Jõgeva raamatuaasta konverents
toimus üks päev varem kui ametlik avamine Tartus. Mis sealt valusalt silma jäi,
oli omamoodi isetekkeline sotsiaalne eksperiment – kohale oli tulnud
hinnanguliselt 80 inimest ja neist ainult neli olid mehed. Ehk siis umbkaudu viis
protsenti osalejatest. Ja kui vanuse järgi vaadata, siis ainult üks neist oli
gümnasisti või tudengi eas. Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.
Teine teema, mis mõtteid tekitas, pärineb Tartu avakonverentsilt, kus Tõnu Õnnepalu mõtiskles raamatust kui asjast. Olin just paar päeva varem sarnase teemaga kokku puutunud. Uueks aastaks kipuvad inimesed ikka lubadusi andma. Kui nüüd keegi on lubanud endale, et proovib näiteks paar kuud elada nii, et ei soeta endale ühtegi asja juurde, siis mind hakkas huvitama, kuhu ta selles kontekstis paigutab raamatu? On see tema jaoks asi või mitte? Või on see emotsioon, mida ta ostab? Või hoopis mälestus? Mina ei osta raamatut põhjusel, et see on asi – et mul on näiteks riiulis auk ja see tuleb ära täita. Või et mul on sisekujunduslikult puudu kolm punast raamatut. Või et neli aastat vana väljaanne tuleb uuema vastu vahetada, sest... vana!
Aga asistest asjadest ka.
Raamatuaasta alguse puhul anti välja erikujundusega kaheeurone münt, samuti
postmark koos esimese päeva ümbrikuga, mida avamisel esitleti. Mündiletis oli
pea kogu järgneva konverentsi aja saba, margid seevastu said palju varem otsa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar