Raamatuaasta ootuses

 

Tere, raamatusõber!

Eesti Raamatu Aasta on kohe-kohe algamas ja alustab ka Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi. Mina olen Veiko Belials, ulmekirjanik ja luuletaja, Eesti Kirjanike Liidu liige, paljudele aga hoopis Luua Metsanduskooli kauaaegne õpetaja (ja mitte kirjandusõpetaja, nagu kaugemalseisjad kipuvad arvama).

Metsamehed on ajast aega olnud ärgas, kohalikku elu edendav ja kultuuri väärtustav seltskond, sestap tundus loomulik, et metsanduskool ei saa aastapikkust eestikeelse raamatu austamist ühekordse üritusega ära tähistada. Nii jõudiski mõte blogini, mis saadaks meie tegemisi kogu aasta vältel.

Mida siis oodata? Plaanis on vähemalt kord nädalas postitada uus sissekanne, mõnikord ehk ka kaks korda nädalas. Kindlasti hoian silma peal ja vahendan jõudumööda aasta jooksul antavaid kirjandusauhindu; annan soovitusi ja teen mini-intervjuusid raamatu-inimestega, eelkõige kirjanikega, ning küsin soovitusi ka neilt. Lisaks katsume koolis käima lükata lugemise väljakutse ja hoiame käigus pidevalt uuenevaid raamatuaasta raamatunäitusi (plaanis on üks virtuaalne ja üks nö pärisnäitus). Ja otse loomulikult seome kokku ka kooli ja raamatu. Aasta on pikk ja loodetavasti korjub selle aja jooksul blogisse veel teemasid ja sündmusi, mille peale ehk kohe ei tulegi. Hoidke silm peal! 

Ja lõpetuseks ka esimesed lugemissoovitused (metsanduskoolile kohaselt siis midagi metsaga seotut).

Lõpetasin just eesti metsaluule antoloogia „Südames laulavad metsad“ (kirjastus Salv 2024, koostanud Doris Kareva) lugemise. Luuletustega on see hea, et esiteks ei pea tervet kogumikku korraga ja järjekorras läbi lugema, kuigi selle antoloogia puhul tasub seda vähemalt osade kaupa teha (kokku on antoloogias kaheksa osa), et meeleolu kätte saada. Ja teiseks leiab igaüks pea alati midagi, mis talle meeldib.

Mulle kõige enam muljet avaldanud metsaluuletused pole kumbki üllatus või avastus, mõlemaid olen ennegi korduvalt lugenud, aga ikka veel imetlen nende sügavust. Esimene kuulub Juhan Viidingule:

*
        Kes puid ja põõsaid istutab? 

Sa vaata, Juhan, seisata.
        Puud pühad on. Ja iga päev.
        Puid pühadeks ei heisata.

Siit ka järgmine soovitus: lugege Viidingut. Ükskõik millist kogu. Minul on riiulis must piiblimõõtu Jüri Üdi ja Juhan Viidingu „Kogutud luuletused“ (Tuum 1998), aga Viiding on igal juhul kullaprooviga klassika, võta milline luulekogu iganes.

Minu jaoks on kõigist metsaga seotud luuletustest aga kõige sügavmõttelisem, kõige enam meie kollektiivset alateadvust avav hoopis Aleksander Suumani luuletus:

        * 
        Joonistasin metsa

        ja metsa kohale päikese.
        Inimesed ütlesid:
        See on hommik.
        Keegi ei öelnud: õhtu.

Nii et need, kes ei pelga vormimängulisemat, kohati trikitavat, kohati isiklikke kultuurisuhteid kajastavat ja kohati nõuka-tegelikkust torkivat vabavärsilist luulet, võiksid ette võtta ka näiteks Aleksander Suumani luulekogu „Kui seda metsa ees oleks“ (Eesti Raamat 1989).

Kel huvi, jõuab veel eesti kirjanduse pidunädalale, mis 1. veebruarini Järvamaal toimub.