Virtuaalkülaline: Toomas Kiho

Seekordne virtuaalkülaline on Toomas Kiho, ajakirja Akadeemia peatoimetaja ja raamatuaasta peakomitee aseesimees.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Pool tuhat aastat on ajahorisont, mis meile harjumuspäraseimas, riiklikus mõõtkavas on harukordne. Muidugi on eesti keel, kultuur ja ka eestikeelne (suuline) kirjandus – meie rahvaluule – palju vanem, aga kui mõtelda tänapäevaste riikide ajapiiris, siis 500 aastat tagasi ei võinud enamik riike oma iseolemisest unistadagi. Seega on eestikeelse raamatu ja eesti kirjakeele 500. aastapäev kahtlemata tähtpäevad, mida riiklik protokoll iga päev tähistada ei saa. Tuletame meelde, et Eesti Vabariik ise on ju ka viis korda noorem, alles 107 aastane. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelse toimimise võimalikkus tänapäeva maailmas on eksistentsi-aalne küsimus eesti keele püsimiseks. Eestikeelne raamat muukeelsete raamatute ookeanis on siin ainult üks osa. Põhitähtis on, et eesti keel käiks kaasas tehnoloogiliste uuendustega, et meie kodumasinad, eeskätt mobiiltelefonid räägiksid meie ja meie lastega eesti keeles. Eesti keel peab olema loomulik suhtlusvahend igas olukorras: koduköögist akadeemilise doktoriõppeni, haigete ravist maailmatasemel ilukirjan-duseni. Selles viimases on ajast aega keskne olnud raamatu roll keele hoidmisel. See on vastus siis küsimusele.

Oled öelnud, et tee või lolle otsuseid, peaasi, et enamik inimestest selle poolt on. Rahvas ei eksi kunagi. Ja lisanud samas, et rahvas peaks olema haritud ja tark, siis ta teeb tarku otsuseid. Aga kui meie lugemus ja tekstist aru saamise oskus vähenevad, lollide otsuste hulk kasvab, kas võib see siis olla ohuks mitte ainult eesti keelele, vaid Eestile tervikuna?

Kui rahvas on tark ja haritud, siis ei saagi ta langetada rumalaid otsuseid. Ja kui selle rahva elu on korraldatud demokraatlikel alustel, siis pole rumaluse võitu vaja karta. Niisiis on põhiküsimus see, et kuidas teha rahvas targaks, harituks. Ja see ongi keskne tulevikuküsimus. Vastus on ka lihtne: Me ei tohi teha allahindlust hariduses, „kool“ igas selle astmes peab „nõudma“ ning ühiskonnal tuleb leppida, et vaid kõige andekamad ja targemad võivad jõuda teduste kõrgeimasse tippu. Ainult sellist olukorda (ehk „haridussüsteemi“) saab pidada targa rahva koolitamise või targaks rahvaks saamise retseptiks. Niisiis – rohkem nõudlikkust. Ja kui seda kõike teeme eesti keeles, siis on ka keele tulevik ja Eesti tulevik kindel. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Alustada võib Andrus Kiviräha loomingust. Omavanustele soovitan ta romaani „Maailma lõpus“, noorematele „Reisi Kuule“. Hiljem juba muud.