Virtuaalkülaline: Olev Remsu

Olev Remsu, kirjanik

 

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Vähe, võiks rohkem. Juubelit tähistab trükiraamat, ma usun, et meil on ka käsikirjalisi raamatuid, sest kuidagi pidi ju piiblitekst levima ja katoliku preestrid pidid seda väljaspool jumalateenistust ka eestlastele tsiteerima. Ja muidugi mitte ladina keeles.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kui võtame kaasa ka digivariandid, siis on see meie olemasolu jätkumise küsimus. 

Sa oled kusagil enda kohta öelnud, et tahad inimesi valgustada. Kas ilukirjandusteos peab valgustama?

Emotsionaalne ja esteetiline valgustus peaks olema. Ka hariduslik valgustus pole keelatud, ent eks see sõltu autori käekirjast.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Väga raske küsimus, otsida kullast ühte tera. Võibolla Mats Traadi "Harala elulood".

Lugemismängu soovitused: Ervin Õunapuu "Eesti gootika XX"

Ervin Õunapuu „Eesti gootika XX“ (Varrak 2017).

Minu lugemismängus täidab see raamat kategooriat "Raamat, mille pealkirjas on Eesti".

Juba paari esimese jutuga saab selgeks, et seda raamatut ei saa lugeda. Seda tuleb manustada tilk-tilga haaval, sest kontsentratsioon on nii kange, et võtab silmad märjaks. Negatiivsema meelelaadiga inimestel soovitan üldse eemale hoida, muidu võib masendusse langeda. Hea, et ma seda sügiskaamose ajal ei lugenud.

See pole isegi mitte teine Eesti, mis nende kaante vahelt vastu jõllitab – see on ma-ei-tea-mitmes. Väändunud, kõver, vaimselt sandistunud, tülgastav, groteskne, absurdne. Lohutu. Õnneks on lood ülilühikesed. Aga neid on palju.

Nii et kui te tunnete end liiga helge ja õnnelikuna, siis on see teile. Toob maa peale tagasi. Ainult et pärast on tunne, nagu tahaks duši all käia.

On jutte, mis oma äraspidise puändiga mõjuvad ootamatult, nagu näiteks „Õnnepäev“. On isegi humoorikaid nagu „Agendid“. Aga suur osa on sellised, et isegi lühikeste lugude lugemise ajal tuli pause teha, et üldse edasi lugeda. Aga mingi väärastunud huvi ei lasknud raamatut ka lõplikult käest panna. Imekombel on kogu selle friigitsirkuse keskel ka üks jutt, mis on peaaegu normaalne. „Hüpe“.

Selles raamatus on palju lapsi. Ja palju vägivalda. Joomist. Surma. Lollust. Mis see on? leidsin end lugedes mõtlemas. Milleks? Kellele? See tilk-tilga haaval lugemine... see on nagu arstirohu võtmine, mingi vaimne vaktsineerimine... On see mingi omalaadne didaktiline materjal, kuidas saada paremaks inimeseks? Et loed ja ei taha olla nagu nood seal? Tahad olla parem? Aga ma kahtlustan, et need, kes peaksid tahtma olla paremad, ei loegi raamatuid. Nad ongi sellised, nagu nood seal. Või veel hullemad. Või on see vaktineerimine neile, kes on veel normaalsed, et nad päris eluga kokku puutudes kreepsu ei saaks?

Ma ei tea. Ma ei tea, miks ma seda lugesin, veel vähem tean ma, miks Õunapuu selliseid asju kirjutab. Lummav. Painav. Jube.

Lugemismängu soovitused: Karl Ristikivi "Viikingite jälgedes"

Jätkame ikka pisut kergema suvelugemisega. Sedapuhku siis Karl Ristikivi „Viikingite jälgedes“ (Fantaasia 2003).

 

Kategooria: ajalooline romaan või vajadusel ka eesti klassiku romaan.

Alustuseks vaidlen ma vastu järelsõna autorile Raul Sulbile – see ei ole alternatiivajalugu, see on lihtsalt ajalooline romaan. Isegi mitte niivõrd ajalooline seiklus, kuigi raamat saab alguse külatäie rannarootslaste mahanottimisega ning edaspidigi on võitlusi ja laevahukke. Ei, see ei ole peamine, millele Ristikivi keskendub. Loomulikult on põnevust, aga pigem vaatleb autor inimese igatsusi ja püüdlusi, tema valikuid ja otsuseid, olles omamoodi eelprooviks Kroonikate triloogiale. Loomulikult on romaan lihtsakoelisem ja sirgjoonelisem, sarnanedes tõesti pigem ajaloolisele seiklusele, aga alternatiivajaloo jaoks jääb sellel minu jaoks midagi puudu. Ehk siis lugu on sobitatud teadaoleva ajaloo raamidesse ja ükski selles kirjeldatud sündmus või tegevus ei põhjusta uue, alternatiivse ajajoone teket.

Üks hoopis teistsugune Ristikivi kui me ehk harjunud oleme.

Virtuaalkülaline: Karl Martin Sinijärv

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Seda esimest raamatut ju päriselt olemas ei olegi enam. Ja tunnetega on nõnda, et kindlasti tekitas sündimine minus tundeid, ent ma ei mäleta neid. Olin sündides väga noor nimelt. Ja trükitud raamatuni jõudmise ajaks oli armas eestirahwas omi lugulaule veeretanud jo päris pikalt, nii et see poole tuhande aasta tähistamine on kahtlemata sümbolväärtusega, ent mõnevõrra meelevaldne. Küsimus ise on stiililt spordiajakirjanduse valda liikuv – mis tunne on, kas purakas jäi sisse? Täitsa hea tunne on, jagub nii purakat kui purikat kui puravikku.

 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Laiemas plaanis mitte teab kui oluline. Kitsamas vägagi. Oskus oma salakeelt raamatuisse raiuda on vahva ja valgustav võimalus/võimekus. Olgem valvsad ja vallatud, et me noid supervõimeid ära ei kaotaks, mis taevaisa lahkeste jaganud.

 

Sa oled etnofuturismi ristiisa. Kas Mikita kujutlus eestlasest, kellel ühes käes nutitelefon ja teises väike seenenuga, ongi see kehastunud etnofutu? Ja vaadates Kiviräha Ussisõnade tõlkeedu Prantsusmaal, siis kas selline etnofutu-seenline ongi eesti kirjanduse tuum, mis selle mujal maailmas huvitavaks teeb?

Etnofuturism sai vahepeal veidravõitu poliitilise mündi külge, hakkasin ise tarvitama lõbusamat sõna – kõivupunk. Aga jah, Eestis saab mitut asja korraga või vähemalt väga lähestikku tabada ja kogeda, see me eelis kahtlemata on. Üleelusuurusi linnasid meil pole, raba see-eest roppu moodi. Ma ei ole küll rabas käinud, ent jo teadmine, et lähimani on tunnike jala minna, lisab tõsikindlat turvatunnet. Jõhvikad mulle ei maitse ja murakat pole laivis näinud, ainult moosis, kuid see moos oli hea.

Ma ei usu, et me peaksime mujal maailmas ilmtingimata huvitavad olema, olgem iseenda jaoks põnevad ja naksakad. Kirjutatud on, et armasta oma ligimest nagu iseennast, aga see ju eeldab, et esmalt õpid toda iseennast armastama, muidu võrdlusalus puudub. Ja kui iseendaga sõjajalal oled, langeb kogu muu konstruktsioon kolinal kokku. Nii et edu on tore ja muidugi on parem olla natuke tuntud kui puhta tundmatu, aga ega see mingi esimene asi kaa ei ole, mille pärast endast välja minna ja murelema kukkuda.

 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ajaloopõnevik ja üldse minevikukirjutus teevad võidukäiku. Noppige Lilli Luugi, Joel Jansi ja Andres Adamsoni asjakesi, on mõnus ja saab targemaks pealekauba.

 

Eesti ulme aastaauhinnad

Sain nädalavahetusel suurepärase sünnipäevakingituse - minu jutt «Kübeke elutervet vihkamist» sai Stalkeri kui eelmisel aastal ilmunud parim eesti autori lühijutt! Lisaks sai terve see antoloogia, kus mu jutt ilmus ja mis minu jutu järgi pealkirja sai, samuti Stalkeri. Täisnimekiri võitjatest allpool.

Laupäeval, 19. juulil jagas Eesti Ulmeühing 28. korda ulmekirjanduse aastaauhindu Stalker. Ulmeauhindu jagati välja seitsmes kategoorias.

Parim eesti autori romaan

Maniakkide Tänav «Muinaskuningas #1. Manatar», kirjastus Lummur.

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus

Jaagup Mahkra «Matilda». Jutukogu „Must vend“, kirjastus Lummur.

Parim eesti autori lühijutt

Veiko Belials  Antoloogia „Kübeke elutervet vihkamist“, kirjastus Fantaasia.

Parim antoloogia või kogumik

«Kübeke elutervet vihkamist», kirjastus Fantaasia. Koostajad Kalmsten ja Kääramees.

Parim tõlkeromaan

Andrzej Sapkowski «Nõidur III. Tuleproov», kirjastus Varrak. Tõlkija Margus Alver.

Parim tõlkelühiromaan või -jutustus

Martha Wells «Allumatuse protokoll. Mõrtsukboti päevikud III»,  kirjastus Fantaasia. Tõlkija Iris-Barbara Jeletski.

Parim tõlkelühijutt

George R. R. Martin «Koos hommikuga tuleb udulangus». Jutukogu „Tuhande Maailma lood“, kirjastus Fantaasia. Tõlkija Sash Veelma.

Palju õnne võitjatele!

Raamatumängu lugemissoovitused: Mart Sander "Roosivõti"

Jätkame lugemissoovitustega pisut kergema suvelektüüri lainel, seekord siis Mart Sanderi "Roosivõti" ((LiteRarity 2025). Nagu aastaarvust näha, sobib kategooriasse 2024. või 2025. aastal ilmunud raamat.

Tugev taustatöö ajalooga, näputäis intrigeerivaid fakte, mille vahele põimida põnev väljamõeldud lugu, mis nende faktidega vastuollu ei lähe – see on see, mida Mart Sander oskab. Ja oskab hästi, tuleb tunnistada (mitte et see minu jaoks mingi üllatus oleks). Kolmest raamatu tekstist vaid üks on pisukese üleloomuliku puudutusega, teised kaks on täiesti tavaelulised, kuid nutikad ja põnevad lood. Põnevusjutt ongi vist õige määratlus. Mulle tuli kohe meelde kogumik „Alfred Hitchcock esitab: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud“. Just sealt leiab õhustikult, võttestikult ja süžeelt lähedasi jutte.

Õhuke, kiire, kerge, põnev. Meelelahutus parimal kujul.

Ja loomulikult on Mardil mitu rauda korraga tules, nii et lisaks piltidele, mis ta raamatusse on maalinud, seadis ta need tekstid ka ise lavale ja mängib koos Triin Lellepiga neid Mäetagus mõisas. Kes tahab, jõuab veel vaatama: etendused toimuvad 19., 20. ja 24. juulil ning 9., 16., 17., 22., 23., 29. ja 30. augustil.

 

Virtuaalkülaline: Indrek Hargla

Seekord jagab oma mõtteid kirjandusest ja raamatutest nädalavahetusel 55. sünnipäeva tähistanud Indrek Hargla.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Kuna mul paluti sellel teemal hiljuti üks jutt kirjutada ja uurisin selle valdkonna üsna läbi, siis vastus on, et tekitab palju küsimusi, millele tahaks saada vastuseid, aga neid ei ole ilmselt enam kusagilt võtta. Me teame, et oli trükitud eestikeelseid raamatuid – ei saa välistada, et lõunaeesti ja põhjaeesti keeles (vulgari estonico ja liuonico) –, ilmselt olid need missaraamatud. Aga kas siis ketserlikud ehk luterlikud või katoliiklikud, seda me ei tea. Ja ei tea ka nende saatust, kas nad põletati või mitte. Üldse ei ole välistatud, et need jõudsid Eestisse ja olid käibel. Samuti ei ole välistatud, et juba varem oli käibel katoliiklik nö. Kieveli katekismus. Mingil moel kindlasti eksisteeris käsikirjaline eestikeelne kirjasõna ka varem. Eesti kirjakeel ja kirjakultuur said kindlasti alguse katoliku ajal. Ma ise mõtlen siinjuures võib-olla kõige rohkem sellele, et poolele tuhandele aastale vaatamata ei ole me eestikeelset piiblitõlget ikka veel päriselt paika saanud. Ehk siis meil ikka veel või enam ei ole päris heas eesti keeles Piiblit. Kui ma pean kuskil tekstis piiblitsitaati kasutama, siis enamasti ma pean seda ise üle toimetama.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Küllap maailm muutub kogu aeg. Tänapäeva maailma muudab vist rohkem sotsiaalmeediaks nimetatud fenomen, selles levivad mõistusevastased kampaaniad, ülesässitamised ja kontrollimatu ebateaduste vallapaiskamine. On keeruline küsimus, kas kirjasõna suudab seda tasakaalustada. Tähendab, varemalt levitati samasuguseid asju ju raamatutena, nüüd on see peamiselt internetti kolinud.

Aga mis puutub eestikeelsesse raamatusse ja kirjasõnasse, siis ma arvan, et nii nagu pärineb tänapäeva lääne inimese intellekt või vaimsus paarituhandeaastasest kontaktist pliiatsi ja paberiga, siis eestlased on rahvusena olemas suuresti tänu kirjasõnale.

Oled ulme- ja krimikirjanik. Kuidas sa suhtud kirjanduse jagamisse kõrg- ja meelelahutuskirjanduseks, peavoolu- ja žanrikirjanduseks?

Kui olla kristlaselt aus, siis ma olen endine ulmekirjanik ja enam ulmesuunal üldiselt tegutseda ei kavatse. Ja ega mulle ei meeldi tegelikult kriminulli kirjutada, kuidagi nii on juhtunud lihtsalt. Žanrikirjandus on paratamatult olemas. Või õigemini, žanrikirjandus on võib-olla kõige esimene ja õigem kirjandus – seiklusromaan, armastusromaan jne – ja see mittežanrikirjandus on hilisem nähtus.

Kirjanduse kummaline fenomen on see, et ükskõik mis žanris ta on või ei ole üldse mingis žanris, võib ta olla hea, kui ta on hea. Ehk siis: kui on hea kirjandus – tõeline kirjandus –, on see hea žanrile vaatamata. Ükski žanr ei ole sellepärast madalam kui mõni teine ega ka žanri puudumine. Igapäevaelu vaatlus ja argiasjades sonkimine võib olla suurepärane kirjandus, kui see on suurepäraselt, meisterlikult, huvitavalt vaadeldud. Niinimetatud meelelahutuskirjandus peab olema kvaliteetne päriskirjandus, et olla üldse kirjandus. Tihti aga nimetatakse sellise nimega igasugu pahna, mis üldse kirjandus olemuslikult ei ole. Kõik sõltub sellest, kuidas me meelelahutuse defineerimine. Või ütleme nii, et minu meelt suudavad lahutada ainult andekus ja töö.

Eestis peetakse žanrikirjandust alaväärseks, õige kirjandus peab olema olme ja argiteemadel, igapäevaelust meie ümber ja mida rohkem nagu elu, seda parem. Suurem osa Eesti päriskirjandusest on argipäevast ja kirjaniku enda mõtetest ja elust.

Žanr ehk valdkond üldisemalt ei ole üldse tähtis, määrav on see, kas tekst on kirjanduslikult pädev või mitte. Ma kardan, et Eestis on vohama hakanud harrastuskirjandus, mis on tehniliselt ja kunstiliselt küündimatu, aga loetakse sellest hoolimata kirjanduse hulka. Publik ja ka kriitikud ei oska eristada kirjanduslikult pädevat teksti taidlusest. See on umbes sama, kui neli viiendikku sümfooniaorkestrist mängib halvasti ja noodist mööda. Ma kardan, et selline meie kirjanduspilt ka praegu on, nii žanriliselt kui peavoolus. Et üha rohkem sigineb autoreid, kellel ei ole annet ja kes ei viitsi mõelda oma keelekasutuse üle.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Lennart Meri „Hõbevalge“.

Lugemismängu raamatuarvustus: Indrek Hargla "Mõisa köis"

Indrek Hargla „Mõisa köis“ (Kirjastus Mooses 2024)

 

Film „Vari“ on saanud juba piisavalt tähelepanu ja Pääru Oja Juhan Liivina kiidusõnu. „Mõisa köis“ on siis see raamat, kus kolm juttu Juhan Liivist, kes mõrvu lahendab. Esimene – nimilugu „Mõisa köis“ – ongi see, mille alusel film tehtud, nii et vähemalt osaliselt võiks see raamat katta lugemismängus rubriiki „Raamat, mille põhjal on tehtud film“. Igal juhul sobib see aga krimiromaanide kategooriasse, või, miks ka mitte, aastal 2024 või 2025 aastal kirjutatud raamatuks.

Esimene emotsioon oli, et raskepärane. Hargla on ajastusse süvenenud ja kõnepruuk on vanamoeline ning praeguse aja seisukohast ehk viganegi, mis tähendab, et lugemine edeneb vähemalt alguses aeglasemalt kui muidu. Aga kui ära harjusin, ei pannud enam tähelegi, samas õhustikule andis see palju juurde.

Liiv peategelasena on huvitavaks kirjutatud. Huvitavamaks kui film näidata suudab. Luuletajanatuur on ju tundlik niikuinii, aga meelehaigus, mis teda vaevab, on ta meeled eriti erguks lihvinud, pealgi on Liivil õiglustunne, mis ei lase niisama passida, kui tõde selgitamist nõuab. Nii ta siis topibki oma nina sinna, kuhu tal asja pole. Esimeses jutustuses peab kohalik urjaadnik selle lihtsalt ära kannatama (mis sa hulluga ikka vaidled!), viimases aga tuleb juba ise tema käest abi küsima, sest Liiv on ikkagi kirjaoskaja inimene ja nii saab ka protokollid koostatud.

Oma haigusest on peategelane igati teadlik – skisofreenia ehk Beziehungswahnvorstellung on talle nagu isikutunnistus, mille ta vajadusel välja kraamib. Liiv on nagu meedium – kuigi seda kordagi välja ei öelda –, ta haistab surma, teda tõmbab selle poole. Isegi omaenda surma on ta ette ära näinud. Põnev kuju on ka Liivi must vanaeit, viirastuselaadne surmaenne, kes juhatab teda alati surma manu. Ja seda surma ikka jagub. Kõige rohkem viimasesse juttu, mis oligi minu jaoks kõige usutavama looga ja samas ka kõige keerukamalt üles ehitatud. Sellest saaks põneva filmi, sest korralik tulevahetus oli seal ka. Teine, mõisas toimuv, oli minu maitsele liiga kunstlik.

Lugeda soovitan, kinno minna ka. Tuleb lihtsalt keelepruugiga ära harjuda. Ja kui Hargla Liivi-lugudega jätkab (ja ta jätkab), siis varsti on Alatskivi-kant nagu Midsommer, mille puhul kõik imestavad, kuidas seal veel elusaid inimesi leidub, keda kurikaelad jätkuvalt maha saavad lüüa.

Film, muideks, oli üllatavalt algmaterjalitruu, kui päris lõpplahendus välja arvata, ja sellest tulenevalt ka üks vahepealsetest tapmisliinidest. Aga eks filmi taheti rohkem dramaatikat.

Lugemismängu soovitused: Liisi Õunapuu "Le Rhino" ja "Le Rhino 2"

Olgu siis pikkade pühade puhul lugemiseks midagi kergemat: Liisi Õunapuu „Le Rhino“ (Varrak 2017). Sobib kategooriasse Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud romaan (2017. aastal saigi  äramärkimise).

Kuna ma seda üle ei lugenud, kasutan märkmeid, mida žürii liikmena käsikirja lugedes toona tegin. 

Ilmselgelt ei ole mina vanemas keskeas mehena sihtgrupp, kuna tegu on millegagi, mille kõige täpsem määratlus peaks vist olema „naistekas“. Ja ometi lugesin ma huviga (lausa ühe hingetõmbega) lõpuni. Esimesed paar lehekülge loovad kiiresti vastuolulise mulje – kumb see on, kas võitlev naisõiguslus või tibindus? Üsna varsti maandub lugu aga eneseiroonilise arenguromaani sängi, kuigi pikalt püsib kahtlus, et äkki on ikkagi linnafantasy või maagiline realism.

Kirjutatud on hästi, lause jookseb, tegelane on piisavalt usutav. Väga isikupärane stiil, värvikas, kuid ei lähe (paari üksiku erandiga) üle piiri, sest tundub peategelasele naturaalselt omane olevat.

On terve rodu vahvaid ja isikupäraseid, pisut kiiksuga kõrvaltegelasi, kes on oskuslikult ja nappide vahenditega meeldejäävaks tehtud. Määratlemata tegevuspaik ja universaalsed nimed jätavad potentsiaali tõlkeks, samas – sedasorti kraami on ju niigi kõik kohad täis.

Tegevus tõmbab kaasa ja avastad end üsna kiirelt kaasa elamas. Aimatav linnafantasy ootus hoiab pinget, ootad, kas on või ei ole. See ootus saab lõpuks ka tasutud – piisavalt napilt ja piisavalt lõpus, et tavalugejat mitte ära peletada, kuid boonusena neile, kes seda ootasid.

Peamine pluss – ääretult helge mulje, mis jäi püsima. Tekkis tunne, et nendest tegelastest tahaks veel midagi lugeda (just neist pisut salapärastest kõrvaltegelastest nagu Õmblejanna näiteks).

Meelelahutus selle parimas tähenduses.

Poleks iial arvanud, et mõni „naistekas“ mulle meeldida võiks, aga ära ta mu tinistas! Moodne muinasjutt, aga mitte selline lääge ja roosa, vaid selline esmapilgul nunnu loomake, aga pisikeste teravate hammastega. Nii et mitte ninasarvikuna kohmakas, vaid pigem selline pesukaru meenutav nutikas tegelane. Tubli töö! Midagi nii helget ja kaneelilõhnalist pole ma lugenudki. Kui maailm jälle masendavana tundub, võtke ja lugege.

 

Liisi Õunapuu „Le Rhino 2“ (Varrak 2018).

Kuna esimese osa käsikirja lugemisest on aastaid möödas, otsustasin nüüd võtta ette teise osa, et vaadata, kas meeleolu ja muljed on samad. Arvamust esimesest osast mõjutas kindlasti ju seegi, et olin just lugenud kohutava hunniku pahna, mida romaanivõistlusele kokku saadetakse. Kuidagi sattus nii, et kehvemad käsikirjad sattusid järjest mulle lugeda ja „Le Rhino“ oli selles hallis massis nagu päikesekiir pimeduses.

Esimene assotsiatsioon teise osa alguset lugedes oli: „Mamma Mia!“. Aga siis hakkas tonaalsus minu jaoks pisut muutuma. Sensuaalsust tekkis raamatu alguses rohkem, kui ma esimesest osast mäletasin. Mirth vaevleb nagu mingi meeleheitel koduperenaine oma murede ja probleemikestega (aga seegi ju mammamialik, kas pole?). Seda üleelusuurust helgust, mis esimest osa täitis, oli vähemalt raamatu esimeses pooles mu meelest vähem; tumedamad toonid kumavad läbi. Klassikuid parafraseerides: ega kahtlusi ei ole, aga kõhklused ei lase magada. Ehk siis Mirthi lõputud emotsioonid on nagu tormine meri, mis kipub uputama (eelkõige Mirthi ennast), aga ka lugejale, vähemalt meeslugejale, hakkab see vahepeal pisut väsitavaks muutuma. Samas annab see autorile võimaluse pikkida teksti selliseid kergelt pseudofilosoofilise maiguga elulisi tarkusesõnu (ärge saage valesti aru, see ei ole etteheide. Need ei ole lääged, need on üsnagi omal kohal ja parem lugeda seda kui eneseabiõpikuid. Või noh, mida mina meesterahvana sellest ka tean, eksole). Igal juhul sobituvad need teksti ja loovad õiget atmosfääri. Ja atmosfäär on nende kahe raamatu vaieldamatu tugevus. Mingil tabamatul moel meenutab see mulle sarja „Gilmore´i tüdrukud“. Ja see on vist täpsem vaste kui „Mamma Mia!“.

Üks asi mille eest ma autorit imetlen, on tema tegelaste galerii. Issver, mäherdune vastupandamatu kamp see on! Lausa lust! Ma ei tea, kas see võis olla minu toonase soovituse mõju või on see lihtsalt soovmõtlemine, aga Õmblejanna on saanud veidike rohkem tähelepanu, mida ta ka igati vääris.

Ja see kohati absurdimaiguline huumor, mis kõige traagilisemal hetkel võib sulle puhtast lustist maksahaagi virutada. Selle eest olen ma valmis andestama ka kohatise liigtundlemise (õnneks päris läägeks ei lähe vist küll kordagi). Autoril on hea silm ja hea sulg ja nii on tekst täis väikesi nunnusid või teraseid vinjette.

Ehk siis kokkuvõtteks üsna kenasti tasakaalus, lustlik-melanhoolne-jaburavõitu-nõretavtraagilis-eufooriline, aga lõppkokkuvõttes ikkagi soe ja südamlik nagu hea üllatuspidu. Jah, Tammsaarega ei võrdle, aga ega me ei võrdle ju ka sefiiritorti mulgi pudruga või šampanjat põdrasamblateega. Omas kategoorias on „Le Rhino“ väga hea.

Laske vabaks ja nautige!

 

Virtuaalkülaline: Mihkel Mutt

Seekordne külaline ja vastaja on kirjanik Mihkel Mutt.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tore, et on. Muidugi on palju vanemaid kirjakultuure, aga mis on neist saanud? Mõnigi rahvas, kes kirjutas neli tuhat aastat tagasi, on ammu ajaloost kadunud. Meie oleme olemas. Nagu Hando Runnel on öelnud, me oleme uus. See peaks täitma rinda uhkusega ja ühtlasi vastutustundega. Läbi suurte raskuste elavad eestlased praegu jälle oma riigis. Oleks lihtsalt  nõme ja kurb see maha mängida.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See seostub eelmise küsimusega. Peale raamatu on kümneid muid meediume või kanaleid, kus eesti keelt saab kasutada, ja need on ka kõik toredad ja vajalikud. Aga raamat on see nurgakivi, see algmeeter ja kalju, milleta kõik ülejäänu võib ühel hetkel lendu minna.

Olete öelnud, et ehk ongi Friedrich Nietzsche üliinimene too, kes ei muutu nutisõltlaseks, vaid seda kasutades rõõmsalt ja üleolevalt naerab? Ja ülejäänutest saavad lohvi otsa imendunud amööbid. Kummas suunas me teel oleme – amööbide või üliinimeste?

See vastandus on muidugi liiga kontrastne. Amööb on ikkagi liialdus, aga ilmne, et inimene kui liik on viimase kolme-neljakümne aasta jooksul muutunud. See puudutab tema vaimseid võimeid. Tühja sellest peastarvutamise oskuse nõrgenemisest, tähtsam, et inimese tahteomadused nõrgenevad. Tahe on nagu muskel. Kui seda ei pinguta, siis see atrofeerub. Aga pingutada on vaja järjest vähem. Kogu turumajandus ja ühiskond üldisemalt on orienteeritud sellele, et kõik peab olema väga kerge (aga see on igav!). Teiseks on muutunud inimeses suhe oma ümbrusega kõige üldisemalt. Järjest vähem suhestub inimene sellega, mis vahetult ta ümber, üha enam millegi kaugel olevaga. Ta ei suhtle oma lapsekesega vankris ega räägi oma koerakesega, keda jalutab, vaid … teate isegi, mida ta teeb. Kui ka inimkonna eliit ei suuda seda vältida, muutume eloi’ deks nagu Wellsi “Ajamasinas” aastal 8848

Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Ma soovitan üht vanemat raamatut. Mitte et ma uuemat üldse ei hindaks, aga kirjandus muutub pidevalt. Üldsuund on ikka üks: tempo tõuseb, tekst lüheneb, vähem sõnu, kõik kiiremini kätte. Nii nagu on ka filmikunstis. Need muutused on toimunud järk-järgult ja seda näeb, kui üritada lugeda näiteks Goethe “Wilhelm Meisterit”. Ka osa keelest (sõnavara, kõnekäänud ja nö paroolid) muutuvad pidevalt ja see on loomulik. Aga siiski on väga tervislik aegajalt minna veidi ajas tagasi, lugeda seda eesti keelt, mida kirjutati ja räägiti näiteks enne Teist Maailmasõda. See on vähemasti minule nö reaalsuskontroll. Sellise rikka, lopsaka eesti keele võrratuks näiteks on August Gailiti “Toomas Nipernaadi”. Sealt ammutub ka palju elutarkust naise ja mehe suhetest ja üldse inimelu igavestest probleemidest.

 

Lugemismängu arvustus: Paavo Matsin "Lenini valss"

Paša Matšinov (Paavo Matsin) „Lenini valss“ (Lepp ja Nagel 2022)

Kuna Matsini kinkis selle mulle ühe esinemise järel, oli see mul riiulis olemas, õhuke pealegi, nii et Taru linnakirjaniku raamatuga pole probleemi, oli esimene mõte.

Paganas!

Õhuke küll, aga... Ma ei tea, mis asi see on, mida Matsin ajab, sest mingit oma asja ta ilmselgesti ajab, aga minu asi see vist ei ole. No ei haagi, kohe kuskilt otsast! Vähemalt minu peakujuga see kokku ei sobi. Umbes kolmandikust närisin end puhta tahtejõu varal läbi, siis andsin alla. Ajast hakkas kahju. Selle asemel saab ju midagi meeldivamat lugeda.

Ei kõnetanud mind ei temaatika, ei stiil. Ja ometi seda loetakse, kiidetakse ja lausa tõlgitakse. Arumaisaa!

Ma tean ju küll, et igale raamatule leidub kusagil lugeja, aga see raamat ei olnud ilmselgelt mulle. Äkki teile on. Proovige. Aga ärge pärast öelge, et teid ei hoiatatud :)

Lugemismängu raamatutuvustus: Raul Siniallik "Ohvrilaste armee" ja Paavo Kangur "12 rüütlit"

Seekordne lugemismängu raamat täitis minu jaoks kategooriat "Minu jaoks tundmatu autor". Raul Siniallik "Ohvrilaste armee" (Hea Lugu 2024). See raamat sobib kindlasti ka kategooriasse "Ajalooline romaan".

Kummaline, kui vähe mõtteid selle raamatu lugemine minus tekitas. Ometigi on see ju üle 400 lehekülje paks. Ja teine huvitav fenomen – selle raamatu lugemine võttis hullult kaua aega. Nojah, 400 lehekülge, nagu ma ütlesin, aga mis siis, see oleks pidanud minema oma kolm korda kiiremini. Ajastu ja tegevustik on ju huvitavad – Liivi sõda, Ivo Schenkenberg, Gabrielgi vilksatab läbi; Rakvere piiramine ja šotlase väeüksuse mahanottimine omade (ehk siis saksa landsknechtide) poolt. Noist šotlastest ja nende teekonnast Šotimaalt Rakvere alla raamat räägibki. Aga ei, närid ja närid ja ei edene...

Ja ei ole ju puine või kuidagi oskamatult tehtud. Vandenõud, reetmine, seiklused, sõprus, lahingud – kõik on olemas. Autor tunneb ajastut. Aga mingid pisiasjad segavad. Need lõputud ebaõnnestumised erinevates ettevõtmistes, kohati liiga kaasaegne keelepruuk ja autori läbinähtav soov aeg-ajalt lugejale nö silma teha, temaga flirtida. No ei sobi tänapäevaseid äratundmisi võimaldavaid killukesi tollasesse ajastusse kantida. Võimalik, et raamat oleks parem saanud, kui see oleks veidi tihedam. Praegu jääb mulje, et autor pole raatsinud millestki loobuda ja nii on tarbetut infot kandvaid liine liiga palju, jääb mulje, et kõik see vajub pisut laiali ja sumbub lõpuks korralikku lõpplahendust leidmata.

Minu jaoks pisut pettumust valmistav, sest lootsin enamat, samas järgmise ajaloolise raamatuga võrreldes siiski täitsa kobe tükk.

Paavo Kangur "12 rüütlit ehk Lembitu poja tagasitulek" (Inglisilla Produktsioon 2022).

Isegi eelmisega võrreldes tuim ja amatöörlik, tippudega ei ole mõtet võrreldagi. Stiil on kuidagi heietav, ajastut autor kahjuks ei taju, sõnakasutuses ja mõtteviisis on liiga palju 21. sajandit. Jätsin pooleli, muud kommentaari pole vist tarviski. 

 

Virtuaalkülaline: Mart Juur

Täna on meil mõtteliselt külas "kirjandusminister" Mart Juur. Ja muide - see, mis sealt tagant paistab, on raamatuaasta pannoo ERMis. Minge vaatama.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

Igapäevases elus 500-aastase eestikeelse raamatu ajaloo peale eriti ei mõtle. Aga tasub mõnikord mõelda ja selleks sobib raamatuaasta väga hästi. Et eesti keel kirjakeeleks sai ja kultuurkeeleks kujunes, on ühest küljest muidugi juhus, teisest küljest baltisaksa valgustajate teene, aga põhiliselt ikka eestlaste eneste tegude ja pealehakkamise tagajärg. Tublid oleme, mis muud. Laseme samas vaimus edasi!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on oluline eeskätt meile enestele. Ainult kõnekeeleks jäädes keel ei püsi ega arene.

Kas Eestil oleks ka päriselt tarvis kultuuriministri kõrvale eraldi kirjandusministrit?

Ei ole. Jumala eest, kujuta nüüd ette poliitikut kirjanduseasjadega tegelemas. Küll aga oleks tore, kui meedias oleks rohkem kirjandust ja rohkem oleks erinevaid inimesi, kes kirjandust meedias kajastavad.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Viimase aja lugemiselamustest meeldib väga Ülo Tuuliku "Viiest kaheksakümne viieni". Nooremast kirjandusest Hanna Kangro "Klaaslagi" meeldib väga.