Lugemismängu arvustus: Paavo Matsin "Lenini valss"

Paša Matšinov (Paavo Matsin) „Lenini valss“ (Lepp ja Nagel 2022)

Kuna Matsini kinkis selle mulle ühe esinemise järel, oli see mul riiulis olemas, õhuke pealegi, nii et Taru linnakirjaniku raamatuga pole probleemi, oli esimene mõte.

Paganas!

Õhuke küll, aga... Ma ei tea, mis asi see on, mida Matsin ajab, sest mingit oma asja ta ilmselgesti ajab, aga minu asi see vist ei ole. No ei haagi, kohe kuskilt otsast! Vähemalt minu peakujuga see kokku ei sobi. Umbes kolmandikust närisin end puhta tahtejõu varal läbi, siis andsin alla. Ajast hakkas kahju. Selle asemel saab ju midagi meeldivamat lugeda.

Ei kõnetanud mind ei temaatika, ei stiil. Ja ometi seda loetakse, kiidetakse ja lausa tõlgitakse. Arumaisaa!

Ma tean ju küll, et igale raamatule leidub kusagil lugeja, aga see raamat ei olnud ilmselgelt mulle. Äkki teile on. Proovige. Aga ärge pärast öelge, et teid ei hoiatatud :)

Lugemismängu raamatutuvustus: Raul Siniallik "Ohvrilaste armee" ja Paavo Kangur "12 rüütlit"

Seekordne lugemismängu raamat täitis minu jaoks kategooriat "Minu jaoks tundmatu autor". Raul Siniallik "Ohvrilaste armee" (Hea Lugu 2024). See raamat sobib kindlasti ka kategooriasse "Ajalooline romaan".

Kummaline, kui vähe mõtteid selle raamatu lugemine minus tekitas. Ometigi on see ju üle 400 lehekülje paks. Ja teine huvitav fenomen – selle raamatu lugemine võttis hullult kaua aega. Nojah, 400 lehekülge, nagu ma ütlesin, aga mis siis, see oleks pidanud minema oma kolm korda kiiremini. Ajastu ja tegevustik on ju huvitavad – Liivi sõda, Ivo Schenkenberg, Gabrielgi vilksatab läbi; Rakvere piiramine ja šotlase väeüksuse mahanottimine omade (ehk siis saksa landsknechtide) poolt. Noist šotlastest ja nende teekonnast Šotimaalt Rakvere alla raamat räägibki. Aga ei, närid ja närid ja ei edene...

Ja ei ole ju puine või kuidagi oskamatult tehtud. Vandenõud, reetmine, seiklused, sõprus, lahingud – kõik on olemas. Autor tunneb ajastut. Aga mingid pisiasjad segavad. Need lõputud ebaõnnestumised erinevates ettevõtmistes, kohati liiga kaasaegne keelepruuk ja autori läbinähtav soov aeg-ajalt lugejale nö silma teha, temaga flirtida. No ei sobi tänapäevaseid äratundmisi võimaldavaid killukesi tollasesse ajastusse kantida. Võimalik, et raamat oleks parem saanud, kui see oleks veidi tihedam. Praegu jääb mulje, et autor pole raatsinud millestki loobuda ja nii on tarbetut infot kandvaid liine liiga palju, jääb mulje, et kõik see vajub pisut laiali ja sumbub lõpuks korralikku lõpplahendust leidmata.

Minu jaoks pisut pettumust valmistav, sest lootsin enamat, samas järgmise ajaloolise raamatuga võrreldes siiski täitsa kobe tükk.

Paavo Kangur "12 rüütlit ehk Lembitu poja tagasitulek" (Inglisilla Produktsioon 2022).

Isegi eelmisega võrreldes tuim ja amatöörlik, tippudega ei ole mõtet võrreldagi. Stiil on kuidagi heietav, ajastut autor kahjuks ei taju, sõnakasutuses ja mõtteviisis on liiga palju 21. sajandit. Jätsin pooleli, muud kommentaari pole vist tarviski. 

 

Virtuaalkülaline: Mart Juur

Täna on meil mõtteliselt külas "kirjandusminister" Mart Juur. Ja muide - see, mis sealt tagant paistab, on raamatuaasta pannoo ERMis. Minge vaatama.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

Igapäevases elus 500-aastase eestikeelse raamatu ajaloo peale eriti ei mõtle. Aga tasub mõnikord mõelda ja selleks sobib raamatuaasta väga hästi. Et eesti keel kirjakeeleks sai ja kultuurkeeleks kujunes, on ühest küljest muidugi juhus, teisest küljest baltisaksa valgustajate teene, aga põhiliselt ikka eestlaste eneste tegude ja pealehakkamise tagajärg. Tublid oleme, mis muud. Laseme samas vaimus edasi!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on oluline eeskätt meile enestele. Ainult kõnekeeleks jäädes keel ei püsi ega arene.

Kas Eestil oleks ka päriselt tarvis kultuuriministri kõrvale eraldi kirjandusministrit?

Ei ole. Jumala eest, kujuta nüüd ette poliitikut kirjanduseasjadega tegelemas. Küll aga oleks tore, kui meedias oleks rohkem kirjandust ja rohkem oleks erinevaid inimesi, kes kirjandust meedias kajastavad.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Viimase aja lugemiselamustest meeldib väga Ülo Tuuliku "Viiest kaheksakümne viieni". Nooremast kirjandusest Hanna Kangro "Klaaslagi" meeldib väga.

Blogi suvine graafik

Puhkuste aeg on kätte jõudnud. Uus kooliaasta algab alles sügisel, aga sest pole midagi. Blogi suvepuhkusele ei lähe. Küll aga tõmbame pisut tempot maha. Mida kindlasti lubada saan, on see, et virtuaalkülalise intervjuud ilmuvad igal kolmapäeval edasi. Raamatuaasta tähestikunäitus jääb suvel K-tähele pidama, nagu juba varasemaltki teada antud. Järgmise täheni jõuame arvatavasti augusti teises pooles.

Loetud raamatuid katsun jõudumööda edasi tutvustada. Järgnev pilt annab veidi aimu, mis mind suvel ees ootab:

Püsige liinil!

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus: juuni

Enne suvepuhkuseid veel viimane sats uusi raamatuid meie raamatukokku. Nagu ikka - veidi erialast, veidi ilukirjandust:

Anneli Banner „Eesti aia ajalugu“. Oluliselt täiendatud trükk

Marika Vartla „Floksid minu aias“

Jennifer Ackerman „Öökulli tarkus“  

Eesti Novell 2024

Eesti novell 2025

Mart Sander „Nimetu kannike“

Eva Koff „Sinine mägi“

K. L. Slater „Kustutatud sõnum“

Jo Nesbø „Nahkhiirmees“

Jo Nesbø „Päästja“

Virtuaalkülaline: Kaur Riismaa

Täna vastab küsimustele äsjane Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja Kaur Riismaa, kes sai palju tähelepanu, kui võitis Nora Maria Londoni varjunime all esikoha esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat“.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

500 aastat tagasi põletati Lübeckis n.ö ideoloogiliselt vale raamat, et see ei risustaks siinsete põliselanike hingi ja südameid. Kui ma nüüd ei eksi, siis me teamegi sellest eesti- ja alamsaksakeelsest missaraamatust ainuüksi Lübecki toomhärra Brandese päevikusissekande tõttu. Ühest küljest, jah, piduaasta on pidupäev, teisest küljest peaks praegu kiiresti ja ohtlikult muutuvas ilmas meeles hoidma selle pidupäeva hoiatavat varjupoolt.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Sõltub, mis suunas see maailm muutub. Praegu tundub, et maailm muutub kitsamaks, sajandi esimese veerandiga võrreldes mustvalgemaks. Õnneks on eesti kirjandus võrreldes Venemaa või USAga, Hiinast rääkimatagi, suhteliselt vanajumala selja taga, keegi ei hakka siin midagi ära keelama. Eestikeelne raamat on pelgupaik.

Sa pole vist nii palju tähelepanu oma nime all saanudki kui Nora Maria Londonina esseekonkurssi võites. Olid ajad, kus naiskirjanikud kirjutasid mehe pseudonüümi all, et neid tõsiselt võetaks. Kas nüüd oleme jõudnud maailma, kus keskealine mees peab kirjutama noore naise pseudonüümi all, et tähelepanu saada?

Ei ole. Küll aga oleme jõudnud maailma, milles järjest vähem määrab inimese kehalisus. Nora Maria kui tegelase autor tuli välja ning näitas, milline keha tal on, aga ühel päeval on meil ka autorid, kellel pole keha. Kelle tekstid võivad olla originaalsed ja viia kirjandust edasi, kuid need ei pärine ühest tsentraalsest hallollusest. „Kuidas me tapsime püha“ on Nora Maria monoloog ning lavastus tervikuna juhib tähelepanu eesti kultuuri võimalustele ning ohtudele järgmiste aastakümnete jooksul. Kui me aina tegeleme sellega, mis autoril püksis on, siis me laseme tehisarukirjanduse lahtisest uksest sisse.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kasutan juhust ja soovitan hoopis Juhan Jaigi ja Bernard Kangro kirju, need on kokku kogunud ja kommenteerinud juba ilmammusel ajal Kristi Metste:

„Kevad on siin jahe ja maituled olid haledavõitu, ei oska need pärismaalased ka laulda ega midagi.“

 

 

 

Lugemismängu soovitused: Margus Müür "Seitsmes kohtunik"

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (Majaan OÜ 2019)

2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud käsikiri

 

Lugemismängus sobib nii romaanivõistlusel esile tõstetud raamatu kategooriasse, paljude jaoks ilmselt ka kategooriasse: autor, kellest ma midagi kuulnud ei ole. Ja olenevalt personaalsest sinise-rohelise nüansside tajumisest võib see mõnedele inimestele sobida ka rohelise kaanega raamatuks :)

Algus polnud eriti veenev, nii et kohati tekkis tunne, et miks esile tõstmine? Noortekas, mis esiotsa eriti ei kõnetanud, liigagi suvalist superkangelaste filmi meenutav (halvas mõttes). Maneerlik, pisut ehk punnitatudki. Aga edasi lugedes hakkas kuidagi tööle. Autor suutis süžeepöörded teha õigetel hetkedel, kogu see mitmekihiline mäng näis olevat täitsa kenasti läbi mõeldud, ainus, mis lõpuni häirima jäi, oli teatud asjadest üle libisemine, autor ei jaganud  lugejaga kogu sisemist loogikat ja mingid asjad lihtsalt tulid kusagilt. Jah, teades, mida kõike romaanivõistlusele kokku saadetakse, on esile tõstmine ilmselt õigustatud, teisalt on ka selge, miks see käsikiri enamat ei pälvinud. Kui algusest üle saab, siis on põnevust, intriigi ja seiklust küllaga, mäng käib ikka väga mitmel tasandil, aga kõigile ei pruugi sobida, sest pole mitte lihtsalt noortekas, vaid ulme (tegevus jõuab kosmosessegi).

Surematu šedööver ei ole, aga tarbida kannatab.

Kirjanike Liidu romaanivõistlus

Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitis Kaur Riismaa romaaniga "Väsinud valguse teooria".

Teise preemia võitis Mario Pulveri "Theseuse laev" ning kolmandat kohta jagasid Anu Allas romaaniga "Allaandmine algajatele" ja Jaagup Mahkra romaaniga "Mõrv Karlovas".

Lisaks anti välja mitu eriauhinda.

Tallinna linna auhind – Martin Varvas, "Sitt päev".

Jaan Tõnissoni Postimehe fondi preemia – Kristi Küppar, "Nadinunnadi-nadinaa".

Margus Karu Sihtasutuse eripreemia – Laura Evisalu, "Andersi hoidja".

Ära märgiti Miina Piiri "Noviits" ja Liia Kikase "Väikelinna biit".

Romaanivõistlusele laekus 80 märgusõnaga varustatud käsikirja, neid hindas žürii koosseisus Rein Raud (esimees), Heidi Aadma, Tiit Aleksejev, Reeli Reinaus ja Karl-Martin Sinijärv.

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Rein Raud

Täna jagab meiega oma raamatuaasta mõtteid kirjanik, kirjastaja ja kultuuriteoreetik Rein Raud.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tunne on uhke. Mulle tundub, et kirjandus on olnud kogu meie täisverelise kultuurilise eksistentsi selgroog ning ka teater, mis praegu esikohale kipub, on meil üsna sageli olnud (mõnede naabritega võrreldes) suhteliselt tekstipõhine. Pikk trükikultuur näitab ka vähemalt mõningast kirjaoskust, sest raamatuid poleks ju trükitud, kui neil puuduksid lugejad. Ja kirjaoskusega avaneb hoopis teistsugune ajalooline mälu, võimalikuks saab nii olnu kui ka olematu edasiandmine fikseeritud kujul, millest omakorda tekib võimalus näha oma muutumist jätkuvuses. Eestlastel võitts see kõik praktikas päris kõvasti aega, aga seda toredam on praegu tagasi vaadata.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kuni on eestikeelseid raamatuid, seni on meie riigi põhiseadusel mingi mõte. Äri ja teaduste jaoks pole keele ja kultuuri kestmisel erilist funktsiooni, poliitilised struktuuridki saaksid hakkama kuidagi teisiti – maailmas on mitmeid riike, mis jagavad sama keelt ja suuresti ka kultuuriruumi – aga konkreetselt see Eesti riik, milles meie elame, on elujõuline mu meelest ainult läbi oma kirjakultuuri. Mis ei tähenda, et me peaksime kuidagi sellesse krampuma või kapselduma, vastupidi, oluline oleks luua kogu aeg juurde sellist kirjandust, millest ka teised tahaksid osa saada. Ent kui eestlased hakkaksid ainult ingliskeelset kirjandust lugema, siis küsiksid mujalt maailmast siia sattunud inimesed juba õigusega, miks neil on vaja näha vaeva selle meie keerulisevõitu keele äraõppimisega, kui me sellest ise ei hooli.

Algatasid rektorina Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna väljaandmise. Miks on auhinnad olulised (ka sellised väiksemad, lokaalsemad)?

Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna eripära on see, et sellele võib nomineerida nii tuntud kirjanikke ja tõlkijaid – vilistlasi ja õppejõude, kelle seas leidub neid üksjagu – kui ka üliõpilasi, alles oma kirjanduslikku teekonda alustavaid autoreid. Ja mõnikord saavad neist laureaadid ja hiljem kujunevad neist vahel ka hääled, kelleta meie kirjandust enam hästi ette ei kujutagi. Näiteks Sveta Grigorjeva jaoks oli Tallinna Ülikooli kirjandusauhind mu teada esimene avalik tunnustus. See peegeldab ülikooli olemust hästi, kõik me seal võime olla oma küpsemises vähem või rohkem edasi jõudnud, aga põhimõtteliselt ajame samu asju. Kirjandus on kahtlemata ülks neist.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Üks minu viimaste aegade võimsamaid lugemiselamusi oli vaieldamatult Lilli Luugi “Ööema”. Kui selle ühel talveõhtul läbi olin saanud, istusin veel oma kakskümmend minutit vaikselt oma poolpimedas toas ja lihtsalt vaatasin köögilaua kohal põlevat lampi. Oli vaja seda vaikust, et just loetuga toime tulla. See ei ole lihtne lugemine, aga ma loodan, et jõuab võimalikult paljudeni.

Tallinna Ülikooli kirjandusauhind

Tallinna Ülikooli 2025. aasta kirjandusauhinna pälvisid kolm teost, vastavalt algupärane ilukirjandusteos, ilukirjanduslik lühipublikatsioon ja tõlge.

Algupärase ilukirjandusteose kategooria: Mart Kangur tunde- ja mõttetiheda keelt pingestava luulekogu "Pöörduks" eest;

Ilukirjandusliku lühipublikatsiooni kategooria: Triin Soomets meisterliku, väheste vahenditega saavutatud kõrgepinge eest lühijutus "Jäälind";

Tõlke kategoorias: Maria Esko kongeniaalse, elava ja mahlaka eestinduse eest (Alice Zeniter "Kes neid jõuaks lahuta").

Lisaks pälvis žürii erimainimise Laura Evisalu päevakajalise ja olulise teemakäsitluse eest teoses "Õiged mehed", millest noored eeskuju saavad võtta.

Palju õnne!

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus + mõned auhinnauudised

Raamatukokku saabus ports uusi raamatuid. Seekordsed uuekesed:

Aino Mölder „Multšide ja kivide kirju maailm“

Ave Visnapuu „Aiakõrrelised“

Liina Arus, Harri Poom, Asta-Virve Libek „Koduaia lemmikud. Viljapuud ja marjapõõsad“

Eino Laas „Okaspuud“ (kordustrükk)

TJ Maher „Grounded in the Garden“

Lea Altnurme „Mitut usku Eesti VII. Loodus“

Siim Tõnisson „Õpime liikudes“

Liz Moore „Metsajumal“

Mart Sander „Roosivõti“ Dialoogid von Roseni naistega

Uuenes ka meie raamatuaasta tähestikunäituse riiul (seekord siis riuiul ise, mitte sisu):

Ja kuna vahepeal on tulnud ka raamatute ja lugemisega seonduvaid sündmusi, siis väike ülevaade ka neist.

31. mail kuulutati Haapsalu Graafilise Disaini festivalil välja Baltimaade 2024. aasta kaunimad raamatud. Väljapanek Balti riikide kauneimatest raamatutest jääb Haapsallu Lääne maakonna keskraamatukokku juunikuu lõpuni.

Konkursile esitati kolme riigi eelmise aasta kaunimad raamatud, kokku 75 raamatut. Eesti raamatutest tunnistati klauneimaks Kairi Look "Natuke suur"; illustrator: Anne Pikkov, kujundaja Endla Toots, kirjastus: Koolibri, trükikoda: Greif.

7. juunil kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja 33. Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse võitjad. Kokku saadeti võistlusele 368 muinasjuttu vabalt valitud teemal ning osalejaid oli 82 koolist.

Esimese koha sai Jako Joonatan Tereping Palivere Põhikooli 9. klassist muinasjutu «Kahe kange mehe vaidlus» eest. Teise koha vääriliseks hindas žürii Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 5. klassi õpilase Kren-Marten Krapi muinasjutu «Õnnelikkus ja rikkus». Kolmandale kohale tuli Elise Pius Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 8. klassist oma muinasjutuga «7 hundipoega ja seapraad».

Palju õnne!

Nelja kuu jooksul lugesid Tallinna koolide 1.–9. klasside õpilased ja õpetajad eesti raamatute autoreid, kokku üle 220 000 lehekülje. President Alar Karis kohtus lugemisprogrammi kahe vanusegrupi tublimate lugejatega 9. juunil Tallinna Südalinna raamatukogus. Tallinna 21. keskkooli 3c klass luges kokku 36 278 lehekülge ja Tallinna Reaalkooli 7b klass luges kokku 25 994 lehekülge.

 

Ja 10. juunil esitleti Tartus ERMis ajakirja "Akadeemia" erinumbrit, mis pühendet raamatuaastale. Kasutage juhust - "Akadeemiat" saab praegu tellida soodushinnaga: 30.- eurot terve aasta (48.- euro asemel).

Virtuaalkülaline: Vladislav Koržets

Täna jagab meiega oma raamatuaasta-mõtteid kirja- ja kalamees Vladislav Koržets.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

500 on hea ümmargune number meelespidamiseks, märk, mis positsioneerib meie kultuuri ajaliselt – just sellest hetkest võib hakata eesti keelt tinglikult pidama kuuluvaks kultuurkeelte hulka. Saab nagu uhkust tunda, et näe, juba pooltuhat aastat, teiselt poolt aga tõdeda seda, kui noor on siiski meie kirjakeel võrdluses näiteks sanskriti, akami või vana-kreeka keelega. Igatahes on see 500 aastat üks suurepärane ettekääne raamatuaasta väljakuulutamiseks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eesti rahva olemasolu jaoks on see ülimalt oluline – kui kaob eestikeelne kirjasõna, siis hääbub ka eestikeelne mõtlemine ja eesti keel, seejärel ka eesti rahvas. Omakeelne raamat on otsekui ankur, mis hoiab eesti keelt meie seest ära kadumast. Seni oleme üle elanud saksastumise ja venestumise ohud, nüüd seisame silmitsi inglise keele ülisuure mõjuga. Olen kuulnud, kuidas noored inimesed ei leia vahel enam oma mõtete väljendamiseks eestikeelseid sõnu ja väljendeid. Ja nad ei häbene seda, vaid mõnikord suisa eputavad. Asi pole reeglina eesti keele puudulikkuses, vaid selle puudulikus tundmises. Raamatuid lugemata jääbki inimese keeleoskus nadiks.

Huumor on ellujäämise vahend ja looming võitlus igavikuga. Sinu sõnad. Ellujäämine on loomulik instinkt, aga kas igavikuga on vaja võidelda?

Inimese elu oleks üsna talumatu kui ta võtaks nii ennast kui ka maailma surmtõsiselt. Huumor annab võimaluse nii ennast kui ka kõike ümbritsevat näha teise nurga alt, justkui eemalt, oma himude ja hirmude üle muiata. Nobeli preemia laureaat luuletaja Josif Brodski on ütelnud, et elu on traagiline, kuna lõpeb surmaga. Ilma huumorimeeeleta ajakski see traagilisus meid suisa hulluks. Surmahirm on meisse paraku sisse kodeeritud, see käib käsikäes elutungiga. Tänapäeval, kui valitsevaks on ratsionalistlik maailmapilt ja surmajärgsetesse olemisviisidesse ei usuta, tõrgub inimese hing oma lõplikkust, surelikkust ikkagi omaks võtmast. Kõiksuguse loomingu üheks tõukejõuks ongi himu jätta enesest maha midagi, mis oleks püsivam, kestvam kui inimene ise. Et niimoodi elab justkui edasi, üle oma aja, üle lõplikkuse, üle ettemääratuse. 

Soovita ühte eesti autori raamatut

Kui ainult ühte, siis on selleks Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Üldse on muinasjutud kogu kirjanduse aluspõhjaks ja vähemasti mina naudin muinasjutte tänaseni.

 

Luua Metsanduskooli kodu- ja ajaloolised raamatud vol 2.

Jätkame siis eelmisel esmaspäeval alguse saanud Luua Metsanduskooliga seotud kodulooliste ja mälestusraamatute tutvustamist.

Metsanduskooli kodu on Luual. Luual on ka mõis. Ja ärme unusta ka Tihemetsat, sest meie lood on läbi põimunud.

Esimene kooliga seotud omalooline raamat oli Helmut Taimre (Luua Metsanduskooli üks alusepanijatest, töötas aastatel 1948-1982) „Metsameeste koolitamisest Luual. Kroonika ja meenutused 1948-1995“.

 

Mõtteline järg sellele oli 2008. aastal ilmunud „Aastaringid. Mälestusi Luualt“, mille koostas kauaaegne õpetaja (õpetaja 1957-2003, kooli ajaloo uurija 2003-2009) Linda Põder ja mille kool ka ise välja andis.

2007-2014 aastatel ilmus igal aastal kooli välja antud „Luua Metsanduskooli aastaraamat“, mida koostasid Anu Vaagen (2006-, Saima Ukrainski (1982-, Kaia Pilden (2005-, Tõnu Eller (alates 1992), Riina Tralla (alates ).

Kool on välja andnud ka raamatu "Tihemetsa metskond läbi sajandi" (koostaja Toivo Meikar, 2020).

Luua küla ajalugu on uurinud Linda Põder ja andnud Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi abiga 2015 aastal välja raamatu "Luua kodukandilood".

Kodulooga seotud raamatute väljapanek on väljas kogu kogu suve, kui majas liiguvad veel õpilaskandidaadid ja käivad külastusmängu külalised. Kool on juba aastaid osalenud mõisakoolide külastusmängus, mis pole ju ka midagi muud kui oma koduloo tutvustamine. Sel aastal on Luua mõis nii-öelda külastusmängu kaanepoisiks (pilt toimib lingina külastusmängu lehele).

Olgu siis eelinfona kirjas, millal meid külastada saab: külastuspäevad on 12. ja 13. juuli; 26. ja 27. juuli; 9. august. Mõis on avatud 10.00 – 18.40. Külastustasud:  pered: 14.-; täiskasvanud 6.- ja õpilased, pensionärid 3.- eurot.

Tulge meile külla!

Lugemismängu soovitused: romaanivõistlusel tunnustatud raamat. Eva Koff "Sinine mägi"; Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

Kuna sellest nädalast alates on päevakorras kodulugu (ehk raamatuaasta tähestiku K täht), siis otsustasin, et raamatusoovitused haagivad end samasse valdkonda. Kõigepealt Eva Koff "Sinine mägi" (Varrak 2018). Sobib täitma lugemismängu kategooriat "Kirjanike Liidu romaanivõistlusel auhinnatud raamat", kuna jagas II kohta 2017. aasta romaanivõistlusel. Et olin tookord žüriis, siis kasutan soovitamiseks toonaseid märkmeid.

Miks see ilukirjandusteos kodulooga seondub? Luua ja Palamuse kandi rahval soovitan kindlasti lugeda, sest osa tegevusest toimub Ehavere veskis, mis küll raamatus teist nime kannab. Ja Palamuse on ka mängus. Raamatu tugevus on stiilitaju, sõnavara ja kõnepruugi kasutus. Ajastutäpne keel. Kuna tegevus toimub läbi kolme ajastu, siis on seda eriti keeruline välja mängida. Aga kordagi ei tekkinud tunnet, et ei usu. Väga ajastutruu, väga loomulik. See on üldse kuidagi... väga keeleline raamat. Aaviku keeleuuendus on mängus ja romaani enda laused - no jälgige lugedes.

Peaks vist Koffi viimase romaani "Õhuskõndija" ka lugemislauale võtma.

Teine soovitus pole nii otseselt Luua kandiga seotud, aga kaugel see Peipsigi siis. Ehk siis vanausuliste elust pajatav Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan", mis 2017. aastal romaanivõistluse ära võitis. Kes tahab, siis saab hoopis Tartu linnakirjaniku raamatu lahtri ära täita, sest varalahkunud Vahur oli linnakirjanikuks 2019. aastal.

Aeglaselt kulgev lugemine, poeb sulle märkamatult naha alla ja lahti enam ei lase. Natuke häirib, et kuigi pealkiri on „Serafima ja Bogdan“ ei räägita esimeses kolmandikus nimitegelastest endist kuigi palju (Bogdanist pea üldse mitte). Küll aga saab päris korraliku ülevaate Peipsi vanausuliste hoiakute teisenemisest läbi nõukogude perioodi, ehk siis romaani peamine sisu ja väärtus ongi Peipsi vanausuliste autentse kultuuri hääbumise kirjeldamine. Allakäigu kroonika – võiks seda määratleda.

Kõige suurem pluss – olude ja ajastu tundmine. Vanausuliste elu, kalapüük Peipsil, väikesed elu-oluga seotud detailid … Autor oskab näha ja edasi anda, kuid siin on ka oht – kohati kipub autor tegema tarbetuid kõrvalepõikeid, mis ta eruditsioonil särada lasevad, aga loole midagi juurde ei anna, pigem vastupidi. Ning kohati kipub seda pisut moraalitsevat heietamist palju olema. 

Ütlemiselt on autor tabav ja terane: maslenitsa lõpus, kui vanausulised andestavad, on näiteks lause: „Aga väheste Peipsiveere eestlaste majades poleks nagu andestusest kuuldudki. Tusaselt neelavad eestlased hapukapsasuppi ning peeretavad pikalt, kurvalt ja etteheitvalt.“

Üldse läheb raamat lõpupoole paremaks. Traagiline seguneb tragikoomilisega, allakäiva elu tühisus ja mõttetus tuuakse terava ja halastamatult iroonilise stiiliga esiplaanile. See ei ole tüütu otsesõnu halamine, vaid osavalt doseeritud maailm, mis tekib vihjete ja tegevustiku abil. 

Autor toimetab oma tegelastega nagu vanausuliste jumal – jagab neile kõrgelt omatahtsi nii hirmu kui armu. Laseb ühel iludusel manduda liiderlikuks joodikuks, teisel hulluks minna. Külajoodiku pojast aga laseb sirguda maailmakuulsa pianisti.

Ühesõnaga - antiiktragöödiat meenutav Suur Lugu, mille sees on palju igapäevaseid väikesi lugusid.

Virtuaalkülaline: Mart Sander

Täna vastab küsimustele multitalent Mart Sander, kirjanik, kunstnik, muusik, filmitegija, saatejuht jne, jne. 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Suurt uhkust ja tunnet, et oleme otsapidi Euroopa kultuurilooga seotud. Ja samas paneb ka tundma, kui üürike aeg on see pooltuhat aastat.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Kahtlemata oluline. Aga medalil on ka teine külg. Võib-olla on raamat muutunud natuke liigagi tavaliseks. Me oleme maailmas juhtiv riik omakeelsete raamatute arvu kohta per capita. Näiteks Soomet edestame seitse korda. Kas me oleme rahvana kuidagi eriti andekad kirjanikud? Pigem pelgan, et toimub kerge raamatute – või raamatulaadsete toodete – ületootmine. Kõikvõimalikud isehakanud gurude eneseabi-, edukuse- ja nõiamaagia õpikud, paljastused, elulood – sisuliselt on need blogid, mis on vormistatud raamatutena. Selle suure uputuse all võivad tegelikud pärlid ära kaduda. Kui mu raamatuid anti välja soome keeles, nägin, kui põhjalikult pühendatakse iga uue teose ettevalmistamisele ja esitlemisele. Meil ei jaksa uue teose ilmumist sageli isegi märgata.

Oled kirjutanud ka inglise keeles. Miks sa seda tegid ja miks on oluline kirjutada just eesti keeles?

Kõigepealt, lootus murda läbi rahvusvahelisel areenil sureb alles koos kirjanikuga. Teiseks, mulle meeldib väga inglise keeles kirjutada. Ja kolmandaks – ega tegelikult ei olegi ju niiväga tähtis, millises keeles keegi kirjutab. Tähtis on ikkagi see, millest ja kuidas kirjutatakse. Halb raamat on halb igas keeles.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kuna ma ei taha eelistada mitte ühtegi tegutsevat kolleegi teisele, siis valin vast ühe juba ajalooks läinud raamatu, täpsemini sarja. Mulle on alati meeldinud Karl Ristikivi looming ja eelkõige tema ”kroonikate triloogia”, kuhu kuuluvad ”Põlev lipp”, ”Viimne linn” ja ”Surma ratsanikud”. Ilmselt ma alateadlikult üritan kirjutades nende teoste emotsionaalsele lainepikkusele häälestuda.

Raamatuaasta tähestik: K nagu kodulugu ja Luua Metsanduskooliga seotud kodu- ja ajaloolised raamatud

Raamatuaasta tähestik on jõudnud K täheni. Kodulugu. Täna sai välja ka kodulugu käsitlev näitusestend.

 

Vanasti öeldi ikka, et õpetaja on maa sool. Nii pole ka imestada, et õpetajad on talletanud ajalugu ja uurinud kohalikku elu. Mitmeid raamatuid on välja andnud kool ise, aga neist juba nädala pärast.

Mälestusi Luua koolist sisaldab Kullamaa Kihelkonnamuuseumi 2016. aastal välja antud "Mälestusi Eesti metsaloo radadelt", mille koostas Lembitu Twerdianski (töötas Luual aastatel 1971-1973, tollal Lembitu Tarang).

Ka on Lembitu koostatud "Väike pärandkultuuri käsiraamat" (Eesti Loodusfoto 2007) ja tema loodud on ka suur osa raamatu "Pärandkultuur - loodus ja inimene" sisust.

Luua mälestusi sisaldab ka Jaan Matti (vilistlane 1956) "Teel metsa" (2004).

Kaupo Ilmetist, kes oli metsanduskooli direktor 1963-1973, on kirjutatud sarjas "Eesti metsanduse suurmehed" nimeline raamat (Jõgevamaa Metsaselts 2021), mis sisaldab samuti Kaupo Ilmeti enda mälestusi Luua ajast.

Ja loomulikult on terve hulk erinevaid kogumikteoseid, kus samuti juttu Luua Metsanduskoolist ja enamasti on need osad kirjutanud kooliga seotud inimesed. Olgu siinkohal lihtsalt üks näidisvalik:

Malle Ranne, kes töötas koolis aastatel 1987-1988, on välja andnud raamatu "Õpetaja Fernanda Tamm" (2007).

Kultuurilugu on Luual aastatel 1995-1996 õpetanud Malle Salupere, kelle sulest on ilmunud mitmeid kultuuriloolisi raamatuid, olgu siin näitena üks neist:

Kultuurist, täpsemalt harrastusteatritest (ka Luual tegutsenud truppidest), kirjutab raamatus "Triibuline seelik" (2016) ka Ülle Meos, kes töötas 1991-2000 Luual ringijuhina.

Kuna kooliga seotud koduloolisi raamatuid on palju ja koduloo teema on raamatuaasta tähestikunäitusel väljas pea uue kooliaasta alguseni, siis tõmbame siin joone alla ja tutvustame kooliga seotud raamatuid järgmisel esmaspäeval edasi.

Lugemismängu soovitus ja ühtlasi auhinnaraamat: Kristiina Ehin "Südametammide taga"

Seekordne raamat sobib täitma lugemismängu rubriiki "Tartu linnakirjaniku raamat", sest Kristiina Ehin oli linnakirjanik aastal 2017. Sama hästi võib see aga olla 2024. aastal ilmunud raamat. Lisaks läheb autori nautogrammiga eksemplar ühtlasi ka järgmisel kevadel täismängus osalenutele auhinnaraamatuks.

Neile, kes ei tea, kes üldse on olnud Tartu linnakirjanikud, kelle raamatuid selles kategooris lugeda, väike spikker.

Aga nüüd raamatu juurde.

Võta nüüd kinni, misasi see on? Romaan minu jaoks igatahes mitte. Elulugu? Päevik? Fiktsioon siiski vist mitte, pigem fantaasia päriselu teemadel. Või nimetatakse seda poeetiliseks liialduseks? Kristiina on ju intervjuudes isegi öelnud, et püüdis seda kirjutades olla maksimaalselt aus. Aga ausus ei tähenda ju ometi, et ei võiks tonaalsust valida ja värve paksult panna. No kohati ikka väga paksult. Kõik on üle-elusuuruselt lopsakas, kõik vohab ja lainetab, seguneb millekski, mis pole peen kokteil, vaid kompott, säärane rammus ja ootamatuid komponente täis. Ja kusagil selle kõige taga on ju ka ausus. See tuleb sealt ainult üles leida. Või mis seal leida. See tuleb lihtsalt ära oodata. Kusagil poole raamatu peal hakkab särtsakas-lennukas kuraas maha kooruma nagu värv päevinäinud puidust pingil, kuni läbi viledaks kulunud alusvärvikihi hakkab paistma puusüü, see puu päris olemus. Selleks ajaks oled sa juba raamatu küljes kinni – värv on oma töö teinud, nüüd võid ka puud ennast vaadata.

Minu jaoks avas Kristiina sellega endast hoopis teistsuguse tahu. Seni näis ta ikka selline lendlev-hõljuv, midagi haldjana ebareaalset, kuukiireneid, nagu Silver raamatus ütleb, siin aga toimetas äkki lustlik ja kelm trikster, kes viskab küll vempe, aga ei ületa kordagi pahatahtlkkkuse piire. Ja kelle elus ajab üks olmeline probleem teist taga, kes muretseb ja valutab südant, on hädas ja väsinud ja katkigi. Just see oli ka asi, mis kogu raamatu minu jaoks huviga loetavaks tegi. Pisut pöörane, pisut ulakas, irooniline, terav, samas tõsiseid teemasid puudutav, nö naer läbi pisarate, ennast avav, omal leebel moel võitlevgi. Argine ja luulelennuline maailm veidras tasakaalus teineteisele tuge pakkumas.

Ei, see, kes mulle selle raamatu ridade vahelt vastu piilub, ei ole inglike või haldjas, see siin on igatahes pigem selline väikese kavala saatana vurhvi tegelinski, kes teeb ka halvematel hetkedel jäärapäiselt nägu, nagu oleks kõik hästi. Kuni äkki enam ei ole. Päriselt. Siis riisub end rehaga kokku ja peidab end sõnade vahele nagu metsa. Ja pärast astub seal välja ja jälle näib, et ta jalad maapinda ei puuduta.

Juba Lilli Promet olla elutargalt nentinud, et sihukese kolba peal, mis nalja ei mõista, on paras puid lõhkuda. See siin mõistab. Ja kuidas veel.

Kui Jerome K. Jerome´i „Kolm meest paadis“ on humoorikas ja eneseirooniline sissevaade mehe maailma, siis Kristiina Ehini „Südametammide taga“ on pisut samalaadne sissevaade naise maailma. Aga ma ei arva, et see on lugemiseks ainult naistele. Jah, ilmselt loevad naised seda raamatut teise pilguga kui mehed. Ei välista isegi, et see võib olla teraapiline lugemine. Aga seda võiksid, õigemini peaksid lugema ka mehed (vähemasti need vähesed, kellel veel lugemisoskus säilinud). Kuna hea kirjandus on mitmetasandiline, siis on ju võimalik jääda kõige pindmisele, nalja viskamise tasandile pidama, asi seegi. Aga äkki jõuab mõni sügavamale ka. See ei ole ju nii peidetud, et sellest saaks mööda vaadata. Äkki siis on veidi keerulisem naistest ka päriselt mööda vaadata.

 

Virtuaalkülaline: Krista Kaer

Täna vastab küsimustele kirjatuse Varrak raudvara, kirjandusfestivali HeadRead üks vedajatest, tõlkija Krista Kaer.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tekitab tunde, et raamatu ajalugu ja kasvamine on ka eesti keele ja kultuuri kasvamine selle viiesaja aasta jooksul. Alguses aegapidi ja siis üha kiiremini. Eesti ja eestikeelse raamatu ajalugu on huvitav ja näitab ka seda, kui oluline oli tõlge selle loos. Alguse sai eestikeelne kirjandus ju tõlgetest ja jäljendustest ja tõlked rikastavad eesti keelt seniajani.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Eestlaste indentiteet on tugevasti seotud eesti keelega ning raamatud on need, mis seda keelt alal hoiavad. Eesti kirjanike eesti keeles kirjutatud ja eesti tõlkijate tõlgitud raamatud.

Oled palju käinud välismaistel kirjandusmessidel. Kui suur on maailmas huvi eestikeelse raamatu vastu?

Mina puutun selle huviga kokku kui Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juhatuse liige ja võin öelda, et huvi on vägagi olemas. Ühelt poolt väiksemates keelekeskkondades, kus tõlgitaksegi rohkem, teiselt poolt suurtes riikides, kus on hakatud avastama väiksemaid kirjandusi. Eesti kirjandust tõlgitakse palju.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan Eva Koffi "Õhuskõndijat". See on raamat 20. sajandi alguse Eestist ja kahe naise saatusest. Kauni keele ja huvitavate tegelastega raamat.

Eelinfo: kirjandusfestival Head Read

Sel nädalal algab Tallinna kirjandusfestival Head Read.

Kõik, kes kolmapäevast pühapäevani Tallinnas liiguvad, astuge läbi. Kava on siin.

Sel korral olen midagi esinejate seas - pühapäeval 1. juunil kell 12.00 toimub Nigulistes luulemissa, kus ma koos Hasso krulli, Berit Kaschani ja Katja Novakiga üles astun. Lisaks peava kava kohaselt esinema ka heebrea-inglise luuletaja Gili Haimovich ning iiri kirjandusteadlane ja luuletaja Laoighseach Ni Choisdealbha. Muusikat teeb Krista Citra Joonas. Tulge kaema!

Ja eelinfona - kolmapäevast virtuaalkülalise intervjuud blogi jaoks annab sel nädalal üks kirjandusfestivali põhijõududest Krista Kaer.

 

Lugemismängu soovitus ja ühtlasi auhinnaraamat: Lilli Luuk "Ööema"

Jah, seekordne raamat, Tammsaare kirjanduspreemia pälvinud romaan, mis täidab lugemismängu rubriiki "2024. aastal ilmunud raamat" on ühtlasi ka lugemismängu üheks auhinnaks koos autori autogrammiga:  Lilli Luuk "Ööema" (Saadjärve kunstikeskus 2024).

See ei ole just lihtne lugemine. Ei temaatikalt, ei ülesehituslikult. Vaatepunkt liigub tegelaselt teisele, hüppab ühest ajast teise. Kolme põlvkonna naised on kordmööda fookuses ja lugeja peab pildi ise peas kokku panema.

Lugu kerib end lahti pikkamööda. Killuke siit, teine sealt. Mäest üles ja mäest alla. Karm. Valus. Ja samas poeetiline.

Pikkamööda saab sellest kõigest muster. Mälu. Mälu, mis ei lase sind lahti, mälu, mis saab su alati kätte. Haavad, mis ei kasva kinni.

„Ükski pind minu all ei ole kunagi täiesti kandev, piisavalt tugev ega usaldusväärne.“ See lause, seotud kõige noorema peategelase unenägudega, võttis minu jaoks terve selle raamatu kokku. Me elame salaelusid. Me kõnnime hapral jääl, miski pole kunagi kindel, jalga all haigutab alati mustav sügavik, millest meid lahutab... mis? Saatus? Ajalugu? Meie endi valikud?

Kas me teame, milline valik on õige? Kas ongi üldse õigeid või valesid valikuid?

Panen raamatu käest, sest kohati ei saa, ei taha edasi lugeda. Ma ju tean, millega teatud asjad lõpevad. Millega nad saavad lõppeda, sest muid lõppe neil ei ole. Ei saagi olla. Ma ju mäletan seda võimu. Ja võtan siis raamatu uuesti kätte, sest edasi lugemata ka ei saa.

Ainus valik on mäletada. Kuskil peab see teadmine meie keskel olemas olema, et me ei oleks liiga naiivsed, nagu Lilli ise siinsamas blogis ilmunud lühiintervjuus ütles.

Lugeda! Kindlasti lugeda!

Virtuaalkülaline: Tiit Hennoste

Tänane külaline on eesti filoloog, keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste, kes sai tänavu Wiedemanni keeleauhinna ja kelle nimeline tamm istutati 16. mail keeletammikusse.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ausalt öeldes, ei mingeid suuri tundeid. Esmalt, ega me ju teagi, millises eesti keeles oli see esimene raamat, kas põhjaeesti või hoopis lõunaeesti keeles (mida me praegu enamasti murdeks nimetame). Teiseks, tegelikult on pilt ju üsna teistsugune. Ma olen rääkinud eesti ilukirjanduse tilkumise ja voolamise aegadest. Sama kehtib raamatu kohta üldiselt. Alguses oli tilkumise aeg, tilgutati ennekõike usku ning kõrgest kantslist alla. Voolamine algab alles rahvusliku ärkamisega, kui eestlased kaaperdavad sakslastelt tasapisi nii keele kui ka raamatu. Ning siis ei tule see uus maailm enam vihmana kõrgelt, vaid jõena, mis algab, nagu eesti jõed enamasti, nirena, liigub kaua otsekui oja ja jõuab alles enne merd suure jõe laiuseni. Jääb vaid loota, et see jõgi ei kuiva algusest lõpuni ojaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Aga ma mõtlen siin raamatut laiemalt, mitte ainult ilukirjandust. Uurides on leitud, et naised loevad enam kui mehed ja mehed sealjuures üha vähem. Ja naised loevad enam ilukirjandust ja mehed non-fictionit.  See aga tähendab, et oluline on just eestikeelse mitteilukirjandusliku raamatu olemasolu. Ja teine asi. Emakeelne raamat ja tõlgitud raamat. On selge, et emakeelset non-fictionit ei saa kunagi olla piisavalt. Aga just seal kipub tõlkimise ja tõlkekeele kvaliteet olema nii ja naa, ja just laiemale publikule mõeldud raamatutes pigem naa.

Olete öelnud, et kultuuri ja rahvust hoiab elus kirg. Kui kirge ei ole, siis jääb vaid kuhtuv kustumine. Kas meie kirjanduses on seda kirge piisavalt ja millises kirjanduse sopis või nurgakeses seda enim leidub?

Kirjanduses on kirge küllaga. Mu arust on see sealt harva kadunud. Kõige enam ehk Stalini ajal, meil ei tekkinud pea üldse tõeliselt kirglikke staliniste, kui ehk Smuul välja arvata. Muidugi on kirge enim luules nagu ikka. Ma pean silmas igasugust luulet. Ja pean silmas sisemist kirge, mis võib väljenduda ka vägagi jahedas vormis nagu näiteks Betti Alveril. Olgu kasvõi Koidula, Liivi ja Paul-Eeriku isamaakirg, Enno ja Ristikivi kodukirg, Underi ja Visnapuu armastuskirg, Alveri vaimukirg, Alliksaare keelekirg, Üdi mängukirg jne. Tänapäeva sotsiaalse ja feministliku kire luuletajatest rääkimata. Ja üldiselt on luulenaistel kirge alati olnud enam kui meestel. Nii et mu arust on väga oluline, et eesti suur luule on sageli naiste luule. See hoiab kirge ülal ka siis, kui mehed resignereruma kipuvad.

 Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Oh jumal. Ma ei oska seda kunagi teha. Ja valin iga kord uuesti. Olgu seekord Betti Alveri „Tolm ja tuli“, selle vaoshoitud vaimukire pärast, mida kipub nagu väheks jääma.