Virtuaalkülaline: Lilli Luuk

Täna vastab küsimustele kirjanik Lilli Luuk.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

Häid tundeid. Hea meel on, et selline sügav põhi on tegelikult all, sellele iga päev ju ei mõtle. See et eestlane on juba nii kaua olnud kirjutaja ja lugeja rahvas, on meid rohkem mõjutanud kui igapäevases elus ette kujutada oskame.

Miks on eestikeelse raamatu olemasolu jätkuvalt oluline?

See on väga oluline, sest kes meie lugu ikka räägib, kui me ise ei räägi.

Ajalool on kalduvus mingil moel korduda. Kas see on põhjus, mis oled pidanud vajalikuks oma ilukirjandusliku loominguga talletada teatud ajaloolist mälu, inimlikku pärandit?

Mäletamine on väga oluline. Kõik ei peagi tingimata mäletama ühtmoodi, aga kuskil peab see teadmine meie keskel olemas olema, et me ei oleks liiga naiivsed. Et me tunneksime ära need hetked, kus ajalugu jälle pöördub ja võib-olla oskaksime teha selliseid otsuseid, et see ajalugu ei pöörduks meie kahjuks.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Eesti on palju häid autoreid, aga tõesti, üks raamat, mida ma olen kapsaks lugenud, juba teismeeast saadik, on sellise autori nagu Herta Laipaik väike kogumik „Maarjakask“. See on raamat, mis sisaldab väikesi kunstmuistendeid, mis toetuvad rahvapärimusele ja räägivad teemadest, mis on minu meelest universaalsed. See, kuidas me saame nende eelnevate põlvedega suhelda ja suhestuda läbi pärimuse ja mälu – see tuleb selles raamatus imeliselt välja. Pealegi on see kirjutatud lihtsalt väga-väga huvitavas ja heas eesti keeles.

 

Lugemismäng: vabalt valitud raamat. Mart Sander "Värvide sosinad"

Minu lugemismängus oli Mart Sanderi „Värvide sosinad“ (LiteRarity 2024) vabalt valitud raamatute kategoorias, kuid sama hästi sobib see ka 2024. aastal avaldatud raamatute kategooriasse.

Niisiis, fiktiivne lugu kahe eesti soost kunstniku kohtumisest Itaalias. Johann Köler ja Julie Hagen. Kunst. Armastus. Veidrikust metseen. Kibestunud matroon. Ideaalne lavakujundus, kuhu paigutada haarav lugu. Ja haarav see on. Noh, Mart Sander ei oleks Mart Sander, kui ta midagi kõhedat teksti sisse ei punuks. Nii et ei puudu ka sünged ja tumedad toonid. Aga kõigele vaatamata on Mart Sander ka romantik, nii et tegelikult joonistub traagika taustal välja ka romantiline ja lausa melodramaatiline suhete sasipundar.

Multitalendina on Mart oma raamatu ise ka illustreerinud ja need illustratsioonid on head. Selline klassikaline ja ajatu vana kooli illustratsioon, mis vaid kinnitab autori mitmekülgsust. Kunsti alal erudeeritud inimesena on autor lisanud ka põhjaliku tegelaste elukäiku tutvustava järelsõna, mille laiendatud versiooni oli esitlusel elavas esituses nauding kuulata. Nüüd tuleb vaid oodata, millal doktor Sander sellest materjalist ka filmi väntab.

Kiire ja mõnus lugemine. Või kui laenata Janika Kronbergi sõnu Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekult: „Tekst ei osutanud vastupanu“.

Seda ja teist: lõppeva nädala sündmused

Lõppenud nädalal käis Luua Metsanduskoolil külas vabariigi president. Visiit oli napp ja töine, raamatutest ei räägitud, küll aga tekitas presidendis kui raamatuaasta patroonis rõõmsa äratundmine seik, et ma kandsin raamatuaasta särki.

16. aprillil kuulutati Tartus välja Värske Rõhu aastaauhinnad. Proosapreemia pälvis Helena Aadli (miniatuurid VR 87, lühijutt VR 89),  vabaauhinna sai Katarina Budrik (essee VR 92), luulepreemia läks e.g.s.-ile (luuletused VR 92) ja kriitikapreemia Gregor Mändmale (arvustus VR 92).

23. aprillil, raamatu ja roosi päeval, anti välja Lapsepõlve auhind, mille sai Triinu Laan raamatuga "Papa ja poiss". Auhinda rahastab Tartu linn, väljaandmist korraldab Tartu Linnaraamatukogu koos Tartu Mänguasjamuuseumiga.

Kirjandusfestival Prima Vista eelsündmusena anti üle ilukirjandusliku debüüdi preemia "Esimene samm". Tänavuse preemia pälvis Maara Parhomenko proosateose "Sulen silmad, siis" eest, mis ilmus "Värskes Rõhus".

Ajakirja Looming 102. sünnipäeval anti välja Loomingu auhinnad: Joonas Veelmaa (luuletuste eest Loomingus nr 10), Brigitta Davidjants (novellid "Vaikusesse", Looming nr 1, ja "Tsavt tanem", Looming nr 7), Heili Sepp (artiklid "Kirjanduslikud kohtud (III). Aastad 1927–1940", Looming nr 2 ja "Kirjanduslikud kohtud (IV). Ühiskond kohtupeeglis 1927–1940", Looming nr 12), Heli Allik (arvustus "Tõnis Vilu tähendus", Looming nr 8) ja Riste Sofie Käär (luuletused, Looming nr 8).  Loomingu Raamatukogu auhinna sai Leena Tomasberg Pierre Michoni teose "Rimbaud, poeg" tõlke eest prantsuse keelest (LR nr 32 / 2024).

29. aprillil antakse Valgas üle üheksas August Gailiti nimeline novelliauhind, mille saab kirjanik Ave Taavet novelli "Tormidesööja" eest.

Palju õnne!

Reedel toimus Eesti Rahva Muuseumis autorite laat, kohal oli üle saja autori.

Täitsa meeleolukas üritus oli, vägesid juhtis kirjandusminister Mart Juur, palju oli tuttavaid. Ja raamatuid õnnestus ka müüa.

Lugemismängu soovitused: Eesti loodusest rääkivad raamatud. Fred Jüssi ja Tõnu Õnnepalu

Fred Jüssi „Olemise mõnu. Ööülikooli raamatukogu“ (Aadam ja pojad 2022)

Tõnu Õnnepalu „Eesti loodus“ (Paradiis 2022)

Kaks mõneti sarnast raamatut. Mõlemad ilmunud samal aastal, isegi kaaned on pisut sarnased. Ja mõlemad räägivad omal moel Eesti loodusest.

Fred Jüssi räägib asjade olemusest, sellest, mis on loomulik. Eks ta olnudki üks loomulik mees. Tõeliselt vaba hing, keda ei saanud raamidesse kammitseda. Ta lihtsalt astus kõigist raamidest välja ja läks metsa. Tõi meile sealt sõnumeid, et see loomulik ja looduslik on ikka veel olemas.

Jüssi on nagu koopajärv – sügav, aga selge. Väskendav. Helge. On omaette ja naudib oma vaikust. Kui sulle meeldib temaga olla, on hästi. Kui ei, pole ka midagi hullu, tema on (oli) ka ilma sinuta oma maailmas rahul. Õnnepalu näib ka järvena, paistab sügav, aga kas on, seda päris kindlalt ei tea. Temas on mingi tumedus, ta ei paista niisama hästi läbi. Temas on mingid hoovused ja tema vesi on rahutu, näib, et seda lõplikku rahu ja selgust ei ole te veel leidnud. Kas laiabki?

Nagu ikka, pajatab Õnnepalu enese elust. Seekord siis kohtade kaudu, kus ta on elanud. Jüssilgi on oma lemmikkohad, aga tema räägib nende kohtade kaudu mingit suuremat lugu.

Ja lõpetuseks kaks mõttetera. Üks Fred Jüssilt: Kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire.

Ja teine Tõnu Õnnepalult: Eesti on nurgataguste maa. Tema olemus avaldub seal, kus ei käida.

Virtuaalkülaline: Doris Kareva

Täna jagab oma raamatuaasta mõtteid luuletaja Doris Kareva.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Esimese hooga äratab uhkust. Järele mõeldes on eesti raamatukultuur ikka kaunis nooruke. Aga rõõmustav, et ta väsimise märke ei näita.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Minule tundub see erakordselt oluline – kui üldse tahta rahvusena edasi kesta. Nii on maailmakultuuri ja mõttekirjanduse tähtteoste tõlkimine eesti keelde ülimalt tänuväärne, ennastsalgav ja meeliülendav töö. Imetlen häid kirjanikke ja tõlkijaid, aga ka kõiki teisi, kes hoolitsevad eesti raamatu kestmise eest – toimetajaid, kujundajaid, kirjastajaid, hoidjaid ja tutvustajaid. Raamaturahvas on üks ütlemata sümpaatne kogukond.

Tänapäeval on aina raskem luulel ja proosal vahet teha. Mis on sinu jaoks luule?

See vahe ei olegi alati selge. Minu jaoks on luule omamoodi kvantkeel, aga lahti seletada ma seda ei oska, nagu ka elektri olemust. Kui särtsu saad, tunned ise ära. Või siis – kui proosat võrrelda värskendava tualettveega, siis luule on parfüüm, keele kontsentraat ja kvintessents.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kui ma poleks seda ise kokku pannud, soovitaksin Luua kooli lugemisvarasse luuleantoloogiat "Südames laulavad metsad", mis ilmus hiljuti kirjastuses Salv. Sealt on küll välja jäänud mõned väärt tekstid – kõik praeguseks loetud luuletused polnud raamatu avaldamise ajaks veel sündinudki – aga see, mismoodi eesti luules, lõpmata paljude eesti kirjanike mõtteilmas metsad läbi aegade vastu kajavad ja üha edasi kohisevad, on rõõmustav ja puudutav.

 

Lugemismängu soovitused: Ain Kalmus "Juudas"

Sobilik raamat ülestõusmpühade teisel pühal tutvustamiseks on Ain Kalmus „Juudas“ (Loomingu Raamatukogu 14-16/1988).

„Armastus on šaakalite haukumine kevadöös ja kaarnate kisa peekamarjapuude kohal hiliste vihmade ajal. Armastus on ahastus ja suur kisendamine, armastus on kodu ja kodakondsete kaotamine ja uute otsimine. Armastuse pärast teevad mõned suuri tegusid ja teised otsivad surma.“

Jeesus on siin vist see, kes surma otsib (või kas nüüd just otsib, aga armastusest inimeste vastu on nõus selle vastu võtma), Juudas aga see, kellele armastus ahastust toob.

„Kes meest või naist rohkem armastab kui mind, pole minu vääriline,“ ütleb Jeesus.

„Aga kas ei saa inimene armastada mõlemaid, naist ja ka taevariiki?“ küsib Juudas.

„Inimese süda on liiga väike kahe trooni tarvis. Seal on ruumi ainult ühele,“ vastab Jeesus.

Läheb aga nii, et Juudas jääb ilma nii ühest kui teisest, nii armastatud naisest kui Jeesusest. Ja just selle armastuse pärast. Sest selles raamatus on just Juudas see, kes Õpetajat kõige rohkem armastab, aga temalt ka kõige rohkem ootab. Ta ootab messiast, kes vabastaks Jeruusalemma. Tema on jüngritest kõige truum, aga kahtlema lööb lõpuks temagi, samas kui teised ootavad vaid maist aujärge saabuvas kuningriigis.

Ma poleks seda raamatut vist kunagi lugenud, kui Tiit Aleksejev poleks virtuaalkülalise rubriigis seda soovitanud (nii et minu isiklikus lugemismängus täidab see kategooriat "Luua Metsanduskooli lugemisblogis soovitatud raamat"). On see raamat, mida kõigile soovitada? Ma ei tea. Ilmselgelt tuleb lugedes kasuks, kui on olemas elementaarsedki algteadmised sellest, mis siis Kristuse ristilöömisele eelnes ja järgnes. Ja kirjutatud on see pisut vanamoelises keeles. Aga kahtlemata on raamat huvitav. Kasvõi oma ebatraditsioonilise vaatenurga poolest. Sest selles raamatus teab Jeesus täpselt, mis juhtuma hakkab ja kes mida teeb. Ta ootab seda ja tema jaoks ei ole Juudas reetur, vaid osa suuremast jumalikust plaanist, ilma milleta ei saaks tema, Inimesepoeg, inimkonda lunastada. Juudas aga pole ei reetlik ega pahatahtlik, vaid patrioot, kelle segadus ajapikku süveneb, sest ta ootab messiast, kes oleks konkreetne ja juhiks Rooma-vastast ülestõusu, Jeesus aga räägib vaid tähendamissõnades, millest jüngrid sotti ei saa. Nii kaugenebki Juudas Õpetajast ja tema „äraandmine“, mida ta ise säärasena ei tunnista, on vaid katse asju kiirendada, sundida Õpetajat avaldama oma tõelist olemust. Sest kui too on messias, siis ei saa talle ju midagi paha sündida, vaid taevaste jõudude abil saab ta kiiresti vabaks, aga siis on lõpuks positsioonid selged, ülestõus võib alata ja Jeruusalemm saab jälle vabaks.

Paraku pole asjadel määratud nii minna, sest mitte ülestõusu juhtima pole Õpetaja tulnud. Ka temal on oma kõhkluse hetk, aga ettemääratuse tajumine jääb peale. Üks armastab inimesi, teine Jeruusalemma, ja kumbki täidab oma kohust.

Algava nädala kirjandussündmused

Mind ajab teinekord hullult närvi see, kui loen lehest, et eile toimus üks või teine sündmus. Miks ei kirjutatud, et tuleb? Miks reklaamitakse, et oli? Katsun nüüd ise mõnest suuremast sündmusest ette teada anda.

Varsti jõuab kätte suur kirjandusfestival Prima Vista, aga algava nädala kolmapäeval, 23. aprillil, on Tartus (aga ka Tallinna ja Pärnu Apollo raamatupoes) eelüritusena raamatu ja roosi päev. Kava on siin. 

Ja Eesti Rahva Muuseum avab samuti oma raamatuaasta ning avaürituseks on autorite raamatulaat ja kirjandusministri vastuvõtt.

Laat tomub reedel, 25. aprillil, kava on leitav siit. ERMi raamatuaastast saab lisa lugeda siit.

Muide, kohal peaks olema üle saja autori.

Lugemismängu edenemine ja auhinnaraamatud

Ahoi kõik lugemismängu lugejad! Ma loodan, et te olete ikka kusagil olemas ja loete innukalt. Lubasin aeg-ajalt anda teada, kuidas mul endal edeneb (kuigi ma korraldajana auhinnamängus ise ju ei osale). Nüüd ongi aeg teha vahekokkuvõtteid ja tutvustada esimesi autogrammidega auhinnaraamatuid.

Tuleb tunnistada, et mu lugemisharjumus oli viimastel aastatel pisut alla käinud. Sestap tuli raamatuaasta väljakutse õigel ajal ja lubadus lugeda ja loetust teada anda lõi uue hoo sisse. Otsustasin, et loen terve raamatuaasta ainult eesti autoreid. See on siiani olnud minu jaoks tohutu lünk, sest peamiselt kulus aeg ulme lugemisele.

Olen elupäevad olnud väga kiire lugeja nii et saan nüüd mahajäämuse loodetavasti tasa teha. Ka otsustasin lugemismänguga seoses, et täidan kõik kategooriad ausalt ära ja ei kasuta ühte ja sama raamatut mitmes kategoorias. Küllap oleks mul kõik mänguväljad ammu täidetud, aga ma jäin mõnesse kategooriasse nö kinni - no kuidas sa jätad järjed lugemata, kui esimene osa väga meeldib (näiteks Tiit Aleksejevi ristisõja sari).

Nagu pildilt näha, on mul nurkade ja diagonaalide mäng tehtud ja kümme kategooriat veel täita, et täismäng kokku saada. Panen nimekirja ka, mida ma mingis kategoorias lugesin:

Eesti autori luulekogu:

Laur Lomper/ Tõnu Oja „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku/Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“

Tõnu Õnnepalu „Kevaded ja aastad“

Ene Mihkelson „Torn“

Piret Põldver „Tõmme“

 

Eesti autori ajalooline romaan:

Karl Ristikivi „Põlev lipp“

Karl Ristikivi „Viimne linn“

Karl Ristikivi „Surma ratsanikud“

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“

Tiit Aleksejev „Palveränd“

Tiit Aleksejev „Kindel linn“

Tiit Aleksejev „Müürideta aed“

Tiit Aleksejev „Taevaminejad“

 

Eesti autori krimiraamat:

Gert Kiiler „Eranuhke ei armasta keegi“

Gert Kiiler „Saatus koosneb juhustest“

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus“

Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus“

Ain Kütt „Musta paguni mõistatus“

Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus“

Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus“

 

Tartu linnakirjaniku raamat:

Paavo Matsin „Lenini valss“

 

Eesti autori noorteraamat:

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe. Teine raamat“

 

Kirjanike Liidu romaanivõistlusel auhinnatud raamat:

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (2019 esile tõstmine)

Sven Mikser „Vareda“ (2023 võidutöö)

 

Eesti loodusest rääkiv raamat:

Tõnu Õnnepalu „Eesti loodus“

Fred Jüssi „Olemise mõnu“

 

Eesti kirjandusklassiku raamat:

Karl Ristikivi „Hingede öö“

 

Rohelise kaanega raamat eesti autorilt:

Hando Runnel „Mõru ning mööduja“

 

Vabalt valitud eesti autori raamat:

Rein Raud „Katkurong“

Mart Sander „Värvide sosinad“

 

Lastekirjanduse auhinna Aasta Rosin saanud raamat:

Ilmar Tomusk „Kõrvalised isikud“

Anti Saar „Mina, Milda ja meister Michel“

 

R-tähega algava pealkirjaga eesti raamat:

Joel Jans „Rõngu roimad“

Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“

 

Eesti autori ulmeraamat:

Meelis Kraft „Veealused“

Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk „Elekter meie vahel“

Timo Talvik „Sulid ja sulased“

 

2024 või 2025 aastal ilmunud eesti raamat:

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“

Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“

 

Metsanduskooli blogis soovitatud raamat:

Ain Kalmus „Juudas“

 

Eesti autori lasteraamat:

Triinu Laan „Poiss ja papa“

Osasid neist olen ma juba ka tutvustanud-arvustanud, teiste tutvustamine seisab ees. 

Lisan ka siia ühe väga meeldinud raamatu tutvustuse: Rein Raud „Katkurong“ (Salv 2023).

Alustasin „Katkurongi“ lugemist vahetult pärast von Focki krimkasid ja Tiuhkamäed ning nii torkaski eriti teravalt silma see kui erinevad võivad olla tekstid. Ei, ka von Fock ja Tiuhkamäe on kirjutatud ju hästi, aga kui teistmoodi on „Katkurong“! Lausestatus, rütm, stiil... Kõrgtase!

Ja see lugu! See on põnev ja nii meisterlikult kokku pandud, et kui pöörangukoht kätte jõub, siis võtab lausa ahhetama. Ja neid pööranguid on rohkem kui üks. Kõik ka igati loogilised, kusjuures. Just see näitabki autori suurust. Ta ei valmista sind selleks ette, ideaalis ei tohikski sa ju midagi ette aimata, aga takkajärgi mõeldes on kõik omal kohal, miski ei mõju kistuna või ebaloomulikuna, vaid tundubki ainuvõimalik.

Olemuselt ajaloolise taustaga lugu räägib ajastust, aga veelgi rohkem inimestest oma ajastus, nende sisemistest heitlustest, põimuvatest saatustest. On teemasid, mis projekteeruvad tänasesse päeva ja kõnetavad hoopis teisel tasandil, on armastust, on inimhinge keerukusi. Ehk siis igaühele midagi. Hästi kirjutatud ja haarav, pole midagi öelda. Väga soovitan!

Ja lõpetuseks pilt esimestest auhinnaraamatutest, kus sees ka autorite autogrammid:

Arne Merilai "Puuinimesed" oli tänavuse Kultuurkapitali aastaauhindade laureaat proosa kategoorias. Mul endal veel lugemata, aga kindlasti loen ja tutvustan.

Joel Jans "Rõngu roimad" - Kultuurkapitali aastaauhindade nominent proosa kategoorias eelmisel aastal. Seda olen ka värskelt tutvustanud.

Ja mu enda luulekogu "Tiigri aasta", mis oli tänavuse Kultuurkapitali aastaauhindade nominent luule kategoorias.

Virtuaalkülaline: Meelis Friedenthal

Meelis Friendenthal on kirjanik ja teoloog, Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaat.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Rõõmsaid, eelkõige ikka rõõmsaid. Palju on lugeda, selle pärast ei pea muretsema ja isegi kui praegu lõpetataks eesti keeles kirjutamine päevapealt ära, on keelemonument ikka olemas ning ei kao kuhugi. Me oleme loonud keelega oma maailma, täiesti äratuntavalt oma, mis ei kattu päriselt ühegi teise rahva raamatu ja keelega. Praegu jääb üle loota vaid, et ka edaspidi oleks piisavalt kirjutajaid ja lugejaid – igasuguseid, nii neid, kes lähevad kindla peale välja kui ka neid, kes katsetavad erinevaid asju. Kohati jääb mulle küll selline mulje, et valdavaks on saanud teatud tüüp kirjanikke ja lugejaid, kes võtavad arvesse ainult tegevust, nagu pesumasina kasutusjuhendis, et punkt üks, tee seda, punkt kaks, tee toda, punkt kolm, juhtub see. Ja sealjuures peab kogu aeg midagi juhtuma, et ometi tähelepanu ei hajuks! Krista Kaer viitas oma Eesti Raamat 500 ettekandes ka sellele, et statistiline analüüs näitab, et raamatud üleüldse muutuvad sõnavara poolest (keskmiselt) vaesemaks ja laused lühemaks. Ma olen seda ise tunnetuslikult ka tähele pannud, vanemad raamatud on mitmes mõttes (ka keeleliselt) huvitavamad lugeda. Viimasel ajal olengi peamiselt lugenud juba vanu ja iganenud asju. Aga nagu Marju Lepajõe kunagi ütles – vanad tekstid ei vanane. Praegu on tunne, et pigem vastupidi, muutuvad järjest paremaks, just muutuval taustsüsteemil.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on mulle isiklikut ja praktiliselt oluline. Nimelt otsustasin juba mõnda aega tagasi, et loen ilukirjandust vaid eesti keeles. Kunagi lugesin palju inglise keeles, aga see hakkas lõpuks enda kirjutamist mõjutama, laused läksid kuidagi kohmakaks ja võõrapäraseks, hakkas häirima. Eks see muidugi natuke nagu taimetoitlus on – teatud eetilistel vm põhjustel iseendale kehtestatud dieet. Aga minu arvates päris tervislik, meil on väga hästi tõlgitud raamatuid ja muidugi väga hästi kirjutatud raamatuid. Kohati küll on tunne, et kui mõni uus huvitav raamat välja tuleb, siis peab tükk aega ootama, kuni see eesti keelde tõlgitakse, aga sellest pole enamasti tegelikult midagi, nagu ütlesin, vanemat kirjandust on niigi palju lugeda. Mul on tunne, et keelebarjäär on praegu tegelikult väga väike probleem, ilmselt mõne aja pärast muutub see veelgi väiksemaks, ma usun, et automaattõlge muutub aja jooksul nii heaks, et ei ole väga vaja muretseda selle pärast, mis keeles kirjutada ja mis keeles lugeda, sest masin suudab päris hästi tõlkida. Parimatest tõlkijatest ei tee need keelemudelid seda muidugi paremini, sest tõlkija hääl on väga oluline komponent. Kui teksti seedib läbi teine inimene, võib sellest saada hoopis muu asi, tõlge võib teatud juhul olla isegi parem kui originaal.
Aga masintõlge võib anda samas võimaluse just väikestele keeltele, mille oskajaid on väga vähe. Hea tõlkimine on ju väga raske töö, inimene peab korralikult lähtkeelt oskama, veel paremini aga sihtkeelt ja lisaks peab olema ka klapp tõlgitava teose endaga. Seda on väga palju nõutud ning väikesed keeled lihtsalt jäävad siin omadega hätta. 

Olen seda sinult korra juba küsinud, aga teen seda uuesti: romaanis „Punkti ümber“ oled kirjutanud, et asja olemust ei saa maalida või kirjeldada, see on sügavamal. Kas see on põhjus, miks sa su teostes seguneb reaalsus väljamõeldisega, siinpoolsus teispoolsusega? Ületa meeleline, täienda seda ülemeelelisega, et tabada asjade olemust?

Jah, üldiselt on ju kõigile selge, et asja reaalsus (mis see asi üldse on?) ei anna ennast niisama lihtsalt kätte. Iga füüsik võib seda isegi tõestada ja iga luuletaja saab sellest kohe aru. Kui me tahame maailmast ikkagi sotti saada, siis tasub erinevaid viise katsetada. Minu jaoks siin kõige arvaram meetod kirjandus, ma usun sõna võimalusi, teatud mõttes sinnani välja, et arvan tõsimeeli, et sõna kaudu on kõik asjad loodud ja sõna kaudu jõuab ka kõigi asjade sügavusse. Siin ei aita muidugi mitte iga sõna – vaja on leida õiged sõnad õigel kohal. Indrek Hargla ütles ühes intervjuus, et film on kirjanduse kõrval väga primitiivne žanr ja ma olen selles osas temaga väga nõus, sest film näitab, aga kirjanduses teeb sõna ise tööd. Sõnadega saab teha suure linna, liikuda sellistes maailmades, mida ei saa näidata, näha lahtiste silmadega und.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Selle peale lihtsalt ei saa teisiti kui soovitada Nikolai Baturini raamatut „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“. See on raamat, mille sisu võtab pealkiri väga hästi kokku.

Aga ma ei tahaks siin jääda ühe autori juurde pidama ja ütlen veel sama hingetõmbega, et Ene Mihkelsoni asjad on samuti muljetavaldavad, Krossi „Kolme katku vahel“ meeldis kunagi väga; Tammsaare kirjutab suuepäraselt, teda võiks ikka lugeda, mis siis et kohustuslik kirjandus. Uuematest meeldis mulle Urmas Vadi „Tagasi Eestisse“, Mudlumi „Poola poisid“ oli tore, Tiit Aleksejevi ristisõja raamatud on ka alati ilusa keelega kirjutatud, Lilli Luugil on hea stiil ja see pole tühiasi. Rein Rauda tahaks ka soovitada, „Katkurong“ on minu arvates tema kõige parem raamat. Indrek Hargla kirjutab väga hästi, loen teda hea meelega, aga krimikirjandus ei ole päris minu maitse, mulle meeldivad tema ulmeromaanid ja jutud oluliselt rohkem.

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus (aprill) ja H nagu huumor raamatuaasta tähestikus

Täna vahetus meie raamatuaasta tähestikunäitusel väljapanek. Tähestik on jõudnud juba H-täheni ja väljapanekus on huumoriraamatud.

Loomulikult on riiulis Luts, Juur ja Kivirähk, aga on ka karikatuure ja anekdoote. Ja õige eestlane naerab ikka iseenda üle ka, nii troonivad riiulis ka Mihkel Raua "Eestlase käsiraamat", Valdur Mikita "Kodukäija koodeks" ja Lauri Vahtre "Eestlane seest ja väljast".

Eks metsamehedki on ikka nalja- ja rahvamehed olnud, nii leiab ka Luua Metsanduskooli endiste õpetajate sulest mõne huumoriga kirjutatud või lausa vesteraamatu. Jaak Vaas, kes õpetas aastatel 1992-2001, on avaldanud "Albärti lood. Ossi-Bossi lood (2003); "Lood inimestest enestest" (2010) ja "Tohuvapohu".

Ja ka raamatud "Tartu läksin ma..." (2019) ning "Metsa läksin ma... (2023) on ühe Luual töötanud mehe kirjutatud. 

Raamatu kaanel seisab küll nimi Jaan Tammerand, aga kuna sellenimelist pole kooli hingekirjas olnud, siis tegu on ilmselgelt pseudonüümiga, mida pole siinkohal viisakas paljastada. Koolirahvale jääb põnev ülesanne ära arvata kellega tegu. Staažikamatele võiks kirjastuse nimi vihje anda.

Aga tõsisemast lektüürist ka. Uued raamatud raamatukogus:

Täpsem nimekiri:

Paul Seeneorg „33 Eesti parimat seenekohta“

Maria M. Kettenring „Eeterlikud õlid koduapteegis“

Elizabeth Eastlake „Kirjad Läänemere kallastelt“

Katrin Uurman „Kodune köögiviljaaed – lihtsalt ja mahedalt“

Tristan Gooley „Kuidas lugeda puud“

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“ LR 1–3/2025

Han Kang „Taimetoitlane“ LR 7-9/2025

Contra „Ma viskan teie pihta munadega märki“

Ain Raal, Kristel Vilbaste „Meie mürgiseimad taimed“

Kristina Jõekalda, Linda Kaljundi, Ulrike Plath  „Mõisa fenomen Balti kultuuriloos. Vaatenurki üle uurimisväljade“

Sandra Lawrence „Nõiduslik mets. Puud nõiakunstis, rahvapärimuses ja rahvameditsiinis“

Mudlum „Roosihullu päevaraamat“

Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“

Kersti Rannamäe „Suvelilled“ Kodu & Aia praktiline aiavihik 75

Ingrid Bender „Tomatid oma aiast“

Uko Toom, Rein Laumets „Tähelepanu! Mnemoturniir. 1300 küsimust ja vastust aastatest 2003–2023“

Liina Arus „Vaarikad oma aiast“

 

Lugemismängu soovitused: R-tähega algava pealkirjaga raamat. Joel Jans "Rõngu roimad"

Joel Jans „Rõngu roimad“ (Lummur 2023)

Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“ (Lummur 2025)

 

Teate, unustage von Fock, pastor Lenz on palju kõvem mees! Jummel küll! Ajastu on ju sama, ka Rõngus asjatavad kohalikud von´nid, aga kui palju kõik usutavam ja ehedam on. Jans on teinud suurepärast tööd taustaga, ilma et see lugedes kusagil häirima jääks. Kõik on sujuv, piisavalt autentne, usutav. Kui von Fock näeb tekstis välja nagu närvihaige egomaniakk, siis Lentz on vaoshoitud, kuid terava mõistusega, ja mis peaasi – empaatiline. Ta on luust ja lihast inimene, mis tähendab, et inimlik, huumorimeelega, üritab mõista ka maarahvast, suhtub neisse avatud meele ja uudishimuga ja mis peamine – keeldub kaasa minemast nende ebausuga. Nii et ärge laske end eksitada pealkirjadest „Põrgutõld“ või „Ussinõid“ – midagi üleloomulikku või ulmelist neis juttudes ei ole. Kõige salapärasem asi on alkeemikute salaselts, aga aeg oligi selline – alkeemikuid, esoteerikuid, meediume ja magnetiste oli terve Euroopa täis.

Juttude miinus ja samas ka pluss on see, et tegu pole klassikalises mõttes kriminaaluurimistega. Pigem on need kohaliku koloriidiga olupildid maarahva elust, mida vürtsitavad vanad vaenud, seletamatud surmad ja põnevus. ja selle kõige keskel taibukas õpetaja Lenz.

Suurepärane töö! Kui nüüd järgmisel korral veidi rohkem seda uurimise poolt kirjeldada, saab ehk romaanigi kokku.

Neile, kes r-tähega algavate raamatutega jännis, järgneb väike spikker:

Silver Anniko „Rusikad“

Romet Vaino „Rabatud“

Liis Salum „Radar“

Emil Tode „Raadio“

Jaan Kaplinski „Raske on kergeks saada“

Andrus Kivirähk „Rehepapp“

Enn Vetemaa „Risti rahvas“

Nikolai Baturin „Ringi vangid“

Arved Viirlaid „Ristideta hauad“

Eeva Park „Ringmäng ehk aedniku 12 kuud“

Manivald Kesamaa „Ringkäik“

Heli Künnapas „Ringiga tagasi“

Mats Traat „Rippsild“

Mehis Pihla „Rahamaa“

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus“

Sverre Lasn „Risti vägi“

Eduard Vilde „Raudsed käed“

Eino Baskin „Raudeesriide taga“

Piret Raud „Roosi tahab lennata“

Rein Raud „Rekonstruktsioon“

Rein Raud „Ratsanik Melchior“

Eet Tuule „Rästikuvälu“

Indrek Hargla „Raudrästiku aeg“

Herman Sergo „Randröövel“

Martin Kukk „Röövitud pioneeri juhtum“

Alma Teder „Röövel ristisambal“

Helga Nõu „Ruuduline röövel“

Grethe Rõõm „Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“

Aare Toikka ja Aarne Mägi „Ruudi“

Kati Saara Vatmann, Mihkel Ulman „Röövlirahnu Martin“

 

 

 

Lugemismängu soovitused: Romaanivõistlusel äramärgitud romaan. Sven Mikser "Vareda"

Sven Mikser „Vareda“ (Rahva Raamat 2023)

See raamat on saanud tähelepanu mitme eest. Nii autori tõttu, romaanivõistluse võitjana kui seepärast, et räägib homoseksuaalsest tunnetest. Õigus on neil, kes ütlevad, et see viimane pole tegelikult üldse peamine. Ega olegi. See on arenguromaan, kasvamise lugu. Murdeiga murdelisel ajal. Segadus. Ebakindlus.

„Iga detail selles sigrimigris on mingil viisil kõigi ülejäänutega seotud ja ometi pole ühelgi joonel ega juhtlõngal algust ega lõppu,“ laseb autor oma tegelasel öelda. Tegelane on õpihimuline noormees, kes tahab kunstnikuks saada ja imab teadmisi nagu käsn. Tema jaoks on kõik uus ja huvitav ning tema kaudu saab kogu autori eruditsioon eesmärgi ja sujuvalt ka väljundi.

Romaan on kirjutatud hästi ja huviga loetav, palju on taasisesesivusmisaegset elu-olu, detailideni välja.

Ma saan võttena täiesti aru, miks see homoseksuaalsus vajalik oli. Jah, see kindlustab raamatule tähelepanu. Süžee seisukohast on ehk olulisemgi, et võttena aitab see luua täiendavat dramaatikat ja markeerib seda tohutut segadust (ka seksuaalset), mis murdeealist peategelast valdab. Teisest küljest mõjus aga homoks osutuv ainus omaealine, kellega peategelane mahajäetud külakolkas kokku puutub, nagu klaver põõsas. Noh et ei ole nagu väga usutav.

Kokkuvõtteks: tubli töö, aga mitte tippude tipp. Lugeda siiski tasub. Ja allahindlust seetõttu, et tegu uue autori esmateosega, pole tarvis teha.

Virtuaalkülaline: Valdur Mikita

Valdur Mikita nime on vist küll kõik kuulnud. Kirjanik, mõtleja, semiootik, looduse - ja keelinimene, kelle "Lingvistiline mets" paugupealt bestselleriks sai.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Esimese eestikeelse raamatu ilmumisest on ilmselt tähtsam see, millal eestlased lugema õppisid. Paarsada aastat tagasi oskas lugeda vahest umbes pool maarahvast. Korralikumad koduraamatukogud hakkasid kujunema sada aastat hiljem, Eesti Vabariigi algusaegadel. Lugemise kuldaeg aga oli eelmise sajandi seitsme- ja kahekskümnendatel – nii suur hulk inimesi ei ole ei varem ega hiljem kunagi nii palju raamatuid lugenud. Nõnda pole kirjaoskus ja raamatukultuur Eestis kuigi vana, imekspandav on aga see, kui kiiresti see välja kujunes ja kui lühikese ajaga sai sellest eesti kultuuri süda.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See on sama oluline nagu eesti keel või eesti kultuur. Ilma raamatuta on neist kumbagi raske ette kujutada – kuigi võib oletada, et ka viissada aastat tagasi elasid siin täitsa arukad ja kahel jalal käivad inimesed. Kirjaoskus iseenesest ei tee veel kedagi inimeseks, seda teeb pigem sisemine aukoodeks, mis on Eestis väga vana ja tekkis ammu enne seda, kui inimesed raamatuid lugema hakkasid.

Ludwig Wittgenstein on öelnud, et meie keele piirid määravad ära meie maailma piirid. Kas keel tingib meele või meel keele?

See on vist sama küsimus, kas enne oli muna või kana. Ise kipun uskuma, et keel ei mängi meele kujunemises nii suurt rolli kui eluviis ja kultuur.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Elmer Untsalliku „Mis saab Eestist kümne aasta pärast“. Nojah, sellist raamatut ei ole vist olemas, aga kui oleks, siis tahaks lugeda küll ja küllap oleks nõuks ja abiks teistelegi. Nii jääb üle soovitada vaid Nikolai Baturini suurepärast romaani „Karu süda“.

Lugemismängu soovitused: 2025 aasta raamat. Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“ (Loomingu Raamatukogu nr 1-3/2025)

Algus. Soojus. Valgus. Pehmus.

Siis – kõhklus. Valu.

Lõpuks – valu. Nüüd teistsugune. Ja siht. Sund. Eesmärk. Jõud. Jõud ja jõuetus. Kohus. Vägi.

See pole sõna. See on rütm.

Seda ei saa lugeda. Selle sisse tuleb kasvada, lasta sel ajada juured enese sisse. Nii kasvamine kui juurte ajamine vajavad aega. Surud oma varbad sõnade vahele nagu liiva mere ääres ja jälgid, kuidas aeg seisma jääb. Ütlemine ütlematajätmise kaudu.

Nende sõnade vahel on midagi, mis on tihtipeale olulisem kui sõnad. Paus on nagu auk kootud mustris, mis niite kinni hoiab. Ilma aukudeta poleks mustrit. Oleks vaid lauskude.

See pole romaan. See on hümn. Ülemlaul. Ülistus kõigile naistele, kel jalad põhjamaa pinnas. Nemad on need, kes lähevad edasi. Nad teavad, et tuleb elada. Edasi anda ja edasi kanda. Elada nii, et on valus. Aga elada.

Tipptase!

Lastekirjanduse auhind Järje Hoidja + lugemismängu soovitus: lasteraamat. Triinu Laan "Poiss ja papa"

Rahvusvahelise lastekirjanduse päeva puhul, mis oli 2. aprillil, saavad loomulikult tähelepanu lasteraamatud ja lastele kirjutajad.

Nii anti kätte Järje Hoidja auhind, mille pälvis kolmandat aastat järjest lastekirjanik Ilmar Tomusk, seekord raamatu «Matemaatiline sõber. Uus õpetaja» eest. Auhinnaga tunnustatakse eelmisel aastal ilmunud ning Tallinna Keskraamatukogus möödunud aastal enim loetud Eesti laste- või noorteraamatu autorit.

Ja kui juba lasteraamatutest juttu, siis üks lugemismängu soovitus ka - lasteraamatu kategooriasse. Triinu Laan "Poiss ja papa" (Päike ja Pilv 2024).

Vahva lugu väikesest poisist, kes vanavanaisaga ehk papaga igasugu asju ette võtab. Elujaatav lugu, mis ei karda ka surma teemat. Väikese lisavimkana räägib papa võru keele Räpina kandi murdes, aga kiä tuud kiilt es mõistaq, neile on tõlge ka. 

Lugemismängu soovitused: Aasta Rosina auhinna saanud lasteraamat

Eile oli ülemaailmne lasteraamatupäev, mida tähistatakse H. C. Anderseni sünniaastapäeval. Sel puhul sobib anda lasteraamatusoovitusi, seekord siis täpsemalt kategooria Aasta Rosin saanute seast. Aasta Rosina aunimetuse omistab Eesti Lastekirjanduse Keskus kõige omanäolisemale või üllatavamale lasteraamatule. Hinnatakse kas kirjaniku- või kunstnikutööd või raamatut tervikuna. Vahva auhind, millega käib päriselt kaasa kotitäis rosinaid.

Neile, kes ei tea, mis raamatud Aasta Rosina auhinna saanute kategoorias üldse on, mida lugeda, siis nimekiri spikriks on siin. 

Ise lugesin praegu läbi kaks neist.

Ilmar Tomusk, Priit Pärn. "Kõrvalised isikud" (Tammerraamat 2019)

Lustlik ja mänguline, samas õpetlik. Just selline, mida lapsega koos lugeda ja siis selgitada, mida kõik need ütlemised ja sõnamängud tähendavad. Lustiga loetav ka täiskasvanule, eriti siis, kui lisaks Priit Pärna piltidesse süveneda. Pärn on auhinna saajana õigusega ära märgitud, sest raamatu kui terviku seisukohast on tema roll vaat et sama oluline.

Minule tõi see raamat meelde mu oma lapsepõlvest tuttava Eno Raua "Peep ja sõnad" (1970), millest Avita kirjastus õnneks juba mitmeidki kordustrükke teinud. Eks selliseid asju tulebki lastele loetavaks ja huvitavaks teha, muidu jäävadki arvama, et asjaarmastaja on inimene, kes armastab asju või et osavõtlik on see, kes paljudest üritustest osa võtab. 

Anti Saar, Urmas Viik. „Mina, Milda ja meister Michel“ (Eesti Kunstimuuseum, 2018).

Veel üks hariv lasteraamat, sedapuhku siis maalikunstnik Michel Sittowist. Jälle on kunstnikul oluline roll (no kuidas ühest kunstnikust kõneleva raamatuga saakski teisiti olla?). Piltide stiil on küll hoopist teistsugune, seekord pigem koomiksi stilistikaga, aga ikka mitmekihiline, väikeste vimkadega. 

Kui kellelgi on tarvis lastele või lapselastele midagi ettelugemiseks, mille üle siis koos arutada, siis soovitan soojalt! Ja kindlasti koos piltide ühisvaatamisega.

Virtuaalkülaline: Joonas Hellerma

Tänane virtuaalkülaline on kultuuriajakirjanik ja saate "Plekktrumm" saatejuht Joonas Hellerma.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

See on ilus asi. Eesti ajaloos ei ole just palju nii suuri ajaskaalasid nagu see. Muistse vabadusvõitluse müüt on küll veel vanem, aga edasi tuleb juba kauge arheoloogiline aeg. Riik ja ärkamisaeg ja muu n-ö positiivne ajalugu on ju nii palju lühem, need ajaskaalad on suurusjärgus sada-kakssada aastat – selles mõttes on see üks tore ja lahe sünnipäev ning väärib esiletoomist ja tähistamist küll.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma arvan, et väga oluline ja võiks veel palju olulisemgi olla. See esimene eestikeelne trükis ja üldse esimesed trükised on ju tegelikult tõlkeraamatud. Raamatuaastal võiks lisaks muule mõelda ka selles suunas, et võib-olla tuleks veel söakamalt tõlkida kõige paremaid ja olulisemaid tekste maailmakirjandusest ja mõtteloost. Niisugune tõlkimine on alati ka keele rikastamine. On oluline, et me saaksime lugeda kõiki mõjukaid tekste ja mõelda kõiki mõtteid just eesti keeles.

Oled oma saadetes kasutanud mõistet zeitgeist või ajavaim. Kes kannab praegu eesti luules või kirjanduses laiemalt ajavaimu? Või kas saab seda praegu niimoodi üldse eristada?

Sellele on raske niimoodi vastata. Kaasaegset luulet ilmub palju ja selleks, et seda lugeda mingis kontekstis, meeldib minule aeg-ajalt vaadata eesti luule ajalukku ja teha seal avastusi; siis hakkad nägema erinevaid kihistusi. Nii et ma ise olen veidi meie luule algusaegade poole kaldu, kui nii võib öelda. Tooksin välja Uku Masingu luulekogu „Neemed vihmade lahte“, mille pealkirigi on nii ilus, et see on juba ise nagu luuletus. Selles vihmade lahe kauges kajas sirvin meie kaasaegset luulet ja jään vahel pikemalt mõnd luuletust uurima. Viimati oli selline luuletus Livia Viitoli „Suleaeg“ – see on imeline luuletus. Sellegi pealkiri võiks olla omaette väike luuletus, moto kogu eesti raamatu aastale.

Mõneti vastasid sa sellega juba ära ka viimase küsimuse: soovita ühte eesti autori raamatut.

Aga neid võib alati veel soovitada! Ma teeks siis lisaks ühe topeltsoovituse: üks on tõlge, teine originaaltekst, kusjuures originaalteksti autor on ka tõlkija. Ehk siis ühe eesti kirjaniku tõlge ja tema enda raamat. Tõlge on Stefan Zweigi „Eilne maailm“, mille tõlkija on Jaan Kross, kelle romaan „Paigallend“ on mingis mõttes loetav „Eilse maailma“ omamoodi Eesti versioonina. Neid võikski koos lugeda. Ja mõelda sellest, miks ajalugu aina kordub.