Virtuaalkülaline: Ilmar Tomusk

Ülehomme on emakeelepäev. Sel puhul on igati kohane küsitleda lastekirjanikku ja Keeleameti peadirektorit Ilmar Tomuskit.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

500 aastat tundub olevat väga pikk aeg, kuid arvestades kirjutamise ajalugu, polegi see aeg nii väga pikk. Paarikümne aasta eest hakkasid levima seisukohad, et paberraamatud on määratud kadumisele, edaspidi loetakse tekste vaid digiseadmetest. Kuid digilugerite vaimustus läks mööda ning paberraamat pole kuskile kadunud.

Inimene on tekste lugenud füüsiliselt andmekandjalt umbes kuus tuhat aastat ning meie aju ei ole veel jõudnud õppida teavet digiekraanilt niisama efektiivselt omandama. Võibolla tuleb kunagi aeg, kui paberraamatuid enam ei loeta, kuid lähema saja aasta jooksul see tõenäoliselt ei toimu. Ise arvan, et need kestavad kauemgi kui digitaalsed andmekandjad.

Mis mulle selle 500 aasta tähistamise juures üldse ei meeldi, on see, et Runneli salm ära poolitati. Et rahvas algab raamatust, on tore ja vastab tõele, aga seda, et kiri meie puhul algab kirikust, ei peaks häbenema.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See on ülioluline. Eestikeelne kirjasõna on üks sammastest, millel rajaneb meie põhiseaduse preambulis sõnastatud riigi eesmärk – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Nii nagu me praegu saame näiteks sumerite kirjapandust teada, kes nad olid, kuidas elasid ja mida mõtlesid, nii saavad tulevased põlved meie kohta teada nendest raamatutest, mida meie kirjanikud on kirjutanud. Mõtleme kas või „Kevade“ ja „Tõe ja õiguse“ peale. Sellised me olemegi.

Ning TI-revolutsioonile tasakaaluks tasuks kooliski senisest rohkem tähelepanu pöörata päris kirjutamisele ja päris lugemisele.

Mis seisus on 500-aastane eesti kirjakeel?

Täitsa heas seisus. Natuke naginaid (kas järgi, järele või järel, kas õieti või õigesti, mida tähendab liiderlik, kas adresseerida või käsitleda jms) tuleb meile igati kasuks. Samamoodi on ju inimese tervisega – kui ta elab liiga steriilses keskkonnas, kus pole üldse viirusi ega baktereid, jääb ta lihtsalt haigeks. Eesti keel on tubli ja terve.

Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Üks mind tõenäiliselt enim mõjutanud raamat on Marie Underi 1981. aastal välja antud kogumik „Mu süda laulab“. Mäletan, et keskkooli ajal õppisin pähe „Nahakaupleja Pontuse“, see tundus nii äge. Õpetajana töötades tegin gümnasistidele erikursuse Underi sonettidest. Kes iganes tahab lugeda meisterlikku värssi – lugege Underit.

Omalt poolt kutsun kõiki üles osalema reedel emakeelepäeva e-etteütlusel. Veiko

Koera saba kergitamas

 Kes see muu ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise, öeldakse. Eks ma siis kergitan.

Kirjanike Liit võttis linti intervjuud Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate nominentidega ja eile pandi üles: vaata siit.

See on mu kolmas nominatsioon (esimene oli lastekirjanduse oma 2000. aasta eest ja teine tõlkeauhinnale 2018. aasta eest), aga ega ma oska tegelikult arvata, mis juhtuma hakkab. Lastekirjanduse auhinnaga oli lihtne - koos minuga olid toona nomineeritud Aino Pervik ja Leelo Tungal, mina oli Kirjanike Liiduski alles pool aastat olnud, üsna tundmatu nimi, nii et mingit mõtetki ei tekkinud, et äkki ... Kuigi ega nemadki saanud, auhinna  sai hoopistükkis Valeria Ränik.

Tõlkenominatsioon ise oli omamoodi ime ja suur tunnustus.

Loomulikult on ka luulenominatsioon suur tunnustus. Minu arust on just luules ka konkurents väga suur - luuletajaid (ja häid luuletajaid) on meil ju palju. Ja just seetõttu on luulenominatsioongi minu jaoks suur asi. Eesti ulmekirjanduses ma tean, kes ma olen ja kus paiknen, luules aga pole mu looming kunagi erilist tähelepanu pälvinud. Nii et sõltumata sellest, kelle nimi emakeelepäeval välja hõigatakse, tunnen mina, et olen juba nominentide hulka pääsemisega võitnud.

Lugemismängu soovitused: eesti autori krimiromaan. Gert Kiiler

Gerti Kiiler.
Eranuhke ei armasta keegi (Postimehe kirjastus 2022).
Saatus koosneb juhustest (Postimehe kirjastus 2024).

Alustasin lugemist mõnevõrra ettevaatlikult, sest karmi koolkonna krimi mulle meeldib ja oht pettuda oli suur. Olgu etteruttavalt öeldud, et pettuda ei tulnud.

Aga mis esiotsa ettevaatlikuks tegi, oli see, et tegevus toimub Viljandis. Viljandi ja karm koolkond?! Nalja teete! Philip Marlowe, Lew Archer, Sam Spade või Mike Hammer Viljandis? See kõik oleks üsna naeruväärne ja muutuks peagi iseenda paroodiaks, kui Kiiler poleks teinud kahte suurepärast otsust – esiteks ei ole see päris reaalne Viljandi, kuigi mul on kahtlus, et raamat näpus Viljandis ringi käies võib kirjeldatud tänavad ja majad siiski üles leida. Nii et õigem oleks öelda, et päris reaalne ei ole terve Eesti. Jah, maailmasõda on toimunud, venelased on sees olnud ja isegi küüditamine on olnud, aga kuidagi on need asjad lõppenud teisiti ja Eesti Vabariik kestab edasi. Ja selle ridade vahelt loetava fakti tõttu toimub tegevus alternatiivajaloolises Viljandis, mis muudab keskkonna oluliselt usutavamaks. Ei nõukogude-aegses Viljandis, ei tänapäevases, saaks tegevus toimuda, see poleks usutav. Nüüd aga on meil korraga karmi koolkonna krimi jaoks tarvilik keskkond olemas – on sõjajärgne aeg, majandus kasvab, kuid varjud on veel pikad, tegevusmustrites on teatud maffialikkust, on korruptsiooni. Ja teiseks – õnneks on Kiileril olnud taipu veidi toone maha keerata. Viljandi pole siiski Los Angeles või New York ja karmi koolkonna asemel on meil pigem selline pookarm koolkond, mis tuleb asjale kasuks. On meie oludes usutavam.

Raamatuid saab lugeda ka eraldi, teises raamatus on piisavalt vihjeid taustsüsteemile, nii et ei pea olema lugenud esimest, et nautida teist.

Mõlema raamatu tegevusliin on hästi üles ehitatud, põnevust ja selgusetust jagub, võttestiku on autor hästi omandanud ja kasutab mõnuga. Mõttetut naljategmist ei ole, irooniat ja värvikaid ütlemisi see-eest igati sobilikus annuses. Põnevus säilub lõpuni, süžeepöörded on loogiliselt välja mängitud, no mis sa hing veel igatsed? Nagu päris! Ja see hinnang tagasisidena ei ole kuidagi halvustav või alavääristav, vaid ehe ja imetlev. Ja ma arvan millegipärast, et autori püüdlusi arvestades ka talle endale ehk kõige enam korda minev.

Ootan pikisilmi järgesid!

Tuglase novelliahind, Eduard Vilde kirjandusauhind ja muudki

Kevad on kirjandusauhindade jagamise aeg, kokkuvõtete tegemise aeg. Seegi nädal pole erand ja auhindu tuleb hulgi. 

Tuglase novelliauhinna pälvisid Brigitta Davidjants novelliga "Vaikusesse" ja Meiu Münt "Kuidas saada heaks".

Eduardi Vilde kirjandusauhinna 60. laureaat on Vilde 160. sünniaastapäeval Kristiina Ehin romaaniga "Südametammide taga".

Kokkuvõtteid tehti ka lastekirjanduses. Toon välja eesti autorite raamatud.

Hea Lasteraamat 2024

Väiksematele:

Ulla Saar. Ita ja Piuks. Illustreerinud Ulla Saar. Kirjastus Koolibri

Piret Jaaks. Suur saladus. Illustreerinud Marju Tammik. Kirjastus Päike ja Pilv

Kairi Look. Natuke suur. Illustreerinud Anne Pikkov. Kirjastus Koolibri

Tiiu Kitsik. Meie tee. Illustreerinud Tiiu Kitsik. Kirjastus Päike ja Pilv

Tiina Laanem. Maailma parim liivaloss. Illustreerinud  Tiiu Kitsik. Kirjastus Pegasus

Triinu Laan. Poiss ja papa. Illustreerinud Anne Pikkov. Kirjastus Päike ja Pilv

Suurematele:

Anti Saar. Härra Haraldi unistuste aed. Illustreerinud Marja-Liisa Plats. Kirjastus Kolm Elu

Ilmar Tomusk. Paul hakkab inseneriks. Illustreerinud Joonas Sildre. Kirjastus Rahva Raamat

Liina Vagula. Kingitus südamest. Illustreerinud Anni Mäger. Kirjastus Tänapäev

Marju Kõivupuu. Aastaringi jutukera. Illustreerinud Regina Lukk-Toompere. Kirjastus Varrak

Tiina Laanem. Liisu laseb jalga. Illustreerinud Sirly Oder. Kirjastus Pegasus

Priit Põhjala. Doktor Tindipleki töötuba. Illustreerinud Ulla Saar. Kirjastus Kultuurileht

Doris Kareva. Puhas lora. Illustreerinud Regina Lukk-Toompere. Kirjastus Verb

Hea Noorteraamat 2024

Vanematele:

Mairi Laurik. Grathelia. Kirjastus Lummur OÜ

Reeli Reinaus. Iiris, ilu ja instapildid. Illustreerinud Marja-Liisa Plats. Kirjastus Ronk Ronk

Eesti Lastekirjanduse Keskus välja antava Muhvi auhinna sai ajakirjanik Reet Weidebaum. Meediaväljaannetest pälvis tunnustuse ajakiri Hea Laps.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorteromaani võistluse võit läks jagamisele kahe käsikirja vahel, mille autorid on Kristi Piiper ("Vahetusõpilane") ning Hugo Vaher ("Nutivaba"). Kolmanda koha pälvis Kristi Jaanuse "Emily ja Kätryn ehk Raju reede".

Lisaks märkis žürii ära kaks käsikirja avaldamissooviga: Kaia Soe "Kõik on uus septembrikuus" ja Helena Viki "Enne kui sa lähed".

Palju õnne kõigile!

Virtuaalkülaline: Arne Merilai

Tänane virtuaalkülaline on Arne Merilai, kirjandusteadlane ja kirjanik, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Pool tuhandit on vägev piirikivi ühe juba küllaltki vanaks saanud kirjakultuurrahva ajaloos. Oleme sellega väga paljudest rahvastest eespool ja kõik neist ei ole väikesed. Ei olnud siis veel pliiatsit ega jalgratastki leiutatud.

Selle suursündmuse auks kannavad järgmise kevadeni ulatuvad kuud pidulikku nime – Eesti Raamatu Aasta. Raamatuaasta ei ole järjekordne valdkondlik teema-aasta, vaid kogu ühiskonda hõlmavana midagi enamat.

Ka mina ise korraldan ühe raamatuaasta tähtsündmuse: 11.–12. aprillil Tartu ülikoolis toimuva kahepäevase konverentsi „Eesti kirjanduse leksikon“. Seal käsitletakse ülikooli ja raamatu seoseid kõikidelt erialadelt. Me võtame nähtust avaralt ja algupäraselt: kogu eesti kirjutus ja mõnda, kes või mis seal sees leida on. Eks neil ajul, kui tegutses Eesti Kirjameeste Selts, mille eeskujul loodi hiljem Eesti Kirjanduse Selts, tähistas sõna kirjandus kogu meie kirjavara, ka teadus-, aime- ja muid raamatuid, mitte peamiselt ilukirjandust nagu praegu. Ka kirjutamata kirjandus nagu rahvaluule, suuline teater või geneetiline kood läheb selle alla.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Me oleme, kes me oleme, tänu raamatule ja oma kirjakeelele. Nagu kuulutab rahvuspoeet Hando Runnel luuletuskogus „Punaste õhtute purpur“: Kiri algab kirikust, / tulululu, tulululu, / rahvas algab raamatust, / tulululu, tulululu. Sellest tekstist on võetud aastale moto.  

Sedapuhku tõstetakse esile nelja põhivaldkonda, mis kõik käsitlevad emakeelse raamatu olemuslikkust meie olemasolus.

Esiteks emakeelse raamatu osa eesti kultuuri ja iseduse kujunemisel. Ilma selleta – tõsijutt – meid olemas ei olekski. Selle üle võiks sügavamalt järele mõtelda, aukartust tunda.

Muide, ma soovitan alati kasutada sõna isedus võõrapärase ja veidi veidra laensõna identiteet asemel. Mis rahvas see selline on, kel ei ole isegi suupärast omasõna ühise enesetunnetuse väljendamiseks. Aga meil on see sõna muidugi olemas: isedus (või ka isesus).

Teiseks pööratakse tähelepanu eesti kirjakeele olulisusele eestlaste harimisel, kestmisel ja kehtestamisel. Eks toogi Runneli lustakad värsid esile, et kultuurrahva loomisele eelneb kirja andmine.

Väikse naljana võib lisada, et kuivõrd meie kirjakeel loodi kantslite taga, siis algas ta sõna otseses mõttes kantseliidist. Ep ole tarvis viimasesse alati halvasti suhtuda: selleski keelevormis peitub loovat väge. 

Kolmandaks käsitletakse loomuldasa eesti kirjandust ja kirjanikke aegade algusest aegade lõpuni. Kuidas neil läheb täna, homme? Kas peavad vastu? Kas puhkeb õisi, lendab tolmendavaid mesilasi, nopitakse maitsvaid vilju? Mis ikaldub, mis kosub, mis haljendab? Kui mitu vabakutselist keele ja meele loojat peaksid riigilt palka ja tervisekindlustuse saama?

Neljandaks püütakse ennustada raamatu kui sellise ja lugemise kui tollase tulevikku. Need küsimused on tugevasti seotud kireva digimaailma ja liitreaalsuse plahvatusliku levikuga. Ränikirjas galaktika kiituseks peab ütlema, et seal ei keedeta enam metsa paberiks.

Oled puu-inimene ja meiegi Luua Metsanduskooli puukoolist istikuid käinud ostmas. Puid istutades kirjutad end nö loodusesse. Kumb on sinu arust olulisem, kas kirjutada end raamatutesse või loodusesse?

Aitäh, et seda mainid. Luualt tõin ma oma maakodusse Liinakurule pika rea püramiidtammesid ja mitmeid haruldasi pajupõõsakesi. Vana kooli kuldaväärt aednik Neeme Murka hoolitses selle eest. Rajan omale kõikide me karmis kliimas vastu pidavate liikidega ägedat puuparki Harimäe ja Ilmjärve lähedal. Olen seda tehes ikka tundnud, kuidas ma kirjutan end loodusesse samamoodi nagu laua taga paberile või arvutisse. Loodus on muidugi väga nõudlik ja (enese)kriitiline kaasautor, üksi kirjutades saan ma palju ladusamalt hakkama. Selle tulemusel avaldati äsja minu omaelulooliselt ulmeline romaan „Puuinimesed. Muinasjutt“. Puukooli rahvale kindlasti kohane lugemine, äratundmisrõõm tagatud. Seal saab nalja ka mu arust.

Aga põhimõtteliselt ma ei näe vahet, kas kirjutada raamatusse, liikumisse, värvidesse, helidesse, kehadesse, majadesse, maastikusse, valemitesse, materjalidesse, aparaatidesse,  seadustesse, riigikorraldusse… Millesse tahes. Üks loomine puha.

 Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kirjanduse päeva puhul soovitan midagi uuesti üle lugeda vanalt häält Tammsaarelt. Katsuge ühendust võtta tema teksti sügava sisemise, kosmilise muusikaga. Püüdke kaasa minna „Tõe ja õiguse“ autori rütmilise, sisendusjõuliselt agatava, melanhoolse mõtte- ja lausemantraga. Wagner all, Tolstoi peal, ja vastupidi. Baudelaire ning Dostojevski ühtede kaante vahel – harukordne kooslus, maailmakirjanduse tipp. Kui saate mahti, tutvuge enne me tüviautori psühholoogilis-sümbolitliku realismi meetodi selgitusega artiklis „Tammsaare aga-ometi“ (https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/25130). Kas võtab pisara silma?

Sada saarelehte, tuhat toomelehte. Ammu nõelapistmata.

Lugemismängu soovitused: eesti autori ajalooline romaan. Karl Ristikivi ja Tiit Aleksejev

 

Läks nii, et ühe raamatu asemel lugesin jutti seitse, nii et tuleb pisut pikem arvustus. Ja ma kavatsen tegelikult mõned ajaloolised romaanid veel lugeda.

Karl Ristikivi ajalooline kroonikate triloogia „Põlev lipp“, „Viimne linn“ ja „Surma ratsanikud“ (Eesti Raamat 1990).

Ei olnud just kõige kiirem lugemine (vähemasti „Põlev lipp“). Ristikivi lause on aeglane, stiil ajastutruu ja sellest tulenevalt pisut ilukõneline, mis, kui järele mõelda, on triloogia üks tugevusi. Ja sellega harjub, järgmised raamatud lähevad juba kiiremini. Sõda, usk ja võim erinevates kombinatsioonides, keskaegse inimese mõttemaailm, au ja ustavus ... Ei, see ei ole seikluskirjandus, kuigi räägib rüütlitest ja sõjast. Kes ajaloolist seiklusromaani otsib, siis tasub lugeda pigem Herman Sergo „Vihavalda“. Mäletan seda poisikeselikku õhinat, millega ma seda romaani nooremana neelasin. Põnev ja mastaapne seiklus ajaloolisel taustal. Ristikivi keskendub rohkem ajatutele probleemidele, uurib inimese siseelu ja näitab, kui vähe on maailmas muutunud. Tsitaat „Viimsest linnast“:

Mis oleks olnud loomulikum kui see, et kogu kristlik maailm selle metsalise vastu oleks ühel meelel välja astunud. Aga ometi jätkasid Õhtumaa valitsejad ta meelitamist oma saadikute kaudu ja isegi Genova kaupmehed olid varsti valmis temaga uut kaubalepingut sõlmima.

Jutt ei käi pragusest olukorrast maailmas, nagu võiks arvata, vaid aastast 1291 ja mamelukkide sultanist. „Viimne linn“ haaras mind sellest triloogist millegipärast kõige rohkem.

Tõeliselt tööle hakkabki triloogia aga siis, kui kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda. Ajalugu kordub – erinevad tegelased, erinevad maad, erinevad sajandid, aga lugu on sama. Lugu sellest, kuidas ka kõige üllamad ideed upuvad omaenda verre, kui neid jõuga hakata ellu viima. Ja ainus, mis lõpuks tähendust omab, on iga inimese isiklikud valikud. „Ei ole midagi uut päikese all,“ nagu ütleb Koguja. „Kõik on tühine.“ (Koguja 1:9 ja 1:2)

Tiit Aleksejevi esimese ristisõja tetraloogia "Palveränd" (Varrak 2008), "Kindel linn" (Varrak 2011), "Müürideta aed" (Varrak 2019) ja "Taevaminejad" (Varrak 2024).

Esimese hooga tundub, et ma loen sama sarja. Eriti tuttav on „Palverännu“ algus – peategelane meenutab pisut nii „Viimse linna“ kui „Surma ratsanike“ peategelast, loo esitamise stiil on esmapilgul sarnane, aga Aleksejevi keelekasutus on konkreetsem, maalähedased tegelased räägivad ka maalähedast keelt. On teisigi maalähedasi asju. Ma ei tea, kas kreeklased viskasid tuhat aastat tagasi lutsu? Või kas frangi relvakandja mängis lapsena noamängu, mida meie teadsime kui maa või maailma jagamist? Aga lamedad kivid olid ka tuhat aastat tagasi olemas ja noaga on poisid mänginud kõigil aegadel, nii et miks ka mitte? Eriti kui see aitab tegelasi või olukordi lähedasemaks muuta. Aga õige pea läheb Aleksejev oma rada. Kui Ristikivi lugedes on tunne, et ta vaatab kusagilt kõrgemalt laia pilti, siis Aleksejev sumpab mööda lahinguvälju, tema kirjeldused ei kulge ühtlases mõõdetud tempos, vaid on fragmentaarsed, aga loovad sellele vaatamata (või just tänu sellele) tervikliku sissevaate peategelase siseilma. Ja mida edasi, seda rohkem seda sisemist heitlust ja tõe otsimist saab.

Erinevalt Ristikivi sarjast on Aleksejevi raamatud üksteise vahetud järjed. Ja kõigis neis paelusid mind enim peategelase nägemuste kirjeldused. Omalaadne segu deliirsest sonimisest, religioossetest nägemustest ja läbinägelikest (või ka ennustuslikest) tulevikupiltidest, mida ta näeb unes, palavikus jampsides, kurnatusest või rohke veini mõjul, hiljem ka otsustavatel hetkedel, kui närvid on pingul ja kaalul on rohkem kui ühe inimese saatus. Mingist hetkest alates taipad, et ka paljud reaalolude kirjeldused on peategelase esituses üsna sarnased. Poeetiliselt segased või segaselt poeetilised. Metafüüsilised. Ja sinna vahele naturalistlikke lahingukirjeldusi. Ja vaevuaimatav vari, mis end peategelase kohale sirutab, temasse imbub.

Ühest küljest ongi see kasvamise ja mehistumise lugu. Teisest küljest võimu lugu. Ja samas (ja eelkõige) on see ka armastuse lugu. Kogu palveränd pole midagi muud, kui üks lõputu illusioonide purunemine, maskide langemine, omamoodi vabanemine. Kalestumine. Arusaam, et neil kes juhivad, puudub au ja ustavus, et au ja ustavus on hoopis neil, kes igapäevaselt oma verd valavad. Usu otsimine. Kuidas uskuda jumalat, kui sa ei usu preestreid?

Usk on armastus.

Ilmselt tuleb veel vähemasti üks raamat, sest palveränd ei jõua ka neljanda osa lõpuks Jeruuslemma ja ka peategelase tee pole veel lõpuni käidud. Jään ootama, sest see on ootamist väärt. Soovitan.

Virtuaalkülaline: Tõnis Lukas

Seekordne virtuaalkülaline on Eesti Raamatu Aasta peakomitee liige, Riigikogu kultuurikomisjoni liige Tõnis Lukas.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

See on uhkuse asi, et ühel rahval on juba nii pikkade traditsioonidega kirjakeel. Selle tähtpäeva tähistamine näitab, et oskame oma keelt ja kultuuri kõrgelt hinnata. Tegin kultuuriministrina juba 2020. aastal ettepaneku 2025. aastat suurejooneliselt tähistada, moodustasin 2021. aasta alguses ka vastava Eesti raamatu aasta peakomitee, aga edasistel aastatel see kahjuks poliitikuid ja ametnikke eriti ei huvitanud. Lätlased võtsid asja palju tõsisemalt. Õnneks on eesti kirjakeele tähendus nüüd kõigile kohale jõudnud ja organiseerimistöö käib ning vähemalt 30. jaanuari avasündmus Tartus, eesti kirjanduse päeval, oli tasemel. See teeb rõõmu!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eesti keeles kirjutavad ja kõnelevad autorid ongi need, kes eesti keelt ja kultuuri hoiavad. Kui kaotame keele, kaotame rahvana kõik, ka iseseisvuse. Seetõttu on Eesti riigi hool eesti raamatu kui kultuurifenomeni säilimiseks vajalik. Eestikeelne kultuuriruum on väike, seetõttu tuleb riigil ka toetada autoreid, kirjastajaid, raamatukogusid.

Oled mitu korda olnud haridusminister, lisaks veel kultuuriminster, ERMi ja Kirjandusmuuseumi deirektor – kas eesti keelele ja kirjandusele peaks koolis rohkem tähelepanu pöörama ja tunnimahtu eraldama?

Arvan, et eesti kirjanduse juurde peaks noori suunama eelkõige vanemad ja vanavanemad, huviringid, muuseumid jne. Kool muidugi ka. Viimasel ajal olen hakanud arvama, et eesti keelt ja kirjandust tuleks õppekavasse lisada ja ehk inglise keele tundide arvelt, sest pigem saavad lapsed mujalt inglise keele oskuse isegi kiiremini kätte kui veel hiljuti. Seda eesti keele arvelt. Kooli eesti keele ja kirjanduse tundide tähtsus on seega suurenenud.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Viimase aja lugemiselamus on Lilli Luugi „Ööema“. See räägib kirjanduslikult küpselt meie ajaloo keerulistest aegadest, inimeste valikutest sõjas, ja selle järel, vene okupatsiooni all. Naisliini pidi, mida sõdade puhul tavaliselt ei märgatagi. Kõigil perekondadel on sellelaadseid üleelamisi ja mälestusi. See raamat ühendab omal moel eesti rahvast.

Palju õnne meile kõigile!

Kool ja raamat on alati olnud lahutamatult seotud. Oleme meiegi. Raamatuid on kirjutanud meie õpetajad ja vilistlased, aga meile on raamatuid ka kingitud. Kaks neist kannavad presidentide autogramme.

Mulle isiklikult meenub tore seik seoses president Ilvesega. Presedenti tema töös asendada ei õnnestu kellelgi, aga üsna vähe on ka neid inimesi, keda ametisolev president asendama tuleb. Minuga on selline asi juhtunud.

2007. aastal kui president Ilves Luua Metsanduskooli külastas, soovis ta noortele anda ühiskonnaõpetuse tundi. Kuna ühiskonnaõpetuse tunnid olid tol ajal olude sunnil minu anda, siis nii juhtuski, et president rääkis minu asemel võimude lahususe printsiibist.

Foto: Margus Ansu/Postimees

Tollest korrast jäi koolile mälestuseks president Ilvese autogrammiga raamat.

President Rüütli autogrammiga raamat oli meil juba varem. 

Ka raamatuaasta tähestiku näitus koolis on aastapäeva puhul jõudnud järgmise täheni. E-täht. Ja mis muu märksõna saakski Vabariigi aastapäeval selle tähega olla, kui mitte Eesti?

Eesti lipp. Eesti vapp. Eesti metsad. Eesti sood. Eesti loodus. Eesti rahva lugu. Eesti lugu. 

Elagu Eesti!

Oh valu ja vaev

Näib, et on tagumine aeg alustada ülevaadetega sellest, kuidas mul endal lugemisbingo edeneb ja sinna vahele ehk ka soovitusi jagada. Ja kuigi ma ei kavatse seda bingo-ruudustikku kuidagi süsteemselt järgida, siis olgu esimene siiski ülal vasakul nurgas olev eesti autori luulekogu.

Laur Lomper/Tõnu Oja „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku/Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“

Apollo raamatupoe rahvahääletusel eelmise aasta parimaks luuleraamatuks ja Apollo lemmikuks kuulutatud raamat siis.

No vot ei olnud see raamat minule, tee mis sa tahad! Pealkiri on mänguline, keeletundlik, ajab ootused lakke, aga kahjuks ei kanna raamat ise seda võrdlust välja. Kahju! Lomperi pool on pigem nagu laulutekstid (näiteks postituse pealkiri on võetud Kuldse Trio laulust, mille sõnad, nagu selgub, on ka Lomperi tehtud), Oja pool sisaldab ka pühendusi ja igapäeva ning mõlemad üritavad pisut krutskit teha. Aga, aga ... mitte kuskilt otsast ei kõnetanud. Vähemasti mind. No ei ole minu maitse. Paganas! Nüüd tuleb vist uus luulekogu otsida, mida soovitada.

Ja ilmselt hoian ma end targu eemale ka Apollo poolt eelmise aasta parimaks ilukirjandusteoseks kuulutatud Lauri Räpi „Elatud eilsete ja elamata homsete vahel“. Igaks juhuks. Kes kogu Apollo nimekirja tahab vaadata, siis palun: siin see on.

Tõnu Õnnepalu „Kevaded ja aastad“

Mis Õnnepalut ja Lomperit/Oja ühendab on see, et mõlemad ütlevad, et nad pole luuletajad. Kõik muu on erinev. Oja kirjutab riimilist luulet, Õnnepalu valik on peamiselt vabavärsiline. Oja on ajalik, Õnnepalu pigem ajatu, pigem mõtlus või meditatsioon, hetke tabamine. Esmapilgul lihtsad pildikesed, millest kumab läbi mingi lõplikkuse ootus, omamoodi resigneerunud leppimine. Jällegi – kõigile ei pruugi sobida, aga mulle täitsa sobis.

Jaan Krossi auhind, Virumaa kirjandusahind

Vabariigi aastapäeva paiku antakse kõikvõimalikke auhindu. Erinevaid aunimetusi jagub ka kirjanikele. 

Eile kuulutati korraga välja veel kaks olulist kirjandusauhinda. Jaan Krossi kirjandusauhinna, mida annab välja Kirjanike Liit, sai Sveta Grigorjeva luulekogu "Frankenstein" eest, olles noorim selle auhinna saanu.

Virumaa kirjandusauhinna pälvis Piret Raud romaaniga "Keedetud hirvede aeg". Lisaks talle oli nominentide seas ka Xavier Bouvet "Valge laev: ajalooline romaan Otto Tiefist", Juune Holvandus "Klanni võrgus", Lilli Luuk "Ööema", Reet Made "Aegade rohtunud radadel", Tarmo Pikner "Tõde ja vale. Vend ja Õde".

Palju õnne!

Tugevaimad raamatusõbrad

Terves kehas terve vaim, ütlesid vanad roomlased. Lugemine on vaimule sama, mis võimlemine kehale, täiendas sir Richard Steele.

Meie otsustasime raamatu ja treeningu kokku panna ja nii hoiti eile Luua Metsanduskoolis raamatuid. Häid raamatuid. Raskeid raamatuid.

Tugevaimad raamatusõbrad olid:

meeste arvestuses tulevane arborist Reito - 3.17.81

noorte seas tulevane harvesterijuht Karel - 2.06.51

naiste arvestuses turundusjuht Kairit - 1.53.0

Liikuvat pilti sellest saab vaadata siit.

Virtuaalkülaline: Toomas Kiho

Seekordne virtuaalkülaline on Toomas Kiho, ajakirja Akadeemia peatoimetaja ja raamatuaasta peakomitee aseesimees.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Pool tuhat aastat on ajahorisont, mis meile harjumuspäraseimas, riiklikus mõõtkavas on harukordne. Muidugi on eesti keel, kultuur ja ka eestikeelne (suuline) kirjandus – meie rahvaluule – palju vanem, aga kui mõtelda tänapäevaste riikide ajapiiris, siis 500 aastat tagasi ei võinud enamik riike oma iseolemisest unistadagi. Seega on eestikeelse raamatu ja eesti kirjakeele 500. aastapäev kahtlemata tähtpäevad, mida riiklik protokoll iga päev tähistada ei saa. Tuletame meelde, et Eesti Vabariik ise on ju ka viis korda noorem, alles 107 aastane. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelse toimimise võimalikkus tänapäeva maailmas on eksistentsi-aalne küsimus eesti keele püsimiseks. Eestikeelne raamat muukeelsete raamatute ookeanis on siin ainult üks osa. Põhitähtis on, et eesti keel käiks kaasas tehnoloogiliste uuendustega, et meie kodumasinad, eeskätt mobiiltelefonid räägiksid meie ja meie lastega eesti keeles. Eesti keel peab olema loomulik suhtlusvahend igas olukorras: koduköögist akadeemilise doktoriõppeni, haigete ravist maailmatasemel ilukirjan-duseni. Selles viimases on ajast aega keskne olnud raamatu roll keele hoidmisel. See on vastus siis küsimusele.

Oled öelnud, et tee või lolle otsuseid, peaasi, et enamik inimestest selle poolt on. Rahvas ei eksi kunagi. Ja lisanud samas, et rahvas peaks olema haritud ja tark, siis ta teeb tarku otsuseid. Aga kui meie lugemus ja tekstist aru saamise oskus vähenevad, lollide otsuste hulk kasvab, kas võib see siis olla ohuks mitte ainult eesti keelele, vaid Eestile tervikuna?

Kui rahvas on tark ja haritud, siis ei saagi ta langetada rumalaid otsuseid. Ja kui selle rahva elu on korraldatud demokraatlikel alustel, siis pole rumaluse võitu vaja karta. Niisiis on põhiküsimus see, et kuidas teha rahvas targaks, harituks. Ja see ongi keskne tulevikuküsimus. Vastus on ka lihtne: Me ei tohi teha allahindlust hariduses, „kool“ igas selle astmes peab „nõudma“ ning ühiskonnal tuleb leppida, et vaid kõige andekamad ja targemad võivad jõuda teduste kõrgeimasse tippu. Ainult sellist olukorda (ehk „haridussüsteemi“) saab pidada targa rahva koolitamise või targaks rahvaks saamise retseptiks. Niisiis – rohkem nõudlikkust. Ja kui seda kõike teeme eesti keeles, siis on ka keele tulevik ja Eesti tulevik kindel. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Alustada võib Andrus Kiviräha loomingust. Omavanustele soovitan ta romaani „Maailma lõpus“, noorematele „Reisi Kuule“. Hiljem juba muud.

Kaunimad raamatud

Vahepeal on tunnustatud raamatute nimekiri täiendust saanud. 7. veebruaril kuulutati välja tänavused kauneimad raamatud. Uudistada saab neid Tallinnas Solarise keskuse teisel korrusel kuni veebruari lõpuni.

Lisaks kuulutas Eesti kirjastuste Liit 13. veebruaril kaheteistkümnendat korda välja aasta raamatusõbra tiitli. Seekordne laureaat on Tallinna kirjanduskeskus, mis koondab A. H. Tammsaare, Mati Undi ja Eduard Vilde muuseume. Auhind anti Kadrioru kirjandustänava festivali korraldamise eest.

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Krista Aru

 

Alustame raamatuaasta külalise rubriigiga, kuhu ilmuvad lühiitervjuud kultuuri- ja raamatu-inimestega. Paljusid neist ma tunnen, sestap ka sinatame.

Tänane virtuaalkülaline on Krista Aru, kirjandusloolane ja museoloog. 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

Ikka uhke tunde. Me peame olema õnnelikud, et elame ajal, mil me saame ise mõelda sellele, mida tähendab, kui ühel rahval on omakeelne kirjandus olnud pooltuhat aastat. See peaks meile andma usu, et raamat ei kao, tulevad küll teised võimalused kõrvale, aga see raamat, mis on nii kaua püsinud ja tulnud läbi kõikidest aegadest, see ei kao ka edaspidi, see kestab.

Miks on eestikeelse raamatu olemasolu jätkuvalt oluline?

Väikese rahva jaoks on oluline, et tal on mingi pidepunkt, mis teda hoiab ja millel on väärtus. Mitte rahaline väärtus, mis muutub, vaid mis seda rahvast koos hoiab, ja selleks on meil olnud kirjasõna. See on aidanud keelt arendada, aidanud kirjanduskultuuril tekkida, aga kõige enam meid ennast rahvana harinud, rahva eneseteadvust kasvatanud ja eneseusu tekitanud.

Oled töötanud nii Eesti Kirjandusmuuseumi, ERMi kui Tartu Ülikooli raamatukogu direktorina. Sul seda hirmu siis ei ole, et eestikeelne raamat on miski, mida peagi ainult muuseumist või raamatukogust leida võib?

Ei, mul ei ole. Mul on pigem nende aastatega tekkinud see veendumus, et varem või hiljem, ükskõik, mis eas, leiab iga inimene selle oma raamatu ja leiab ka oma tee raamatu juurde. Läbi põlvkondade on ju pahandatud selle üle, et noored ei loe, noored on hukas, neil on teised huvid. See on üks neist halbadest legendidest, mis on juba 19. sajandil liikuma läinud, et loetakse vähe, liiga viletsat kirjandust, ja see on lihtsalt mõnel ajal rohkem päevakorral, mõnel ajal vähem.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Oi, see on keeruline küsimus. Olgu siis Karl Ristikivi „Hingede öö“.

 

Oh seda rõõmu!

Ohsapoiss, ohsapoiss, ohsapoiss! Hommikul helistati kirjanike liidust - mu luulekogu "Tiigri aasta" on saanud Kultuurkapitali luuleauhinna nominatsiooni! Vägev!

Lugemismäng

Alustame Luua Metsanduskooli raamatuaasta lugemise väljakutsega, mis kestab 14. märtsini 2026. Teeme seda bingo vormis ja keskendume eesti autorite loomingule. Mõned auhinnad saavad ka olema – eesti autorite autogrammiga raamatud.

Iga lugeja saab ise otsustada, kas tahab aastaga saada kokku ainult nurgad (4 raamatut); diagonaali, rea või tulba (5 raamatut); mõlemad diagonaalid (10 raamatut) või terve mängu (25 raamatut). Koolipere liikmed saavad minna ja võtta raamatukogust ka väljaprinditud bingo lehe. 

Juunis 2025 loosime osalenud päevaste õppijate vahel välja mõned auhinnad. Reede ja 13 võiks olla see õnnelik päev. Ja loomulikult ka päris lõpus, märtsis 2026 kõigi osalejate vahel kõigis kategooriates. Kes koolipere liikmetest auhindade loosimises tahab osaleda, käib ja näitab oma täidetud bingo-lehe kooli raamatukogus ette. Loosime ka paar raamatut väljastpoolt kooli saadetud täismängude vahel, nii et kes tahavad osaleda, postitage oma nimekiri koos oma kontaktidega kooli raamatukogu aadressile aile.sessman@luua.ee 

Katsun jõudumööda ka ise bingost teemasid lugemislauale noppida ja annan teada, kuidas edeneb.

Uued raamatud metsanduskooli raamatukogus (veebruar)

 Lõppenud nädalal saabus raamatukokku ports uusi raamatuid.

Piltidel eesti autorite teosed: aime- ja ilukirjandus, täisnimekiri uuekestest allpool:

Jüri Annist „Aiataimede soovid. Kodu & Aia praktiline aiavihik 74“

Joanne Steer ja Kate Horstmann „Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste ja noorte abistamine õppetöös“

„Eesti lugu“. Koostaja Piret Kriivan

Martin Suuroja, Kalle-Mart Suuroja „Eestimaa allikad“

Valdur Mikita „Kodukäija koodeks“

Valerie Perrin „Lilledele värsket vett“

Evelyn Karlsson „Minu Kanaarid. Kaktuste kiuste“  

„Oled sa näinud valget härga? Veerandsada lõputa lugu ja ahel(muinas)juttu“

Vahur Sepp „Peata metskitse mõistatus“

J.R.R. Tolkien „Silmarillion“

Timo Talvik „Sulid ja sulased“  

Barry Mault „Sõlmed. Käsiraamat“

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Maila Kukk, Teele Kurm „Teabehalduse käsiraamat“

Tõnu Oja, Laur Lomper „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“

Leena Lehtolainen „Vandemurdja“

Jo Nesbø „Veresidemed“

Ja kuna nimekirjas oli Vahur Sepp oma värske raamatuga, siis alustame rubriiki "Kool ja raamat". Vahur on nimelt meie vilistlane aastast 2007, loodusretkejuhtide erialal. Praegu käib ta ise matkajuhtidele oma tarkust jagamas ja lisaks "Peata metskitse mõistatusele" on tal ilmunud ka raamat "Karu. Eesti looduslood" (2018).

Raamatuaasta tähestik: A, B, D

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing tõstab raamatuaastal au sisse tähestiku kui kirjakeele aluse ja raamatukultuuri eelduse ning korraldab raamatukogudes üle Eesti tähestikuga seotud näitusi ja lugemismänge.

Ka Luua Metsanduskooli raamatukogu lööb kaasa: jaanuaris oli A-tähele pühendatud aabitsa-väljapanek.

Nüüd on käes veebruar ja eilsest alates riiulis järgmised tähed - B ja D. Pisut kentsakas on sellest ise kirjutada, aga B on siis Belials (kuna ma siin töötan, siis kooli raamatukogult ju igati loogiline valik, seda enam, et B-tähega on üldse valik kasin). D on draama.

Kultuuri elutööpreemia ja Wiedemanni keeleauhind, teenetemärkidest rääkimata

Valitsus andis välja riiklikud aasta- ja elutööpreemiad ning Wiedemanni keeleauhinna. Kultuuri elutööpreemia sai Doris Kareva, aastapreemia Lilli Luuk romaani "Ööema" eest ja Wiedemanni keeleauhinna Tiit Hennoste.

Ja et Vabariigi aastapäev läheneb, jagas ka presidet aurahasid. Kirjanikest sai tunnustatud Hando Runnel (Riigivapi I klassi teenetemärk), teenetemärgi said ka Valdur Mikita, Kersti Unt ja Jaanus Vaiksoo, lisaks kirjanikele-tõlkijatele ka kaks raamatukoguhoidjat - Viktoria Saarsalu Roosna-Allikult ja Mare Torim Karksi-Nuiast.

Palju õnne!

Uitmõtteid raamatuaasta avamiselt

 

Jõgeva raamatuaasta konverents toimus üks päev varem kui ametlik avamine Tartus. Mis sealt valusalt silma jäi, oli omamoodi isetekkeline sotsiaalne eksperiment – kohale oli tulnud hinnanguliselt 80 inimest ja neist ainult neli olid mehed. Ehk siis umbkaudu viis protsenti osalejatest. Ja kui vanuse järgi vaadata, siis ainult üks neist oli gümnasisti või tudengi eas. Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.

Teine teema, mis mõtteid tekitas, pärineb Tartu avakonverentsilt, kus Tõnu Õnnepalu mõtiskles raamatust kui asjast. Olin just paar päeva varem sarnase teemaga kokku puutunud. Uueks aastaks kipuvad inimesed ikka lubadusi andma. Kui nüüd keegi on lubanud endale, et proovib näiteks paar kuud elada nii, et ei soeta endale ühtegi asja juurde, siis mind hakkas huvitama, kuhu ta selles kontekstis paigutab raamatu? On see tema jaoks asi või mitte? Või on see emotsioon, mida ta ostab? Või hoopis mälestus? Mina ei osta raamatut põhjusel, et see on asi – et mul on näiteks riiulis auk ja see tuleb ära täita. Või et mul on sisekujunduslikult puudu kolm punast raamatut. Või et neli aastat vana väljaanne tuleb uuema vastu vahetada, sest... vana! 

Aga asistest asjadest ka. Raamatuaasta alguse puhul anti välja erikujundusega kaheeurone münt, samuti postmark koos esimese päeva ümbrikuga, mida avamisel esitleti. Mündiletis oli pea kogu järgneva konverentsi aja saba, margid seevastu said palju varem otsa.

Ilus. Soliidne. Rõõmu raamatuaastast ka numismaatikutele ja filatelistidele.

Tammsaare preemia

Eile kuulutati Eesti kirjanduse pidunädala raames Aravetel välja Järva valla 48. A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia laureaat.

 

Nominendid olid (tähestiku järjekorras):

Indrek Hargla „Mõisa köis“

Piret Jaaks „Põdravalgus“

Lilli Luuk “Ööema”

Piret Raud “Keedetud hirvede aeg”

Lauri Räpp “Elatud eilsete ja elamata homsete vahel”

Mart Sander „Värvide sosinad“

Andra Teede „Kateriin ja kurjad onud“

Tauno Vahter „Elevandi üksildus“

 

Preemia pävis Lilli Luuk romaaniga “Ööema”.

 

 

Täna jagati Kultuurkapitali valdkondlikke peapreemiaid ja elutööpreemiaid. 

Kirjanduse aastapreemia sai Paul-Erik Rummo James Joyce´i "Ulyssese" tõlke eest.

Kirjanduse valdkonna elutööpreemia laureaat oli Asta Põldmäe. 

Palju õnne!

Avakõne

Täna algava raamatuaasta moto – „Rahvas algab raamatust“ – on laenatud Hando Runnelilt, kes on kirjutanud:

                „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.“

Me ei tea tegelikult, millal täpselt ilmus esimene eestikeelne raamat, aga Lüübeki toomdekaani Johannes Brandesi ladinakeelse päevaraamatu sissekanne kolmapäeval, 8. novembril aastal 1525 ütleb:

„Lüübeki rae sekretär magister Paulus vam Velde tuli eelmisel õhtul esiteks minu juurde, seletades, et raad on pannud „Kuldsarve” kõrtsis aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi, läti ja eesti rahvakeeles missasid, et seda ei viidaks laevale [ja] et ta ei mürgitaks ristiusus veel harimata rahvast.“

Luterlik usupuhastusliikumine oli katoliiklikust vaatepunktist mõistagi ketserlus ja raamatud hävitati. Aga kirjasõna ei hävi ja nii on see sissekanne nihutanud eestikeelese raamatu olemasolu Wanradti ja Koelli katekismusest kümme aastat varasemaks.

Runnelil oli õigus: kiri – vähemalt meie jaoks – algas kirikust. Ja kui see kiri raiuti raamatusse, sündis lõpuks paratamatult eesti rahvas, ka selles on Runnelil õigus. Meie rahvuslikus enesetunnetuses on keel alati olnud määraval kohal. „Kas siis selle maa keel ...?“ küsis meie esimene luuletaja Kristjan Jaak Peterson eesti keelele igavikku nõutades. Keel, milles luuakse luulet; keel, milles tehakse teadust; keel, milles trükitakse raamatuid, on lõpuks saavutanud tõsiseltvõetavuse.

Trükitud raamat on keele küpsustunnistus. Meil on see küpsustunnistus nüüd vähemalt viis sajandit ehk pooltuhat aastat vana. See on aukartust äratav. See on ühtaegu nii vastutus kui privileeg. Me võime õigusega öelda, et oleme vana kultuurrahvas.

Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade on põhiseaduse järgi Eesti riigi ülesanne. Rahvus, keel ja kultuur – see on meie püha kolmainsus, tervik, milles üht ei saa olla ilma teisteta. Eesti kultuur on alati olnud keelekeskne, keel aga areneb ja elab ainult tänu kirjandusele, tänu raamatule. Ses mõttes on märgiline, et raamatuaasta algab eesti kirjanduse päeval ja lõpeb järgmisel aastal emakeelepäeval. Hoidkem oma keelt, hinnakem oma kirjandust, sest ilma nendeta ei ole meid olemas. Lugege raamatuid; lugege eestikeelseid raamatuid; lugege eesti autorite raamatuid!

Eestlus on maja, mille vundament on laotud eestikeelsetest raamatutest.

Head Eesti Raamatu Aastat!

 

Raamatuaasta ootuses

 

Tere, raamatusõber!

Eesti Raamatu Aasta on kohe-kohe algamas ja alustab ka Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi. Mina olen Veiko Belials, ulmekirjanik ja luuletaja, Eesti Kirjanike Liidu liige, paljudele aga hoopis Luua Metsanduskooli kauaaegne õpetaja (ja mitte kirjandusõpetaja, nagu kaugemalseisjad kipuvad arvama).

Metsamehed on ajast aega olnud ärgas, kohalikku elu edendav ja kultuuri väärtustav seltskond, sestap tundus loomulik, et metsanduskool ei saa aastapikkust eestikeelse raamatu austamist ühekordse üritusega ära tähistada. Nii jõudiski mõte blogini, mis saadaks meie tegemisi kogu aasta vältel.

Mida siis oodata? Plaanis on vähemalt kord nädalas postitada uus sissekanne, mõnikord ehk ka kaks korda nädalas. Kindlasti hoian silma peal ja vahendan jõudumööda aasta jooksul antavaid kirjandusauhindu; annan soovitusi ja teen mini-intervjuusid raamatu-inimestega, eelkõige kirjanikega, ning küsin soovitusi ka neilt. Lisaks katsume koolis käima lükata lugemise väljakutse ja hoiame käigus pidevalt uuenevaid raamatuaasta raamatunäitusi (plaanis on üks virtuaalne ja üks nö pärisnäitus). Ja otse loomulikult seome kokku ka kooli ja raamatu. Aasta on pikk ja loodetavasti korjub selle aja jooksul blogisse veel teemasid ja sündmusi, mille peale ehk kohe ei tulegi. Hoidke silm peal! 

Ja lõpetuseks ka esimesed lugemissoovitused (metsanduskoolile kohaselt siis midagi metsaga seotut).

Lõpetasin just eesti metsaluule antoloogia „Südames laulavad metsad“ (kirjastus Salv 2024, koostanud Doris Kareva) lugemise. Luuletustega on see hea, et esiteks ei pea tervet kogumikku korraga ja järjekorras läbi lugema, kuigi selle antoloogia puhul tasub seda vähemalt osade kaupa teha (kokku on antoloogias kaheksa osa), et meeleolu kätte saada. Ja teiseks leiab igaüks pea alati midagi, mis talle meeldib.

Mulle kõige enam muljet avaldanud metsaluuletused pole kumbki üllatus või avastus, mõlemaid olen ennegi korduvalt lugenud, aga ikka veel imetlen nende sügavust. Esimene kuulub Juhan Viidingule:

*
        Kes puid ja põõsaid istutab? 

Sa vaata, Juhan, seisata.
        Puud pühad on. Ja iga päev.
        Puid pühadeks ei heisata.

Siit ka järgmine soovitus: lugege Viidingut. Ükskõik millist kogu. Minul on riiulis must piiblimõõtu Jüri Üdi ja Juhan Viidingu „Kogutud luuletused“ (Tuum 1998), aga Viiding on igal juhul kullaprooviga klassika, võta milline luulekogu iganes.

Minu jaoks on kõigist metsaga seotud luuletustest aga kõige sügavmõttelisem, kõige enam meie kollektiivset alateadvust avav hoopis Aleksander Suumani luuletus:

        * 
        Joonistasin metsa

        ja metsa kohale päikese.
        Inimesed ütlesid:
        See on hommik.
        Keegi ei öelnud: õhtu.

Nii et need, kes ei pelga vormimängulisemat, kohati trikitavat, kohati isiklikke kultuurisuhteid kajastavat ja kohati nõuka-tegelikkust torkivat vabavärsilist luulet, võiksid ette võtta ka näiteks Aleksander Suumani luulekogu „Kui seda metsa ees oleks“ (Eesti Raamat 1989).

Kel huvi, jõuab veel eesti kirjanduse pidunädalale, mis 1. veebruarini Järvamaal toimub.