Virtuaalkülaline: Tõnis Lukas

Seekordne virtuaalkülaline on Eesti Raamatu Aasta peakomitee liige, Riigikogu kultuurikomisjoni liige Tõnis Lukas.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

See on uhkuse asi, et ühel rahval on juba nii pikkade traditsioonidega kirjakeel. Selle tähtpäeva tähistamine näitab, et oskame oma keelt ja kultuuri kõrgelt hinnata. Tegin kultuuriministrina juba 2020. aastal ettepaneku 2025. aastat suurejooneliselt tähistada, moodustasin 2021. aasta alguses ka vastava Eesti raamatu aasta peakomitee, aga edasistel aastatel see kahjuks poliitikuid ja ametnikke eriti ei huvitanud. Lätlased võtsid asja palju tõsisemalt. Õnneks on eesti kirjakeele tähendus nüüd kõigile kohale jõudnud ja organiseerimistöö käib ning vähemalt 30. jaanuari avasündmus Tartus, eesti kirjanduse päeval, oli tasemel. See teeb rõõmu!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eesti keeles kirjutavad ja kõnelevad autorid ongi need, kes eesti keelt ja kultuuri hoiavad. Kui kaotame keele, kaotame rahvana kõik, ka iseseisvuse. Seetõttu on Eesti riigi hool eesti raamatu kui kultuurifenomeni säilimiseks vajalik. Eestikeelne kultuuriruum on väike, seetõttu tuleb riigil ka toetada autoreid, kirjastajaid, raamatukogusid.

Oled mitu korda olnud haridusminister, lisaks veel kultuuriminster, ERMi ja Kirjandusmuuseumi deirektor – kas eesti keelele ja kirjandusele peaks koolis rohkem tähelepanu pöörama ja tunnimahtu eraldama?

Arvan, et eesti kirjanduse juurde peaks noori suunama eelkõige vanemad ja vanavanemad, huviringid, muuseumid jne. Kool muidugi ka. Viimasel ajal olen hakanud arvama, et eesti keelt ja kirjandust tuleks õppekavasse lisada ja ehk inglise keele tundide arvelt, sest pigem saavad lapsed mujalt inglise keele oskuse isegi kiiremini kätte kui veel hiljuti. Seda eesti keele arvelt. Kooli eesti keele ja kirjanduse tundide tähtsus on seega suurenenud.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Viimase aja lugemiselamus on Lilli Luugi „Ööema“. See räägib kirjanduslikult küpselt meie ajaloo keerulistest aegadest, inimeste valikutest sõjas, ja selle järel, vene okupatsiooni all. Naisliini pidi, mida sõdade puhul tavaliselt ei märgatagi. Kõigil perekondadel on sellelaadseid üleelamisi ja mälestusi. See raamat ühendab omal moel eesti rahvast.

Palju õnne meile kõigile!

Kool ja raamat on alati olnud lahutamatult seotud. Oleme meiegi. Raamatuid on kirjutanud meie õpetajad ja vilistlased, aga meile on raamatuid ka kingitud. Kaks neist kannavad presidentide autogramme.

Mulle isiklikult meenub tore seik seoses president Ilvesega. Presedenti tema töös asendada ei õnnestu kellelgi, aga üsna vähe on ka neid inimesi, keda ametisolev president asendama tuleb. Minuga on selline asi juhtunud.

2007. aastal kui president Ilves Luua Metsanduskooli külastas, soovis ta noortele anda ühiskonnaõpetuse tundi. Kuna ühiskonnaõpetuse tunnid olid tol ajal olude sunnil minu anda, siis nii juhtuski, et president rääkis minu asemel võimude lahususe printsiibist.

Foto: Margus Ansu/Postimees

Tollest korrast jäi koolile mälestuseks president Ilvese autogrammiga raamat.

President Rüütli autogrammiga raamat oli meil juba varem. 

Ka raamatuaasta tähestiku näitus koolis on aastapäeva puhul jõudnud järgmise täheni. E-täht. Ja mis muu märksõna saakski Vabariigi aastapäeval selle tähega olla, kui mitte Eesti?

Eesti lipp. Eesti vapp. Eesti metsad. Eesti sood. Eesti loodus. Eesti rahva lugu. Eesti lugu. 

Elagu Eesti!

Oh valu ja vaev

Näib, et on tagumine aeg alustada ülevaadetega sellest, kuidas mul endal lugemisbingo edeneb ja sinna vahele ehk ka soovitusi jagada. Ja kuigi ma ei kavatse seda bingo-ruudustikku kuidagi süsteemselt järgida, siis olgu esimene siiski ülal vasakul nurgas olev eesti autori luulekogu.

Laur Lomper/Tõnu Oja „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku/Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“

Apollo raamatupoe rahvahääletusel eelmise aasta parimaks luuleraamatuks ja Apollo lemmikuks kuulutatud raamat siis.

No vot ei olnud see raamat minule, tee mis sa tahad! Pealkiri on mänguline, keeletundlik, ajab ootused lakke, aga kahjuks ei kanna raamat ise seda võrdlust välja. Kahju! Lomperi pool on pigem nagu laulutekstid (näiteks postituse pealkiri on võetud Kuldse Trio laulust, mille sõnad, nagu selgub, on ka Lomperi tehtud), Oja pool sisaldab ka pühendusi ja igapäeva ning mõlemad üritavad pisut krutskit teha. Aga, aga ... mitte kuskilt otsast ei kõnetanud. Vähemasti mind. No ei ole minu maitse. Paganas! Nüüd tuleb vist uus luulekogu otsida, mida soovitada.

Ja ilmselt hoian ma end targu eemale ka Apollo poolt eelmise aasta parimaks ilukirjandusteoseks kuulutatud Lauri Räpi „Elatud eilsete ja elamata homsete vahel“. Igaks juhuks. Kes kogu Apollo nimekirja tahab vaadata, siis palun: siin see on.

Tõnu Õnnepalu „Kevaded ja aastad“

Mis Õnnepalut ja Lomperit/Oja ühendab on see, et mõlemad ütlevad, et nad pole luuletajad. Kõik muu on erinev. Oja kirjutab riimilist luulet, Õnnepalu valik on peamiselt vabavärsiline. Oja on ajalik, Õnnepalu pigem ajatu, pigem mõtlus või meditatsioon, hetke tabamine. Esmapilgul lihtsad pildikesed, millest kumab läbi mingi lõplikkuse ootus, omamoodi resigneerunud leppimine. Jällegi – kõigile ei pruugi sobida, aga mulle täitsa sobis.

Jaan Krossi auhind, Virumaa kirjandusahind

Vabariigi aastapäeva paiku antakse kõikvõimalikke auhindu. Erinevaid aunimetusi jagub ka kirjanikele. 

Eile kuulutati korraga välja veel kaks olulist kirjandusauhinda. Jaan Krossi kirjandusauhinna, mida annab välja Kirjanike Liit, sai Sveta Grigorjeva luulekogu "Frankenstein" eest, olles noorim selle auhinna saanu.

Virumaa kirjandusauhinna pälvis Piret Raud romaaniga "Keedetud hirvede aeg". Lisaks talle oli nominentide seas ka Xavier Bouvet "Valge laev: ajalooline romaan Otto Tiefist", Juune Holvandus "Klanni võrgus", Lilli Luuk "Ööema", Reet Made "Aegade rohtunud radadel", Tarmo Pikner "Tõde ja vale. Vend ja Õde".

Palju õnne!

Tugevaimad raamatusõbrad

Terves kehas terve vaim, ütlesid vanad roomlased. Lugemine on vaimule sama, mis võimlemine kehale, täiendas sir Richard Steele.

Meie otsustasime raamatu ja treeningu kokku panna ja nii hoiti eile Luua Metsanduskoolis raamatuid. Häid raamatuid. Raskeid raamatuid.

Tugevaimad raamatusõbrad olid:

meeste arvestuses tulevane arborist Reito - 3.17.81

noorte seas tulevane harvesterijuht Karel - 2.06.51

naiste arvestuses turundusjuht Kairit - 1.53.0

Liikuvat pilti sellest saab vaadata siit.

Virtuaalkülaline: Toomas Kiho

Seekordne virtuaalkülaline on Toomas Kiho, ajakirja Akadeemia peatoimetaja ja raamatuaasta peakomitee aseesimees.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Pool tuhat aastat on ajahorisont, mis meile harjumuspäraseimas, riiklikus mõõtkavas on harukordne. Muidugi on eesti keel, kultuur ja ka eestikeelne (suuline) kirjandus – meie rahvaluule – palju vanem, aga kui mõtelda tänapäevaste riikide ajapiiris, siis 500 aastat tagasi ei võinud enamik riike oma iseolemisest unistadagi. Seega on eestikeelse raamatu ja eesti kirjakeele 500. aastapäev kahtlemata tähtpäevad, mida riiklik protokoll iga päev tähistada ei saa. Tuletame meelde, et Eesti Vabariik ise on ju ka viis korda noorem, alles 107 aastane. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelse toimimise võimalikkus tänapäeva maailmas on eksistentsi-aalne küsimus eesti keele püsimiseks. Eestikeelne raamat muukeelsete raamatute ookeanis on siin ainult üks osa. Põhitähtis on, et eesti keel käiks kaasas tehnoloogiliste uuendustega, et meie kodumasinad, eeskätt mobiiltelefonid räägiksid meie ja meie lastega eesti keeles. Eesti keel peab olema loomulik suhtlusvahend igas olukorras: koduköögist akadeemilise doktoriõppeni, haigete ravist maailmatasemel ilukirjan-duseni. Selles viimases on ajast aega keskne olnud raamatu roll keele hoidmisel. See on vastus siis küsimusele.

Oled öelnud, et tee või lolle otsuseid, peaasi, et enamik inimestest selle poolt on. Rahvas ei eksi kunagi. Ja lisanud samas, et rahvas peaks olema haritud ja tark, siis ta teeb tarku otsuseid. Aga kui meie lugemus ja tekstist aru saamise oskus vähenevad, lollide otsuste hulk kasvab, kas võib see siis olla ohuks mitte ainult eesti keelele, vaid Eestile tervikuna?

Kui rahvas on tark ja haritud, siis ei saagi ta langetada rumalaid otsuseid. Ja kui selle rahva elu on korraldatud demokraatlikel alustel, siis pole rumaluse võitu vaja karta. Niisiis on põhiküsimus see, et kuidas teha rahvas targaks, harituks. Ja see ongi keskne tulevikuküsimus. Vastus on ka lihtne: Me ei tohi teha allahindlust hariduses, „kool“ igas selle astmes peab „nõudma“ ning ühiskonnal tuleb leppida, et vaid kõige andekamad ja targemad võivad jõuda teduste kõrgeimasse tippu. Ainult sellist olukorda (ehk „haridussüsteemi“) saab pidada targa rahva koolitamise või targaks rahvaks saamise retseptiks. Niisiis – rohkem nõudlikkust. Ja kui seda kõike teeme eesti keeles, siis on ka keele tulevik ja Eesti tulevik kindel. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Alustada võib Andrus Kiviräha loomingust. Omavanustele soovitan ta romaani „Maailma lõpus“, noorematele „Reisi Kuule“. Hiljem juba muud.

Kaunimad raamatud

Vahepeal on tunnustatud raamatute nimekiri täiendust saanud. 7. veebruaril kuulutati välja tänavused kauneimad raamatud. Uudistada saab neid Tallinnas Solarise keskuse teisel korrusel kuni veebruari lõpuni.

Lisaks kuulutas Eesti kirjastuste Liit 13. veebruaril kaheteistkümnendat korda välja aasta raamatusõbra tiitli. Seekordne laureaat on Tallinna kirjanduskeskus, mis koondab A. H. Tammsaare, Mati Undi ja Eduard Vilde muuseume. Auhind anti Kadrioru kirjandustänava festivali korraldamise eest.

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Krista Aru

 

Alustame raamatuaasta külalise rubriigiga, kuhu ilmuvad lühiitervjuud kultuuri- ja raamatu-inimestega. Paljusid neist ma tunnen, sestap ka sinatame.

Tänane virtuaalkülaline on Krista Aru, kirjandusloolane ja museoloog. 

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid see tekitab?

Ikka uhke tunde. Me peame olema õnnelikud, et elame ajal, mil me saame ise mõelda sellele, mida tähendab, kui ühel rahval on omakeelne kirjandus olnud pooltuhat aastat. See peaks meile andma usu, et raamat ei kao, tulevad küll teised võimalused kõrvale, aga see raamat, mis on nii kaua püsinud ja tulnud läbi kõikidest aegadest, see ei kao ka edaspidi, see kestab.

Miks on eestikeelse raamatu olemasolu jätkuvalt oluline?

Väikese rahva jaoks on oluline, et tal on mingi pidepunkt, mis teda hoiab ja millel on väärtus. Mitte rahaline väärtus, mis muutub, vaid mis seda rahvast koos hoiab, ja selleks on meil olnud kirjasõna. See on aidanud keelt arendada, aidanud kirjanduskultuuril tekkida, aga kõige enam meid ennast rahvana harinud, rahva eneseteadvust kasvatanud ja eneseusu tekitanud.

Oled töötanud nii Eesti Kirjandusmuuseumi, ERMi kui Tartu Ülikooli raamatukogu direktorina. Sul seda hirmu siis ei ole, et eestikeelne raamat on miski, mida peagi ainult muuseumist või raamatukogust leida võib?

Ei, mul ei ole. Mul on pigem nende aastatega tekkinud see veendumus, et varem või hiljem, ükskõik, mis eas, leiab iga inimene selle oma raamatu ja leiab ka oma tee raamatu juurde. Läbi põlvkondade on ju pahandatud selle üle, et noored ei loe, noored on hukas, neil on teised huvid. See on üks neist halbadest legendidest, mis on juba 19. sajandil liikuma läinud, et loetakse vähe, liiga viletsat kirjandust, ja see on lihtsalt mõnel ajal rohkem päevakorral, mõnel ajal vähem.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Oi, see on keeruline küsimus. Olgu siis Karl Ristikivi „Hingede öö“.

 

Oh seda rõõmu!

Ohsapoiss, ohsapoiss, ohsapoiss! Hommikul helistati kirjanike liidust - mu luulekogu "Tiigri aasta" on saanud Kultuurkapitali luuleauhinna nominatsiooni! Vägev!

Lugemismäng

Alustame Luua Metsanduskooli raamatuaasta lugemise väljakutsega, mis kestab 14. märtsini 2026. Teeme seda bingo vormis ja keskendume eesti autorite loomingule. Mõned auhinnad saavad ka olema – eesti autorite autogrammiga raamatud.

Iga lugeja saab ise otsustada, kas tahab aastaga saada kokku ainult nurgad (4 raamatut); diagonaali, rea või tulba (5 raamatut); mõlemad diagonaalid (10 raamatut) või terve mängu (25 raamatut). Koolipere liikmed saavad minna ja võtta raamatukogust ka väljaprinditud bingo lehe. 

Juunis 2025 loosime osalenud päevaste õppijate vahel välja mõned auhinnad. Reede ja 13 võiks olla see õnnelik päev. Ja loomulikult ka päris lõpus, märtsis 2026 kõigi osalejate vahel kõigis kategooriates. Kes koolipere liikmetest auhindade loosimises tahab osaleda, käib ja näitab oma täidetud bingo-lehe kooli raamatukogus ette. Loosime ka paar raamatut väljastpoolt kooli saadetud täismängude vahel, nii et kes tahavad osaleda, postitage oma nimekiri koos oma kontaktidega kooli raamatukogu aadressile aile.sessman@luua.ee 

Katsun jõudumööda ka ise bingost teemasid lugemislauale noppida ja annan teada, kuidas edeneb.

Uued raamatud metsanduskooli raamatukogus (veebruar)

 Lõppenud nädalal saabus raamatukokku ports uusi raamatuid.

Piltidel eesti autorite teosed: aime- ja ilukirjandus, täisnimekiri uuekestest allpool:

Jüri Annist „Aiataimede soovid. Kodu & Aia praktiline aiavihik 74“

Joanne Steer ja Kate Horstmann „Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste ja noorte abistamine õppetöös“

„Eesti lugu“. Koostaja Piret Kriivan

Martin Suuroja, Kalle-Mart Suuroja „Eestimaa allikad“

Valdur Mikita „Kodukäija koodeks“

Valerie Perrin „Lilledele värsket vett“

Evelyn Karlsson „Minu Kanaarid. Kaktuste kiuste“  

„Oled sa näinud valget härga? Veerandsada lõputa lugu ja ahel(muinas)juttu“

Vahur Sepp „Peata metskitse mõistatus“

J.R.R. Tolkien „Silmarillion“

Timo Talvik „Sulid ja sulased“  

Barry Mault „Sõlmed. Käsiraamat“

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Maila Kukk, Teele Kurm „Teabehalduse käsiraamat“

Tõnu Oja, Laur Lomper „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“

Leena Lehtolainen „Vandemurdja“

Jo Nesbø „Veresidemed“

Ja kuna nimekirjas oli Vahur Sepp oma värske raamatuga, siis alustame rubriiki "Kool ja raamat". Vahur on nimelt meie vilistlane aastast 2007, loodusretkejuhtide erialal. Praegu käib ta ise matkajuhtidele oma tarkust jagamas ja lisaks "Peata metskitse mõistatusele" on tal ilmunud ka raamat "Karu. Eesti looduslood" (2018).

Raamatuaasta tähestik: A, B, D

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing tõstab raamatuaastal au sisse tähestiku kui kirjakeele aluse ja raamatukultuuri eelduse ning korraldab raamatukogudes üle Eesti tähestikuga seotud näitusi ja lugemismänge.

Ka Luua Metsanduskooli raamatukogu lööb kaasa: jaanuaris oli A-tähele pühendatud aabitsa-väljapanek.

Nüüd on käes veebruar ja eilsest alates riiulis järgmised tähed - B ja D. Pisut kentsakas on sellest ise kirjutada, aga B on siis Belials (kuna ma siin töötan, siis kooli raamatukogult ju igati loogiline valik, seda enam, et B-tähega on üldse valik kasin). D on draama.

Kultuuri elutööpreemia ja Wiedemanni keeleauhind, teenetemärkidest rääkimata

Valitsus andis välja riiklikud aasta- ja elutööpreemiad ning Wiedemanni keeleauhinna. Kultuuri elutööpreemia sai Doris Kareva, aastapreemia Lilli Luuk romaani "Ööema" eest ja Wiedemanni keeleauhinna Tiit Hennoste.

Ja et Vabariigi aastapäev läheneb, jagas ka presidet aurahasid. Kirjanikest sai tunnustatud Hando Runnel (Riigivapi I klassi teenetemärk), teenetemärgi said ka Valdur Mikita, Kersti Unt ja Jaanus Vaiksoo, lisaks kirjanikele-tõlkijatele ka kaks raamatukoguhoidjat - Viktoria Saarsalu Roosna-Allikult ja Mare Torim Karksi-Nuiast.

Palju õnne!

Uitmõtteid raamatuaasta avamiselt

 

Jõgeva raamatuaasta konverents toimus üks päev varem kui ametlik avamine Tartus. Mis sealt valusalt silma jäi, oli omamoodi isetekkeline sotsiaalne eksperiment – kohale oli tulnud hinnanguliselt 80 inimest ja neist ainult neli olid mehed. Ehk siis umbkaudu viis protsenti osalejatest. Ja kui vanuse järgi vaadata, siis ainult üks neist oli gümnasisti või tudengi eas. Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.

Teine teema, mis mõtteid tekitas, pärineb Tartu avakonverentsilt, kus Tõnu Õnnepalu mõtiskles raamatust kui asjast. Olin just paar päeva varem sarnase teemaga kokku puutunud. Uueks aastaks kipuvad inimesed ikka lubadusi andma. Kui nüüd keegi on lubanud endale, et proovib näiteks paar kuud elada nii, et ei soeta endale ühtegi asja juurde, siis mind hakkas huvitama, kuhu ta selles kontekstis paigutab raamatu? On see tema jaoks asi või mitte? Või on see emotsioon, mida ta ostab? Või hoopis mälestus? Mina ei osta raamatut põhjusel, et see on asi – et mul on näiteks riiulis auk ja see tuleb ära täita. Või et mul on sisekujunduslikult puudu kolm punast raamatut. Või et neli aastat vana väljaanne tuleb uuema vastu vahetada, sest... vana! 

Aga asistest asjadest ka. Raamatuaasta alguse puhul anti välja erikujundusega kaheeurone münt, samuti postmark koos esimese päeva ümbrikuga, mida avamisel esitleti. Mündiletis oli pea kogu järgneva konverentsi aja saba, margid seevastu said palju varem otsa.

Ilus. Soliidne. Rõõmu raamatuaastast ka numismaatikutele ja filatelistidele.

Tammsaare preemia

Eile kuulutati Eesti kirjanduse pidunädala raames Aravetel välja Järva valla 48. A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia laureaat.

 

Nominendid olid (tähestiku järjekorras):

Indrek Hargla „Mõisa köis“

Piret Jaaks „Põdravalgus“

Lilli Luuk “Ööema”

Piret Raud “Keedetud hirvede aeg”

Lauri Räpp “Elatud eilsete ja elamata homsete vahel”

Mart Sander „Värvide sosinad“

Andra Teede „Kateriin ja kurjad onud“

Tauno Vahter „Elevandi üksildus“

 

Preemia pävis Lilli Luuk romaaniga “Ööema”.

 

 

Täna jagati Kultuurkapitali valdkondlikke peapreemiaid ja elutööpreemiaid. 

Kirjanduse aastapreemia sai Paul-Erik Rummo James Joyce´i "Ulyssese" tõlke eest.

Kirjanduse valdkonna elutööpreemia laureaat oli Asta Põldmäe. 

Palju õnne!