadmine, et see ongi see maailma parima videomängu „Disco Elysium“ maailm. Pelutav ja paeluv maailm, milles kõik on nii vale, aga samas nii õige, maailm, mis on ühtaegu võõras, aga ikkagi nii neetult tuttav. Maailm, mida pole olemas, aga mis sellele vaatamata on päris. Nii päris, et võtab kõhedaks. See tõuseb oma deliirses ilus, kuni variseb kokku iseenda täiuslikkuse alla, jättes sulle lõpuks alles ainult ühe küsimuse: "Mis see oli?"

Sa ei tohi selle tekstiga võidelda, sa pead minema sellega kaasa, laskma end sellel kanda, sest vastasel juhul neelab see sind, sa upud sellesse, ja hall, mis ridade vahelt tõuseb, mähib sind tasapisi endasse ning murrab su sentimeeter sentimeetri järel tükkideks. Raamatu lõpuks oled sa sama kadunud kui Lundi õeksed ja su aju asemel on kallerdis. Ma kujutan ette, et seda raamatut saab ainult armastada või vihata, ma ei kujuta ette, et see kellegi külmaks jätaks. See kas sobib sulle või ei sobi.

Jah, see on krimi. Mingil moel. Jah, see on alternatiivreaalsus. Jah, see on ulme. Jah, see on kirjandus. Jah, see on hea. Jah, see on täiega pöörane. Jah, mulle sobis.

 

 

 

Virtuaalkülaline: Maarja Kangro

Täna jagab meiega oma raamatuaasta mõtteid Eesti Kirjanike Liidu esinaine, kirjanik Maarja Kangro.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Kahju, et ta vanem ei ole, aga asi seegi, saime märgi maha nende hävitatud usuraamatutega. Inimeste kirjalik kultuur on umbes kümme korda vanem, aga väga noored kirjutajad me ka ei ole: vähemalt viissada aastat on arvatud, et eestlaste poole tasub nende omakeelses kirjasõnas pöörduda. Igasugune "pidulik puhk", mis aitab kultuuriinimeste tegemistele tähelepanu tõmmata ja kultuuri veidike lisaraha suunata, on teretulnud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kui eestikeelne raamat saab tänapäeva maailma muuta ja inimeste elusid mõjutada, on selle olemasolu tähtis. Õnneks on täitsa olemas orgaaniline, loomulik vajadus eestikeelse raamatu järele, me ei tooda museaalset kultuuri. Ostjate huvi eesti luule vastu on suurem kui huvi tõlkeluule vastu, kirjandus on meediapildis rohkem esil kui nii mõnelgi jõukamal maal. Aga rahaline tugi omakeelsele kirjandusele, selle riiklik prioritiseerimine on möödapääsmatu, kui me tahame, et asi oleks jätkusuutlik. Et järgnevad põlved oleksid motiveeritud eesti keeles kirjutama ja lugema, peab meil olema kirjutajatele piisavalt feimi ja sulli jagada. Nad peavad tundma, et on vähemalt meie tiigis tähtsad kalad. Olla marginaliseeritu siin või marginaliseeritu mõnes suures keeleruumis – kumb tundub mõnusam valik?

Oled öelnud, et eesti kirjandus vajaks Nobeli kirjanduspreemiat. Ma ei küsi: kes?; ma küsin: millal? Millal me selle saada võiks?

Näiteks 2033.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Peeter Sauter, "Vere jooks" (2006). Head elusad novellid.

Kirjandusfestivali Eesti kirjanik eelinfo

Juhan Liivi muuseumis Alatskivil toimub 9. augustil taas kirjandusfestival Eesti kirjanik, mille käigus antakse tavapäraselt välja ka tiitel "Eesti kirjanik". Loetelu seni selle tiitli saanud kirjanikest.

Festivali üks esinejatest Kristiina Ehin on oma magistritöös kasutanud sõnapaari “naiste voli”. Autori arvates ongi “meil praegu käes naiste voli aeg, kuid kas selle lõpp või algus, seda näitab ajalugu.” Pilku uusimale eesti kirjandusele pöörates, kus riburadapidi ilmub tugevaid ja omanäolisi teoseid just naisautoritelt, jääb üle vaid nentida – tänases kirjanduses valitseb tõepoolest naiste voli.

Esinema tulevad Kristiina Ehin, Eva Koff, Kairi Look, Lilli Luuk, Berit Petolai, Kaur Riismaa, vestlusringis arutlevad naiste rolli üle kirjanduses Johanna Ross, Valner Valme ja Mari Niitra.

Kui laval on peamiselt naised, siis naiselikku väge tasakaalustab muusikaliste etteastetega Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd. Kindlasti jagatakse tiitleid ja kohal on ka pehme südamega machomees Mihkel Kunnus.

Festivalil saab osa võtta köitekunsti töötoast, mida juhendab nahakunstnik Iris Järg. Töötoas osalemise tasu katab materjali hinna.

Tegutseb puhvet, tegevusi lastele pakub Koosa raamatukogu, hilisõhtul saab sauna. Kindlasti saab osta ka raamatuid!

 

Lugemismängu soovitused: Betti Alveri kirjandusauhinna saanud teos. Piret Jaaks "Linnalegend"

Piret Jaaks „Linnalegend“ (Jumalikud Ilmutused 2015).

Passib kategooriasse Betti Alveri kirjandusauhinna saanud teos (kes vajab näpunäiteid, millised raamatud sellesse kategooriasse veel sobivad, siis siin on nimekiri.

Ma ei tea, mis värk mul selliste jutukogudega on, aga ma olen taas jännis oma tunnete ja seisukohtade väljendamisega. Üksteist lühikest juttu. Pisut nihestatud, unenäolised, mõned novelliliku puändiga, mõni selgema, mõni aimatavamaga. Osad mitte nii selgelt puänteeritud, vaid pigem eikuhugi sumbuvad. Tegevuskohad laiali üle ilma.

Tuleb tunnistada, et suurem osa neist lugudest jätsid mind suhteliselt ükskõikseks. No ei ole minu rida. Enim meeldisid ehk „Koolibri“ – selline selgelt novelliliku ootamatu lõpuga jutt, ja lõpulugu – „Pihtimus“, mis oli täiesti teistsugune. Ootamatu, veider, omamoodi usutav. „Lehtede lahkumine“ oli ka pigem positiivse poole peal, klassikaliselt novelliliku lõpuvindiga. Mitte et ülejäänutel otseselt midagi häda oleks, lihtsalt minust purjetasid nad mööda.

Debüüdi kohta on kogumik siiski korralik. Tase on suhteliselt ühtlane ja neile, kes novelle armastavad, võiks see meeldida küll.