Lugemismängu soovitused: Urmas Vadi "Kuu teine pool"

Nonii, minu lugemisbingo sai viimase ruudu. Täismäng! 

Urmas Vadi „Kuu teine pool“. Kolm Tarka 2023.

Minu jaoks oli tegu raamatuga, mille autori perekonnanimi algab minu eesnime esitähega.

Esmaspäeval annan täpsema ülevaate oma lugemisbingo läbimisest koos loetud raamatute nimerkirjadega kategooriate kaupa. Ja kuna täna on päevakorras Vadi, siis järgmise kolmapäeva külalise intervjuu on ka Urmasega. Püsige lainel.

Aga nüüd siis romaanist (mis muide on koos autogrammiga ka üks lugemismängu auhinnaraamatutest).

Esmapilgul tundub, et Vadi kirjutab mittemillestki. Säärane vaikne kulgemine, väikeste inimeste igapäevane elu mis algab nõuka-aja lõpupoole ja kestab läbi vabariigi algusaastate segaste aegade üsna tänapäeva välja. Aga see tõmbab mingil märkamatul moel kaasa. Ja paratamatult ronib pähe võrdlus Õunapuu „Eesti gootikaga“, mida ma oma blogis olen samuti arvustanud. Ka Õunapuu kirjutab väikestest inimestest, aga tema inimesed on väikesed hingelt. Ja kui Õunapuu on groteskne ja isegi kuri, siis Vadi on kuidagi ... südamlik? Tal jagub oma tegelaste vastu sümpaatiat ja empaatiat, kuigi tekst on pikitud iroonilise ja infantiilse huumoriga. Ja tasapisi hakkad aduma, et pole see elu neil seal nii värvitu ja mõttetu ühti. Lugu võtab pisitasa tuure üles; see näib uskumatu, milline suhete rägastik sealt lõpuks välja koorub! Suure loo sees on palju pisikesi lugusid – vanaema ja tema meeste lugu, õe lugu, onu lugu, alt-vanamehe lugu...

Jäin mõtlema, milles seineb Vadi fenomen, miks ta on nii populaarne, et samale „Kuu teisele poolele“ on raamatukogudes järjekorrad? Küllap on see äratundmisrõõm, samastumise võimalus teatud generatsiooni jaoks. Pluss see, et Vadi teksti on lihtne lugeda, kuigi ta tegelased (eriti mehed) on sellised ... äpud, no ei oska nad elada ega olla. Peategelase isa on nagu rikkis seinakell, millest pole kasu, aga mis ka kellelegi ette ei jää, lihtsalt aeg-ajalt, kui kellegi pilk tal peatub, kerkib küsimus, miks ta seal on. „... mingi rahulolematus oli peal, ta tõusis kohe varsti jälle püsti, käis tubades edasi-tagasi, viimaks lõi lahti kõik korteri aknad, tuul tõmbas, kardinad lehvisid, potililled õõtsusid kergelt kaasa, isa avas suu ja hingas sisse-välja, ehk oli see üks metsikumaid asju, mida ta teinud oli, ...“

Kõik on argine ja samas üleelusuurune, vürtsiks muhe ja leebe huumor, mis pole aga sugugi nii pehme kui esmapilgul tundub, aga ka mitte nii terav kui Kivirähal, kes ju samuti meie enesekuvandile vinte peale keerab. Tabavad kirjeldused muudavad tegelased värvikaks, kummist soojenduskottide ostmise lugu on näiteks nii tragikoomiline, et ei teagi, kas peaks nutma või naerma. Sama tragikoomiline on alt-vanamehe surm.

See naer läbi nutu näibki olevat see, mis Vadi juures paelub. Inimesed ei oska elada, nad ei suuda kohaneda, kogu aeg nagu oodatakse midagi helget, mis on kusagil silmapiiri taga, aga silmapiir teatavasti ei tule kunagi lähemale, mine kaua tahad. Kõik see on kurb, aga kõike seda on kirjeldatud soojalt ja inimlikult, naljakaltki, nii et kannatused saavad õilistatud ja kuidagi kergem saab olla, loed ja muigad, kuigi tegelikult peaks tegelastele hoopis kaasa tundma. Ja siis sähvatab mõte: neetud, aga nii me ju elamegi! Sellised me ju olemegi!

Loetagu!

 

 

Virtuaalkülaline: Tõnis Vilu

Täna on meil külas luuletaja Tõnis Vilu.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Arvan, et võib uhke olla küll! Kirjanikuna olen osa eesti raamatuelu pidevusest, see on ühtaegu aukartustäratav, aga ka innustav. Tunnen, et mul on olemas toetav seljatagune. Johann Koell tõlkis katekismuse alutaguse murrakusse, see oli elav ja suuline keel. Mõte sellest on inspireeriv ja olen ise üritanud sageli kasutada loomulikku kõnekeelt, et kirjanduslik tekst n-ö ellu äratada.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Võimatu on seda üle hinnata, oleme suuremate keelte kõrval maailmakirjanduse rikkus, selle mitmekesisus, võimaluste nihutaja.

Tõnu Õnnepalu kandideeris kahel korral kirjanikupalgale, mõlemal korral sai ja mõlemal korral loobus, leides, et palgalise kirjaniku staatus pärsib tema loovust. Sina oled Tartu linnakirjanik, ehk siis ka nö palgaline. Intrigeerin nüüd pisut – kas palgalise kirjaniku staatus alandab või ülendab kirjanikku?

Endise kirjanikupalgalisena ei tundnud ma ennast ei alandatu ega ülendatuna. Ma ei kujuta ette, mis Õnnepalul meeles mõlkus. Mis teda häiris. Õige sõna oleks siin hoopis "võimaldama". Kolme aasta jooksul oli mul võimalus tegeleda oma kutsumusega. Siiamaani on kirjutamine ainus, mida ma tõeliselt teha tahan ja mis jõudu annab. Kui ma tutvustan inimestele end kui kirjanikku, siis sageli küsitakse, et aga mis päris tööd ma siis ikkagi teen. Palgalisena oli hea öelda – ma saan kirjutamise eest tasu nagu iga teise töö eest. Inimesed võtsid selle omaks – kui nii, siis nii! Kui töö, siis töö! Nii et kirjanikupalk tuleb kasuks ka neile kirjanikele, kes seda veel ei saa. Õnnepalule ütleks nii palju, et üks hetk saab see kolm aastat läbi ja siis ei mäleta enam keegi, kas said seda palka või mitte. Ma ei näe siin probleemi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan Janika Läänemetsa luulet. Ma pole nii tunde- ja mõttepuhast teksti ammu lugenud. Helgib nagu kristall.

 

Raamatuaasta tähestikunäitus: S nagu sõnastik + kool ja raamat + uued raamatud Luua raamatukogus

Oleme jõudnud tähestikunäitusega S-täheni. Sõnastik. 

Sõnastik ei tähenda ainult erinevate keelete sõnaraamatuid. Teid võib üllatada, kui palju erinevaid sõnastikke meil on - õigekeelsussõnaraamat, võõrsõnade leksikon, etümoloogiasõnaraamat, sünonüümisõnastik, ametniku soovitussõnastik, eesti keele seletav sõnaraamat, assotsiatsioonisõnastik... Kõikvõimalikud eriala- ja oskussõnastikud sinna otsa. Eks visake pilk peale!

Meie näitusel on näiteks väljas ka aastast 1925 pärinev "Metsanduslised oskussõnad".

Sõnastikke on teinud ka kooliga seotud inimesed. Heino Untera (õpetas aastatel 1958-1993) on koostanud "Vene-eesti metsakasutuse sõnaraamatu" (Valgus 1986).

Ja Valdi Reinas (õpetas aastatel 1997-2004) "Metsa- ja puiduerialade inglise-eesti ja eesti-inglise sõnastiku" (Metsatark 2002).

***

Vahepeal on meie raamatukokku saabunud ka hulk uusi raamatuid. Sõnastikke nende hulgas küll polnud, aga eelmise tähe - reisiraamatu - esindajaid küll.

Nimekiri ka:

Evelin Alliksaar „Silm silma, hammas hamba vastu“

Eesti muinasjutud III. Novellmuinasjutud

Mudlum „Nööpidest ja muust häbiväärsest“

Piret Raud „Keedetud hirvede aeg“

Berit Sootak „Karulõks“

Rene Satsi „Minu Tai. Turistist sirgub inimene“

Ahto Raudoja „Eesti ja vene vahel - minu lood Petserimaalt“

Peep Veedla „Eesti metsalindude taskugiid“

Mart Juur „Eesti popmuusika täielik leksikon“

Juhan Maiste „Eesti mõisad ja lossid III. Aadlikultuuri seitse aastasada“

Jaak Juske „Eesti põnevad legendid ja pärimused“

Hanno Ojalo, Mati Õun „Eestlased, rüütlid ja ristisõdijad. Muistne vabadus võitlus“

Lõppeva aaasta parimad raamatud + Betti Alveri luulepreemia

Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat 2025: Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“ (Kirjastus Kultuurileht). 

Vaata ka minu soovitust.

 

Parim tõlgitud ilukirjanduslik raamat 2025: Valérie Perrin „Kolm“ (Kirjastus Tänapäev, tõlkija Pille Kruus).

Parim eesti autori teabekirjanduse raamat 2025: Margus Laidre „Ars moriendi – ars amatoria. Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas“ (Kirjastus Argo).

Parim tõlgitud teabekirjanduse raamat 2025: Stanley Tucci“Mida ma sõin ühe aasta jooksul (ja teisi mõtteid)“ (Kirjastus Helios, tõlkija Marianne Ots).

Parim eesti autori laste- või noorteraamat 2025: Triinu Laan „Poiss ja papa“ (Kirjastus Päike ja Pilv, illustraator Anne Pikkov). 

Parim tõlgitud laste- või noorteraamat 2025: Katie Kirby „Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“ (Kirjastus Eesti Raamat, tõlkija Hels Kure).

Rahva Lemmik 2025: Merilin Mandel „Mis värk nende kehadega on?“ (Kirjastus Puänt, illustraator Krõõt Kukkur).

Parimate välja selgitamiseks oli kokku pandud laiapõhjaline žürii, kuhu kuulus ligi 100 kirjandus- ja meediategelast üle Eesti. Lisaks žürii valikutele selgus ka Eesti raamatulugejate lemmik – Rahva Lemmik! Rahva Lemmiku valimisest võttis osa rekordilised 2300 lugejat. Kokku said lugejad sel aastal valida võitjad üle 380 viimase 12 kuu jooksul ilmunud raamatu seast.

Lisaks anti 23. novembril Tartu kirjanduse majas 30. korda välja Betti Alveri kirjanduspreemia. Tänavune laureaat on Johanna Roos teosega "Tsükkel" (Kastani Tänava Kirjastus).

Palju õnne! 

Lugemismängu soovitus: Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Mihkel Raud „Musta pori näkku“. Tammerraamat 2008

Sobib lugemismängu rubriiki „Eesti elulooraamat“, kuigi ma pole päris kindel, kas see räägib rohkem Mihkel Raua värvikast nooruspõlvest või dokumenteerib ajastut ja Eesti muusikamaailma. Aga filmi, mida Jaak Kilmi selle põhjal praegu teeb, tahaks küll näha.

Mihkel Raud oskab kirjutada. Selles ei peaks küll enam keegi kahtlema, kes vähegi tema erinevate telesaadete kohtunikusõnavõtte on kuulanud. Mida on võimalik suuliselt teha, saab ka kirjalikus vormis veelgi paremal tasemel reprodutseerida. Ja seda ta teeb.

Mihkel Raud on irooniliselt sapine, kohati liigagi avameelne, enamasti ropu otseütlemisega, surub nii mõnegi tuntud molli mõnuga sita sisse, aga... aga... Mingites detailides suudab Mihkel Raud olla ka äärmiselt delikaatne ja tundlik. Need kohad tuleb lihtsalt üles leida ja ära tunda.

Ja teisal jätab üht-teist ütlemata, sest kes teab, see teab.

„Musta pori näkku“ on häbitult ja teadlikult üleelusuurune. Selles on pisut liiga palju epiteete. Ja nendes epiteetides on pisut liiga palju tunda hoiakut. Mida ta selle rõhutatult robustse ja ropu hoiakuga ikkagi varjab? Egas ometi haavatavust ja ebakindlust? Me ju teame, milline peab olema rokkarite kuvand. Või punkarite. Eriti punkarite. Niisiis... see raamat vastab igati nendele kuvanditele. Või siis loob neid juurdegi. Mitte et ma Mihkel Rauda liigses fantaasialennus kahtlustaks. Eks see elu oligi selline. Eriti muusikutel. Eriti punkaritel. Eriti Mihkel Raual, kes elas tollal mitmeaastases mäluaugus. Aga värve tõmbab ta sellele vaatamata laia pintsliga. Mõnuga. Ja mõnuga tuleb seda ka lugeda. Eriti neil, kes toda aega ei mäleta. Sellest raamatust saab aimu, kui lohutu ja ajuvaba, aga samas ka pöörane üks ajastu oli.

Ja eriti veel neil, kes toda aega mäletavad (st kes ise mäluaugus ei olnud). Puhas nooruse nostalgia. Põrgut, ma ju käisin neil Tartu levimuusikapäevadel! Ma ju olin sellel esimesel (ja kõigil järgmistel) Rock Summeritel! Ma käisin kõigil tollal Tartus toimunud Singer Vingeri kontsertidel!  Aga kuigi sellise elu raamatust lugemine võib tunduda lõbus, ei olnud sellise elu elamine seda ilmselt mitte. Me kõik ju teame, kui paljud suured staarid on end niimoodi surnuks joonud. Aga Mihkel Raud on õnneks elus, sest tegi oma geneetilisest pärandist  valiku kirjutamise kasuks. Muusikalegend on ta niikuinii. Ka padukainena.

Ja roppus... noh, pidage seda lihtsalt kirjaniku stilistiliseks võtteks.

Virtuaalkülalised: Ilona Martson ja Andrus Kivirähk

Et esmaspäevases postitusest jooksis läbi uudis lastekirjanduse tõlkeauhinnast Paabeli Torn, siis on vast paslik küsitleda täna kaasasid, kes tegelevad lastekirjandusega. Esmalt tõlkija ja lasteajakirja "Täheke" peatoimetaja Ilona Martson, kes on ka ise saanud selle Paabeli Torni auhinna aastal 2011.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Minus tekitab see pigem kahjutunnet – kahju, et eestikeelne raamat ka vanem ei ole! Nii väga tahaksin, et omakeelseid kirjalikke allikaid Eesti elust oleks olnud ka varasemal perioodil. Ma imetlen ja jäängi imetlema Islandi saagasid. Kahju, et meie esivanematel ei olnud soovi või oskusi enda elust ülestähendusi teha. Elatud on ju Eestimaa pinnal aastatuhandeid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma arvan, et sama oluline kui eesti keele olemasolu kirjakeelena. Digitaalse meedia eripäraks on ajalikkus, kuid raamat oma vanamoodsuses aitab säilitada kirjasõna aastateks, sajanditekski. Ja erinevalt arvutitekstist raamat mäletab, jääb mäletama nii autorit kui lugejat. Tihtipeale, lugedes üle mõnda nooruses vaimustanud raamatut, on mul tunne, nagu kohtuksin vana sõbraga, keda ammu ei ole kohanud, aga kes ikka kusagil ON. Tõlkijana tean, seda tunnet ei ole võimalik taasluua, kui tegu ei ole emakeelega.

Ja muidugi ei suuda digimeedia iial tekitada äsja trükitud raamatu lõhna ega rõõmsat ootusärevust selle avamisel. 

Milline on laste lugemishuvi tänapäeval? Kas eestikeelne kirjandus jääb kestma?

Kui me räägime ilukirjandusest, siis enamasti kesine ja pealiskaudne. See kajastub ka emakeele oskuses laiemalt – kui raamatuid ei loeta, siis on ka kirjutamise, lugemise ja loetust arusaamise oskus kehv. Minu meelest ei ole ühelgi eesti lapsevanemal põhjust tunda uhkust lapse üle, kes räägib soravalt inglise keelt, sest seda räägivad tänapäeval kõik. Küll aga on põhjust tunda uhkust rikka emakeelse sõnavaraga aruka lapse üle, kes on võimeline suhtlema nii, et iga teine sõna või väljend inglisekeelne ei ole.

Eks eestikeelne kirjandus kestab senikaua, kuni kestab eesti keel. Praegu näib küll, et eesti inimesed soovivad pigem raamatuid kirjutada kui lugeda. Igaüks tahab olla see ainulaadne ja isikupärane Autor, selle asemel, et ühineda lugejate nähtamatu massiga. Tulemuseks on paraku enamasti igav keskpärasus.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kui ainult ühte ja kui eesti autorit, siis soovitan Aino Perviku raamatut "Arabella, mereröövli tütar". See teos on ajaproovile edukalt vastu pannud. Ja see on juba midagi, mida tasub hinnata. 

 ***

Ja vaatame, mida arvab Andrus Kivirähk.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Ega eriti ei tekitagi, see on lihtsalt ajalooline fakt, mida mälumängudes küsida. Tundeid tekitavad ikka konkreetsed raamatud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Laial maailmal pole sellest vist küll sooja ega külma, aga minu jaoks on see erakordselt oluline. Olen ju eestlane ja eestlane peab saama lugeda eesti keeles. Kui poleks eestikeelseid raamatuid, eestikeelset kirjandust, siis poleks ka eestlasi ja poleks Eesti riiki.

Oled öelnud, et oleks mõttetu, kui eesti kirjanik hakkaks kirjutama raamatut, mille tegevus toimub Hispaanias või "Kolmest musketärist" või midagi säärast. Ometi on näiteks Leo Metsar kirjutanud keiser Julianusest, Aleksejev ristisõdadest, Ristikivi Euroopa ajaloost jne. Ons see kõik siis mõttetu?

Ei, see pole mõttetu, sest igal inimesel on õigus tegeleda just sellega, mis tema südamele armas ja kirjutada nendel teemadel, mis tema peas keerlevad ja tema südant vaevavad. Lihtsalt selge on see, et ristisõdadest või Rooma impeeriumist on erinevates keeltes kirjutatud tuhandeid raamatuid ning küllap kirjutakse veel, aga eesti ajaloost, eesti elust on võimelised kirjutama ainult eesti autorid. Seda ei saa kellegi teise hooleks jätta. See on meie privileeg.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Võiks ju soovitada kümneid, aga olgu, hetkel tuleb pähe Viivi Luige "Seitsmes rahukevad".

Eestikeelse raamatu 500. juubeli raamat: Eesti raamatu lood + kaks kirjandusauhinda

Eestikeelse raamatu 500. juubeli tähistamisest ma juba kirjutasin, nüüd siis sellest eritellimusel sündinud raamatust endast ka.

Eesti raamatu lood. Eesti Kirjanduse Selts 2025

Raamat, mis on kirjutatud nii-öelda tellimuse peale; raamat, mis tegeleb eestikeelse raamatu sünnilooga. Mõneti on sellist mosaiiki raske arvustada, seda enam, et viiest osisest üks on luuletus ja ülejäänu proosa.

Aga ... kuna emotsioone ja mõtteid ei saa vältida, siis osiste kaupa saab midagi ju ikka sõnastada.

Mulle väga meeldis Leelo mõte: „Keegi nüüdki avab kaane, süütab lambitule“. Sellest mõttest oli mõneti kantud ka presidendi kõne sõnum eestikeelse raamatu 500. sünnipäeval ja selle raamatu vabaõhuesitlusel Tartus 8. novembril, kus ta sedastas, et iga lugeja on ausammas eestikeelsele raamatule.

Urmas Vadi suutis mind üllatada. Ootamatu vaatenurk ja peategelane, pisut irooniline, mänguline, ses mõttes ju vadilik, miks ma imestan? Aga lugeda oli lahe.

Hargla kirjutab hästi. Profilt. Loed ja usud. Nii nad mõtlesidki. Nii nad rääkisidki. Noh, kui see tühistamise-sõna välja arvata, see mõjus küll pisut nagu sea seljas sadul. Paraku on Hargla kõige ... mitte igavam, nii ei saa kindlasti öelda. Aga kõige ettearvatavam, kuigi üritab lõpuks puändilaadse intriigi püsti panna. Friedenthal, kelle jutt on mõneti sarnane ja sündmustiku osas sama traditsioonilises võtmes välja peetud, mängib alltekstide ja viidetega julgemalt. Tema kompotis ei segaks vist ka see tühistamise-sõna kasutamine nii palju. Katsuge lugedes tal kannul püsida ja kõik vihjed ära tunda!

Ja siis Kristiina Ehin! Sa püha püss! Kust see äkki tuli?! Selline vaatenurk sellises ajaskaalas, millest ta kordagi välja ei lange. Väga põnev käsitlus, samas asjatundlik – loed ja saad aru, et Kristiina soontes ringlebki vere asemel regivärss, seda nõrgub ridade vahelt, see ei ürita sind ära uputada, aga seda ei saa ka vaka all hoida, see lihtsalt pressib välja.

Aitäh, Kristiina! See oli võimas, täiega punk, kui regilaulu kohta saab nii öelda. Aga miks ei saa?! Regipunk kõige ehedamal kujul! Sügav kummardus.

 ***

Lõppu kaks kiiret auhinnauudis ka. 13. novembril kuulutas Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond välja Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaadid. Auhinna eesmärk on tõsta esile häid tõlkeraamatuid lastele ning väärtustada tõlkijate ja kirjastuste tööd hea lastekirjanduse vahendamisel eesti lugejale. Valik tehti 91 teose hulgast, mis on ilmunud 2024. aasta oktoobrist kuni 2025. aasta septembri lõpuni. Auhind anti välja kahes kategoorias: parim pildiraamatu tõlge ning parim laste ja noorte juturaamatu tõlge.

Laste ja noorte juturaamatute kategoorias otsustas žürii laureaaditiitli anda Kristiina Kassi tõlgitud Nadja Sumaneni „Rambole“, mille andis välja kirjastus Päike ja Pilv. See südamlik lugu jutustab teismelisest poisist, kelle elu on kõike muud kui kerge, aga kes on otsustanud kõigest hoolimata olla hea inimene. Suvi depressiivse ema elukaaslase vanemate maakodus muudab tema jaoks paljutki. Ta hakkab teisi inimesi ja, mis peamine, iseennast paremini mõistma. Mitmed tema mured leiavad lahenduse.Keda huvitab, siis täisuudis on siin.

Ja täna kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja Põlvepikuraamatu konkursi võitjad. Konkursi võitis autori ja illustraatori Kristi Kangilaski raamatuprojekt "Mia muffinid". Teise koha pälvis Johanna-Iisebel Järvelille hoogsa teksti ja Epp Linke toredalt tihedate piltidega võistlustöö "Roosa T-särk". Kolmanda koha sai Triinu Laane lõbus luiskelugude käsikiri "Isa kipsilugu", millele tegi leidlikud pildimullidega illustratsioonid Tuulike Kivestu.

Palju õnne!

Lugemismängu soovitus: reisiraamat. Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis"

Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis". Kirjastus Pilgrim 2021

Sobib lugemisbingo kategooriasse "Eesti autori reisiraamat" (meie raamatunäitusel on ju ka praegu R-täht nagu reisiraamat).

Esimene asi, mis mind selle raamatu juures kõnetas, oli kaanepilt - Le Maison Rose (ehk Roosa maja) Montmartre´il. Olen selles kohvikus isegi istunud, nautides kõnniteele tõstetud lauas ilusat suveilma. Raamat annab aimu selle maja taustast, seostest Pariisi kultuurielu ja ajalooga. Ja nii terve raamat.

Selle peamine väärtus ongi Pariisiga seotud aja- ja kultuurilugu, mida avatakse erinevate vaatamisväärsuste - tänavate, väljakute ja hoonete -  abil. Kuna iga peatüki juures on ka kaardid marsruutidega, siis kõige parem oleks seda raamatut lugedagi Pariisis, selles osas on see raamat sõna otseses mõttes reisijuht. Pealegi annab autor Pariisis elava ja Pariisi tutvustava elukutselise giidina soovitusi ka kohtadele, mis pole ehk tavapärased turistilõksud ja mille leidmine ei pruugi niisama lihtne ollagi. 

Kindlasti on raamatut tore lugeda neil, kes Pariisis käinud. Aga ka neil, kes planeerivad esmakordselt sinna minna, võiks selle lugemisest abi olla. Lihtsalt ei tohiks ära unustada, et Pariis ei ole ainult lõputu glamuur ja romantika. Raamatus meie ette rulluv kuningate ja kultuuriinimeste kavalkaad võib kergesti sellise tunde tekitada. Psühholoogias on tuntud lausa selline asi nagu "Pariisi sündroom", mis tähistab psühholoogilist stressi ja pettumust neil, kelle ootustele Pariis ei vasta. Selle all kannatavatele jaapanlastest turistidele olevat lausa ööpäevaringne abitelefon sisse seatud.

Mina selle sündroomi all ei kannata. Olen Pariisis käinud kaks korda ja vaatamata selle suurusele tundsin end seal ootamatult koduselt. Nii et selle raamatu lugemine tekitas tahtmise veelkord sinna sattuda. Andsin 2019. aastal endale lubaduse, et enne kui Jumalaema kirik pärast tules hävimist korda pole tehtud, ma sinna tagasi minna ei taha. Nüüd on ka see takistus kadunud ja selle raamatu arvukad kohviku-soovitused tekitasid küll tunde, et äkki oleks aeg...

Virtuaalkülalised: Øyvind Rangøy ja Mika Keränen

Raamatuaasta tähestiku reisiraamatute tuules vahendame seekord lausa kahe külalise mõtteid meie raamatuaastast. Ja sedapuhku on külas Eesti Kirjanike Liidu liikmed, kes kirjutavad küll eesti keeles, aga kelle emakeel on ühel siis norra ja teisel soome keel - Øyvind Rangøy ja Mika Keränen.

Øyvind on tõlkija ja luuletaja, kelle esimene luulekogu ilmuski mitte norra, vaid eesti keeles.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ma mõtlen oma onu peale, kes on sündinud aastal 1954, aga mäletab 19. sajandi algust.
Ja siis mõtlen tagasi oma esimesele aastale Tartu Ülikoolis, kui ma esimest korda kuulsin eesti kirjakeele ajaloost ja sellistest asjadest nagu Wanradti ja Koelli katekismus, „Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?”, Kristjan Jaak ja papa Jannsen.

See kõik oli uus ja põnev. Nüüd on see kuidagi minugi minevik. Olen Eestiga seotud juba 25 aastat – rohkem kui pool elu. Selle mõju ei piirdu oleviku ja tulevikuga.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Eestikeelne raamat on nagu vastupanuliikumine, nagu järjepidevuse hoidja ja nagu õigus olla see, kes ma olen. See tähendab: väga oluline – ja alati ohus.

Miks sina, norralane, kirjutad eesti keeles?

Sest Eestis võttis mu omaks – ja küllap ma siis olengi kuidagi kaks inimest ühes. Kui ma kirjutan eesti keeles, on mul näiteks võimalik kirjutada Norrast viisil, mis oleks puhtalt norrakeelse autorina võimatu. See rikastab mõlemat pidi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mind vaimustas Meelis Friendthali "Punkti ümber"!

 ***

Mikat teavad tänu tema "Supilinna salaseltsile" vist küll kõik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Väga uhke on olla osa Eesti kirjandusloost. See juubel on tore! Kirjanikuna väljendan tundeid, nii enda kui teiste omasid, raamatutes, mida ma kirjutan. Kirjutasin eelmise aasta suvel loo sellest samast esimesest eestikeelsest raamatust. Proloog toimub 500 aasta taguses Tartus. Kirikuõpetaja Herbert Stahl annab oma sõbra, luuletaja Werner Volkonski kätte ühe eestikeelse raamatu, mis kaob. Esimeses peatükis sõidab Supilinna Olav jalgrattaga Tartu linnas ühe soome neiuga, kelle pilk jääb peatuma Jaani kiriku skulptuuridele. Rohkem ma raamatust ei söanda rääkida. Selle käsikiri valmis tõesti ammu. Raamat ise peaks ilmuma emakeelepäeval 2026, kui raamatuaasta saab läbi. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Oluline? Ma ei tea, millega võrrelda, sest minu jaoks on ta sama oluline nagu vihm. Või rukileib. Sprotid. Sibul. Armastus.

Ma tean, et mind loetakse ja minu teoseid armastatakse väga. Ma olen õnnelik oma lugejaskonna üle. Annan endast parima, et minu kirjutatud raamatud aitavad noortel armuda ka tulevikus eesti keelde. Eesti keele ja eestluse tulevik sõltub meist endist, igaühest.

Ma olen väga mures, mis eesti keelest saab, aga intervjuudes nagu seesama, ma seda teemat ei sooviks pikemalt lahata, sest soigumine ei aita midagi. Ma ei taha ka kritiseerida kedagi. Inimestel on vabadus teha oma otsusi. Minu viis eesti keele säilimise nimel võidelda ongi minu kirjutatud raamatud.

Oled rahvuselt soomlane, aga kirjutad eesti keeles. Oled sa eesti või soome kirjanik? 

Pass on mul Soome oma, aga juurikas on Karjala oma. Sündinud olen Helsingis, ka seal on mul juured.

Soome pealinna kõnekeel 1970-1980ndatest on minu esimene keel. Eestisse tulin kahekümneaastaselt 30 aastat tagasi. Siin on mu juured vast tugevamalt mullas.

Kas ma olen eesti või soome kirjanik? Ma ei soovi vastandada neid. Sõna "või" ei istu minule. Ma olen sada protsenti nii eesti kui ka soome kirjanik, minu jaoks see matemaatiline võrrand töötab. Kõigele lisaks kirjutan oma kodumurdes, salanimega Tommi Turunen. Jätan teadlikult ütlemata, mis keel see on, ise mõtlen, et ta on mu kodumurre. Eesti kirjandusmaastikul tuntakse mind küll paremini kui Soomes, aga päris tundmatu ma pole ka seal, seda on näha Soome raamatukogude laenutushüvitistest. Soome lugejatega ma väga tihti otse ei suhtle.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Varalahkunud Afa (Vahur Afanasjev) luule ja proosa meeldisid mulle väga ja vahel mõtlen tema peale, et liiga vara lahkusid. Soovitan tutvuda tema kirjandusliku pärandiga, näiteks "Tünsamäe tigu" on väärt luulekogu.

Raamatuaasta tähestik: R - Reisikiri

Meie raamatuaasta tähesti on jõudnud R-täheni, ehk siis väljapanekus on reisikirjad.

Tung reisida on inimesi alati saatnud. Kas see kihk tuikab me veres ajast, mil me kõik veel nomaadidena mööda maailma rändasime? Kes teab? Aga reisiraamatuid on ikka loetud, et kasvõi mõttes sattuda sinna, kuhu päriselt ei pääse. Juba 1848-49 ilmus Kreutzwaldi toimetatud ajakirjana "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on", millelt laenas omakorda nime nõuka-ajal populaarne sari "Maailm ja mõnda". Praegu naudib lugejamenu Epp Petrone kirjastuse "Minu"-sari. Ka meie kirjanikud on olnud kõvad reisijad (Friedebert Tuglas "Reisikirjad"; Johannes Semper "Reisikirjad"; Eduard Vilde "Reisikirjeldused", "Mööda maad ja merd"; Lennart Meri "Kobrade ja karakurtide jälgedes", "Laevapoisid rohelisel ookeanil", "Tulemägede maale", "Virmaliste väraval"). Reisimine võib olla ka ilukirjanduse kandev telg (Arvo Valton "Arvid Silberi maailmareis").

Ja nagu ikka koos uue tähega meie raamatutähestikus, tutvustame temaatikaga rohkem või vähem haakuvaid raamatuid, mis on ilmunud Luua Metsanduskooliga seotud inimeste sulest. Kuna meil on terve erilala, mis kaudselt kuulub samasse valdkonda - endise nimega loodusretke juht, nüüd matkajuht, siis alustamegi selle eriala vilistlastega. 2017 lõpetas Susan Luitsalu, kelle sulest on ilmunud kaks "Minu"-sarja raamatut. "Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära".

Ja "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles".

Lisaks on Susan kirjutanud ka raamatud "Ka naabrid nutavad" ja "Küsimused kõikidele vastustele".

Tänavune vilistlane Ena Mets on kirjutanud raamatu "Ülestähendusi Montmartre´i mäelt. Elu ja imede pandeemia".

Veel on ta avaldanud raamatu "Naeratava kuu inimesed".

Ma ise olen Luua Metsanduskooli õpetajana pannud kokku "Loodusretke juhi ABC".

Niipalju siis praegu reisimisest.

***

Vahepeal on omaniku leidnud ka üks kirjandusauhind. Alates 2007. aastast annab hõimurahvaste programmi juhtkomisjon välja kirjandusauhinda, et tunnustada omariikluseta hõimurahvaste omakeelsete kirjandusteoste autoreid ja tõlkijaid. Tänavu pälvis hõimurahvaste kirjanduspreemia dramaturg ja lavastaja Aare Toikka lavateose "Kullervo" eest.

Hõimurahvaste programmi juhtkomisjon kuulutas kirjandusauhinna laureaadid välja 1. novembril, mis on udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi mälestuspäev. 

Täna on eestikeelse raamatu 500. sünnipäev

Jah, just täna, 8. novembril 1525, arestis Lübecki raad vaadi trükistega, mille hulgas olid ka eestikeelsed raamatud. Raamatud põletati, need pole säilinud, aga dateering ajalooannaalides küll. Selle tähistamiseks kirjutasid Urmas Vadi, Meelis Friendenthal, Indrek Hargla, Kristiina Ehin ja Leelo Tungal oma nägemuse tollastest sündmustest. Üks autogrammidega eksemplar sellest raamatust saab olema ka meie lugemismängu üks auhindadest.

Täna toimus Tartus eestikeelse raamatu 500 sünnipäeva tähistamine, kus ühtlasi esitleti ka seda raamatut (salvestus). President pidas kõne, autorid lugesid katkendeid oma juttudest ja toimus tule-etendus. Kuna keset raekoja platsi seisis vaat, siis oli ju ette aimatav, millega tule-etendus lõppes.

Tundub barbaarbne? Aga ei! Kui vaat oli põlenud, kerkis tuhast sümbol, mille nimel seda tehti - raamatud ju ei põle!

See mälestustähis ei jää küll seisma raekoja platsile, aga seda saab käia vaatamas Kirjandusmuuseumis.

Tähistagem siis eestikeelse raamatu suurt sünnipäeva. Palju õnne!

Lugemismängu soovitused. Imbi Paju "Kadrioru aednik"

Imbi Paju "Kadrioru aednik". Postimehe Kirjastus 2024

Sobib meie lugemismängus katma lasteraamatu kategooriat.

Lasteraamat küll, aga teemad on ikka needsamad, mis Imbit puudutavad - iseolemine ja omariiklus, kultuur, loodus. Need on rüütatud lastepärasesse vormi, millele on visuaalse kuju andnud Liina Maadla. Nutikalt on kombineeritud fotot ja joonistust, pildid on detailirikkad ja mitmed detailid korduvad, nii et minagi ei pidanud lõpuks vastu ja hakkasin kokku lugema, mitu kepphobust ma raamatust leian (aga vat ei ütle, lugege ise).

Sisu on autobiograafiline, aga otsekui muuseas on siia-sinna väikesi õpetlikke nükkeid sisse poetatud, mis teeb sellest hea raamatu koos lastega lugemiseks ja arutamiseks. Kooshingamine, kõik on kõigega seotud, mulla võlumaailm ja mesilasete ühistöö on mõned märksõnad mida mööda saab koos edasi liikuda. Või siis meie ajalugu, võõras võim, oma riigi ehitamine. Isegi vana-kreeka filosoofid astuvad korraks läbi.

Mis mulle meeldis, oli see ootamatu vaatenurk, millega lisaks "esimesele aednikule" ka kõik järgmised presidendid raamatu lõpus mängu toodi. See aianduse ja kodukaunistamise liin ühendab neid kuidagi hoopis teisel tasandil, moel, millele me igapäevaselt ei mõtlegi, muudab neid institutsioonist inimesteks. Ja see on tore.

Virtuaalkülaline: Imbi Paju

Kuna meie raamatuaasta tähestikunäitusel on P-tähe aeg ehk siis puud ja puit, siis on ka külas puu nimedega kirjanikud - eelmisel nädalal Asko Künnap ja Carolina Pihelgas; sel nädalal siis Imbi Paju, kirjanik, ajakirjanik ja filmitegija. Ja reedeses postituses tutvustan siis ka Imbi raamatut "Kadrioru aednik".

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Meie iseolemise seisukohalt midagi äärmiselt olulist ja eksistentsiaalset sõnastas minu jaoks Rahvusraamatukogu vanemteadur Piret Lotman selle aasta „Keele ja Kirjanduse“ juunikuu numbris Kristiina Rossile antud intervjuus: 17. sajand oli eesti rahva ja kultuuri jaoks määrav, sest muidu oleksime sattununud ilma emakeelse kirjasõnata Venemaa impeeriumi koosseisu ja ei oleks meil praegu oma riiki. Me pole ehk mõelnud, et kui Otto Wilhem Masing avaldas pärast pärisorjuse kaotamist Liivimaa talurahvaseadused eesti keeles, said eestlased teadlikuks oma õigustest. Tänu baltisaksa estofiilide tegevusele ja rootsi ajal loodud talurahvakoolidele oli Eestis ju kirjaoskus üldine, seda soost ja seisusest sõltumata, Venemaal oli ainult 20 protsenti kirjaoskajaid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on äärmiselt oluline meie endi jaoks. Ilma keeleta pole riiki. Kui rääkida muutuvast maailmast, siis ma oleksin õnnelik, kui meie kirjanduse vastu tuntaks rahvusvaheliselt sellist huvi, et suured rahvusvahelised agentuurid võtaksid meie kirjanikud oma klientideks. Meil on küll Eesti Kirjanduse Teabekeskus, aga näiteks minu nõukogude okupatsioonist rääkiv raamat „Tõrjutud mälestused“ on ilmunud üheksas keeles just tänu Soome suurele kirjastusele ja selle agentuurile.

Mul on alati hea meel kui mõnel eesti teosel õnnestub maailma lennata, see saadab sõnumi, et oleme olemas. Nüüd tuleb saavutada rahvusvaheliste agentide huvi, aga see on võimalik ainult suurema tähelepanu tekitamisega meie kirjanduse vastu tervikuna. Lisaks sisule ja sõnumile tähendab see õlatunnet ja solidaarsust.

Oled öelnud, et loovus ja eneseteostus annavad sisemise rahu. Äkki meie rahva vaimse tervise seisukohast vaadates polegi see siis probleem, et lugejaid jääb vähemaks, aga kirjutajaid tuleb aina juurde?

Loovus ja eneseteostus on protsess, olen seda käsitlenud ka raamatus „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“ (2023). Enne kui saabub sisemine rahu, tuleb igal loomise teekonnal läbida ka selle protsessiga seotud väljakutseid. Kristjan Järvi ütles ühes intervjuus nii hästi, et kui luuakse juurde uusi preemiaid ja siis neid jagatakse ja neid püütakse, siis see on ellujäämise primitiivne instinkt. Olen elus, mind on märgatud. Kuid selle juurde peab käima ka sõnum; kuidas see sõna mõjutab maailma, loob maailmu. Sõnumi juurde jõudmine võib võtta aastaid, see nõuab keskendumist, pühendumist, see toob kaasa isegi tervisekahjustusi – sa istud tundide viisi, su selg jääb haigeks ja vererõhk tõuseb suurest loomise erutusest ja enesekõhklustest; kirjutamisse uppumine mõjutab suhteid lähedastega, sest sul pole nende jaoks piisavalt aega ega ruumi. Neist protsessidest tuleks rohkem rääkida, sest me pole tehisajuga robotid, vaid inimesed, kes tunnevad, kannatavad, rõõmustavad, kahtlevad jne. Kirjanikuks olemine pole meelelahutus, see on protsess ja sellega kaasneb lõpuks rahulolu ning õnnetunne, sest tekib dialoog lugejaga. Vanades lääne riikides on hinnas ka sisutoimetajad, kes on nagu ristivanemad raamatule; kes on osa protsessist. Heal sisutoimetajal on kulla hind,  ta on kirjaniku mõttekaaslane, sugulashing, peaaegu pereliige. Soovin, et ka meil hakkaks selline süsteem professionaalselt ja psühholoogiliselt tööle. Me oleme olemas siis, kui meil on sõnum ja nägemus ja selle nimel tuleb teha tööd teinekord aastaid.

Ma olen kirjaoskuse ja teadmiste usku ning lisaks oma raamatutele ja dokumentaalfilmidele püüdnud anda oma osa esimese taasisiseseisvunud Eesti kirjandusfestivali – Võtikvere raamatuküla – loomisega 1999. aastal; see tegutses 20 aastat ja selle juurde kuulusid ka laste lugemispesad.  Lugejaid ei jää vähemaks, kui me viime lapsed raamatu juurde, kui me loeme neile ette lugusid, arutame, näitame neile eeskuju. Kui alevitest ja küladest likvideeritakse raamatukogusid, siis muutub ühiskond pinnapealsemaks. Õnneks on Eesti tänapäeval täis kirjandusfestivale ja see annab lootust, et raamat ühendab ja pakub huvi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Postimehe kirjastus andis sel aastal välja Johannes Selja 1939. aastal ilmunud noorsooromaani „Sipelgas Si“, mis on kirjutatud väga elavas ja kujundlikus keeles. See on raamat endaks jäämisest, teise aitamisest ja väärtustest üldse. Tõesti võimas raamat meile kõigile ja resoneerub mu enda mõttemaailmaga, millest on kantud mu laste-ja kogupereraamatu „Kadrioru aednik“ sõnum – me kõik oleme eksitentsiaalne kudum. Ehk nagu ütles mu vanaema: „Me kõik oleme tehtud tähtedest, oleme puude koor, käbid, lepatriinud, mesilased, jõed, järved ning lõhn, mis tuleb pärast vihma.“

Eesti luule Pantokraatori uuel plaadil + festival Hullunud Tartu

Käisin eelmisel kolmapäeval Tartus Pantokraatori uue plaadi "Déjà vu" esitlusel.

Põhjus lihtne, aga äge - üks lugu plaadil on minu sõnadele. Plaat on ilus, müügitulu läheb 100% vähiravifondile, nii et ostke ja toetage. Pilti tehti ka:

Foto: Heikki Leis

Tartus toimub veel. Sel nädalal, täpsemalt 6.-8. novembrini on taas kirjandust, muusikat ja kujutavat kunsti ühendav festival Hullunud Tartu, mis kannab tänavu alapealkirja "Köide".

Põhiprogramm toimub seekord 7. ja 8. novembril Ülikooli kohvikus, mis on mänginud olulist rolli Tartu kultuuriloos. Hilisemateks õhtutundideks suundutakse mõlemal festivalipäeval Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubisse Salong.

Kahe päeva jooksul astuvad üles Bruno Molinero (Brasiilia), Valters Liberts (Läti), Mara Ulme (Läti), Valts Ernštreits (Läti) Kalle Niinikangas (Soome), Ville Hytönen (Soome) Annabel Berg, Aapo Ilves ja Alar Kriisa, Doris Kareva, Jüri Kolk ja Janar Sarapu, Janno Zõbin, Johanna Roos ja Anett Tamm, Kristel Mägedi, Mari-Liis Müürsepp, Silver Sepp ja Grigori Lotman, Leelo Tungal,  jt.