Joosep

Laupäeval oli Pärnus õpetajate päeva gala, mis oli ka kaudselt raamitud eesti keele, kirjanduse ja raamatukatketega lavakujunduses. Aga peamine põhjus sellest kirjutada on hoopis see, et üks Joosepi-nimelistest kujukestest seisab nüüd minu kapi peal.

Aasta kutseõpetaja. 

Muide, Joosep, nagu arvata võibki, on Joosep Tootsi järgi, nii et ikka raamatud, ei pääse me neist kuhugi.

Aitäh neile, kes esitasid, aitäh neile, kes otsustasid, atäh neile, kes toetasid ja kaasa elasid.

Muide, eile tuli veel üks suurepärane uudis - ansambel Pantokraator andis üle 16 aasta välja uue plaadi (Déjà vu), ja sellel on üks lugu minu sõnadele.

Äge!

Raamatuaasta tähestikunäitus: N nagu noortekirjandus + mõned auhinnad

Vahepeal on jagatud kirjandusega seotud auhindu, nii et viskame pilgu peale. 

19. septembril anti Tartus Eesti kirjandusmuuseumis üle tänavune Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja auhind. Tunnustuse pälvis luuletaja, publitsist ja koreograaf Sveta Grigorjeva.

Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja auhinnaga tõstetakse esile kultuurimeedias ilmunud silmapaistvaid kirjutisi ning tele- või raadiosaateid, mis on aidanud kaasa raamatukultuuri ja kirjandusliku loomingu väärtustamisele Eesti ühiskonnas, süvitsi analüüsinud ja mõtestanud eesti keeles ilmuvat kirjasõna ning avardanud Eesti kultuuris ja kirjanduses toimuva mõistmise ajalisi ja ruumilisi piire. Auhinda annavad välja Tartu Kultuurkapital ja Ene Mihkelsoni Selts. Žüriisse kuulusid Marju Lauristin, Arne Merilai, Brita Melts ja Ragne Kõuts-Klemm.

Edvin ja Lembe Hiedeli toimetajaauhinna pälvis tänavu toimetaja Katrin Kern.

Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna eesmärk on juhtida tähelepanu toimetaja olulisele panusele ilukirjandusliku või filosoofilise teksti keelelisel ja sisulisel õnnestumisel ning tõsta esile teenekaid toimetajaid. Auhind antakse pikaajalise, viljaka ja tähelepanuväärse toimetamistöö eest.

2025. aasta auhind anti üle 30. septembril 2025 rahvusvahelise tõlkijate päeva pidulikul tähistamisel Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus. Samas anti üle ka August Sanga nimeline luuletõlke auhind, mille sai tõlkija ja õppejõud Anna Vershik.

..

Palju õnne!

Luua Metsanduskooli raamatuaasta tähestikunäitus jõudis vahepeal aga N täheni. Noortekirjandus niisiis.

Virtuaalkülaline: Märt Väljataga

Täna tehakse teatavaks August Sanga luuletõlke auhinna saaja (aga sellest juba reedel). Sestap tundub paslik avaldada täna intervjuu luuletaja ja tõlkija, ajakirja "Vikerkaar" peatoimetaja Märt Väljatagaga, kes ka ise selle auhinna laureaat olnud, seda siis aastal 2021.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Mõtted ja tunded on segased. Mäletan veel raamatuaastat 1975. See oli kole tähtis asi – osalt juba seepärast, et kordas 40 aastat varasemat Pätsi-aegset aktsiooni. Aga tänapäeval pole raamat enam see, mis toona, ja tulevik pole tal ka tõenäoliselt kuigi helge.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kõige parema ülevaate uutest eestikeelsetest raamatutest peaks saama Raamatukoi kodukalt (www.raamatukoi.ee). Sealt näeb korraga 30 kõige värskemat raamatut. Raske öelda, kui paljusid neist päriselt soetada tahaks. Nii palju vanu raamatuid on ju veel läbi lugemata. Samas ma ise ju soetan (st tekitan) raamatuid aastas oma paar tükki juurde – peamiselt tõlkides. Raamatute olemasolu fakt ise pole ehk teab kui oluline – tähtis on ikka see, millest need raamatud räägivad.

Oled kirjandusteoreetikuna võrrelnud kirjandust lusikaga, väites, et see täidab aina vähemaid funtsioone, lihtsustub ja kaotab sügavuse, muutudes žanrikirjanduseks, mis panustab põnevusele. Ma nüüd tirriteerin pisut: kas selleks, et olla hea, peab kirjandus igal juhul olema igav?

Kasustasin lusika-võrdlust ühes saates selgitamaks, et kirjandus ei tarvitse enam kusagil areneda, nii nagu pole aastatuhandeid arenenud lusika-disain. Kolmkümmend aastat tagasi veel arvati, justkui oleks kirjandusel arengusuund, kas sügavuse, avaruse, välismaale järelejõudmise, uute tehniliste nippide ja eksperimentide poole. Enam seda nii väga ei arvata. Olen mänginud mõttega, et praegusel jutukirjandusel on kaks põhisuunda. Ühed jutustavad iseendast või päriselust; ja need, kes vaevuvad lavastama ja välja mõtlema, kasutavad žanrikirjanduse nõkse või viskavad nalja. Hea žanrikirjandus pole kindlasti lihtne ega pinnapealne. Seda, et hea kirjandus peaks olema igav, nõudma lugejalt eneseületust ja suurt keskendumist, arvati rohkem saja aasta eest. Aga ega sellist teksti ka eriti lugeda ei viitsiks, mis jookseb liiga ludinal, ilma vastupanu osutamata – see on nagu vändata jalgratast, millel kett on maha tulnud.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Äkki pole mõni veel lugenud Heiti Talviku „Kohtupäeva“ (1938, aga leidub tervikuna mitmes hilisemas koondkogus)? Noored, kellele asjad paremini meelde jäävad, võiksid proovida selle raamatu isegi pähe õppida. Sel juhul ei jää nad jahmunult otsa vaatama, kui kuulevad fraase nagu „mille külge tark ei puutu“ või „jälle vaarun koju“ või „elu müsteerium labastub farsiks“ jne jne.

Lugemismängu raamatusoovitus: Katrin Pauts "Valge aiaga maja"

Katrin Pauts „Valge aiaga maja“. Vesta 2024.

Sobib lugemismängu kategooriasse "eesti autori krimiraamat" või ka 2024 aastal ilmunud raamat.

Ühest küljest oleks ju nagu krimi. Nii seda tituleeritakse ja tõepoolest – uuritakse vana asja, on saladus, koorub välja ka laip. Aga mu meelest pole see üldse peamine. Peamine pole ka teine külg – romaan üheksakümnendate Eestist, tollest segasest ja metsikust ajast. Kuigi see võib just nooremale põlvkonnale huvitav olla. Minu jaoks oli peamine hoopis loo psühholoogiline pool. Kuna ma lugesin eelmise raamatuna Peeter Urmi romaani „Päike tules“ ja tõdesin, et peategelase kurjusel pole nagu mingit põhjendust, siis „Valge aiaga maja“ on seevastu üsna detailne ülevaade sellest, kuidas inimesed paranoiliseks muutuvad, kuidas kasvatus määrab iseloome ja saatusi.

Kolm põlvkonda üksikuid naisi, kellest ema ja tütar saavad raamatus oma vaate. Vanaema mitte. „Me kõik kordame oma emade saatust“, meenub lause Amanda osa lõpust. Jah, võttena töötab. Ja ema-tütre suhted on tõepoolest täpselt nagu vanaema-ema suhted, kui ema tütre vanune oli.

Peamine mind häiriv asi oli osade ebaühtlus. Esimene osa – ema Amanda noorus –, suutis mind korralikult närvi ajada. Värve näib olevat liiga paksult – Amanda on isegi teismelise maaka kohta kuidagi liiga loll. Ma saan aru, et hormoonid möllavad ja raamatu käimatõmbamiseks ongi vaja midagi sellist konstrueerida, aga... Nojah.

Tütar Nelli osa läheb huvitavamaks. Hakkas see tegelik saladuse lahtiharutamine, infot tilkus parasjagu, pinge püsis. Ja siis – liiga palju infot kantakse liiga korraga Nellile ette. Nagu oleks autoril äkki kiire hakanud. Ja loomulikult hakkab siis juhtuma ja ikka liiga kiiresti sõlmitakse kõik niidiotsad kokku. Ja nagu ikka ühes korralikus krimkas, ei tohi ükski asi olla nii, nagu esmapilgul näib. Kohati tundub juba natuke liiga konstrueerituna, aga õnneks siiski võimalikkuse piires.

Ainus, mis on tõepoolest nagu sea seljas sadul, on päris lõpus need laused, mis püüavad jätta hämarat maagilise realismi muljet. Muljet, et mängus on mingid teispoolsuse jõud. No milleks see?

Kokkuvõtteks. Ma nii ei kilkaks, nagu Jaan Martinson, kes ütleb, et Katrin Pautsi „Valge aiaga maja“ on Eesti esimene rahvusvahelisel tasemel psühhothriller, mis lööb üle paljudki Soome, Rootsi, Islandi ja muude maade krimiromaanid. Paljusid kindlasti lööbki, aga see ei tähenda veel, et tegu oleks psühhotrillerite ülemise otsaga. Eesti kohta küll. Müts maha. Aga kümne-palli-skaalal mina üle seitsme-kaheksa ei pakuks.

 

Raamatututvustus: Peeter Urm "Päike tules"

Peeter Urm „Päike tules“. Eesti Raamat 1982.

Mäletan, et lugesin seda keskkoolis olles. Nüüd, kus Jan Kaus seda raamatut ERRi kultuuriportaal hiljaaegu meelde tuletas, otsustasin ise ka üle lugeda. Toonaseid muljeid ei mäleta, aga praegu üle lugedes tuleb tõdeda, et ei olnud just meeliülendav lugemisvara.

Peategelane, keda kutsutakse Timukaks, on tõeline lojus. Tõbras, kes teab, et on tõbras, on seda kogu aeg olnud ja jääbki olema. Selles osas ei toimu tegelasega mingit arengut. Paar korda vilksatab küll läbi lähedusevajadus, mida Timukas tunneb, aga kuna ta näib olevat täiesti võimetu empaatiaks, siis ei oska ta sellega midagi ette võtta. Ainus, mida ta oskab, on kõik ära rikkuda, ära lõhkuda, ära lagastada ja labastada. Miks ta selliseks on muutunud, me teada ei saagi, aga pere lagunemine õrnas eas aitas ilmselt kaasa. Sellisele peategelasele on võimatu kaasa elada ja ega kirjanik seda vist eeldagi. Üks iseloomulikumaid lauseid, mis peategelast olemust avab, on koht, kus ta mõtleb oma kättemaksuplaanide peale: töö tuleb ära teha. Ja „töö“ all peab ta silmas tapmist.

Korraks jäin mõtlema, kuidas vene vanglasüsteem, kus retsidivistid hüüdnimesid kasutasid,  taastootis vägivalda. Võta inimeselt nimi ja ta muutub anonüümseks. Ta polegi enam nagu inimene, ta on inimühiskonnast välja arvatud. Ühtepidi on see õigustus ebainimlikkusele, loomalikkusele, mida ei peagi enam peitma; teisalt näitab see ka, et tema enda elu ei maksa enam midagi - ta pole enam ju inimene.

Raamatu lõpu suhtes ei jäta see erilisi valikuvõimalusi ja nii tüüribki kõik traagilise lõpu suunas. Õnnelikult päikeseloojangusse ei ratsuta selles raamatus küll keegi.

 

Virtuaalkülaline: Mart Kivastik

Tänane külaline on kirjanik ja filmitegija Mart Kivastik. 

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tekitab väga erinevaid tundeid. Ühest küljest on hea meel, et me viissada saime, teisest küljest tundub tulevik väga tume. Pidev sõda käib siin Maal, me laseme end lõpuks õhku. Ja eestlased vist ei tahagi alles jääda. Popp on ära kolida, kes Rootsi, kes Tenerifele, me jookseme lihtsalt laiali ja juurde meid ka ei sünni. Nii et tähistame oma viissada ära ja siis elame-näeme. Sitt seis on.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Eestikeelne raamat hoiab meie keelt. See on viimane kants! Kui see kaob, võib Eestile kriipsu peale tõmmata. Silt võib ju jääda, aga miks ja milleks Eesti oli, ei mäleta keegi. Mingi väikerahvas nagu olid liivlased ja muud.

Andrus Kivirähk on öelnud, et iga hinna eest kirjutada pole tarvis, kirjanik pole pagar, kes peab iga päev leiba küpsetama, muidu jäävad inimesed nälga. Indrek Hargla jälle leiab, et kirjanik peab kirjutama iga päev, ei saa lubada sellist asja, et teed midagi ainult siis, kui vaim peale tuleb. Kumba koolkonda sina kuulud?

Ma arvan, et Harglal on õigus. Kirjanik on pagar, teeb tööd, kirjutab raamatuid. Tänapäeval on raske kirjanikku määratleda, kõik on ju kirjanikud, Sven Mikser on  ühes otsas, Õnnepalu teises. Päris kirjanikke on vähe, Hargla on üks neist. Ma näen kõrvalt, kuidas ta töötab, see on tõsine asi, ja ta oskab! Ja ükstapuha, mis Kivirähk ei ütle, ta on ka pagar, teeb tööd.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Võikski soovitada mõnd Harglat. Ma ise lugesin neid Juhan Liivi kriminovelle, väga head olid, väga hästi kirjutatud.  Ja siiis minevikust Raimond Kaugveri “Jumalat ei ole kodus”. Ükspäev tuli meelde, et kurat kui hea oli. Võiks üles otsida.

 

 

Lugemismängu raamatusoovitus: Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil"

Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“. Sinisukk 2024. Sobib kategooritesse "eesti autori raamat, millest on tehtud film" või ka "ajalooline romaan" või ka klassika kategooriasse.

 

Kuna trükk, mida lugesin, põhineb 1936. aasta väljaandel, siis esimese asjana jõuab pärale, et keelekasutus on tolleaegne ja seetõttu veidi võõras, nõuab pisut harjumist. Ja seetõttu ei saa rääkida kirjatehniliselt, kui hästi või halvasti see loetav on, vaid ainult sisulisest ülesehitusest. Ometi torkab silma, et koolipoiste dialoogid kuidagi puised kipuvad olema, eriti need, mida sõjaväljal peetakse.

Kohe esimestel lehekülgedel kirjeldab Kivikas tundeid, mis valdavad rahvast mobilisatsioonikäske lugedes ja laseb koolivendadel selle üle vaielda. Hirm tuli seda lugedes peale – nii sarnane on praegune kommentaariumites laiutav valitsuse ja poliitika vaenamine-kirumine tollase vastandumisega. Rohkem kui sajand on möödunud ja kuhu me jõudnud oleme?

Kommunism versus rahvuslus – kumma õigus on õigem? See põhimõtteline küsimus kumab ju tegelikult läbi ka Kuusbergi „Enn Kalmu kahest minast“ ja Juhan Peegli „Esimesest sõjasuvest“, kuigi aeg ja sõda on teised – Kivikal esimese maailmasõja lõpp ja vabadussõda, Kuusbergil ja Peeglil teine maailmasõda. Viimased muidugi ei räägi rahvuslusest, vaid Eestist, ise olemisest, aga mõte on sarnane. Kivikal on see lihtsalt palju reljeefsem, teravam, kirglikum. Ja loomulikult ka varjamatum. Kohe teises peatükis tunnistab peategelane Henn Ahas, et vihkab venelasi. Ja asjaolu, et ta sakslaste okupatsiooni samavõrra vihkab, ei tähenda enam midagi – Kivikas oli keelatud, Kuusberg ja Peegel pugesid nõukogude tsensuuri võrgust läbi, sest olid „õigel“ poolel ja dilemmat oli võimalik esitada nõukogude inimeseks kasvamisena. Ja nagu Kuusberg ja Peegelgi, on Kivikas kasutanud oma raamatus palju autobiograafilist ainest. Üllatusega avastasin, et Kuusberg näib oma „Enn Kalmu kahes minas“ olevat Kivikaselt snitti võtnud. Kuusbergil on suur ja tugev Tääger, kes oma kuulipritsi kiitmise surematu lausega („Poisid, mul on vägev riist!“) on end meie mällu kirjutanud ja kes seda nagu automaati kaelas kannab; Kivikasel on suur ja tugev Tääker, kes venelaste käest ära võetud kuulipilduja Maksimi sülle haarab ja kiidab: „Oi, on alles hea riist!“

Veenvalt on näidatud, kui kerge on lahingus tekkima massihüpnoos, paanika, kui kaua võtab aega, et hirmudest üle saada. Nii kõhklus kui hirm on Henn Ahase kõrval selle raamatu peategelased. Ja samapalju, kui Ahas võitleb vaenlastega, võitleb ta ka kõhkluse ja hirmuga. Ja neist jagu saades saadakse jagu ka vaenlastest.

Samas neid Ahase kõhklusi ja siseheitlusi on raamatus mahuliselt ehk liigagi palju. Ma saan aru, et see on mõeldud omamoodi üldistusena ja peaks illustreerima üldisemaid meeleolusid eestlaste hulgas, aga sellegipoolest. Pisut üllatav on, et autor laseb tegelaste suu läbi kõlada tõdemusel, et sotsialism ja rahvuslus võiksid maailmavaateliselt olla lähedased ja lahkneda pigem eesmärgini jõudmise meetodite poolest.

„Ükski idee ei saa teojõudu, kui seks puudub pind ühiskonnas. Ei ole terve ega normaalne see ühiskonna organism, mis vastastikku verd valab, oma sisemises vihas põleb ja ennast hävitab oma rahva õnnetuseks,“ ütleb Käsper raamatu lõpu poole Ahasele. Ja taas – kui aktuaalsena see kõlab! Seda sisemist viha leidub ju ikka veel ja tundub kuidagi, et aina rohkem.

Kui tihedalt on seotud hirm, viha ja hullus. Raamatus on Kohlapuu hoiatav näide sellest, kui lihtsalt võib veendunud patsifistist saada tulihingeline võitleja. Ja kui lihtsalt võib aruraasuke üldse kaduma minna ning kui õhuke on piir võitleja ja hullunud tapja vahel.

Mõtlemapanev. Patriootlik, seda kindlasti. Oluline raamat olulisest etapist Eesti ajaloos. Vaieldamatult. Kas aga kirjanduslikult tipptasemel? Vaat selles ma enam nii kindel ei ole. Sellele vaatamata peaksid kõik seda lugema, sest inimesed pole ikka veel kuigi palju muutunud. Ja nagu selgub – ka maailm mitte.

Bernard Kangro kirjanduspreemia + uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus: august-september

Alustuseks kiire auhinnauudis: 2025. aasta Bernard Kangro kirjanduspreemia pälvib võrokene Triinu Laan oma raamatute "Poiss ja papa", "Keelepesätsirgu jutu`" ning ühtlasi kogu oma senise loomingu eest. Preemia antakse üle täna, 19. septembril kella 14.30 paiku kultuurimajas Kannel Võru kirjanduspäeval "Kirjanduse keerises", kohale on oodatud kõik huvilised. 115 aastat tagasi 18. septembril Antsla lähedal sündinud kirjaniku Bernard Kangro nimelist kirjanduspreemiat hakkas Võru maavalitsus välja andma Võrumaaga seotud autoritele või teostele 1990. aastal. 

Palju õnne!

Ja nüüd siis need uued raamatud.

Kui tavaliselt tulevad raamatud raamatukokku tellituna, siis sedapuhku alustame raamatutest, mis saabusid tellimata. 
1. septembril ilmus uudis, et Keskkonnaamet sulges kulude kokkuhoiuks Jõgevamaal asuva Endla looduskeskuse. Nii antigi 27. augustil meie raamatukogule üle 44 karpi looduse ja keskkonna teemalisi raamatuid ja trükiseid. 

Esialgu on trükised fondis riiulil, niipea kui jõutakse raamatud läbi kanda, saab neid juba avariiulitelt kasutada.

Kurb, et looduskeskus kinni pandi; hea, et raamatud uue kodu leidsid.

Septembris annetasid Ivi ja Kaja Hiie raamatukogule loodusraamatuid ja ajakirja "Eesti Mets" ja "Mesinik"  aastakäike. Nüüd on meie kogus olemas ka ajakirja "Eesti Mets" ning "Mesinik" kõige esimesed numbrid ja aastakäigud. 

Ja nüüd siis ka tellitud uutest raamatutest. Nagu ikka, saabus nii erialast kui ka ilukirjandust.

Täisnimekiri:

Urmas Roht „90 kaunist ilupõõsast“

Martin Suuroja, Kalle-Mart Suuroja „Eesti soorajad“

Mette Alstad „Head seenejahti!“

Sirje Presnal „Jaan Künnap. Mitu elu on parem kui üks“

Nancy J. Hajeski „Linnud elusuuruses“

Robin Wall Kimmerer „Lõhnheina põim. Loodusrahvaste tarkus, teaduslik uurimistöö ja taimede õpetused“

Kristel Vilbaste „Minu Pärnumaa. Karulaante keskel, soode süles“

Kalle Klandorf „Palgasõdur.“  Esimene ja teine raamat

P Calvo ja N Lawrence „Planta Sapiens. Taimede olemuse jälil“

Kristi Piiper „Sul on 24 tundi aega“

Rein Sander „Väike puu- ja põõsaleksikon“

Jo Nesbø „Öö häärber“

Andres Lillemäe „Öökull hõikab.“ Jahijuttude raamat

Madis Kivine „Ükskord metsas“

 

Virtuaalkülaline: Paul-Erik Rummo

Paul-Erik Rummo ei vaja vist tutvustamist. Luuletaja ja tõlkija, pärjatud ja populaarne. Täna vastab ta Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi küsimustele.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Alati, kui tekib midagi, mida seni pole olnud, mõjub see üllatusena. Pärast hakkad juurdlema, kuidas see võimalik oli, püüad  seda konkreetset sündmust paigutada üldisemasse konteksti, tagantjärele avastada eeldusi, mis selleni viisid. Viimaks jõuad tõdemuseni, et kui juba nõnda läks, ju ta siis nõnda minema pidigi – sest muidu ju poleks läinud. Viiesaja aasta jooksul on teadmine eestikeelse kirjasõna olemasolust jõudnud n-ö paika loksuda ja kinnistuda, võtame seda kui kaheldamatut fakti ja oma elukeskkonna endastmõistetavat osa. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Meile eestlastena väga oluline. Kas see peab just olema ilmtingimata raamatu kujul, kuid eestikeelse üldkättesaadava kirjasõna olemasoluta oleks me keegi teine, mitte meie ise. Aga neid teisi on ilma meietagi küllalt.  

Olid üks, kes kirjutas alla 40 kirjale. Toomas Kiho on sõnastanud, et otsuseid ei tee mitte need, kellel on vaimne mõjukus, vaid need, kes on valitud, kellel on mandaat. Kultuuriinimestel ja teadlastel on teoreetiline mandaat, sest mäletatakse, et nende sõnal oli kaalu. Kas kirjanikud peaksid rohkem ühiskonna asjades kaasa rääkima või on see ajastu nüüd lõplikult möödas?

Kirjanik on kodanik nagu iga teine – tundes vajadust ühiskonna elukorralduse asjades mitte ainult kaasa rääkida, vaid ka kaasa teha, ja tunneb endal olevat selleks ka asjalikke ideesid, peakski ta  seda tegema, mitte kõrvalt õiendama või end ajatollaks kujutlema. Kirjandus ja teised kunstid mõjutavad rahva mentaliteedi kujunemist oma asendamatul spetsiifilisel moel, seda ka siis (ja tegelikult eriti siis), kui tegemist pole nn. angažeeritud või programmilise kunstiga. Kui valijad ja nendelt saadud mandaadiga otsustajad on piisavalt altid  kunstide head mõju oma teadvusse vastu võtma, siis pole põhjust korrutada klišeed vaimu ja võimu olemusllikust vastandlikkusest. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ühte kui ainulist ei oskaks ütelda, vanasõna pealegi väidab, et üks pole ühtegi. Viimastel aegadel olen huviga lugenud Katrin Lauri "Tunnistajat"  ja Raimo ja Risto Pullati "Viinamerd".

 

Raamatuaasta tähestik: M nagu mets. Kool ja raamat - metsandusraamatud.

Meie raamatuaasta on jõudnud M-täheni. Ja pole valikutki - metsanduskoolis tähistab see täht metsa. 

Vaatamegi sel puhul metsandusraamatuid, mis on kirjutatud koolis töötanud inimeste poolt.

Vello Keppart, Maila Talve ja Uuno Kask on kirjutanud noortele raamatu "Kodumets" (Noortekogu Uus Eesti 1994). Vello õpetas ökoloogia ja keskkonnaga seotud teemasid aastatel 1992-2020. Maila  õpetas eelkõige dendroloogiat ja puuliike 1961-2011 ja Uuno  metsakaitset ja metsakasvatust 1974-2007, oli paar aastat ka õppedirektor.

Vello Keppart on ka "Luua metsa tüpoloogilise õpperaja. Teejuht" (Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium 1981) ja "Luua Metsandusliku õpperaja" (Luua 2004) autor.

Minu sulest on ilmunud samuti eelkõige noortele suunatud raamatud "Metsasõbra käsiraamat" nii eesti kui vene keeles (Halo kirjastus 2006, kordustrükk 2008; vene keeles Halo kirjastus 2007) ja "Tööohutus raietöödel" (Halo kirjastus 2006). 

Jaan Velström (õpetas 1985-2002, oli ka praktikajuhataja ja õppedirektor, lisaks õpetas metsanduslikku seadusandlust) kirjutas raamatu "Metsaomanikule metsandusest" (Työtehoseura 2001) ja koostas raamatu "Metsanduslikud õigusaktid I. Metsavarumine." (Metsatark 1996).

Metsakultuuride õpetaja Aime Oole (õpetas 1974-1999) sulest ilmus "Metsaseemnemajandus ja istutusmaterjalide kasvatamine" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1983) ja "Metsakultuurid ja metsaselektsioon" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1985).

Osvald Pogen (töötas Luual aastatel 1951-1960) kirjutas raamatu "Kuivendatud maade metsastamine" (Eesti NSV Metsanduse ja Looduskaitse Peavalitsus 1963) ja seekordse nimekirja lõpetab Jüri Laasimeri (töötas aastatel 1957-1965) Viktor Masinguga kahasse kirjutatud "Pesitsusvõimaluste loomine kasulikele lindudele" (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Eesti Loodusuurijate Selts 1958).

Muljeid Kirjandustänava festivalilt ja köitenäituselt

Nonii, käidud. Esmalt köitenäitusest. 

Täitsa põnev oli vaadata, kuidas kunstnikud on raamatule lähenenud ja asja lahendanud. Näiteks Karl Ristikivi "Inimese tee" kaanel tähistasid teed sellised tikandi moodi pistetest jooned, mille ristumiskohta (risti) oli köidetud väike kivi. Üks efektsemaid köiteid aga ei haakunud teose endaga, vaid hoopis autoriga:

Arvasite ära? Jah, loomulikult oli tegu Tõnu Trubetsky koguga.

Otsisin üle ka enda luulekogu. Siin see on:

Köite on teinud Riina Kermik ja kirjas oli, et aniliin- ja akrüülvärvidega värvitud taimparknahk. Igal juhul nägi uhke välja.

Kirjandustänava festival oli ka tore. Ilm oli õnneks ka üsna ilus, ainult korraks tuli vihmavari lahti teha. Kirjanikud, esitlused, vestlusringid, raamatute müük, kontserdid, kus lauldi eesti luuletajate tekstidele loodud laule. Ka president käis läbi. 

Laulab Hedvig Hanson

Laulab Helin-Mari Arder

Pimeduse varjus liikus ringi ka muinasjutulisi tegelasi:

Ja õhtu lõpetas presidendilossi trepil Vaiko Eplik.

Kes pole käinud, minge. Järgmisel aastal toimub ju jälle.

Lugemismängu soovitused: Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Eesti Päevaleht 2009. Sari "Eesti lugu".
Sobib kategooriasse Eesti ajalooline romaan.

Oli paar kohta selles raamatus, mis mind tõsiselt mõtlema panid: peategelane arutleb, kuidas eluaeg on kuuldud, et just sakslane on meie elupõline vaenlane. Ja teisal: sakslasi ta vihkas nagu kõik need, kellel oli juhtunud olema korralik ajalooõpetaja. Asi, millele me praegu, sajand hiljem, ei mõtle – tollal ei osanud keegi mõelda, et suuresti tänu baltisaksa kirikuõpetajatele ja mõisnikele on meil omakeelne kirjasõna ja haritud rahvas. Liiga värsked olid mälestused mõisatallis peksa saamisest, esimesest maailmasõjast ja Landeswehri sõjast. Seitsesada aastat orjaaega oli ju kõik sakste kaelas (mõelge või sõna „saks“ päritolule). Ja ilmselt just värske Landeswehri sõda Vabadussõja osana oli see, mis tõi kaasa mainitud suhtumise – sakslase kui põlisvaenlase kujutamine ajalooõpetamise osana koolides. Kui venelased poleks harimatusest, sulaselgest ülbest lollusest, suurevenelikust šovinismist ning ideloogilisest ajupesust ja paranoiast kantuna hakanud riiklikul tasemel lollusi tegema (kõik need küüditamised ja „vaenuliku elemendi“ kohtuta hävitamine), oleks toetus punavõimule võinud palju suuremaks kujuneda. Ootusele õiglase ühiskonnakorralduse järele oli ju pinnas täitsa olemas. Õnneks (eesti rahva jaoks küll õnnetuseks) said kõik Eestis üsna pea tundma, mida see uus võim endast tegelikult kujutab.

Selliseid vastakaid ja segaseid tundeid, seda hingelist segadust kajastab ka „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, nagu ka Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina“. Punasele propagandale on „Esimene sõjasuvi“ siiski vähem lõivu maksnud, see on ka ilmselt põhjus, miks seda meie parimaks sõjaraamatuks peetavat raamatut on ka iseseisvuse taastamise järel korduvalt välja antud: esmatrükk 1978 ajalehes „Sirp ja Vasar“ joonealusena, 1979 Eesti Raamat, propagandalehes Kodumaa 1983,  ja samal aastal Juhan Peegli „Valitud teostes“; uuemad kordustrükid 2008 Tammerraamat, 2009 Eesti Päevaleht sari Eesti lugu, 2019 Hea Lugu.

Üsna ausalt näidatakse neid punavõimu paranoilisi tõmblusi, mis armees toimuvad – jefreitor Puusti tembeldamine nõukogudevaenulikuks ja tribunali alla saatmine selle eest, et ta viis patarei poodi vorsti ja saia ostma kui hommikusöögiks lahjat suppi pakuti; vanade ohvitseride, (kes olid veel vabariigi armees teeninud) „kadumine“, sest igaks juhuks tehti puhastust jne.

Trööstitu vaesus Venemaa kolhoosides, armee alavarustatus, ülejooksmised, metsavennad, kõik see on selles raamatus olemas. Aga on ka arutlusi inimlikkusest ja sõjast, on väga ilus eesti keel, on kauneid looduspilte, mille kohta tegelasedki nendivad, et nagu polekski sõda.

Inimlikkusest rääkides – Peegel teeb isegi lahinguist rääkides vahet ausal lahingul ja tapmisel. Ning sakslaste kella järgi sõdimist peab ta ebainimlikuks, sõja ja tapmise liinitööks muutmiseks. Huvitav, mida ta arvaks ebainimlikkusest nüüd, kuuldes, milliseid võtteid venelased näiteks Ukrainas kasutavad.

On üks ühine joon, mis kumab läbi nii Kuusbergi kui Peegli sõjaromaanidest vaatamata sellele, et need ilmusid nõukogude ajal – see on noorte eesti poiste koduigatsus ja seda just omamoodi isamaalises võtmes. Isegi need, kes on uue korra omaks võtnud, eelistaks sõdida Eestis, kaitsta oma kodumaad. Ikka ja jälle vilksatavad mõtted, mis pole mõeldud võõrastele, eelkõige politrukkide kõrvadele – mis asja on meil nende suurtega, miks meie, väikesed, ei võiks omaette olla? 

Virtuaalkülaline Maarja Vaino

Kuna laupäeval on tulemas Kirjandustänava festival, mida korraldab Tallinna Kirjanduskeskus, mida juhib Maarja Vaino, siis on tema ka tänane külaline, kes blogi küsimustele vastab.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Annab lootust. Arvame, et elame erakordselt keerulisel ajal ja eks elame ju ka. Muude turbulentside kõrval on ka raamat kui ese ning ilukirjanduse (eriti keerulisema ja klassika) lugemine muutunud, kaotanud ka palju oma prestiižist. Ent siis tasuks vaadata seda poolt tuhandet aastat ja mõelda, millistest aegadest on läbi tulnud nii eesti keel kui ka raamat kui mõtete, tunnete ja ideede kandja...ja tekib lootus, et ka praegustest muutustest on võimalik eluga välja tulla. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamat, eestikeelne kirjasõna on ju nii eesti keele, eesti mõtte ja laiemalt eestluse kandja. Kuniks kirjeldame ja mõtestame iseennast eesti keeles, oleme olemas. Rasketel aegadel saab kirjandus ka teise tähenduse. Näeme, kuidas ukrainlased oma vaimu luuletuste kirjutamise ja lugemise abil tugevana hoiavad; kultuur tervikuna hoiab inimest koos, kui kõik ümberringi kipub lagunema. Me mõnuleme veel üsna mugavas heaoluühiskonnas, kus kirjanduses esilekerkivad probleemid on tihtipeale üsna triviaalsed ja lapsikud. Eks seegi peegeldab muidugi oma aega ja aja vaimu ning on sellisena huvitav nähtus. Ning kahtlemata on see väärtus omaette, kui tahetakse kirjutada ja lugeda eesti keeles. Kirjastuste liidu üleskutse - loe eesti keeles - on aina eksistentsiaalsema tähendusega sõnum. Keskpärane ingliskeelne kirjandus kipub aina rohkem lugejaid vallutama ja see mõjutab halvasti nii lugejaid, kes kokkuvõttes jäävad eestikeelsest rikkast sõna- ja mõttemailmast puutumata kui ka mõistagi laiemalt eesti ühiskonda. Alates kirjastustest, lõpetades avaliku ruumi nürimeelse sõna- ja mõttemaailmaga. 

 

Juba pikemat aega otsitakse seda „suurt eesti romaani“, oodatakse uut Tammsaaret. Kes see võiks olla või millal tulla või kas see on üldse nii oluline?

Muidugi on oluline, et tekst, mida eesti keeles kirja pannakse, oleks maailmakirjanduse tasemel. Mitte otsapidi harrastuskirjandus või "jenoveeva", mis lihtsalt kopeerib "välismaa" värki. Meil neid nn Netflixi autoreid ju leidub. Eks see on paratamatu, et see, mida loetakse-vaadatakse, mõjutab ja küllap on sellel ka häid külgi. Ometi on ju tõeline jõud sellel, kui autor suudab luua isikupärase keele ja stiiliga oma maailma, millega lugejaid lummata. Tammsaarel tekkis suure romaani kirjutamise mõte Dostojevskit lugedes. Ta oli täielikult loetu mõju all ja jäi mõtlema - kus on meie kirjanduses sellised teosed, mis sind nii jäägitult haaraksid. "Tõe ja õiguse" üks suur tähendus on see, et esmakordselt oli meil romaan, kus eestlane  rääkis otse Jumalaga, koges eksistentsiaalset ängi, elas läbi viha, armastust jne - lihtsa, seni matsiks põlatud talupojana. Eestlane oli ühtäkki samaväärne teiste maailmakirjanduse tegelastega, teiste rahvastega. Ei olnud enam vaja tõlkekirjandust, et Fausti või Raskolnikovi kaudu inimpsüühika ja elu keerdkäike kogeda. Olime selleks ise võimelised. Selliste teosed on kinnitus sellest, et eesti kultuur on kõrgkultuur, on selleks võimeline. 

Ja eks sellepärast on vaja ikka ja jälle uuesti seda suurt romaani kirjutada ja oodata, sest kuigi klassika on ajatu, tahab iga põlvkond oma maailmatunnetust uuesti sõnastada. Mida meisterlikumalt seda tehakse, seda võimsam, eneseküllasem oleme kultuurrahvana. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Aga ma soovitangi Tammsaaret, vahelduseks "Tõele ja õigusele" (mille puhul mulle näib, et aina enam leiab uusi lugejaid just IV osa) aga hoopis romaani "Ma armastasin sakslast". Lühike romaan, aga läheb hoogsalt, pakub nii suuri tundeid kui ka tõsist mõtlemisainet. 

Lugemismängu soovitused: ühesõnalise pealkirjaga raamat. Eno Raud "Etturid"

Eno Raud „Etturid“ (Pegasus 2010).

Ühesõnalise pealkirjaga raamat. Sobib näiteks ka kategooriasse ajalooline romaan.

Nagu lubatud, lugesin lisaks Kuusbergile võrdluseks läbi ka juba ammu oma järge oodanud Eno Raua „Etturid“. See on ilmunud samal aastal, kui Kuusbergi raamat filmiks sai ja käsitleb mõneti samalaadset temaatikat, kuid minu isiklikus arvestuses katab siis ära selle ühesõnalise peakirjaga raamatu. Eks ma teadsin juba ette, et ma neid paaris loen, on ju Mihkel Raud korduvalt öelnud, et see oli tema arvates ta isa parim raamat.

„Etturite“ algus oli selline, nagu jätkaks „Enn Kalmu“ lugemist – aga samal ajal teisel pool rindejoont... Kuigi poole raamatu peal on sõda juba möödanik, aga mehed on metsas ja närvid tuksis.

Stiil on lihtne ja napp, palju on dialoogi. Ka selles raamatus on momente, mille puhul jääb üle vaid imestada, kuidas need tollal läbi läksid. Tegelikult on ju juba kogu temaatika valik küsitav. Metsavendlus ju.

Pani mõtlema. Õppisin sellest raamatust kahte asja – alkohol on julgeolekuprobleem ja omasid usalda sama vähe kui võõraid. Need, kellega sa metsas oled, on inimesed – nad on ettearvamatud, mõtlematud, neil on emotsioonid, nad teevad lollusi... Nad võivad olla kadedad, nõrgad, jäärapäised, mida iganes.

Kuidagi juba enne raamatu lõppu sain aru, et ega pääsu pole – nüüd tuleb siia otsa lugeda ka Juhan Peegli  „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ ja et asjad ikka tasakaalus oleks, siis ka Kivika „Nimed marmortahvlil“, muidu pole lihtsalt aus. Nii et järgmised tutvustused juba nendest raamatutest.

Köitekunsti näitus "Eesti luule eesti köites"

Esmaspäeval, 8. septembril kell 17 avatakse Disaini- ja Arhitektuurigaleriis Tallinnas Eesti Nahakunstnike Liidu näitus „Eesti luule eesti köites”. Näitus jääb avatuks 20. septembrini.

Eksponeeritud on üle 120 teose 95 eesti luuletajalt, mis valminud 32 kunstniku käe ja mõtte läbi. Lähemalt saab näituse kohta lugeda siit. 

Näitus on avatud lühikest aega, nii et kel huvi, tasub kiirustada. Kuna ka minu luulekogu "Tiigri aasta" on eksponaatide hulgas, siis kavatsen ka ise vaatama jõuda. Täitsa huvitav, mida sellega on tehtud.

Esmaspäeval tuleb lugemistund ja järgmisel laupäeval kirjandustänava festival

8. septembril on UNESCO rahvusvaheline kirjaoskuse päev, mida tähistatakse avalikus kohas lugemisega juba alates 2019. aastast. Võtke 8. septembril kl 11–12 aeg maha ja lugege, tehke pilte, jagage. Täpsem info siin.

13. septembril toimub Tallinnas IX L. Koidula tänaval Kirjandustänava festival. Üheks päevaks tulevad tänavale kokku kirjandusega otseselt või kaudselt tegelevad organisatsioonid, kellega koosloomes sünnib rikkalik kultuuriprogramm.

Toimuvad raamatute esitlused, vestlusringid, kirjandus- ja kultuuriteemaliste arutelude avalikud salvestused, kohtumised kirjanikega, ettelugemised; lisaks muusika, teater jm.

Eriline tähelepanu on tänavu mitmesugustel tähtpäevadel, näiteks Eduard Vilde 160, Ernst Enno 150, August Mälk 125, Jaan Kross 105, Vaino Vahing 85, Ott Arder 75, Eeva Park 75; ka on juubeliaasta mitmetel raamatutel: Oskar Lutsu “Nukitsamees” (1920), A.H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast” (1935), Mati Undi “Via Regia” (1975) jpt. Täpsem kava siin.

Virtuaalkülaline: Hendrik Relve

Uus kooliaasta Luua Metsanduskoolis on alanud ja mis oleks sel puhul loomulikum kui kutsuda virtuaalselt külla looduse- ja kirjamees Hendrik Relve.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?        

Kõlab uhkelt. Kuigi kui täpne olla, siis võib eestikeelne kirjasõna ka vanem olla. Meil on lihtsalt praegu olemas enam-vähem kindlad tõendid, et sel ajal tõesti üks eestikeelne väljaanne trükiti, mis peagi hävitamisele läks. Ei saa välistada, et edaspidi leitakse jälgi mõnest veelgi vanemast emakeelseist trükisest. Vanimaid eestikeelseid lauseid ja laulujuppe on teada Henriku Liivimaa kroonikast 13. sajandist. Olen neid sealt hoolega välja otsinud ja nautinud. Äärmiselt põnev on kujutleda, kuidas muinasaja eesti keel tänapäeva eestlase jaoks võiks kõlada. Kindlasti võõrapäraselt, aga vist ometi arusaadavalt. Teine intrigeeriv mõte eesti kõige vanema kirjasõnaga seoses on selline, et oli suur juhus, et just põhjaeesti murded said tänase kirjakeele aluseks. Sama hästi võinuks selle aluseks saada lõunaeesti murded. Esimene piiiblitõlge Vastne Testament ilmus ju 17. sajandil just lõunaeesti keeles. Kui meie kirjakeel oleks nüüd lõunaeesti murretel põhinev, oleks selle vahvaks eeliseks see, et me kirjakeel oleks märksa lähedasem tänasele soome kirjakeelele kui on nüüd.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See on A ja O. Kirjakeel peegeldab eestlase vaimset omailma. Selle kaudu defineerime oma maailmanägemist, inimsuhteid, väärtushinnanguid ja paljut muud. Eestikeelne kirjasõna annab eestlasele ainuomase identiteedi.

Sinu jaoks on oluline inimeste kultuuriruum, nende omailm. Kas eesti kirjandus peegeldab meie omailma?
Jah, muidugi. Aga asi on veelgi põnevam seepärast, et tegelikult peegeldub meie kirjanduses veel ka eestlaste omailmade mitmekesisus. Iga heal autoril on ainult talle ainuomane omailm. Värskelt mõjuv raamat mõjutabki mind tugevasti seepärast, et pakub välja uudse omailma variandi. Aga paradoksaalselt on teinekord ergutav mõju ka autoril, kelle omailm ajab vihale ja tekitab protesti. See paneb samuti mõtted liikuma. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.                                                    Ainult ühte autorit ei suuda välja valida. Neid on liiga palju. Lisaks ilukirjanduse autoritele on veel ka emakeelseid arutlevate, filosoofiliste, eeseistlike, populaarteaduslike raamatute autoreid. Võtaksin vabaduse vastata veidi laiemalt. Ilukirjanduse vallas soovitaksin mitte raamatut vaid ühte oma lemmikautorit. Selleks on Tõnu Õnnepalu. Tal on mitmeid mõjusaid raamatuid, näiteks "Mandala", "Paradiis", "Palk" . Seal on palju siirust, loomulikust, looduslähedust. Mitteilukirjanduse seas soovitaksin neuroteadlase Jaak Panksepa ja psühhoterapeudi Lucy Biveni suurteost "Vaimu arheoloogia". Ligi 1000-leheküljeline raamat on lugemiseks kõva pähkel, kuid väärib vaeva. Ei olegi vaja korraga läbi lugeda, vaid osade kaupa. Mina lugesin kaks aastat. Säravate mõttelendudega suurteos selgitab, kui üllatavalt palju on inimese tajudes, tunnetes, teadvuses ühist loomariigi omadega. Pean teost omalaadseks entsüklopeediaks, kus puudutatakse väga paljusid inimeseks olemise põhiküsimusi, mis mind kogu elu on paelunud. Raamat selgitab veenvalt, et inimene on muude maailma olenditega seotud hulga nähtamatute niitidega, me oleme üks tervik.

Lugemismängu soovitused: eesti autori raamat, millest on tehtud film. Paul Kuusberg "Enn Kalmu kaks mina"

Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“. (Eesti Riiklik Kirjastus 1961).

Oleks võinud ju valida näiteks Kivika „Nimed marmortahvlil“, mis mul ka ikka veel lugemata, aga millegipärast tõmbas mind seekord hoopis Paul Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina“, mille järgi on tehtud film „Inimesed sõdurisinelis“ (1968). Jah, see on nõukaaja film, aga just seetõttu ongi hämmastav, et 1968. aastal oli võimalik teha linateos, mis räägib mõlemal pool rindejoont võitlevate eestlaste traagilisest saatusest ja teeb seda tolle aja kohta üllatava aususega. Ma saan aru, et režissöör Jüri Müür oli ise saksa sõjaväes teeninud ja nägi asju laiemalt, aga kuidas see tsensuurist läbi mahtus? Minu põlvkonna jaoks oli see tohutul hulgal kilde sisaldav kultusfilm – tollal ju ainus eesti oma sõjafilm, kus ka päriselt lahinguid näidatakse. Nii tekkiski tahtmine lugeda algset teksti. Ja näiteks see kuulipritsi lause, „eestlaste traagika“ või jutt politrukist ja silma kinni vajumisest on raamatuski täitsa olemas, nii et kildude autor on Kuusberg.

Raamatut lugenuna tuleb tunnistada, et saksa sõjaväes teeninud Müür tegi õige valiku – Punaarmees poliittöötajana teeninud Paul Kuusbergi romaani üsna täpselt järginud filmi kohta ei saa ju tsensuur midagi väga öelda (ainus osa, kus film romaanist kõvasti lahku läheb, on Reinupi liini lõpp). Ehk siis juba romaan on üllatavalt mitmekihiline. Ja paljugi ideoloogilist andis sujuvalt ära jätta, sest oli ju see romaanis kujutatud tegelaste siseheitlustena, unenägudena, meeleolude kirjeldustena, mille sõnastusi ei olegi võimalik filmis visuaalselt näidata. Kui punapropaganda ilmingutest mööda vaadata (kus sa pääsed, muidugi neid on), tegeleb juba algmaterjalgi eestlaste siseheitlustega – mis on õige, kuidas käituda, et Eestile truuks jääda. Inimiseloomud, mida sõda võimendab, on joonistatud halastamatult ausalt ja asju ei ilustata, erinevatest meelsustest ei vaadata mööda, inimesed on inimesed. Kõik see ju oli. Olid erinevad vaated, erinevad seisukohad, oli reetmist ja nahahoidmist, oli kahtlusi, oli pugemist – kõike oli. Romaan ei keskendu aga mitte niivõrd reetmisele ideoloogilises mõttes kui inimlikus – kaaslaste reetmise võtmes. Ja ka selle taustal üritatakse mitte reeta Eestimaad. Lihtsalt arusaam sellest, kuidas Eestit mitte reeta, oligi ju tol ajal erinev.

Minu jaoks oli üllatav, et Kuusberg laseb ühel Tallinnas puhkusel käinud punaväelasel teistele rääkida, kuidas venelased Tallinna kesklinna puruks on pommitanud. Nõukogude propaganda üritas seda ju hiljem sakslastele kaela määrida või üldse maha vaikida. Aga romaanis on see sees. Ja ma ei lugenud ju mingit kordustrükki, vaid 1961. aasta väljaannet.

Mingil hetkel tabas mind lugedes mõte, et tegelikult ei ole vahet – nii sõja kui sõjaväe nime võib asendada – mitte midagi sellest ei muutu. I maailmasõda, II maailmasõda, Afganistan, Korea, Vietnam, Iraak – sõltumata sõja nimest ja armee kuuluvusest on tegevustik omane igale sõjale ja igale sõjaväele. Ikka vaevavad inimesi samalaadsed püüdlused ja kahtlused, ikka tuleb teha valikuid ja otsuseid, ikka tuleb hakkama saada kaaslaste hukkumisega. Ja ikka üritab iga võim sellistes oludes oma propagandaga ajusid pesta. Ja alati on neid, kes siiralt usuvad ja neid, kes ei usu.

Lugemist ei kahetse, tegelikult on romaan päris hästi kirjutatud, lihtsalt kui palju tänapäevane lugeja, eriti see, kes ise nõukogude aega ei mäleta, suudab seda ajastu konteksti paigutada...

Ja olgu juba etteruttavalt öeldud, et järgmised arvustused-tutvustused tulevad samal teemal – ei olnud Kuusbergi romaan ainuke sõjaraamat, mis loetud sai. 

Lugemismängu soovitused: Paul Raud "Kellata torn"

Paul Raud „Kellata torn“. Tänapäev 2019. Eesti Kirjanike Liidu romanivõistlusel äramärgitud teos (2019. aastal Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse auhind).

Ei ole mina esimene ja ilmselt ka mitte viimane, kes seda raamatut lugedes tõdeb, et tubli debüüt verinoorelt autorilt, aga... Mosaiikromaan, nagu kaanel öeldakse, jääbki mosaiigiks. No ei jookse tükid kokku. Iga tükk omaette näib ju ilus, aga mis selle mõte oli, tahaks küsida. Stiil on hea, tahtmist ja eruditsiooni paistab jaguvat (iseasi, kas seda nii demonstratiivselt näitama peab?). Keeleliselt ilus, ainus, mis mind isiklikult häirima jäi, oli sõna „ent“ tarbetu ülekasutamine, mis mõjus juba kenitlemisena.

Unenäolisus lokkab, põhjustades kohati kummalisi tajuvastuolusid, aga maagiliseks realismiks ei söanda seda ka veel nimetada. Pealegi pole ka eriti vaevutud eeskujude varjamisega vaeva nägema. Rowling, Pratchett, Ristikivi unenäoline ekslemine, paulausterlikud identiteedimängud, pool lauset viitamas Dostojevskile, lause Liivile. Ja siis pea terve Eno Raua lauluks saanud luuletus mustast porist, mida on rida rea haaval teksti sisse pandud. Milleks? Häiriv vindi üle keeramine.

Lõpuks näibki, et tekstil puudub igasugune eesmärk peale vajaduse tõestada, et autor valdab sõna ja suudab produtseerida ilusas eesti keeles teksti, mille eest ka Eesti Keele Instituut ja Emakeele Sihtasutus teda tunnustasid. Ainus, mis lõpuks meelde jääb, on mingi kibestunud iroonia, mis autori noorust silmas pidades on pisut kummastav. Soovitada ei julge.