Lugemismängu soovitus: Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Mihkel Raud „Musta pori näkku“. Tammerraamat 2008

Sobib lugemismängu rubriiki „Eesti elulooraamat“, kuigi ma pole päris kindel, kas see räägib rohkem Mihkel Raua värvikast nooruspõlvest või dokumenteerib ajastut ja Eesti muusikamaailma. Aga filmi, mida Jaak Kilmi selle põhjal praegu teeb, tahaks küll näha.

Mihkel Raud oskab kirjutada. Selles ei peaks küll enam keegi kahtlema, kes vähegi tema erinevate telesaadete kohtunikusõnavõtte on kuulanud. Mida on võimalik suuliselt teha, saab ka kirjalikus vormis veelgi paremal tasemel reprodutseerida. Ja seda ta teeb.

Mihkel Raud on irooniliselt sapine, kohati liigagi avameelne, enamasti ropu otseütlemisega, surub nii mõnegi tuntud molli mõnuga sita sisse, aga... aga... Mingites detailides suudab Mihkel Raud olla ka äärmiselt delikaatne ja tundlik. Need kohad tuleb lihtsalt üles leida ja ära tunda.

Ja teisal jätab üht-teist ütlemata, sest kes teab, see teab.

„Musta pori näkku“ on häbitult ja teadlikult üleelusuurune. Selles on pisut liiga palju epiteete. Ja nendes epiteetides on pisut liiga palju tunda hoiakut. Mida ta selle rõhutatult robustse ja ropu hoiakuga ikkagi varjab? Egas ometi haavatavust ja ebakindlust? Me ju teame, milline peab olema rokkarite kuvand. Või punkarite. Eriti punkarite. Niisiis... see raamat vastab igati nendele kuvanditele. Või siis loob neid juurdegi. Mitte et ma Mihkel Rauda liigses fantaasialennus kahtlustaks. Eks see elu oligi selline. Eriti muusikutel. Eriti punkaritel. Eriti Mihkel Raual, kes elas tollal mitmeaastases mäluaugus. Aga värve tõmbab ta sellele vaatamata laia pintsliga. Mõnuga. Ja mõnuga tuleb seda ka lugeda. Eriti neil, kes toda aega ei mäleta. Sellest raamatust saab aimu, kui lohutu ja ajuvaba, aga samas ka pöörane üks ajastu oli.

Ja eriti veel neil, kes toda aega mäletavad (st kes ise mäluaugus ei olnud). Puhas nooruse nostalgia. Põrgut, ma ju käisin neil Tartu levimuusikapäevadel! Ma ju olin sellel esimesel (ja kõigil järgmistel) Rock Summeritel! Ma käisin kõigil tollal Tartus toimunud Singer Vingeri kontsertidel!  Aga kuigi sellise elu raamatust lugemine võib tunduda lõbus, ei olnud sellise elu elamine seda ilmselt mitte. Me kõik ju teame, kui paljud suured staarid on end niimoodi surnuks joonud. Aga Mihkel Raud on õnneks elus, sest tegi oma geneetilisest pärandist  valiku kirjutamise kasuks. Muusikalegend on ta niikuinii. Ka padukainena.

Ja roppus... noh, pidage seda lihtsalt kirjaniku stilistiliseks võtteks.

Virtuaalkülalised: Ilona Martson ja Andrus Kivirähk

Et esmaspäevases postitusest jooksis läbi uudis lastekirjanduse tõlkeauhinnast Paabeli Torn, siis on vast paslik küsitleda täna kaasasid, kes tegelevad lastekirjandusega. Esmalt tõlkija ja lasteajakirja "Täheke" peatoimetaja Ilona Martson, kes on ka ise saanud selle Paabeli Torni auhinna aastal 2011.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Minus tekitab see pigem kahjutunnet – kahju, et eestikeelne raamat ka vanem ei ole! Nii väga tahaksin, et omakeelseid kirjalikke allikaid Eesti elust oleks olnud ka varasemal perioodil. Ma imetlen ja jäängi imetlema Islandi saagasid. Kahju, et meie esivanematel ei olnud soovi või oskusi enda elust ülestähendusi teha. Elatud on ju Eestimaa pinnal aastatuhandeid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma arvan, et sama oluline kui eesti keele olemasolu kirjakeelena. Digitaalse meedia eripäraks on ajalikkus, kuid raamat oma vanamoodsuses aitab säilitada kirjasõna aastateks, sajanditekski. Ja erinevalt arvutitekstist raamat mäletab, jääb mäletama nii autorit kui lugejat. Tihtipeale, lugedes üle mõnda nooruses vaimustanud raamatut, on mul tunne, nagu kohtuksin vana sõbraga, keda ammu ei ole kohanud, aga kes ikka kusagil ON. Tõlkijana tean, seda tunnet ei ole võimalik taasluua, kui tegu ei ole emakeelega.

Ja muidugi ei suuda digimeedia iial tekitada äsja trükitud raamatu lõhna ega rõõmsat ootusärevust selle avamisel. 

Milline on laste lugemishuvi tänapäeval? Kas eestikeelne kirjandus jääb kestma?

Kui me räägime ilukirjandusest, siis enamasti kesine ja pealiskaudne. See kajastub ka emakeele oskuses laiemalt – kui raamatuid ei loeta, siis on ka kirjutamise, lugemise ja loetust arusaamise oskus kehv. Minu meelest ei ole ühelgi eesti lapsevanemal põhjust tunda uhkust lapse üle, kes räägib soravalt inglise keelt, sest seda räägivad tänapäeval kõik. Küll aga on põhjust tunda uhkust rikka emakeelse sõnavaraga aruka lapse üle, kes on võimeline suhtlema nii, et iga teine sõna või väljend inglisekeelne ei ole.

Eks eestikeelne kirjandus kestab senikaua, kuni kestab eesti keel. Praegu näib küll, et eesti inimesed soovivad pigem raamatuid kirjutada kui lugeda. Igaüks tahab olla see ainulaadne ja isikupärane Autor, selle asemel, et ühineda lugejate nähtamatu massiga. Tulemuseks on paraku enamasti igav keskpärasus.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kui ainult ühte ja kui eesti autorit, siis soovitan Aino Perviku raamatut "Arabella, mereröövli tütar". See teos on ajaproovile edukalt vastu pannud. Ja see on juba midagi, mida tasub hinnata. 

 ***

Ja vaatame, mida arvab Andrus Kivirähk.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Ega eriti ei tekitagi, see on lihtsalt ajalooline fakt, mida mälumängudes küsida. Tundeid tekitavad ikka konkreetsed raamatud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Laial maailmal pole sellest vist küll sooja ega külma, aga minu jaoks on see erakordselt oluline. Olen ju eestlane ja eestlane peab saama lugeda eesti keeles. Kui poleks eestikeelseid raamatuid, eestikeelset kirjandust, siis poleks ka eestlasi ja poleks Eesti riiki.

Oled öelnud, et oleks mõttetu, kui eesti kirjanik hakkaks kirjutama raamatut, mille tegevus toimub Hispaanias või "Kolmest musketärist" või midagi säärast. Ometi on näiteks Leo Metsar kirjutanud keiser Julianusest, Aleksejev ristisõdadest, Ristikivi Euroopa ajaloost jne. Ons see kõik siis mõttetu?

Ei, see pole mõttetu, sest igal inimesel on õigus tegeleda just sellega, mis tema südamele armas ja kirjutada nendel teemadel, mis tema peas keerlevad ja tema südant vaevavad. Lihtsalt selge on see, et ristisõdadest või Rooma impeeriumist on erinevates keeltes kirjutatud tuhandeid raamatuid ning küllap kirjutakse veel, aga eesti ajaloost, eesti elust on võimelised kirjutama ainult eesti autorid. Seda ei saa kellegi teise hooleks jätta. See on meie privileeg.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Võiks ju soovitada kümneid, aga olgu, hetkel tuleb pähe Viivi Luige "Seitsmes rahukevad".

Eestikeelse raamatu 500. juubeli raamat: Eesti raamatu lood + kaks kirjandusauhinda

Eestikeelse raamatu 500. juubeli tähistamisest ma juba kirjutasin, nüüd siis sellest eritellimusel sündinud raamatust endast ka.

Eesti raamatu lood. Eesti Kirjanduse Selts 2025

Raamat, mis on kirjutatud nii-öelda tellimuse peale; raamat, mis tegeleb eestikeelse raamatu sünnilooga. Mõneti on sellist mosaiiki raske arvustada, seda enam, et viiest osisest üks on luuletus ja ülejäänu proosa.

Aga ... kuna emotsioone ja mõtteid ei saa vältida, siis osiste kaupa saab midagi ju ikka sõnastada.

Mulle väga meeldis Leelo mõte: „Keegi nüüdki avab kaane, süütab lambitule“. Sellest mõttest oli mõneti kantud ka presidendi kõne sõnum eestikeelse raamatu 500. sünnipäeval ja selle raamatu vabaõhuesitlusel Tartus 8. novembril, kus ta sedastas, et iga lugeja on ausammas eestikeelsele raamatule.

Urmas Vadi suutis mind üllatada. Ootamatu vaatenurk ja peategelane, pisut irooniline, mänguline, ses mõttes ju vadilik, miks ma imestan? Aga lugeda oli lahe.

Hargla kirjutab hästi. Profilt. Loed ja usud. Nii nad mõtlesidki. Nii nad rääkisidki. Noh, kui see tühistamise-sõna välja arvata, see mõjus küll pisut nagu sea seljas sadul. Paraku on Hargla kõige ... mitte igavam, nii ei saa kindlasti öelda. Aga kõige ettearvatavam, kuigi üritab lõpuks puändilaadse intriigi püsti panna. Friedenthal, kelle jutt on mõneti sarnane ja sündmustiku osas sama traditsioonilises võtmes välja peetud, mängib alltekstide ja viidetega julgemalt. Tema kompotis ei segaks vist ka see tühistamise-sõna kasutamine nii palju. Katsuge lugedes tal kannul püsida ja kõik vihjed ära tunda!

Ja siis Kristiina Ehin! Sa püha püss! Kust see äkki tuli?! Selline vaatenurk sellises ajaskaalas, millest ta kordagi välja ei lange. Väga põnev käsitlus, samas asjatundlik – loed ja saad aru, et Kristiina soontes ringlebki vere asemel regivärss, seda nõrgub ridade vahelt, see ei ürita sind ära uputada, aga seda ei saa ka vaka all hoida, see lihtsalt pressib välja.

Aitäh, Kristiina! See oli võimas, täiega punk, kui regilaulu kohta saab nii öelda. Aga miks ei saa?! Regipunk kõige ehedamal kujul! Sügav kummardus.

 ***

Lõppu kaks kiiret auhinnauudis ka. 13. novembril kuulutas Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond välja Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaadid. Auhinna eesmärk on tõsta esile häid tõlkeraamatuid lastele ning väärtustada tõlkijate ja kirjastuste tööd hea lastekirjanduse vahendamisel eesti lugejale. Valik tehti 91 teose hulgast, mis on ilmunud 2024. aasta oktoobrist kuni 2025. aasta septembri lõpuni. Auhind anti välja kahes kategoorias: parim pildiraamatu tõlge ning parim laste ja noorte juturaamatu tõlge.

Laste ja noorte juturaamatute kategoorias otsustas žürii laureaaditiitli anda Kristiina Kassi tõlgitud Nadja Sumaneni „Rambole“, mille andis välja kirjastus Päike ja Pilv. See südamlik lugu jutustab teismelisest poisist, kelle elu on kõike muud kui kerge, aga kes on otsustanud kõigest hoolimata olla hea inimene. Suvi depressiivse ema elukaaslase vanemate maakodus muudab tema jaoks paljutki. Ta hakkab teisi inimesi ja, mis peamine, iseennast paremini mõistma. Mitmed tema mured leiavad lahenduse.Keda huvitab, siis täisuudis on siin.

Ja täna kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja Põlvepikuraamatu konkursi võitjad. Konkursi võitis autori ja illustraatori Kristi Kangilaski raamatuprojekt "Mia muffinid". Teise koha pälvis Johanna-Iisebel Järvelille hoogsa teksti ja Epp Linke toredalt tihedate piltidega võistlustöö "Roosa T-särk". Kolmanda koha sai Triinu Laane lõbus luiskelugude käsikiri "Isa kipsilugu", millele tegi leidlikud pildimullidega illustratsioonid Tuulike Kivestu.

Palju õnne!

Lugemismängu soovitus: reisiraamat. Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis"

Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis". Kirjastus Pilgrim 2021

Sobib lugemisbingo kategooriasse "Eesti autori reisiraamat" (meie raamatunäitusel on ju ka praegu R-täht nagu reisiraamat).

Esimene asi, mis mind selle raamatu juures kõnetas, oli kaanepilt - Le Maison Rose (ehk Roosa maja) Montmartre´il. Olen selles kohvikus isegi istunud, nautides kõnniteele tõstetud lauas ilusat suveilma. Raamat annab aimu selle maja taustast, seostest Pariisi kultuurielu ja ajalooga. Ja nii terve raamat.

Selle peamine väärtus ongi Pariisiga seotud aja- ja kultuurilugu, mida avatakse erinevate vaatamisväärsuste - tänavate, väljakute ja hoonete -  abil. Kuna iga peatüki juures on ka kaardid marsruutidega, siis kõige parem oleks seda raamatut lugedagi Pariisis, selles osas on see raamat sõna otseses mõttes reisijuht. Pealegi annab autor Pariisis elava ja Pariisi tutvustava elukutselise giidina soovitusi ka kohtadele, mis pole ehk tavapärased turistilõksud ja mille leidmine ei pruugi niisama lihtne ollagi. 

Kindlasti on raamatut tore lugeda neil, kes Pariisis käinud. Aga ka neil, kes planeerivad esmakordselt sinna minna, võiks selle lugemisest abi olla. Lihtsalt ei tohiks ära unustada, et Pariis ei ole ainult lõputu glamuur ja romantika. Raamatus meie ette rulluv kuningate ja kultuuriinimeste kavalkaad võib kergesti sellise tunde tekitada. Psühholoogias on tuntud lausa selline asi nagu "Pariisi sündroom", mis tähistab psühholoogilist stressi ja pettumust neil, kelle ootustele Pariis ei vasta. Selle all kannatavatele jaapanlastest turistidele olevat lausa ööpäevaringne abitelefon sisse seatud.

Mina selle sündroomi all ei kannata. Olen Pariisis käinud kaks korda ja vaatamata selle suurusele tundsin end seal ootamatult koduselt. Nii et selle raamatu lugemine tekitas tahtmise veelkord sinna sattuda. Andsin 2019. aastal endale lubaduse, et enne kui Jumalaema kirik pärast tules hävimist korda pole tehtud, ma sinna tagasi minna ei taha. Nüüd on ka see takistus kadunud ja selle raamatu arvukad kohviku-soovitused tekitasid küll tunde, et äkki oleks aeg...

Virtuaalkülalised: Øyvind Rangøy ja Mika Keränen

Raamatuaasta tähestiku reisiraamatute tuules vahendame seekord lausa kahe külalise mõtteid meie raamatuaastast. Ja sedapuhku on külas Eesti Kirjanike Liidu liikmed, kes kirjutavad küll eesti keeles, aga kelle emakeel on ühel siis norra ja teisel soome keel - Øyvind Rangøy ja Mika Keränen.

Øyvind on tõlkija ja luuletaja, kelle esimene luulekogu ilmuski mitte norra, vaid eesti keeles.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ma mõtlen oma onu peale, kes on sündinud aastal 1954, aga mäletab 19. sajandi algust.
Ja siis mõtlen tagasi oma esimesele aastale Tartu Ülikoolis, kui ma esimest korda kuulsin eesti kirjakeele ajaloost ja sellistest asjadest nagu Wanradti ja Koelli katekismus, „Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?”, Kristjan Jaak ja papa Jannsen.

See kõik oli uus ja põnev. Nüüd on see kuidagi minugi minevik. Olen Eestiga seotud juba 25 aastat – rohkem kui pool elu. Selle mõju ei piirdu oleviku ja tulevikuga.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Eestikeelne raamat on nagu vastupanuliikumine, nagu järjepidevuse hoidja ja nagu õigus olla see, kes ma olen. See tähendab: väga oluline – ja alati ohus.

Miks sina, norralane, kirjutad eesti keeles?

Sest Eestis võttis mu omaks – ja küllap ma siis olengi kuidagi kaks inimest ühes. Kui ma kirjutan eesti keeles, on mul näiteks võimalik kirjutada Norrast viisil, mis oleks puhtalt norrakeelse autorina võimatu. See rikastab mõlemat pidi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mind vaimustas Meelis Friendthali "Punkti ümber"!

 ***

Mikat teavad tänu tema "Supilinna salaseltsile" vist küll kõik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Väga uhke on olla osa Eesti kirjandusloost. See juubel on tore! Kirjanikuna väljendan tundeid, nii enda kui teiste omasid, raamatutes, mida ma kirjutan. Kirjutasin eelmise aasta suvel loo sellest samast esimesest eestikeelsest raamatust. Proloog toimub 500 aasta taguses Tartus. Kirikuõpetaja Herbert Stahl annab oma sõbra, luuletaja Werner Volkonski kätte ühe eestikeelse raamatu, mis kaob. Esimeses peatükis sõidab Supilinna Olav jalgrattaga Tartu linnas ühe soome neiuga, kelle pilk jääb peatuma Jaani kiriku skulptuuridele. Rohkem ma raamatust ei söanda rääkida. Selle käsikiri valmis tõesti ammu. Raamat ise peaks ilmuma emakeelepäeval 2026, kui raamatuaasta saab läbi. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Oluline? Ma ei tea, millega võrrelda, sest minu jaoks on ta sama oluline nagu vihm. Või rukileib. Sprotid. Sibul. Armastus.

Ma tean, et mind loetakse ja minu teoseid armastatakse väga. Ma olen õnnelik oma lugejaskonna üle. Annan endast parima, et minu kirjutatud raamatud aitavad noortel armuda ka tulevikus eesti keelde. Eesti keele ja eestluse tulevik sõltub meist endist, igaühest.

Ma olen väga mures, mis eesti keelest saab, aga intervjuudes nagu seesama, ma seda teemat ei sooviks pikemalt lahata, sest soigumine ei aita midagi. Ma ei taha ka kritiseerida kedagi. Inimestel on vabadus teha oma otsusi. Minu viis eesti keele säilimise nimel võidelda ongi minu kirjutatud raamatud.

Oled rahvuselt soomlane, aga kirjutad eesti keeles. Oled sa eesti või soome kirjanik? 

Pass on mul Soome oma, aga juurikas on Karjala oma. Sündinud olen Helsingis, ka seal on mul juured.

Soome pealinna kõnekeel 1970-1980ndatest on minu esimene keel. Eestisse tulin kahekümneaastaselt 30 aastat tagasi. Siin on mu juured vast tugevamalt mullas.

Kas ma olen eesti või soome kirjanik? Ma ei soovi vastandada neid. Sõna "või" ei istu minule. Ma olen sada protsenti nii eesti kui ka soome kirjanik, minu jaoks see matemaatiline võrrand töötab. Kõigele lisaks kirjutan oma kodumurdes, salanimega Tommi Turunen. Jätan teadlikult ütlemata, mis keel see on, ise mõtlen, et ta on mu kodumurre. Eesti kirjandusmaastikul tuntakse mind küll paremini kui Soomes, aga päris tundmatu ma pole ka seal, seda on näha Soome raamatukogude laenutushüvitistest. Soome lugejatega ma väga tihti otse ei suhtle.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Varalahkunud Afa (Vahur Afanasjev) luule ja proosa meeldisid mulle väga ja vahel mõtlen tema peale, et liiga vara lahkusid. Soovitan tutvuda tema kirjandusliku pärandiga, näiteks "Tünsamäe tigu" on väärt luulekogu.

Raamatuaasta tähestik: R - Reisikiri

Meie raamatuaasta tähesti on jõudnud R-täheni, ehk siis väljapanekus on reisikirjad.

Tung reisida on inimesi alati saatnud. Kas see kihk tuikab me veres ajast, mil me kõik veel nomaadidena mööda maailma rändasime? Kes teab? Aga reisiraamatuid on ikka loetud, et kasvõi mõttes sattuda sinna, kuhu päriselt ei pääse. Juba 1848-49 ilmus Kreutzwaldi toimetatud ajakirjana "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on", millelt laenas omakorda nime nõuka-ajal populaarne sari "Maailm ja mõnda". Praegu naudib lugejamenu Epp Petrone kirjastuse "Minu"-sari. Ka meie kirjanikud on olnud kõvad reisijad (Friedebert Tuglas "Reisikirjad"; Johannes Semper "Reisikirjad"; Eduard Vilde "Reisikirjeldused", "Mööda maad ja merd"; Lennart Meri "Kobrade ja karakurtide jälgedes", "Laevapoisid rohelisel ookeanil", "Tulemägede maale", "Virmaliste väraval"). Reisimine võib olla ka ilukirjanduse kandev telg (Arvo Valton "Arvid Silberi maailmareis").

Ja nagu ikka koos uue tähega meie raamatutähestikus, tutvustame temaatikaga rohkem või vähem haakuvaid raamatuid, mis on ilmunud Luua Metsanduskooliga seotud inimeste sulest. Kuna meil on terve erilala, mis kaudselt kuulub samasse valdkonda - endise nimega loodusretke juht, nüüd matkajuht, siis alustamegi selle eriala vilistlastega. 2017 lõpetas Susan Luitsalu, kelle sulest on ilmunud kaks "Minu"-sarja raamatut. "Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära".

Ja "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles".

Lisaks on Susan kirjutanud ka raamatud "Ka naabrid nutavad" ja "Küsimused kõikidele vastustele".

Tänavune vilistlane Ena Mets on kirjutanud raamatu "Ülestähendusi Montmartre´i mäelt. Elu ja imede pandeemia".

Veel on ta avaldanud raamatu "Naeratava kuu inimesed".

Ma ise olen Luua Metsanduskooli õpetajana pannud kokku "Loodusretke juhi ABC".

Niipalju siis praegu reisimisest.

***

Vahepeal on omaniku leidnud ka üks kirjandusauhind. Alates 2007. aastast annab hõimurahvaste programmi juhtkomisjon välja kirjandusauhinda, et tunnustada omariikluseta hõimurahvaste omakeelsete kirjandusteoste autoreid ja tõlkijaid. Tänavu pälvis hõimurahvaste kirjanduspreemia dramaturg ja lavastaja Aare Toikka lavateose "Kullervo" eest.

Hõimurahvaste programmi juhtkomisjon kuulutas kirjandusauhinna laureaadid välja 1. novembril, mis on udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi mälestuspäev. 

Täna on eestikeelse raamatu 500. sünnipäev

Jah, just täna, 8. novembril 1525, arestis Lübecki raad vaadi trükistega, mille hulgas olid ka eestikeelsed raamatud. Raamatud põletati, need pole säilinud, aga dateering ajalooannaalides küll. Selle tähistamiseks kirjutasid Urmas Vadi, Meelis Friendenthal, Indrek Hargla, Kristiina Ehin ja Leelo Tungal oma nägemuse tollastest sündmustest. Üks autogrammidega eksemplar sellest raamatust saab olema ka meie lugemismängu üks auhindadest.

Täna toimus Tartus eestikeelse raamatu 500 sünnipäeva tähistamine, kus ühtlasi esitleti ka seda raamatut (salvestus). President pidas kõne, autorid lugesid katkendeid oma juttudest ja toimus tule-etendus. Kuna keset raekoja platsi seisis vaat, siis oli ju ette aimatav, millega tule-etendus lõppes.

Tundub barbaarbne? Aga ei! Kui vaat oli põlenud, kerkis tuhast sümbol, mille nimel seda tehti - raamatud ju ei põle!

See mälestustähis ei jää küll seisma raekoja platsile, aga seda saab käia vaatamas Kirjandusmuuseumis.

Tähistagem siis eestikeelse raamatu suurt sünnipäeva. Palju õnne!

Lugemismängu soovitused. Imbi Paju "Kadrioru aednik"

Imbi Paju "Kadrioru aednik". Postimehe Kirjastus 2024

Sobib meie lugemismängus katma lasteraamatu kategooriat.

Lasteraamat küll, aga teemad on ikka needsamad, mis Imbit puudutavad - iseolemine ja omariiklus, kultuur, loodus. Need on rüütatud lastepärasesse vormi, millele on visuaalse kuju andnud Liina Maadla. Nutikalt on kombineeritud fotot ja joonistust, pildid on detailirikkad ja mitmed detailid korduvad, nii et minagi ei pidanud lõpuks vastu ja hakkasin kokku lugema, mitu kepphobust ma raamatust leian (aga vat ei ütle, lugege ise).

Sisu on autobiograafiline, aga otsekui muuseas on siia-sinna väikesi õpetlikke nükkeid sisse poetatud, mis teeb sellest hea raamatu koos lastega lugemiseks ja arutamiseks. Kooshingamine, kõik on kõigega seotud, mulla võlumaailm ja mesilasete ühistöö on mõned märksõnad mida mööda saab koos edasi liikuda. Või siis meie ajalugu, võõras võim, oma riigi ehitamine. Isegi vana-kreeka filosoofid astuvad korraks läbi.

Mis mulle meeldis, oli see ootamatu vaatenurk, millega lisaks "esimesele aednikule" ka kõik järgmised presidendid raamatu lõpus mängu toodi. See aianduse ja kodukaunistamise liin ühendab neid kuidagi hoopis teisel tasandil, moel, millele me igapäevaselt ei mõtlegi, muudab neid institutsioonist inimesteks. Ja see on tore.

Virtuaalkülaline: Imbi Paju

Kuna meie raamatuaasta tähestikunäitusel on P-tähe aeg ehk siis puud ja puit, siis on ka külas puu nimedega kirjanikud - eelmisel nädalal Asko Künnap ja Carolina Pihelgas; sel nädalal siis Imbi Paju, kirjanik, ajakirjanik ja filmitegija. Ja reedeses postituses tutvustan siis ka Imbi raamatut "Kadrioru aednik".

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Meie iseolemise seisukohalt midagi äärmiselt olulist ja eksistentsiaalset sõnastas minu jaoks Rahvusraamatukogu vanemteadur Piret Lotman selle aasta „Keele ja Kirjanduse“ juunikuu numbris Kristiina Rossile antud intervjuus: 17. sajand oli eesti rahva ja kultuuri jaoks määrav, sest muidu oleksime sattununud ilma emakeelse kirjasõnata Venemaa impeeriumi koosseisu ja ei oleks meil praegu oma riiki. Me pole ehk mõelnud, et kui Otto Wilhem Masing avaldas pärast pärisorjuse kaotamist Liivimaa talurahvaseadused eesti keeles, said eestlased teadlikuks oma õigustest. Tänu baltisaksa estofiilide tegevusele ja rootsi ajal loodud talurahvakoolidele oli Eestis ju kirjaoskus üldine, seda soost ja seisusest sõltumata, Venemaal oli ainult 20 protsenti kirjaoskajaid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on äärmiselt oluline meie endi jaoks. Ilma keeleta pole riiki. Kui rääkida muutuvast maailmast, siis ma oleksin õnnelik, kui meie kirjanduse vastu tuntaks rahvusvaheliselt sellist huvi, et suured rahvusvahelised agentuurid võtaksid meie kirjanikud oma klientideks. Meil on küll Eesti Kirjanduse Teabekeskus, aga näiteks minu nõukogude okupatsioonist rääkiv raamat „Tõrjutud mälestused“ on ilmunud üheksas keeles just tänu Soome suurele kirjastusele ja selle agentuurile.

Mul on alati hea meel kui mõnel eesti teosel õnnestub maailma lennata, see saadab sõnumi, et oleme olemas. Nüüd tuleb saavutada rahvusvaheliste agentide huvi, aga see on võimalik ainult suurema tähelepanu tekitamisega meie kirjanduse vastu tervikuna. Lisaks sisule ja sõnumile tähendab see õlatunnet ja solidaarsust.

Oled öelnud, et loovus ja eneseteostus annavad sisemise rahu. Äkki meie rahva vaimse tervise seisukohast vaadates polegi see siis probleem, et lugejaid jääb vähemaks, aga kirjutajaid tuleb aina juurde?

Loovus ja eneseteostus on protsess, olen seda käsitlenud ka raamatus „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“ (2023). Enne kui saabub sisemine rahu, tuleb igal loomise teekonnal läbida ka selle protsessiga seotud väljakutseid. Kristjan Järvi ütles ühes intervjuus nii hästi, et kui luuakse juurde uusi preemiaid ja siis neid jagatakse ja neid püütakse, siis see on ellujäämise primitiivne instinkt. Olen elus, mind on märgatud. Kuid selle juurde peab käima ka sõnum; kuidas see sõna mõjutab maailma, loob maailmu. Sõnumi juurde jõudmine võib võtta aastaid, see nõuab keskendumist, pühendumist, see toob kaasa isegi tervisekahjustusi – sa istud tundide viisi, su selg jääb haigeks ja vererõhk tõuseb suurest loomise erutusest ja enesekõhklustest; kirjutamisse uppumine mõjutab suhteid lähedastega, sest sul pole nende jaoks piisavalt aega ega ruumi. Neist protsessidest tuleks rohkem rääkida, sest me pole tehisajuga robotid, vaid inimesed, kes tunnevad, kannatavad, rõõmustavad, kahtlevad jne. Kirjanikuks olemine pole meelelahutus, see on protsess ja sellega kaasneb lõpuks rahulolu ning õnnetunne, sest tekib dialoog lugejaga. Vanades lääne riikides on hinnas ka sisutoimetajad, kes on nagu ristivanemad raamatule; kes on osa protsessist. Heal sisutoimetajal on kulla hind,  ta on kirjaniku mõttekaaslane, sugulashing, peaaegu pereliige. Soovin, et ka meil hakkaks selline süsteem professionaalselt ja psühholoogiliselt tööle. Me oleme olemas siis, kui meil on sõnum ja nägemus ja selle nimel tuleb teha tööd teinekord aastaid.

Ma olen kirjaoskuse ja teadmiste usku ning lisaks oma raamatutele ja dokumentaalfilmidele püüdnud anda oma osa esimese taasisiseseisvunud Eesti kirjandusfestivali – Võtikvere raamatuküla – loomisega 1999. aastal; see tegutses 20 aastat ja selle juurde kuulusid ka laste lugemispesad.  Lugejaid ei jää vähemaks, kui me viime lapsed raamatu juurde, kui me loeme neile ette lugusid, arutame, näitame neile eeskuju. Kui alevitest ja küladest likvideeritakse raamatukogusid, siis muutub ühiskond pinnapealsemaks. Õnneks on Eesti tänapäeval täis kirjandusfestivale ja see annab lootust, et raamat ühendab ja pakub huvi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Postimehe kirjastus andis sel aastal välja Johannes Selja 1939. aastal ilmunud noorsooromaani „Sipelgas Si“, mis on kirjutatud väga elavas ja kujundlikus keeles. See on raamat endaks jäämisest, teise aitamisest ja väärtustest üldse. Tõesti võimas raamat meile kõigile ja resoneerub mu enda mõttemaailmaga, millest on kantud mu laste-ja kogupereraamatu „Kadrioru aednik“ sõnum – me kõik oleme eksitentsiaalne kudum. Ehk nagu ütles mu vanaema: „Me kõik oleme tehtud tähtedest, oleme puude koor, käbid, lepatriinud, mesilased, jõed, järved ning lõhn, mis tuleb pärast vihma.“

Eesti luule Pantokraatori uuel plaadil + festival Hullunud Tartu

Käisin eelmisel kolmapäeval Tartus Pantokraatori uue plaadi "Déjà vu" esitlusel.

Põhjus lihtne, aga äge - üks lugu plaadil on minu sõnadele. Plaat on ilus, müügitulu läheb 100% vähiravifondile, nii et ostke ja toetage. Pilti tehti ka:

Foto: Heikki Leis

Tartus toimub veel. Sel nädalal, täpsemalt 6.-8. novembrini on taas kirjandust, muusikat ja kujutavat kunsti ühendav festival Hullunud Tartu, mis kannab tänavu alapealkirja "Köide".

Põhiprogramm toimub seekord 7. ja 8. novembril Ülikooli kohvikus, mis on mänginud olulist rolli Tartu kultuuriloos. Hilisemateks õhtutundideks suundutakse mõlemal festivalipäeval Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubisse Salong.

Kahe päeva jooksul astuvad üles Bruno Molinero (Brasiilia), Valters Liberts (Läti), Mara Ulme (Läti), Valts Ernštreits (Läti) Kalle Niinikangas (Soome), Ville Hytönen (Soome) Annabel Berg, Aapo Ilves ja Alar Kriisa, Doris Kareva, Jüri Kolk ja Janar Sarapu, Janno Zõbin, Johanna Roos ja Anett Tamm, Kristel Mägedi, Mari-Liis Müürsepp, Silver Sepp ja Grigori Lotman, Leelo Tungal,  jt.

Lugemismängu soovitused: Arne Merilaid "Puuinimesed"

Arne Merilaid „Puuinimesed. Muinasjutt“ EKSA 2024.

Kuna kooli raamatuaasta tähestikunäitus on jõudnud P-täheni ja sel puhul on välja pandud puude ja puiduga seotud raamatud, siis sobib tutvustamiseks kategooriat „Metsa, metsanduse või puudega seotud raamat“ esindav „Puuinimesed“. Ühtlasi on tegu ka lugemismängu auhinnaraamatuga, kuhu Arne kirjutas pühenduseks „Puud on sõbrad“. Lisaks on tegu raamatuga, mis sai kevadel Kultuurkapitali aastaauhinna proosa kategoorias.

Alustuseks tuleb lahti rääkida ka see, miks autoriks ei ole Arne Merilai, vaid Arne Merilaid. Tegu on nimelt mitmusega. Lisaks kirjandusteadlasele Arnele on fiktiivseks kaasautoriks ka tema järeltulija, kes kannab sama eesnime, kuigi on naisterahvas ja kellele Arne on vanavanavanaisa. Niisiis pisut flirti ulmega, maailmas on vahepeal toimunud ka klorofüllikatastroof, mis muudab eriti oluliseks puud, kes selle üle elasid. Ja Arne poolt praegu Liinakurule rajatav dendropark on nende hulgas.

„Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!“ põrutas arvatavalt kuulsaim stockholmlane – Karlsson katuselt. Parajalt paks mees oma parimates aastates. Noh, ma arvan, et seda määratlust võiks tinglikult ka Arne kohta kasutada. Igatahes peab temagi nalja saama, sestap lõi ta oma isikliku puude süstemaatika. Arne lustib täiega, ümberütlemisi ja sõnamängu-koerust on raamatus lademes.

Samas... Romaan see ei ole, kuigi sai kevadel KULKA proosa-auhinna. Veel vähem on see ulme. Ja jällegi – kuigi... Kuigi raamivormiliselt esineb seal autori fiktiivne nimekaimust järeltulija kaugest tulevikust, ei tõsta see siiski raamatut ulmeks. Liiga vähe on seda kaugtulevikku, too Arne sealt on vaid kaude markeeritud, talle on jäetud vaid mõnda nüüdis-Arne tegemist lühidalt kommenteeriv roll.

Ja üldse, ma arvan, et see raamat on hoopistükkis elulugu – Liinakuru puude ja pargi elulugu. Palju on mälestusi ja eluloolisi kirjeldusi.

Teist sama palju tundub see olevat monument. Autori ausammas iseendale – exegi monumentum.

Ja kõige rohkem on see mäng. Mäng vormiga. Mäng tähendustega. Mäng sõnadega, keelemäng. Autor on erudeeritud ja ei häbene oma eruditsiooni kasutada. 

Aga jah, kes klassikalist romaani ootab, saab ilmselt lugejana petta. 

Virtuaalkülaline: Carolina Pihelgas

Carolina Pihelgas on kirjanik ja toimetaja.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

See tekitab teatavat aukartust ja paneb mõtlema aja suhtelisuse peale – viissada aastat on sõltuvalt kontekstist kas väga pikk või üsna lühike aeg. Pikk, kui mõelda inimpõlvede peale, aga inimajaloo mastaabis muidugi pigem lühike. Nii või naa on hea meel, et see piiblitõlge kunagi valmis tehti ja vaatidesse veeti.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Teised rahvad saaksid ilma eestikeelse kirjanduseta vast hakkama, aga meie endi jaoks on see ikka ülioluline, kultuuri alustala.

Oled öelnud, et proosa ja luule vahel on oluline vahe: proosas antakse palju rohkem ette (kontekst, kirjeldused, dialoogid jne); luulet lugedes on lugeja panus mõnevõrra suurem, ta peab iseend teksti sisse lugema, saama ise tekstiks. Kas see tähendab ka, et luule seab lugejale oluliselt kõrgemad nõudmised ja see on ka põhjus, miks paljud inimesed ütlevad, et nad tänapäevasest luulest enam aru ei saa?

Siin kindlasti on teatav seos, sest luuletekst on proosast nõudlikum, selline kange kraam. Samas ei tahaks arvata, et avatud meelega lugeja ei saa tänapäevasest luulest üldse aru, see oleks ilmselge alahindamine. Võib-olla nõuab luule lihtsalt natuke rohkem kannatlikkust? Ja loomulikult on sellega nagu proosa või maalikunsti või muusikaga – iga teos ei pruugigi olla see, mis kõnetab. Tasub sirvida, katsetada ja leida üles oma masti autorid!

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan värsket luulekogu, mis võiks korda minna ka neile, kes muidu väga luulet ei loe. Berit Petolai tekstid tema uues kogumikus „Hele, tuisklev ja nimetu“ on natuke nagu väikesed jutustused, hoogsad ja helgust täis, vaatlevad maailma pärani silmi.

  

Virtuaalkülaline: Asko Künnap

Kuna meie raamatuaasta tähestik on p-tähe juures ja teema on puu/puit, siis kannab tänane virtuaalkülaline samuti puu nime. Ja kuna raamatuaasta nädalaid on alles jäänud vähem kui külalisi, kes blogi tarvis intervjuu andnud, siis saame endale lubada luksust kutsuda sel nädalal lausa kaks külalist. Asko Künnap on luuletaja ja disainer, homme vastab Carolina Pihelgas.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Kõlaks uskumatult, kui poleks eesti raamatuloo reliikviaid lähedalt näinud, mõnd isegi puutuda tohtinud. Et kujundasin Niguliste muuseumis põhjaliku näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad“, olen nüüd korralikult koolitatud ja vinnutatud raamatuskorpion. Aukartust see väärikas eas trükisõna ees ei vähendanud, pigem muutus pühapaiste raamatute kohal minu silmale veelgi eredamaks ja mitmemõõtmelisemaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Juhul kui meil on plaan siin seda Eesti Vabariigi nimelist butiiki edasi pidada ja eesti keele ja kultuuri kestmisest endale number teha, siis mõõtmatu ja hindamatu tähtsusega. Tehniliselt on raamat muutunud, eri meediumitesse hargnenud ja seal uusi vorme võtnud, aga sisuliselt on ja jääb omakeelne kirjandus, nii ilu-, tarbe- kui teaduskirjandus meie iseolemise ja mõtlemise oluliseks tüveks. Pelga rahvalaulu või tänavaslängi najal me enam kaugele ei purjeta.

Oled öelnud: „Iga inimene, kes veel loeb, on kulda väärt.“ Kui tõsine on sinu meelest oht, et lugeja on väljasurev liik?

Seda, mis saab, kui otsustama pääsevad inimesed, kes ei ole lugenud, ei tunne ajalugu ega kultuurikontekste, ei saa aru viidetest, allegooriast ega retoorikast, me juba näeme. Nii kohalikul, riiklikul, kui üleilmsel tasandil. Ja see on päris hirmutav.

Veel hiljuti oli võtme-eelis sellel, kes omas informatsiooni. Nüüd on peaaegu kogu informatsioon, peaaegu kõigil, peaaegu kogu aeg käeulatuses, aga väga vähesed oskavad seda lugeda, veel vähesemad loetut analüüsida. Ei taha näha asju siiski laustumedais toonides – ehk on veel hetkel nõnda, et inimene, kes loeb, on küll ohustatud, aga mitte veel päris väljasurev liik. Proovin anda oma väikese, ent südika panuse, et seda liiki hoitaks ja kaitstaks.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ainult ühte? Praegu on mul letis pakkumine – kolm soovitust ühe küsimise kohta!

„Aja lugu 3“ (Keskaeg. Kaitseehitised Vana-Liivimaal) Raul Vaiksoo

„Puuinimesed. Muinasjutt“ (tundub, et ühtlasi ka romaan) Arne Merilai

„Olla laev“ (valitud luule, peamiselt 60ndatel ilmunud kogudest) Jaan Kross

Raamatuaasta tähestikunäitus: P nagu puu ja puit + uued raamatud meie raamatukogus

Meie tähestukunäitus on jõudnud P-täheni. Mis muud ikka kui puu ja puit nagu metsanduskoolile kohane. 

Ja loomulikult on ka meie endised õpetajad-õpilased selle temaatikaga seonduvaid raamatuid kirjutanud. 

Heino Untera, kes oli õpetaja aastatel 1958-1993, on autoriks nii raamatule "Puidurikked" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1984), kui ka "Puidumäärajale" (Eesti Põllumajanduse Infokeskus, 1990).

Ivar Sibul, kes õppis Luual aastatel 1991-1993, on välja andnud nii raamatu "Maarjakask ja selle kasvatamine" (Eesti Põllumajandusülikool 2000) kui mahuka "Väike puidualbum" (Eesti Metsaselts 2009).

Tõnu Eller, kes on metsanduskoolis õpetanud alates aastast 1992, on kirjutanud juhendmaterjali "Ümarpuidusortimendid ja optimaalne järkamine" (2005 ja SA Erametsakeskus 2015)

Kool on välja andnud ka "Luua puukooli ilupuude ja -põõsaste nimestiku" (Eesti NSV Põllumajanduse ministeerium 1969).

Aga lisaks vanadele ja kooli enda loodud raamatutele tuleb raamatukokku ka aiva uusi. Järgnevalt loetelu oktoobri uuekestest:

Ülar Allas „Eesti looduse kõige-kõigemad. Esimene osa“

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“

William Golding „Kärbeste jumal“

Jojo Moyes „Me kõik elame siin“

Hugo Vaher „Nutivaba“

Heli Künnapas „September“

Söödav linn 2. 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Evelin Alliksaar, Silja Kerge „Vaga vesi, sügav põhi“

Laura Evisalu „Õiged mehed“

Ja kui juba puiseks kisub, siis olgu ka virtuaalkülalise intervjuud puu nimedega kirjanike päralt - sel kolmapäeval Asko Künnap ja neljapäeval Carolina Pihelgas ning järgmisel kolmapäeval Imbi Paju. Ja reedel tuleb tutvustamisele Arne Merilaid "Puuinimesed".

Eesti raamatu päev: vanimad raamatud meie kogus

23. oktoober on traditsiooniliselt Eesti raamatu päev. Kuna Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing kutsus selle päeva puhul üles otsima kogu kõige vanemat eestikeelset raamatut, siis tänane postitus ongi pühendatud Luua Metsanduskooli raamatukogu vanimale raamatule, millele pakub seltsi minu isiklikus kogus olev vanim raamat. 

Teadaolevalt on kooli raamatukogu auväärseimaid vanureid kaks: Jakob Mändmetsa (1871 – 1930) jutukogu „Õitseliste jutud“, mille andis 1901. aastal välja Jakob Ploompuu kirjastus Tallinnas. Raamat on õhuke, 112 lehekülge, ja sisaldab kuut juttu.

„Rikast fantaasiat ja peenikest loodusetundmist ja -armastust leiame „Õitseliste jutukestest"“, kirjutab kirjanduskriitik Anton Jürgenstein 1921. aastal Mändmetsa 50. sünnipäeva puhul Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandes „Eesti kirjandus“. Ka kasutab ta Mändmetsast rääkides sõnu „õitsev fantaasia ja tõsine sügav tundeilm“ ning „suur luulerikkus“.

Teine sama vana raamat on erialane: "Praktikaline öpetus metsawahtidele metsaga ümberkäimiseks, jahi- ning mõne tähtsa metsaseaduse punktidega ja kubiktabellidega. Kirjapannud E. Treumann. Tallinnas 1901. Trükitud E. Treumann´i kuluga."

Muu hulgas on seal järgmine "ametijuhend":

Juhatuseks metsa wahtidele.

1.      Metsawahi amet nõuab kõikumata täielist tahtmist ning suurt lōpmata truudust. Sellepärast ei tohita mitte omale ettekirjutatud seadusest karwa wäärtgi kõrwale minna ehk mingisugust asja täitmata jätta. Tema ei tohi mitte oma kasu, sõpruse ega wihawaenu peale waadata, kartust ega kättemaksmist ega kõige wähemat halba omadust olla ega mingi wiisil oma kohuse täitmises ülesse näidata. Tema peab kõik metsas ettetulewad kahjud ilma suurendamata ja salgamata ülesse andma.

2.      Ülem metsatalitaja on tema kõige lähem ülem, kelle sõna ta nimelt peab kuulma. Tema käest peab ta alati nõuu küsima ja otsima, ja kõik juhtumised, olgu see kõige wähem asi, teada andma; temaga peab ta kõik oma seadused oma walitsuse jaos läbi rääkima ning alati käsikäes käima. Sest ta ülem saab igal ajal tale sõna ja teoga abiks olema.

3.      Kui juhtub miskisuguseid rutulisi juhtumisi, siis tohib metsa waht ilma nõuu küsimata ise tegew olla ja otsustada, mis tal tarvis teha tuleb. Aga peale seda siis kohe ruttu oma ülemale teatust andma. Juhtumise korral on rutuline asja talitus: keelataw jahi pidamine, metsa wargus, ning metsa põlemine.

4.      Metsawaht peab iga oma jäuskonna tööd juhatama ning wastutama, et töö korrapäraline on, ja kõige esimese ise juhatama, nagu istutamise tööd ja kudas aasta läbi tööd tuleb teha, nõnda kui puude märkimine, walmis tegemine, raismiku üles wõtmine, peab wastutama selle eest, et puu raiujad kõiki seaduseid peawad pidama. Kõige pealt wastutab ta iga seadusewastalist tegu, mis töös ette tuleb.

5.      Niisama peab metsawaht tehtud tööde üle walwama, ja lõik istandused, noorendus-raiumised, ning kõik mis tema jäuskonnas ette tuleb.

6.      Metsa ning jahi õiguse kaitsmine on tema hoole all, kõik kahjud mis saavad tehtud, tuleb õigel wiisil ülesse anda ja kurja tegijaid hoolega taga otsida.

7.      Metsa waht peab püüdma oma jäuskonda põhjalikult tundma õppida, kõik piired heasti teadma, ning naabruses elutsewa rahwa ise loomu ning ametid tundma ja wähemad osakonnad, mis talu rahwa ehk ka teiste metsa omanikude metsade sees on, ja tähele panema mis numbri all iga wähem jägu seisab. Mis kuivaks laskmata sood ja rabad on, seal wee jooksu tähele panema, jõgesid ja kõiki jookswat wett, sellepärast kui kuivaks tahetakse lasta, et siis õigeid teateid ja juhatusi selleks wõib anda.

8.      Metsawaht peab teadma alati kui palju tema jäuskonnas valmis tehtud puid on, ta peab selgesti teadma puusaaja puud ja ärawedamise termini tundma; peab ladu platsil weo ülewalwama ning juhhatama, nõnda et kõik töö wäga hõlpsasti sünnib, et miski asi rikutud ei saa. Nagu kasvaw mets, valmis puud, tarvitawad teed j. n. e. Ja seda nägema, et ladumise platsil riidad heasti lautud saavad. Ja kõik puude, ja palkide parwetamine seisab kõik metsawahi ülewaatamise ja toimetuse all, kui see küll niisuguste inimeste toimetada on antud, kes selle eest wastutab.

9.      Metsawaht peab kõik tähele panema mis metsale kasu ehk kahju toob, ja kõik puu ostjate õiguslised soowid, mis nemad awaldawad. Puude walmis tegemine laiendab puude müümist.

10.  Ilma tunnistusteta ei tohi mitte puid ega miski metsas olewat produktisi wälja anda, ehk ta küll weikene peaks olema, ei omas teenistuses olijale, ega ka wõerale.

11.  Kõik puu raiujad seisawad metsawahi ülewaatuse all, miski seaduse wastast asja ei tohi ta sallida, seda peab kõik ülesse andma. Salaja peab ta püüdma puu raiujate üle walwata ja halwad nende hulgast ära tundma õppima, et need wõiksid ette poole lahtilastud saada. Peab selle eest muret pidama, et metsa tööliste kontrahis määratud aeg põllutöös õigel ajal peetud saab ja seda õieti peawad ning täidawad ja ehituste üle walwama ja nende korda silmas pidama.

12.  Oma kaubeldud palga ehk teiste tasumiste kõrval, ei tohi metsawaht mingit sissetulekut oma lubaga enesele muretseda. Ei mingisuguse tingimiste all ei tohi mitte metsawaht, kingitusi wastu wõtta, nendelt kes tema teenistuses on, ehk kellest arwata, et ta sellest kasu püüab saada, ehk oma käsu alustelt.

13.  Metsawaht peab püüdma kõiki oma tervet töö jõudu oma kohuste täitmiseks tarvitada; ei tohi mingit kõrvalist ametit pidada, ega neist osa wõtta; nõnda sama ka kõik need kes temaga koos elawad.

14.  Ilma lubata ei tohi jäuskonnast, kodunt ära minna ja igapäew oma jäuskonna läbi käima, kui tarwis siis ka öösel järele waatama. Kui järele waatamine kas haiguse ehk mingi muu põhja peal takistatud saab, siis peab sellest teadustama oma kõige lähema ülemale.

15.  See mees, kes kõik juhatused täiel mõõdul ning truuwisti peab, wõib end alles tubliks metsawahiks kiita, ning teenib omale sellega lugu pidamist ning usaldust. Sest metsa wahti amet on raske pidada ja nõuab palju wastutamist, tahab kindlat waimu ja keha jõudu, ning tublit iseloomu.

See kes truuisti oma ametit peab, ei jää mitte tähele panemata ega waewatasumata; nõnda saavad selle wastu truudusetu olek ja hooltus laidetud, wale ja wastupanemine ilma armuta trahwitud.

Minu raamatute hulgast on vanim aga veel 20 aastat varem ilmunud „Eesti Ma rahwa Laulo-ramat“, Tallinnas, trükkitud Eestima sinodi kirjade, kullo ja warraga. 1881.

Tekst tiitellehe pöördel: „Gegen den unveränderten Wiederabtruck des "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramat" ist won Seiten des Estländischen Evangelisch-Lutherischen Consistorii nichts einzuwenden“, mille on 4. juulil 1881. aastal alla kirjutanud konsistooriumi assessor A. von Rosen, kõlab tõlkes: „Eesti Evangeelsel-Luterlikul Konsistooriumil ei ole "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramatu" muutmata kordustrükile vastuväiteid“. Ja juba järgmisel päeval, 5. juulil, on saadud ka vene keiserliku tsensuuri luba.

Kuidas või mis teid pidi see raamat minuni on jõudnud, ma ei mäleta. Minu vanaisast jäänud raamat see ei tundu olevat, küllap sain selle kusagilt mujalt.