Näib, et on tagumine aeg alustada
ülevaadetega sellest, kuidas mul endal lugemisbingo edeneb ja sinna vahele ehk
ka soovitusi jagada. Ja kuigi ma ei kavatse seda bingo-ruudustikku kuidagi
süsteemselt järgida, siis olgu esimene siiski ülal vasakul nurgas olev eesti
autori luulekogu.
Laur Lomper/Tõnu Oja „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku/Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“
Apollo raamatupoe rahvahääletusel
eelmise aasta parimaks luuleraamatuks ja Apollo lemmikuks kuulutatud raamat
siis.
No vot ei olnud see raamat
minule, tee mis sa tahad! Pealkiri on mänguline, keeletundlik, ajab ootused
lakke, aga kahjuks ei kanna raamat ise seda võrdlust välja. Kahju! Lomperi pool
on pigem nagu laulutekstid (näiteks postituse pealkiri on võetud Kuldse Trio
laulust, mille sõnad, nagu selgub, on ka Lomperi tehtud), Oja pool sisaldab ka
pühendusi ja igapäeva ning mõlemad üritavad pisut krutskit teha. Aga, aga ...
mitte kuskilt otsast ei kõnetanud. Vähemasti mind. No ei ole minu maitse. Paganas!
Nüüd tuleb vist uus luulekogu otsida, mida soovitada.
Ja ilmselt hoian ma end targu
eemale ka Apollo poolt eelmise aasta parimaks ilukirjandusteoseks kuulutatud Lauri
Räpi „Elatud eilsete ja elamata homsete vahel“. Igaks juhuks. Kes
kogu Apollo nimekirja tahab vaadata, siis palun: siin see on.
Tõnu Õnnepalu „Kevaded ja aastad“
Mis Õnnepalut ja Lomperit/Oja ühendab on see, et mõlemad ütlevad, et nad pole luuletajad. Kõik muu on erinev. Oja kirjutab riimilist luulet, Õnnepalu valik on peamiselt vabavärsiline. Oja on ajalik, Õnnepalu pigem ajatu, pigem mõtlus või meditatsioon, hetke tabamine. Esmapilgul lihtsad pildikesed, millest kumab läbi mingi lõplikkuse ootus, omamoodi resigneerunud leppimine. Jällegi – kõigile ei pruugi sobida, aga mulle täitsa sobis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar