Virtuaalkülaline: Krista Aru

 

Alustame raamatuaasta külalise rubriigiga, kuhu ilmuvad lühiitervjuud kultuuri- ja raamatu-inimestega. Paljusid neist ma tunnen, sestap ka sinatame.

Tänane virtuaalkülaline on Krista Aru, kirjandusloolane ja museoloog. 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

Ikka uhke tunde. Me peame olema õnnelikud, et elame ajal, mil me saame ise mõelda sellele, mida tähendab, kui ühel rahval on omakeelne kirjandus olnud pooltuhat aastat. See peaks meile andma usu, et raamat ei kao, tulevad küll teised võimalused kõrvale, aga see raamat, mis on nii kaua püsinud ja tulnud läbi kõikidest aegadest, see ei kao ka edaspidi, see kestab.

Miks on eestikeelse raamatu olemasolu jätkuvalt oluline?

Väikese rahva jaoks on oluline, et tal on mingi pidepunkt, mis teda hoiab ja millel on väärtus. Mitte rahaline väärtus, mis muutub, vaid mis seda rahvast koos hoiab, ja selleks on meil olnud kirjasõna. See on aidanud keelt arendada, aidanud kirjanduskultuuril tekkida, aga kõige enam meid ennast rahvana harinud, rahva eneseteadvust kasvatanud ja eneseusu tekitanud.

Oled töötanud nii Eesti Kirjandusmuuseumi, ERMi kui Tartu Ülikooli raamatukogu direktorina. Sul seda hirmu siis ei ole, et eestikeelne raamat on miski, mida peagi ainult muuseumist või raamatukogust leida võib?

Ei, mul ei ole. Mul on pigem nende aastatega tekkinud see veendumus, et varem või hiljem, ükskõik, mis eas, leiab iga inimene selle oma raamatu ja leiab ka oma tee raamatu juurde. Läbi põlvkondade on ju pahandatud selle üle, et noored ei loe, noored on hukas, neil on teised huvid. See on üks neist halbadest legendidest, mis on juba 19. sajandil liikuma läinud, et loetakse vähe, liiga viletsat kirjandust, ja see on lihtsalt mõnel ajal rohkem päevakorral, mõnel ajal vähem.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Oi, see on keeruline küsimus. Olgu siis Karl Ristikivi „Hingede öö“.