Lugemismängu soovitused: 2025 aasta raamat. Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“ (Loomingu Raamatukogu nr 1-3/2025)

Algus. Soojus. Valgus. Pehmus.

Siis – kõhklus. Valu.

Lõpuks – valu. Nüüd teistsugune. Ja siht. Sund. Eesmärk. Jõud. Jõud ja jõuetus. Kohus. Vägi.

See pole sõna. See on rütm.

Seda ei saa lugeda. Selle sisse tuleb kasvada, lasta sel ajada juured enese sisse. Nii kasvamine kui juurte ajamine vajavad aega. Surud oma varbad sõnade vahele nagu liiva mere ääres ja jälgid, kuidas aeg seisma jääb. Ütlemine ütlematajätmise kaudu.

Nende sõnade vahel on midagi, mis on tihtipeale olulisem kui sõnad. Paus on nagu auk kootud mustris, mis niite kinni hoiab. Ilma aukudeta poleks mustrit. Oleks vaid lauskude.

See pole romaan. See on hümn. Ülemlaul. Ülistus kõigile naistele, kel jalad põhjamaa pinnas. Nemad on need, kes lähevad edasi. Nad teavad, et tuleb elada. Edasi anda ja edasi kanda. Elada nii, et on valus. Aga elada.

Tipptase!

Lastekirjanduse auhind Järje Hoidja + lugemismängu soovitus: lasteraamat. Triinu Laan "Poiss ja papa"

Rahvusvahelise lastekirjanduse päeva puhul, mis oli 2. aprillil, saavad loomulikult tähelepanu lasteraamatud ja lastele kirjutajad.

Nii anti kätte Järje Hoidja auhind, mille pälvis kolmandat aastat järjest lastekirjanik Ilmar Tomusk, seekord raamatu «Matemaatiline sõber. Uus õpetaja» eest. Auhinnaga tunnustatakse eelmisel aastal ilmunud ning Tallinna Keskraamatukogus möödunud aastal enim loetud Eesti laste- või noorteraamatu autorit.

Ja kui juba lasteraamatutest juttu, siis üks lugemismängu soovitus ka - lasteraamatu kategooriasse. Triinu Laan "Poiss ja papa" (Päike ja Pilv 2024).

Vahva lugu väikesest poisist, kes vanavanaisaga ehk papaga igasugu asju ette võtab. Elujaatav lugu, mis ei karda ka surma teemat. Väikese lisavimkana räägib papa võru keele Räpina kandi murdes, aga kiä tuud kiilt es mõistaq, neile on tõlge ka. 

Lugemismängu soovitused: Aasta Rosina auhinna saanud lasteraamat

Eile oli ülemaailmne lasteraamatupäev, mida tähistatakse H. C. Anderseni sünniaastapäeval. Sel puhul sobib anda lasteraamatusoovitusi, seekord siis täpsemalt kategooria Aasta Rosin saanute seast. Aasta Rosina aunimetuse omistab Eesti Lastekirjanduse Keskus kõige omanäolisemale või üllatavamale lasteraamatule. Hinnatakse kas kirjaniku- või kunstnikutööd või raamatut tervikuna. Vahva auhind, millega käib päriselt kaasa kotitäis rosinaid (

Neile, kes ei tea, mis raamatud Aasta Rosina auhinna saanute kategoorias üldse on, mida lugeda, siis nimekiri spikriks on siin. 

Ise lugesin praegu läbi kaks neist.

Ilmar Tomusk, Priit Pärn. "Kõrvalised isikud" (Tammerraamat 2019)

Lustlik ja mänguline, samas õpetlik. Just selline, mida lapsega koos lugeda ja siis selgitada, mida kõik need ütlemised ja sõnamängud tähendavad. Lustiga loetav ka täiskasvanule, eriti siis, kui lisaks Priit Pärna piltidesse süveneda. Pärn on auhinna saajana õigusega ära märgitud, sest raamatu kui terviku seisukohast on tema roll vaat et sama oluline.

Minule tõi see raamat meelde mu oma lapsepõlvest tuttava Eno Raua "Peep ja sõnad" (1970), millest Avita kirjastus õnneks juba mitmeidki kordustrükke teinud. Eks selliseid asju tulebki lastele loetavaks ja huvitavaks teha, muidu jäävadki arvama, et asjaarmastaja on inimene, kes armastab asju või et osavõtlik on see, kes paljudest üritustest osa võtab. 

Anti Saar, Urmas Viik. „Mina, Milda ja meister Michel“ (Eesti Kunstimuuseum, 2018).

Veel üks hariv lasteraamat, sedapuhku siis maalikunstnik Michel Sittowist. Jälle on kunstnikul oluline roll (no kuidas ühest kunstnikust kõneleva raamatuga saakski teisiti olla?). Piltide stiil on küll hoopist teistsugune, seekord pigem koomiksi stilistikaga, aga ikka mitmekihiline, väikeste vimkadega. 

Kui kellelgi on tarvis lastele või lapselastele midagi ettelugemiseks, mille üle siis koos arutada, siis soovitan soojalt! Ja kindlasti koos piltide ühisvaatamisega.

Virtuaalkülaline: Joonas Hellerma

Tänane virtuaalkülaline on kultuuriajakirjanik ja saate "Plekktrumm" saatejuht Joonas Hellerma.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

See on ilus asi. Eesti ajaloos ei ole just palju nii suuri ajaskaalasid nagu see. Muistse vabadusvõitluse müüt on küll veel vanem, aga edasi tuleb juba kauge arheoloogiline aeg. Riik ja ärkamisaeg ja muu n-ö positiivne ajalugu on ju nii palju lühem, need ajaskaalad on suurusjärgus sada-kakssada aastat – selles mõttes on see üks tore ja lahe sünnipäev ning väärib esiletoomist ja tähistamist küll.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma arvan, et väga oluline ja võiks veel palju olulisemgi olla. See esimene eestikeelne trükis ja üldse esimesed trükised on ju tegelikult tõlkeraamatud. Raamatuaastal võiks lisaks muule mõelda ka selles suunas, et võib-olla tuleks veel söakamalt tõlkida kõige paremaid ja olulisemaid tekste maailmakirjandusest ja mõtteloost. Niisugune tõlkimine on alati ka keele rikastamine. On oluline, et me saaksime lugeda kõiki mõjukaid tekste ja mõelda kõiki mõtteid just eesti keeles.

Oled oma saadetes kasutanud mõistet zeitgeist või ajavaim. Kes kannab praegu eesti luules või kirjanduses laiemalt ajavaimu? Või kas saab seda praegu niimoodi üldse eristada?

Sellele on raske niimoodi vastata. Kaasaegset luulet ilmub palju ja selleks, et seda lugeda mingis kontekstis, meeldib minule aeg-ajalt vaadata eesti luule ajalukku ja teha seal avastusi; siis hakkad nägema erinevaid kihistusi. Nii et ma ise olen veidi meie luule algusaegade poole kaldu, kui nii võib öelda. Tooksin välja Uku Masingu luulekogu „Neemed vihmade lahte“, mille pealkirigi on nii ilus, et see on juba ise nagu luuletus. Selles vihmade lahe kauges kajas sirvin meie kaasaegset luulet ja jään vahel pikemalt mõnd luuletust uurima. Viimati oli selline luuletus Livia Viitoli „Suleaeg“ – see on imeline luuletus. Sellegi pealkiri võiks olla omaette väike luuletus, moto kogu eesti raamatu aastale.

Mõneti vastasid sa sellega juba ära ka viimase küsimuse: soovita ühte eesti autori raamatut.

Aga neid võib alati veel soovitada! Ma teeks siis lisaks ühe topeltsoovituse: üks on tõlge, teine originaaltekst, kusjuures originaalteksti autor on ka tõlkija. Ehk siis ühe eesti kirjaniku tõlge ja tema enda raamat. Tõlge on Stefan Zweigi „Eilne maailm“, mille tõlkija on Jaan Kross, kelle romaan „Paigallend“ on mingis mõttes loetav „Eilse maailma“ omamoodi Eesti versioonina. Neid võikski koos lugeda. Ja mõelda sellest, miks ajalugu aina kordub.